Wednesday, January 21, 2015

Veinihooaja ootuses

Paljudele selle blogi lugejatele on võib-olla jäänud mulje, et meie elu siin Austraalias pole muud kui üks meelakkumine. Rääkimata kõigist praktilistest muredest, mis meid vahel morjendavad, tuleb vahel ka koduigatsus peale. Kuna elame siiski üsna väikeses linnas, siis suuremat sorti sotsiaalset elu me ei ela. Peale selle kummitavad meid vanad võlglased. Novembris ja detsembris korjasime Waikeries apelsine, aga kahe nädala palk on meil mõlemal siiani saamata. Kogu see süsteem seal oli tagantjärgi mõeldes rohkem kui kahtlane ja erinevate kuulujuttude põhjal polnud ka meie tööandjal Cathyl kõige parem maine. Mitmelt poolt on meile soovitatud ka Aasia päritolu tööandjaid vältida, sest tihti ei ole nad kõige ausamad, aga egas me mingid rassistid ole ja ei pidanud seda esialgu mitte millekski (Cathy on filipiinlanna).

Algul toodi põhjenduseks unustamine, lubati järgmisel nädalal maksta. Siis selgus, et Cathy on haiglas ja ei saa panka minna. Netipangandusest pole siin loomulikult keegi midagi kuulnud. Telefonile muidugi Cathy ei vastanud. Hiljem kui me talle isiklikult külla läksime, selgus, et haiglas oli olnud hoopis tema abikaasa. Raha lubati mõistagi järgmisel nädalal ära maksta. Seda raha ei näinud me oma pangaarvel paraku ka järgmisel nädalal. Seejärel jõudsid juba kätte pühad ja kogu protsess venis veelgi.

Alles siis kui me ähvardasime oma murega kohalikku ajalehte minekuga, hakkasid rattad veerema. Nüüd viimaste kuulduste järgi on neil "rasked ajad" ja lihtsalt pole korjajaid, kes apelsine korjaks, mistõttu ei ole neil ka võimalik meile raha maksta. Võlgu oleva palga on tööandja lubanud ära maksta selle kuu lõpuks. Austraalia mõistes ei ole tegemist teab mis suure rahaga, kahepeale 1700 dollarit, aga asi on põhimõttes. Apelsinide korjamine lõõskava päikese all redelil turnides, nii et apelsinipuud pidevalt käsi kriimustavad, polnud üldse mõnus.

Seda, et meie apelsinikorjamise tööandjatel rasked ajad on, polegi niivõrd raske uskuda. Seda oleme mitmelt poolt kuulnud, et praegu pole Austraalias enam üldse nii head ajad kui mõned aastad tagasi. Siis oli backpackereid rohkem, aga ka tööd rohkem, palgad suuremad ja muru oli kah rohelisem. Nii meile vähemalt räägitakse. Isegi Cathy suguse suli juures olevat tipphetkedel töötanud sadakond apelsinikorjajat.

Praegusel ajal head tööd leida ei ole enam lihtne. Backpackerid tahavad oma 88 farmipäeva kätte saada ja paljud farmerid on valmis seda kurjasti ära kasutama, makstes töötajatele vähem kui on lubatud või jätavad üldse maksmata. Kuuldavasti võtab valitsus lähiajal sellised tööandjad luubi alla ja loodetavasti läheb seljakotirändurite elu varsti paremaks.

Aga loomulikult on ka väga häid farmereid, nagu näiteks meil õunafarmis. Üsna hea on olukord ka Lääne-Austraalias, eelkõige Perthi linna ümber. See on ka linn, kust enamik eestlasi oma Austraalia seiklust alustab. Põhjuseks kõrged palgad ja palju tööd. Miinuseks on suur distants kõigest muust. Perthile lähim suurlinn Adelaide asub ligi 2700 kilomeetri kaugusel.

Adelaidest omakorda 250 kilomeetri kaugusel asub Renmark, kus me praegu pesitseme. Jõudsime Renmarki 5. jaanuaril ja kuna juba varemalt oli teada, et me siia peame mõneks ajaks jääma, olime aegsasti omale elamispinda otsinud. Valikus oligi reaalselt ainult tuba ühes korteris ja ka hind oli väga okei (80 dollarit nädalas inimese kohta). Esimese hooga ei osanud mingeid pretensioone esitada, sest pidime juba varsti veinitehasesse meditsiinilisele ülevaatusele minema, mille me mõlemad muide edukalt sooritasime. Esialgu tundus elupaik normaalne, kõik vajalik oli käe-jala juures. Korter asus kesklinnas ja 5 minuti kaugusel suurest toidupoest, kohalikust ujulast ja raamatukogust, kus sai tasuta wifit nautida.

