Wednesday, April 29, 2015

Maffialinn ja Anzac day

Sydney ümbruses möllava tormi eest põgenesime sügavale sisemaale. Käisime Hillstonis puuvillatehase töö tarvis meditsiinilisel testil, mille läbimisega meil probleeme polnud ja pool juhuslikult leidsime kohe omale ka elupaiga selles 1000 elanikuga linnas. Kuna aga meditsiinilisest testist esimeste treening- ja tööpäevadeni oli nädal aega, mõtlesime, et võime neid päevi sama hästi veeta ka siit 110 kilomeetri kaugusel asuvas pisut suuremas Griffithi linnas, kus kuuldavasti on ka palju eestlasi.

Griffithis elab vikipeedia andmetel üle 17 000 inimese, kusjuures linnas on palju itaallastest immigrantide järeltulijaid. Eelkõige Lõuna-Itaaliast pärit immigrandid tõid kodumaalt Austraaliasse nähtavasti kaasa Maffia sidemed, sest 1970ndatel oli linnal kurikuulus maine. Nimelt räägiti Griffithist kui Austraalia narkopealinnast. Kuuldavasti töötasid omal ajal meiesugused seljakotirändurid isegi kanepifarmides. Noored töölised aeti varavalges akendeta kaubikutesse, et nad ei teaks kuhu sõidetakse ja samamoodi toodi nad tööpäeva lõpus kanepipõldudelt tagasi.
Tänaseks on linna maine puhtaks pestud ja kriminaalid kinni pandud, aga linna kurikuulsat minevikku jäävad meenutama rikkurite ehitatud uhked elamud. Itaalia mõjusid on aga tänavapildis näha siiani. Peatänav on palistatud kümnete itaalia restoranidega. Ilmselt on nii mõnigi uhke restoran või hotell tehtud kunagi vaid rahapesu eesmärgil. Väikelinna kohta nägime üllatavalt palju butiike ja moekaid poode, kus müüdi vägagi stiilseid riideid.

Griffiti sõja mäletstushall ja kunstiline puu. Selles linnas tegime ainult kaks pilti, teine on allpool.
Lõpuks pärast pea kuut kuud Austraalias elamist proovisime ära, kuidas on elada tõelises backpackeris. Õnneks siiski suutsime saada toa, mida me jagasime vaid ühe prantslasega, kuigi valikus olid ka ühiselamu tüüpi toad, kus elas korraga sees kuni 12 inimest. Meie toa prantslane tööl ei käinud, suitsetas päevad läbi kanepit ja mängis telekamänge. Toakaaslasene oli ta sõbralik ja tore kutt.

Meie backpackeris töötas kokku kolm eestlast, kellest kõik tegid backpackerite standardite järgi väga häid töid. Üks poiss töötas ehitusel ja teine tegeles traktori juhtimisega, kuigi vähemalt sel traktorijuhil antud tööga küll varem mingit kogemust polnud. Igatahes on see parem töö kui puuviljade korjamine, mida enamik välismaalasi siin teeb. Eestlased on aastatega siin Austraalias lihtsalt külge saanud hea ja usaldusväärse töölise maine - seetõttu pakutakse juba eos eestlastele paremini tasustatud ja lihtsamaid töid.