Hiljem selgus aga, et korterikaaslane Troy joob pidevalt, aga mis veel hullem, suitsetab toas. Tulemusena haises kogu korter pidevalt koni järgi. Neid miinuseid hakkas elukoha osas ilmnema veelgi. Pesumasin oli vist eelmise sajandi keskpaigast, poolautomaatne, millega pesu pesemisele kulus põhimõtteliselt terve päev. 40-kraadises Renmarki kuumuses oli meil korteris küll olemas konditsioneer, aga kahjuks selle mõju meie tuppa ei ulatunud ja magades oli ikka palav. Köögis sibasid ringi tikutoosi suurused prussakad. Kõige tipuks puudus meil võimalus korter lukku panna. Troy ütles, et naabrid on alati kodus, korteri lukustamise pärast ei pea muretsema. Kui aga naaberkorteris hakkasid pihta igaõhtused peod ja kui nägime nende juures jõlkumas rääbistunud välimusega haiglaselt kõhetuid inimesi (seda arvatavasti narkootikumide tarvitamisest), hakkasime kiirelt otsima alternatiivset elupaika.

Panime toidupoes teadetetahvlile üles vastavasisulise kuulutuse ja juba paar päeva hiljem meil näkkaski. Kui me potentsiaalset elupaika vaatama läksime, tundsime kohe, et tahaksime sinna kolida, hoolimata pisut kallimast hinnast. 100 dollarit nädalas inimese kohta on selliste tingimuste eest üsna mõistlik hind. Majaomanik Fiona on vanemapoolne naisterahvas, kellel on kolm haridust - ajakirjanduses, põetamises ja ärijuhtimises. Poole ajast veedab ta Adelaides ja siis oleme majas üldse kahekesi. Siin majas elab ta oma suure lambakoera Bellaga, kes mind veel eriti ei usalda ja haugub minu peale.
Meie uus, seest täitsa Euroopalik majake keset loodust.
Elupaik on väga mõnus ja hubane, üsna Euroopalik. Seintel on palju maale ja mööbel on, vähemalt Austraalia mõistes, antiikne. Voodi kus me magame, on näiteks saja aastane. Kodune on meie uus elukoht ka selles mõttes, et siin ei kanta siseruumides jalanõusid, mida Austraalias reeglina tehakse. Küllap sellepärast, et Fiona on elanud Euroopas, võtnud omaks sealsed kombed ja saanud aru, et tolmuste või poriste sõrgadega toas ringi tatsamine pole üldse jätkusuutlik.
Meie antiikmööbliga sisustatud hubane tuba.
Maja asub Renmarkist veidi väljas, aga oluline on, et meie veinitehas asub siit sisuliselt ümber nurga - varem pidime tööle minekuks ikka autot kasutama. Renmarki kohta on maja ümbrus roheline, maja ees kasvab suur puu ja maja juures kasvavad lilled. Meie krunti ümbritsevad erinevad istandused, näiteks virsikud, ploomid ja mõistagi viinapuud kohe-kohe küpsete viinamarjadega. Ainus varjukülg uue elupaiga juures on kaugusest kõlavad püssipaugu sarnased helid. Nimelt asub meie majast mitte kaugel üks mandlite istandus ja selleks, et papagoisid sealt eemal hoida, kuuleb sealt tihti paugutamist. Linde siiski maha ei lasta, lihtsalt peletid on sellised. Tavalised hernehirmutised nähtavasti papagoide puhul ei toimi.

Natuke tööjuttu ka. Päris tööga pole me veel pihta hakanud, ootame veel viinamarjade valmimist. Enne jaanuari lõppu peaksime sellega siiski alustama. Küll aga on meil seljataga neli päeva koolitust veinitehases. Meie ametipositsiooni nimi on cellar hand, ehk otsetõlkes "keldrikäsi". Lühidalt öeldes meie olemegi need, kes veini laborist tulevate instruktsioonide põhjal valmis teevad.
Neli päeva möödus loenguruumis erinevat turvanõuete juttu kuulates, veinitehases ringi jalutades ja üksikuid praktilisi ülesandeid sooritades. Tõtt-öelda mina ega Jaanika kõigest täielikult aru ei saanud, aga eks see töö ongi selline, et tuleb kõik protseduurid paar korda läbi teha, siis alles oskad.

Põhimõtteliselt on protsess selline, et viinamarjad tulevad suure veoauto kastis veinitehasesse, kus need kaalutakse ja seejärel valatakse suurde purustisse. Purustist jookseb viinamarja mahl mahutisse, kust meiesugused cellar handid peavad mahla järgmisesse mahutisse voolikute ja pumpadega ümber suunama ja vajadusel mingeid lisaaineid lisama. Üsna palju on meil kokkupuuteid erineva keemiaga, näiteks lisatakse enamikele veinidele sulfaati, lämmastikku ja kuiva jääd. Aga vajadusel ka erinevaid happeid, mida lausa ämbriga mahutisse visatakse.

Mõistagi tuleb iga mahuti enne sinna veini või viinamarjamahla juhtimist puhastada ja desinfitseerida. Selleks kasutatakse kanget leelist, mis pärast mahuti pesemist happega neutraliseeritakse. Kemikaale ja tervisele ohtlikke asju on siin palju, aga kaitsevarustus on kõigil olemas ja ohutustehnikaid on meile selgitatud.

Täna tegime läbi ka confined space trainingu, mis lubab meil mahutitesse või teistesse piiratud ligipääsuga ohtlikesse kohtadesse ise sisse pugeda. Koolitust läbi viinud härrasmees näitas tunnis peamiselt erinevaid videoid rumalatesse õnnetustesse sattunud inimestest ja rääkis, mis viisil on mõnes veinitehases keegi viga või surma saanud. Õnneks räägiti ka palju ohutusjuttu ja praktilises osas proovisime kõike järgi. Kohati on jäänud mulje, et töö veinitehases on hirmus ohtlik, aga tegelikult tundub ainult siis nii, kui ise tõesti rumal olla. Kui kõiki reegleid järgida ja protseduure õigesti sooritada, ei tohiks midagi üle jõu käivat olla.

Loengu lõpus öeldi, et veinitehasel on algavaks hooajaks ikkagi natuke liiga palju cellar hande ja et nad peavad varsti raskeid otsuseid vastu võtma ja mõned meist tööta jätma. Mina ja Jaanika oleksime minema saatmiseks kõige mugavamad kandidaadid, sest me oleme ühed vähesed väljastpoolt Austraaliat pärit töölised (peale meie on siin paar kiivit ehk uusmeremaalast). Renmark on isegi Eesti mõistes väike linn ja kõik tunnevad kõiki. Enamikel cellar handidest on siin Angove'i veinitehases mõni sugulane või lehma-lellepoeg varem töötanud ja päris palju on ka neid, kes juba mitmendat aastat veinitootmise tippajaks veinitehasesse tagasi tulevad ja seetõttu kõiki masinaid ja protseduure läbi ja lõhki tunnevad.

Nüüd pole muud kui ainult oodata ja loota. Kuna meil siin vahepeal nii palju vaba aega oli, otsustasime teha väikse väljasõidu Adelaide'i ja selle ümbrusesse. Nautisime randa ja hullamist lainetes, kuigi väga soe ei olnud. Üle pika-pika aja jõin pudelikese õlut, mis kahjuks ei olnud eriline elamus. Kõigis Adelaide'i randades saab vaadata kuidas päike ookeani loojub, mida ka meie mõistagi tegime.
Külastasime taaskord mõnusat Noarlunga randa ja nautisime laineid.
Eelmine kord, kui Adelaide'i väisasime, käisime Clelandi loomapargis, aga kahjuks ei saanud seal tookord koaalasid katsuda, sest nende jaoks oli liiga palav. Soov koaalat lähedalt näha oli meid painanud juba Austraaliasse tuleku algusest saati ja seetõttu pidime Clelandi loomaparki kindlasti tagasi minema. Seekord saime koaalat katsuda, aga sülle võtmise eest pidi maksma 30 dollarit ja sellist arulagedat raha me koaala kaisutamise eest mõistagi ei maksnud.  
Meie oma uue karvase sõbraga, kellel meist vist on täiesti ükskõik.
Jaanika on ikka kängurutest elevuses. Saime jälle kängurutega hellusehetki vahetada.
Ülejäänud päev möödus Morialta looduspargis matkates, kus kohati võttis mägede vahel turninime täitsa võhmale. Tasuks aga kaunid vaated Adelaide'ile ja mitmed maalilised kosed. Loodus on siin kaunis, eriti võrreldes Renmarki ümbrusega, kus kasvab vaid soolavõsa. Nägime tee kõrval puu otsas päris lähedalt veel üht koaalat, kes meie tulekuga üles ärkas ja unesegasena meid jõllitama jäi. Pikalt loomake meist aga välja ei teinud ning põõnas edasi. Ega nad muud ei teegi kui ainult söövad ja magavad.
Õnnetu koaala, kelle und me kogemata segasime.
Selline nägi välja Morialta kosk ülevalt poolt.