Pärast paari jalutuskäiku linnas ammendas Griffith ennast ja parema alternatiivi puudumisel vaatasime toas üle pika aja telekat. Peaaegu kõigilt kanalitelt tuli üks ja sama jura - kohalik suur riigipüha Anzac day. Võibolla teen ma järgneva jutuga austraallastele ülekohut, aga mis teha. Austraallastel pole eriti mingeid suuri oma pühasid, aga patriootlikku tunnet tahavad nemadki tunda ja lipuga tänavatel vehkida, mistõttu tähistavadki nad teise riigi (!) ründamist. 25. aprillil 1915 alustas Austraalia ja Uus-Meremaa sõduritest koosnev üksus pealetungi Ottomani impeeriumile Gallipolis praeguse Türgi aladel. Austraallased väidavad küll, et selle päevaga "mälestatakse kõiki sõdades langenud Austraalia sõjamehi", aga see ei väära fakti, et austraallased ründasid Briti impeeriumi mahitusel teist riiki, kus leidis aset suur verevalamine, paljud austraallased ja türklased said mõttetult surma. Seda sõjas, kuhu austraallasel absoluutselt asja polnud. Kuna sel aastal möödus 100 aastat Gallipoli lahingust, kus Anzaci üksused türklastega taplesid, olid telekanalid paatost ja sõjatemaatikat täis.
Silmapaistvaim objekt Griffiti linnas oli vana sõjaväe lennuk.
Aeg-ajalt oli telekas otseülekanne Türgist, kunagisest lahingupaigast, kuhu oli kogunenud tuhandeid patriootlikke austraallasi ja nende jaoks oli isegi püstitatud suur tribüün. Sydney ja teised Austraalia linnad olid vallutanud vanamehed, kes marsimuusika saatel läbi linna jalutasid. Seda kõike kandsid suuremad telekanalid terve päeva vältel üle. Keskmise austraallase jaoks on siiski tegemist tööst vaba päevaga, mil saab pere ja sõpradega grillida ja õlut juua. Noore koloniaalriigi eripärad, mis vähemalt riigipüha tegevuste osas väga Eestist ei erinegi.

Thursday, April 23, 2015

Pillerkaar ja torm Sydneys

Hoiatan, et postitus on sama eklektiline nagu Sydney. Olen üritanud kümne päeva mõtted ja põhilised tegevused ühte postitusse paigutada ja eks näis, kuidas see õnnestus.
Martin pildistab, kuidas ma pildistan. Vaade eemalt Sydney südalinnale.
Minu arust Sydneyt päris hästi kirjeldav pilt. Nagu möödunud aegadest tagasi rännanud purjekad ja kirik, taamal moodsad ärikeskused.
Südalinnas asuv lossi moodi konservatoorium.
Jõudsime Sydneysse õigeusklikke ülestõusmispühade ajal. Nagu juba traditsiooniks saanud värvisime sibulakoortega munad ära ja läksime väikesele "palverännakule". Sydneys on õigeusu kirikuid pea igast maailma otsas alustades Kreekast ja lõpetades eksootilisemate maadega nagu Liibanon. Ise otsustasime minna meie ööbimiskoha lähistel olevatesse Kreeka õigeusu kirikutesse ja põikasime ka läbi ühest Liibanoni õigeusu kirikust. Tänavatel kohtas palju õigeusklikke, kes kirikute poole suundusid või sealt juba naasesid, kõigil küünlad käes. Meile kingiti kokku kolm muna ja viimases kirikus palus preester meid eesti keeles öelda pühade tervituse "Kristus on üles tõusnud". Kõik olid meie vastu väga sõbralikud ja hea meel oli saada osa ka kaugel kodust osa suurest pühast.
Martini ja minu tehtud tagasihoidlik pühade muna.
Sydney on küll Austraalia suurim linn, kuid oleks arvanud, et seal tekib rohkem suurlinna tunnet, mis kaob kohe, kui oled pilvelõhkujate vahelt välja saanud. Austraallased on sellised, kellele meeldib isegi pea keslinnas elada väikses aiakesega majas.Kes pole kunagi Sydneys käinud manab endale sellest linnast ilmselt esimesena silme ette kuulsa Sydney ooperihoone ja saluudi Harbori sillal. Postkaardilikud vaated avanesid meile nii praamiga sõites kui ka Sadamasillal kõndides. Muide praamid on Sydney ühistranspordi osa ning nendega sõites oli mõnus linna avastada ning eri lahtede vahet sõita. Sydney linn on poolsaartest koosnev rägastik ja liikudes tuleb alati arvestada teele jäädavate lahtedega. Kuna liiklus ja parkimine on Sydneys peavalu valmistav, otsustasime auto väikese tasu eest kesklinnas oma elukoha juurde parkida ning poolteist nädalat ilma oma Magnata linna avastada.
Praamiga sõites sai linnale teistsuguse pilgu heita.