Siin on see sama kosk alt vaadatuna.
Ja veel üks kosk Morialta rahvuspargis.
Õhtul käisime veel ühel matkarajal Waterfall Gullys. Nagu nimigi ütleb, oli ka seal näha mitmeid koskesid. Matkarada viis Waterfall Gullyst Adelaide'i ümbruse kõrgeima mäe Mount Lofty tippu. Tee oli kohati päris järsk, aga rahvast oli seal palju - kes jooksis, kes jalutas niisama. Mäe otsast avanes vaade linnale ja ookeanile.
Matkarajal kohtusime känguruga. Kängurude looduses kohtamine on suhteliselt tavaliseks muutunud.
Järgmisel päeval seadsime sammud Adelaide'i loomaaeda. See on üks väheseid loomaaedu väljaspool Hiinat, kus saab pandakaru näha ja neid on Adelaide'i loomaaias lausa kaks. Peale pandade olid põnevamad loomad Sumatra tiiger, Sumatra orangutan ja kaks veidra välimusega Malaisia tapiiri, kes elasid pärdikutega samas aedikus. Loomaaed oli mõnusalt kompaktne, näiteks Tallinna loomaaiast palju väiksem, aga palju loogilisema ülesehitusega. Oli näha, et loomade puuride kujundusega on seal vaeva nähtud ja üritatud luua võimalikult nende elukeskkonna sarnaseid tingimusi. Loomaaed oli lopsakas ja väga ilus.
Rahulolev pandakaru mugis kogu meie sealoleku aja bambust ja ei teinud teda pildistavatest turistidest väljagi.
Nüüd oleme tagasi Renmarkis ja ei oska siin olles oma vaba ajaga suurt midagi ette võtta. Jaanika täiendab pea iga päev oma ingliskeelset sõnavara ja loomulikult kordame üle ka veinitehases õpitu, kuna meile anti kaasa mitu brošüüri. Üritame väikest viisi ikka sporti teha, viimasel ajal on ilmad olnud alla 30 kraadi, mis võimaldab isegi joosta. Palavamatel ilmadel käime kohalikus täismõõdus basseinis ennast kosutamas ja ujumistrenni tegemas. Kui nüüd saaks päriselt ja täiega veini tegema hakata, saaks jälle põneva kogemuse võrra rikkamaks!
Jaanika peesitab rannas, ei muretse millegi üle ja on ikka positiivne :)



Tuesday, January 6, 2015

Suured ookeanituristid

Õunaharvendamistööd me õnneks või kahjuks eriti pikalt ei teinud. Tööd oleks ehk jätkunud isegi jaanuari keskpaigani, aga tõtt-öelda oli töö ikkagi üsna nüri ja ammendas ennast kiiresti. Vaatamata sellele, et farmerid olid hästi toredad, oli meile juba varem teada, et jaanuari algul peame tagasi Riverlandi piirkonnas olema (Murray jõe ääres), et osaleda veinitehases füüsilistel katsetel ja proovipäevadel. Veinitehases oleks tööd palju ja seda jätkuks vähemalt kaheks kuuks, mis paneks meid Murray jõe piirkonda täitsa lukku.

Aga soov Austraaliat avastada on suur ja seega otsustasimegi veel enne kogu tõsidusega tööle pühendumist täiel rinnal turistitada. Aastavahetuse plaanid viisid meid Melbourne'i, sest meie elupaigale Kalangadoo linnas oli Melbourne isegi lähemal kui osariigi pealinn Adelaide. Sõita tuli 450 kilomeetrit, mis Austraalia mastaapides on nagu Nurga poodi piima järele minek.