Vaade sadamasillalt Sydney ooperihoonele.
Sydney ooperihoone ei paista vahel kruiisilaevade, veetaksode ja praamide vahelt väljagi või varjutavad seda kaunist hoonet turistid nagu mina.
Sydneys võib lihtsalt tundide viisi jalutada ja nautida ahitektuurilist virrvarri, parke ja vaateid lahtedele. Suurte klaasist ärihoonete ja pilvelõhkujate vahele on jäetud mõned ajalugu meenutavad kuninganna Victoria aegsed hooned ja neogooti stiilis kirikud. Üheks esinduslikumaks viktooria-aegse arhitektuuri näiteks on maailma üheks kaunimaks kaubanduskeskuseks peetav Queen Victoria Building, millest on võimatu mööda vaadata. Sellised hooned keset moodsaid rajatisi panevad alati mõtlema, et inimeste maitsemeel on teinud aastatega läbi suure taandarengu. 
Queen Victoria Building, kus saab suurejooneliselt poodlemas käia. 
Mudellennukite näitus. 
Idülliline Hiina aed südalinnas.
Martin üritab urbaniseerunud ja inimestega harjunud iibist pildistada.

Kesklinnas asub Hyde park, kus on paljud monumendid pühendatud sõjas langenud Austraalia sõduritele.