Melbourne'is oli plaan ööbida meie sõprade Aideni ja Sabrina juures. Paraku saatsid nad just enne meie Melbourne'i jõudmist sõnumi, et nende plaanid muutusid ja nad lähevad aastavahetust linnast välja tähistama. Olime lõhkise küna ees, kuid just siis leidsin rahakoti vahelt kapten August Sirkeli antud visiitkaardi. Helistasime talle, kuid ta ei vastanud. Kuidagimoodi saime siiski Augusti kätte ja selgus, et tal on plaan teiste eestlastega Eesti majja aastavahetuse ballile minna. Minu parim ülikond jäi seljakoti piiratud mahu tõttu Eestisse ning ka Jaanikal polnud ballikleiti ega uhkeid kingi kaasas, mistõttu jäi meil ballile minemata, seda enam, et piletid olid nagunii juba välja müüdid. Küll aga saime Augustilt lahkelt tema maja võtme, viisime oma auto sinna ära ja läksime kesklinna vana aastat ära saatma.

Rongiga kesklinna jõudes tabas meid eest tõeline hullumaja. Linna keskne Flinders streeti rongijaam ja Föderatsiooni väljak oli tohutust rahvamassist umbes. Ei saanud istuda ega astuda. Proovisime päris linnasüdamest pisut kaugemale minna ja tõelisel teosammul liikudes see õnnestus. Üle Yarra jõe kulgeva laia silla, mis muidu mõeldud trammidele ja autodele, olid vallutanud jalakäijad. Sillal olid inimeste seisatamist keelavad sildid, sest muidu oleks kahel pool silda tekkinud hiiglaslikud ummikud. Seda tuleti meelde pidevalt ka ruupuriga. Kogu see olukord tundus päris jabur. 

Lõpuks leidsime rahulikuma koha, kus saluuti vaadata. Uue aastanumbri kukkudes läks tulevärk lahti ja vist nii võimsat ilutulestikku polnud mina veel näinud. See muudkui kestis ja kestis, iga järgnev rakett üritas eelnevat ilu ja vägevuse poolest üle trumbata. Kui saluut läbi sai, läks meie vaatluspunkti juures lahti tasuta tantsupidu. Seal oli rahvast mõnusalt, mitte liiga palju ega liiga vähe. Aga kahjuks just siis kui me olime ennast parajalt soojaks tantsinud, tehti peole lõpp. Linna korraldatud peod said kella ühest läbi ja kuigi kõvemad tantsulõvid oleks kindlasti leidnud endale uue koha kus pidutsemist jätkata, oli meil vaja järgmisel päeval varakult teele asuda ja seega läksime Augusti juurde magama. Rongisõit aasta viimasel päeval ja uue aasta esimesel päeval oli kusjuures tasuta ja peale selle oli käiku pandud mitu lisarongi, mis sõitsid varajaste hommikutundideni. Melbourne'i linnavalitsus ikka hoolib oma kodanikest.

Esimene pilt sellel aastal, raketid eriti pildile ei jäänud

Hullud inimesed põrgu eeskojas

Järgmisel hommikul jätsime Augustiga hüvasti ja alustasime pikka sõitu. Melbourne'st lääne poole kulgeb enam kui 200 kilomeetrine maantee, mis on tuntud kui Great Ocean Road ehk Suur Ookeanimaantee. Nagu nimest aimata võib, jookseb maantee piki rannikut, kus ühel pool järsk kaljusein ja teisel pool määratu ookean. Tee oli alguses väga sopiline, lõpmatute kurvide, tõusude ja langustega. Tee on küll kitsas, ent kuna maalilisi vaateid leidub igal käänul, on ka meiesugustele turistidele mõeldud: iga natukese maa tagant olid tee ääres taskud, kuhu aeglasemad autod sisse said põigata, et taga sõitvad kiiremad mööda lasta. Seda võimalust kasutasime päris palju, sest osad maanteelt avanevad vaated olid tõeliselt hingematvad. Õhtuks leidsime tee ääres mõnusa peatuspaiga ja ööbisime autos.