Sageli käisime jalutamas hämariku ajal, mil linna kohal kumas kaunis valgus.
Nii meie elukoha ümbruses kui ka mujal kesklinnas võis näha Art Deco stiilis maitsekaid maju. Vaiksematel kõrvaltänavatel olid reas vaid viktooria-aegsed terrassmajad, mille säilitamise nimel on linnaelanikud kõvasti vaeva näinud. Linna südameks oli koht nimega Martin Place, mis valmistas Martinile suurt heameelt ja ta tundis end kohe palju kodusemalt.
Martini nimi domineeris Sydney kesklinnas: metroos, tänavatel ja mõne tütarlapse südames.
Sydney on esialgu üsna raskesti hoomatav linn. Ainuüksi kesklinn on tohutult suur ja jaguneb mitmeks eri piirkonnaks. Me elasime kesklinna piiresse jäävas Kings Crossis, mille kurjast kuulsusest saime teada alles paar päeva pärast sinna asumist. Selles piirkonnas käivad just odavamat meelelahutust nautivad inimesed ning nädalavahetusteti kihavad tänavad elust. Paljud inimesed ütlesid, et elame Sydney ohtlikuimas piirkonnas, kus on palju pidutsevaid inimesi, kohalik punaste laternate tänav ja narkomaanid ning soovitasid öösel seal ettevaatlik olla. Siinne ohtlikeim piirkond on kordades rahulikum kui näiteks Tallinna või mõne muu Eesti linna kesklinn nädalavahetusel. Me ei näinud oma silmaga ühtegi kaklust ja joomakultuur on siin kordades viisakam. Alkoholiga liialdanud tuigerdavaid inimesi peab tikutulega taga otsima. Küll aga kohtab siin üsna palju kodutuid. Südame tegi soojaks, et neid ei pisteta kainerisse ega aeta ära. Politsei on siin selles suhtes väga mõistlik. Tundub, et Austraalias keskendutakse tõelistele pättidele, mitte ei tegeleta niigi raske saatusega inimeste kiusamisega. Nägin oma silmaga, kuidas politseinik tuli bussipeatuse pingil magavat meest kontrollima, kuid ta ei ajanud teda ära nagu Eestis, vaid kontrollis, kas magajal on ikka eluvaim sees ja jättis ta edasi magama.
Hipster jalutab muretult Sydney ohtlikuimas piirkonnas.
Sydneysse ei soovitaks ma tulla Helmedel ja muudel ülikonservatiivsetel inimestel. Vikerkaarelipud lehvivad uhkelt igal pool ja käsikäes käivad omasooiharad ei ole siin haruldased. Palju on siin ka spetsiaalselt omasooiharatele mõeldud pubisid ja klubisid.
Sydney on tohutult kosmopoliitne linn ning see kumab vastu igal sammul linnas kõndides. Tänavapildis domineerivad aasialased. Tänavatel kohtab ka aborigeene, kes turistede meelt üritavad lahutada. Samuti on tänavatel ennast näitamas ka kondiväänajad, muusikud ja muud põnevad tegelased. 
Aborigeenide tänavaetendused koosnevad tavaliselt trummi tagumisest, didgeridoo mängimisest ja niisama aborigeen olemisest. 
Sydney tänavatelt saime teada Kristuse teisest tulemisest ja maailma lõpust.
Oleksin oodanud, et tänavatel näeb rohkem ekstravagantselt riietuvaid moegurusid, kuid pigem tundus, et inimesed üritavad anda endast parima, et võimalikult hästi massi sulanduda. Melbourne'is kohtas rohkem värvikaid tegelasi. Õnneks sattusime ka alternatiivsesse linnaosasse Newtown, kus liikusid ringi hipid, hipsterid ja muidu vahvad tegelased. Selles piirkonnas oli palju esoteerika, muusika ja kunstipoode ning moekate rõivaste asemel olid riidepoodide akendel retrokleidid ja hipikaltsud. Sellises piirkonnas elaks hea meelega.
Kuna lähme kolmeks kuuks maale, siis kavatsesime võtta suurlinnast, mis võtta annab ja teha asju, mida naljalt kaugel sisemaal väikeses asulas teha ei saa. Kultuursed nagu me oleme tõttasime esimese asjana muuseumidesse. Alustasime Austraalia meremuuseumist, sest seal pidavat saama näha nii seest kui väljast allveelaeva, rääkimata siis sõjalaevadest ja ajaloolisest James Cook'i purjelaevast (tegu oli siiski maadeavastaja laeva täpselt taastatud koopiaga). Nägime kõike, mida lubati. Olime mõlemad eriti vaimustuses allveelaevast (tegu on täiesti teistsuguse, pisut klaustrofoobilise maailmaga, millest ei saagi enne aru, kui oled ise allveelaevas sees käinud).
Martin poseerimas Sydney kesklinna poole suunatud sõjalaeva suurtükiga. Muretsemiseks pole põhjust, sest laevad pole laskemoonaga laetud ja on Maailmasõdade aegse tehnika näitamiseks.

Kaheksajalaga ehitud erru jäänud allveelaev.
Vaatamata mitte eriti tõsiselt võetavale välimusele (eelkõige selle naljaka kaheksajala pärast) oli allveelaev täis kõrgetasemelist tehnikat, torpeedosid, luuretehnikat ja kõike muud, millest tsiviilinimene aru ei saa.

Maadeavastaja James Cook'i purjeka täpse koopiaga sõidaks hea meelega. Laev seest poolt meenutas lotja, eelkõige lõhnade ja atmosfääri poolest.
Muide, Austraalias on üsna tavaline, et muuseumi töötajateks on asjaarmastajatest vabatahtlikud pensionärid, kelle entusiasm näitab, kui väga nad oma "tööd" naudivad. Arvan, et ka Eestis oleks suur potentsiaal pensionile jäänud inimesi vabatahtlikena rakendada, sest paljud eakad ei taha tegelikult tegevuseta koju jääda.Tagasi Sydney meelelahutuse juurde! Suurlinnas on alati mõni põnev maailmaklassi näitus ja nii ka seekord. Austraalia Kaasaegses Kunstimuuseumis algas maailma valguskunsti tippteoste näitus ja loomulikult läksime sellest osa saama. Ma naudin väga seda osa kunstist, mis läheb otsapidi juba täppisteadustesse. Kahtlemata oli näitusel nii programmeerimise meistriklassi näiteid kui ka füüsikareeglitega flirtivaid valgusillusioone, rääkimata lihtsalt meie ajuga mängimisest.
Martin mitmevärvilises valgustoas.
Enamikest eksponaatidest oli Lightshow'l mõttetu pilti teha, sest vahetult näitusel olles mõjusid valgusinstallatsioonid palju efektsemalt.
Kuna elasime peopiirkonnas, siis läksime vooluga kaasa ja käisime ka mõnes uhkemas kohas pidutsemas. Võtsime ette võimalikult erinevad variandid alates baarist, kus võis käia ringi kui muuseumis (seal oli nii putukaid, tööriistu, keemia- ja füüsikavalemitega tahvleid kui ka kõike muud). Austraalias on üsna tavalised mitme tantsusaaliga klubid, kus ühes mängib rnb, teises retro ja kolmandas räige tümakas (kahjuks peab sageli pettuma austraallaste tantsumuusika maitses). Muusikast hoolimata tahtsime ära käia mõnes eriti peenes kohas ja läksime suurde meelelahutuskompleksisse Ivy, kus võib pidutseda lausa neljal eri korrusel. Lisaks on selles samas kompleksis hotell, restoranid ja lausa eraldi korrus riiete vahetamiseks, kus peenemad külalised saavad õhtu jooksul panna selga bikiinid või teise peokleidi. Sisekujundus oli selles klubis tõesti külluslik, kuid kõige rohkem avaldas muljet baar, mille keskel olid palmid ja ujumisbassein.
Maailma baar asus majesteetlikus majas.
Rikaste ja ilusate kohtumispaik Ivy.
Kuna muusikaelamusi nendest uhketest kohtadest enamasti ei saa, läksime kohalikke bände kuulama tagasihoidlikumatesse underground klubidesse. Käisime ühel õhtul kuulamas kohalikke bände, millest mõned olid tõesti väga head. Nädalavahetusel olid Sydneysse tulnud trummi ja bassi hundid Suurbrittaniast. Dnb pole vist Austraalias väga hinnas ja pidu toimus üsna intiimses kohas vaid tõelistele asjaarmastajatele. Selle võrra oli peol mõnusam olla, ega pidanud ruumi pärast konkureerima. Muusika oli mõnus, inimesed toredad ja tantsida sai varajaste hommikutundideni.
Dnb pidu keldrikorrusel.
Peolt tulles kuulsime taamal kostvat linnulaulu ja kõrvaltänavasse vaadates nägime tänava kohal rippuvaid linnupuure. Linnupuurid olid tühjad ja muusika tuli kusagilt kõlaritest, kuid tore oli näha, et ka Sydneys on tänavakunsti. Melbourne'iga võrreldes on seda muidugi kordades vähem.
Pärast pidusid on mõnus rannas peesitada ja kuna rannailma veel pisut jagus, siis pidime ikka Sydney kuulsaima ranna Bondi üle vaatama. Rand oli kaunis, puhas ja vaid pooletunnise sõidu kaugusel linnasüdamest. Trotsides suuri laineid läksime ikkagi ujuma, sest niipea me enam ookeani äärde ei satu. Saabuvast ekstreemsest ilmast ei olnud ühtegi märki, kuigi mõne päeva pärast võisime olla tunnistajaks kümnendi suurimale tormile Sydneys.
Kaunis sirbikujuline Bondi rand Sydneys.
Vastupidiselt USA-le ei olnud enne tormi paanikat ei meedias ega inimeste seas, sest austraallased on üldiselt harjunud ootamatute ilmaoludega. Päev enne tormi sadas lakkamatult ning öösel oli tunda, kuidas tugev tuul vastu aknaid käib. Ära sõitmise päeva hommikul oli kõikjal lendlevaid esemeid, katkiseid vihmavarje ja mõnes kohas olid lausa suured oksad puu küljest murdunud. Tuule poolt sasitavate palmidega meenusid dokumentaalfilmides nähtud orkaanid Hawaiil, kuid hiljem uudiseid lugedes polnudki võrdlus päris kohatu. Rannad oli räsitud, Sydney ooperihoone juures sai surfata. Üleujutuse tõttu olid paljud inimesed kodudest ilma jäänud ja Sydneyst väljaspool oli kolm inimest tormi tõttu elu kaotanud.  