Enam kui 200 kilomeetrit sõidumõnu
Idülliline tuletorn Great Ocean Roadil
Selliseid vaateid oli Great Ocean Roadil kümneid

Great Ocean Roadi äärde jäävad Victoria osariigi peamised vaatamisväärsused, nagu 12 Apostlit. Rannik läheb Melbourne'ist kaugemale minnes järjest kaljusemaks ja emake loodus ehk siis lained ja tuul on kaljumassi aastatuhandetega järjest ära söönud. Osa kaljusid on aga merre alles jäänud ja nõnda ongi seal võimsad tornilaadsed moodustised, mida mingil põhjusel apostliteks kutsutakse. Apostlite juures oli tohutult turiste ja sellise pildi tegemine, kus keegi võõras pildile ei jääks oli paras katsumus.
Need ongi need 12 apostlit, kahjuks kõik apostlid ei tahtnud pildile jääda. Olid vist häbelikud.

Minule jättis Suurest Ookeanimaanteest võibolla võimsaima kogemuse Loch Ard Gorge. Selle lahesopi kahe massiivse kalju vahel avastasid kaks merehädalist, kelle laev oli põhja läinud ja kelle lained õnnelikul kombel sinna varjulisse soppi viisid. Praegu on seal mõnus mererand kus tugevate lainete kiuste õnnestus meil ka väike suplus teha.
Loch Ard Gorge

Üks mõnevõrra üllatuslik koht Great Ocean Roadi ääres oli parasvöötme vihmamets. Mina näiteks ei teadnudki, et selline metsaliik üldse olemas on, aga kõrgete mägede vahel vist siis on ikkagi piisavalt soe ja niiske, et selline ökosüsteem seal tekkida saaks. Mets nägi välja nagu Jurassic Parki filmi võttepaik. Oli üsna lihtne ette kujutada, kuidas sellises metsas võisidki kunagi dinosaurused ringi joosta. Metsas domineerisid puusuurused ja puitunud varre (või tüvega) sõnajalad ja suured laialehised puud. Mingit erilist faunat seal me ei näinud, aga kuuldavasti pidi seal elama haruldane must lihasööja tigu. Meile mõlemale see mets igatahes väga meeldis.
Jaanika teeb tarka nägu ja uurib vihmametsa

Leidsime puu sees mõnusa süvendi kus seista

Great Ocean Road on ainult veidi üle 200 kilomeetri pikk, aga kuna seal on nii palju vaatamist, siis oli meil tükk tegu, et enne pimedat Adelaide'i lähedale Cape Jervisesse jõuda. Kaks päeva Great Ocean Roadile pühendada on napilt piisav, aga olime juba varem broneerinud järgmiseks päevaks tuusiku Kangaroo Islandile ehk Kängurusaarele. Suhteliselt soodsas paketis sisaldus edasi-tagasi sõit praamiga, terve päev vaatamisväärsusi saarel ja austraaliapärane kahekäiguline lõuna.
Ühel hommikul avastasime autost kutsumata külalise, kes tahtis meiega Känguru saarele kaasa tulla

Vaatamisväärsusi Austraalia suuruselt kolmandal, umbes Saaremaa suurusel Känguru saarel jagus. Saar on eelkõige rikkalik loomastiku poolest. Täitsa lähedalt oli võimalik näha merilõvisid, kes rannal peesitasid. Neid elab saarel kahte liiki ja mõlema liigi kolooniaid käisime ka vaatamas. Kahjuks väheneb merilõvide arv aasta aastalt ja teadmata põhjustel. Lähedalt ja nende loomulikus elukeskkonnas neid loomi näha oli muidugi tore kogemus.

Karmivõitu kaljude, hõbedaste liivade ja türkiissinise veega Kangaroo Island
Känguru saare põliselanik merilõvi jõudehetke nautimas. Põliselanik sellepärast, et kuni 19. sajandini ei elanud saarel inimesi, olid ainult kängurud, merilõvid ja väiksemad loomad.

Merilõvid omavahel maid jagamas.

Känguru saarel varem koaalasid ei elanud, aga saarel on palju eukalüpte ja seetõttu on neid loomakesi saarele üksjagu asustatud. Eukalüptide vahel jalutades nägime puudes päris mitmeid koaalasid tukkumas.
Jaanika üritab koaalat järgi teha nii hästi kui oskab

Vulkaanilise tegevuse jälgi nägime ka Känguru saarel, Remarkable Rocksi (Märkimisväärsed kaljud) nimelises kohas. See on üks väga-väga suur kivi, aga mitte nii suur kui mandri keskel paiknev maailmakuulus punane Uluru kivimassiiv. Põnevad olid aga selle kivi peal asetsevad basaldist moodustised.
Mõned kivid Remarkable Rocksil olid tõepoolest märkimisväärsed

Kaunis kivine Kängurusaar

Tagasi Cape Jervisesse jõudes nägime lõpuks päikse merre loojumist. Sageli sõitsime me kuni pimedani või olime kohas, kus päikese loojangut polnud võimalik näha. Päike loojus harjumatult kiiresti, aga sellega kaasnes muinasjutuline valguskuma.
Seda pilti EI OLE töödeldud, oligi selline maagiline päikseloojang.