See on juba traditsiooniks saanud, et kusagilt järjekordselt lahkudes saadab meid vihm, aga seekord lausa orkaan. Meie tee viib 700 km sisemaa poole väiksesse linnakesse nimega Hillston.

Friday, April 17, 2015

Seltskond ratastel tegutseb jälle

Lõpuks saigi töö veinitehases läbi. Viimastel nädalatel oli ülemustel juba raske meile tööülesandeid leida ja üsna järsku - päev enne Suurt Reedet - saigi töö läbi. Töö oli täitsa nauditav, aga nüüd saime jälle reisida, mis on siiski parem. Kolisime kogu oma elu jälle autosse ja seltskond ratastel jättis kuuma ja kuiva Riverlandiga hüvasti. Sihtpunktiks oli meil Austraalia säravaim ja suurim linn Sydney, mis asub meie senisest kodulinnast Renmarkist enam kui tuhande kilomeetri kaugusel.

Kuna Sydney asub nagunii nii kaugel, mõtlesime sinna sõita (väikse) ringiga, et teekond ikka põnevam oleks ja et Austraaliast maksimumi võtta. Tahtsime näha sügisehteis mägesid ja sõitsime esimesel reisipäeval peaaegu 800 kilomeetrit Austraalia alpide jalamile.
Teel Austraalia Alpidesse pidasime väikse pikniku suure kala kõrval Swan Hilli nimelises linnakeses.
Pärast jahedavõitu ööbimist autos sõitsime Austraalia alpidesse. Meie tee viis läbi mitme mõnusa mägilinna, mis kõik olid palju viisakamad ja ilusamad kui meie senine elukoht Renmark. Sügis alpides oli tõeliselt värviline ja ilus. Eriti meeldejääv oli kõrgete mägede vahele peidetud väike Bogongi küla koos järvega.
Sügisvärvid olid Bogongi küla juba täielikult vallutanud.
Bogongi külas asub keset orgu paisjärv, mis on loodud kõrval asuva hüdroelektrijaama tarbeks. Kiirevoolulised mägijõed on hüdroelektrijaamadele ideaalsed ning neid on Austraalia Alpide piirkonnas kümneid. 
Fainter Falls Bogongi mäe juures.
Edasi sõitsime Falls Creeki suusakuurorti, mis on Austraalia suurim. Praegu siin lund mõistagi veel ei olnud, aga suusaliftide ja hotellide arvukust arvesse võttes tundus see koht päris populaarne. Suusahooaeg algab siin juunis ja augusti viimasel nädalavahetusel peetakse siin ka murdmasuusamaraton Kangaroo Hoppet. Ööbisime autoga tundmatu mäe otsas kenal puhkeplatsil, kust väidetavalt võib hea ilmaga näha riigi kõrgeimat tippu Mount Kosciuszkot.
Maastik oli mägedes kohati üpris trööstitu - mingil põhjusel olid kõik puud raagus (asi polnud selles, et siin on sügis).
Falls Creeki kõrval asuva veehoidla kallastelt avanes kaunis mägine vaade.
Ka järgmine päev möödus kaunitesse paikadesse matkates ja lummavaid vaateid nautides. Seiklesime ringi Mount Buffalo rahvuspargis, kus tegime mõned lühemad matkad ja ronimised. Aga õhtuks sõitsime juba päris Melbourne'i külje alla maalilise Eildoni järve äärde. Eksisime autoga natuke ära, kuid tänu sellele jõudsime kõrgele künkale, kust oli järve eriti hästi näha.
   
Kosk või pigem nire Mount Buffalo rahvuspargis.
Mount Buffalo oli küll kõigest 1300 meetri kõrgusel, aga kena vaadet pakkus see siiski.
Vaade kõrgelt künkalt Eildoni järvele.
Eestis on kuuldavasti juba kevad täies hoos, aga siin on sügis endast järjest rohkem märku hakanud andma. Nõnda jõudiski kätte päev, mil sadas terve päev. Meid see aga ei morjendanud, vaid tegime selliseid tegevusi, mida vihm ei sega. Sõitsime Melbourne'i eeslinna Belgrave'i, kus tegime väikse retke ajamasinaga saja aasta tagusesse aega ja käisime kitsarööpmelise auruveduriga väiksel lõbusõidul. Tegelikult oli see retk ajamasinaga isegi miljonite aastate taha, sest raudtee kulges läbi võimsate sõnajalametsade, mis tundusid lausa dinosauruste ajast pärinevat.
Siin on näha mõned sõnajalapuud, millest me rongiga möödusime.
Ka niimoodi võis rongiga sõita.
Rongile on hellitavalt nimeks pandud Puffing Billy ehk Puhkiv Billy. Tegelikult on seal kitsarööpmelisi vedureid lausa 16, vanimad neist on ehitatud eelmise aastasaja alguses. Kogu süsteem põhineb vabatahtlikkusel, sest kõik töötajad - vedurijuhid, piletikontrolörid, jaamaülemad ja muud asjaülemad on suured aururongide fännid.

Puhusin rongijuhiga paar sõna juttu ja uurisin vedurit seest poolt kah.
Veel samal päeval sõitsime auruvedurite juurest täitsa ookeani äärde Phillipi saarele. Olime kuulnud, et seal võib päikseloojangu ajal näha tuhandeid pingviine merest oma öistele puhkealadele paterdamas. Jõudsime saarele juba pimedas ja kartsime, et olime etendusest ilma jäänud. Õigesse kohta jõudes selgus aga, et me ei olnud ainsad, kes pingviine näha tahtsid. Kammisime läbi mitu suurt parklat, enne kui oma autole koha leidsime. Kõrval asus eraldi parkla suurte busside tarvis, kus vist samuti vaba kohta ei leidnud. Victoria osariik on ehitanud terve võimsa kompleksi näitusemaja ja valgustatud platvormidega pingviinide vaatamiseks. Teel pingviine vaatama tulid meile vastu paar prantslast, kes andsid ära oma piletid, mis muidu oleksid päris kallid olnud.
Mõni lind ei teinud rahvamassist väljagi ja poseeris täitsa julgelt.
Pingviinimajja jõudes nägime meeletut rahvamassi, nagu mõnel festivalil. Mööda ulatuslikku platvormisüsteemi võis täitsa rannani jalutada, selleks tuli muidugi läbi meeletu rahvamassi pressida. Aga pingviine nägime juba õige varsti ja neid oli tõesti palju - tulid kas üksi või väikeste seltskondade kaupa mere poolt ja siirdusid siis kuhugi põõsaste vahele oma öiseid toiminguid tegema. Lõpuks rannale jõudes nägime, kui kaugele on mindud looduse pealt raha teenimisega. Rannas olid tribüünid, kust inimesed nagu teatris merest väljuvaid väikseid pingviine vaadata said. Kopsaka lisatasu eest võis minna päris rannale, kust pingviine eriti lähedalt silmitseda võis.
See pilt on võetud ühelt postkaardilt, aga siit on näha, missugused tribüünid on pingviinide vaatamiseks ehitatud. Tribüünidelt merele lähemale minna ei tohi, aga kõndimisplatvormilt nägi linde päris lähedalt.