Järgmisel päeval sõitsime edasi Adelaide'i poole. Kuuldavasti olid siinsed metsatulekahjud ületanud ka Eesti meedia uudiskünnise ja nii mõnigi uuris minult, kuidas siin maakera kuklapoolel olukord on. Tulekahjud olid meist siiski õnneks piisavalt kaugel, aga õhus levis lõkke lõhn ja suurt suitsupilve nägime autost küll. Siinsed metsad muide tahavadki aeg-ajalt põlemist. Puude põlemise järel tekkivat tuhka kasutavad paljud taimed kasvamiseks, samuti on siin ka taimeliike, kes tänu tulele levivad ja paljunevad. Eukalüptid kasvavad meeletu kiirusega, isegi kuni meeter aastas. Kahjuks aga on need väga tuleohtlikud, sest puudes sisalduvad eukalüptiõlid põlevad nagu bensiin, mistõttu on ka kustutustööd keerulised. Suvi alles algas ja ilmselt tuleb tulekahjusid veelgi.

Kus suitsu, seal tuld.

Ühel hommikul avastasime sellise ranna, kuhu sai autoga suisa sisse sõita. Kasutasime võimalust ja sõitsime veele nii lähedale kui tohtis.
Meie igatahes sõitsime Adelaide'i külje alla Clelandi loomaparki, sest kuulsime, et seal saab koaalat kallistada. Kahjuks olid kuumad päevad jätnud oma jälje ka koaaladele, sest palava ilma tõttu otsustati anda neile puhkust ja just sel päeval kui meie loomaparki külastasime, ei saanud koaalasid kallistada. Oma aedikus sai neid ikka vaadelda ja juhuslikult nägime ka metsikut koaalat puu otsas.

Haruldane koaala. Haruldane selles mõttes, et ta parasjagu ei maga või ei söö. Kõige asjalikum omasuguste seas.

Clelandi loomapargis võis näha Tasmaania kukkurkuradeid, sipelgasiile, vombateid ja paljusid linde. Esindatud olid mitmed reptiilid, sealhulgas pooleteistmeetriseid sisalikke goannasid ja Austraalia mürgiseimad maod. Ka äärmiselt mürgine tiigermadu, keda meil elusana õunu korjates märgata ei õnnestunud, kuid kelle laipa me õunaaia lähedal nägime, oli loomapargis olemas. Osa loomi liikus loomapargi territooriumil täitsa vabalt ringi ja need loomad olidki kõige põnevamad. Tundus, et loomad olid meiesuguste turistidega harjunud, võibolla seetõttu, et me pakkusime neile loomapargist ostetud spetsiaalset toitu. Näiteks kängurud ei teinud meist väljagi ja lasid end vabalt silitada, samal ajal kui nad meie peost laisalt sõid. Ühele kängurule õnnestus mul ja Jaanikal isegi sõrm kukrusse pista kui ta oma poega imetas. Olin alati mõelnud, milline on känguru kukkur seestpoolt. Selgus, et soe ja veidi niiske.

Jaanika sobitab sõprust potoroo ja vallabiga

Jaanika leidis veel ühe uue sõbra, pelikani.

Majesteetlik monitor ehk goanna, eesti keeles mingit sorti varaan

Mina leidsin uusi sõpru kängurude seast.

Suurem punakänguru ei olnud nii sõbralik ja temaga hoidsime viisakat distantsi.

Loomadega suhtlemise järel käisime Adelaide'is ookeanis ujumas ja võtsime suuna Renmarki poole, kus meid järgmisel päeval ootas ees tervisetest veinitehases. Pikemalt sellest järgmises postituses.

South Australia numbrimärkidel on kirjas "The Festival State", ehk festivali osariik. Siin pildil on Adelaide'i festivali väljak.

Valge liivaga Semaphore beach Adelaide'is