Terve järgmise päeva sadas ja terve päev möödus sõites. Meil oli plaan vallutada Austraalia kõrgeim mägi Mount Kosciuszko ja selleks pidime jälle rannikult kõvasti põhja poole ja sisemaale sõitma. Kartsime, et mäe vallutamine võtab kaua aega ja ärkasime järgmisel päeval enne päiksetõusu, et valget aega maksimaalselt ära kasutada. Raja esimene osa oli täitsa raske, järjepanu olid ainult trepid ja järsud mägiteed. Selgelt oli näha ka piir, kust üsna järsku puud ära lõppesid ja ainult põõsastik alles jäi. Veel kõrgemal kadusid ka põõsad, alles jäi vaid kanarbik, heinad ja mõned alpitaimed. Üsna varsti nägime ka esimesi lumelappe, mida tipule lähenedes järjest sagenema hakkas.
Kõrgemal läks rada juba päris lumiseks.
Tualett oli peaaegu kinni tuisanud.
Mount Kosciuszko on geoloogilises mõttes vana mägi, mis tähendab, et selle nõlvad on järsud, aga tipuosa lauge. Sellepärast oligi pärast esimest nelja kilomeetrit edasiminek lihtne. Laisematele ronijatele oli selle esimese järsu osa vältimiseks käima pantud ka suusalift. Viimased 6,5 kilomeetrit kulgesid mööda kauneid alpiaasasid ja igalt poolt avanesid meeletult ilusad vaated. Üsna varsti olime pilvedest kõrgemal ja õhk oli tuntavalt hõredam. Kaasa võetud kindad ja müts olid igati kasulikud, sest ilm polnud eriti soe. Mäetipus paistis aga päike, mis meile hiljem kurjalt kätte maksis - Jaanika õrn näonahk põles ära ja läks punaseks nagu oleks napsutanud.


Tipule lähemale jõudes hakkas särama päike ja vaade ulatus kaugele.
Kaugusest paistab väike liustikujärv.
Mäelt allatulek läks eriti kiirelt ja sujuvalt. Tõusumeetreid kogunes meil kokku peaaegu kilomeetri jagu - Thredbo küla, kust me oma retke alustasime, on 1300 meetri kõrgusel ja Kosciuszko mäetipul on kõrgust 2228 meetrit. Õnnestunud mäevallutuse tõttu lubasime endale väikse preemia ja ööbisime vahelduse mõttes hotstelis valgete linade vahel. Pärast mõne päevast külmas autos magamist õpid pehmet voodit ja kuuma dušši tõeliselt hindama!

Järgmisel päeval sõitsime juba päris Sydney külje alla, kuulsatesse Sinimägedesse. Selline nimetus on neil mägedel seetõttu, et seal kasvavad eukalüptid pidavat eeterlikke aure eritama, mistõttu kaugelt tunduvad need metsad sinist värvi. Samuti on piirkonnas palju maagilisi kaljunukke ja koskesid. Meie nägime kohale jõudes vaid uduvihma, kauneid vaateid kattis tihe uduloor. Aga vähemalt ei olnud udu tõttu seal ka liiga palju turiste. Teiste tehtud piltidelt tunduvad Sinimäed aga tõeliselt ilusad ja seetõttu loodame sinna kunagi parema ilmaga ikkagi veel tagasi minna.

Maalilisi vaateid kattev tihe uduloor tegi Jaanika kurvaks.

Läbi hägu paistavad kolm kaljunukki, mil nimeks Kolm Õde. Need on Sinimägede üheks peamiseks tõmbenumbriks. 
Jaanika teeb hommikust jalutuskäiku koskede juurde.
Leura kaskaadid
Wentworthi kosk ennast palju läbi udu näidata ei tahtnud.

Järgmisel päeval jõudsime lõpuks pärast paari tuhande kilomeetrist ringi lõpuks Sydneysse. Esiti oli nii paljude inimeste keskel täitsa maaka tunne, ei osanud kuidagi olla. Aga sellele vaatamata tundus Sydney kohe väga ilus ja võimas. Ikkagi tõeline metropol. Pikemalt sellest linnast järgmises postituses.