Wednesday, January 21, 2015

Veinihooaja ootuses

Paljudele selle blogi lugejatele on võib-olla jäänud mulje, et meie elu siin Austraalias pole muud kui üks meelakkumine. Rääkimata kõigist praktilistest muredest, mis meid vahel morjendavad, tuleb vahel ka koduigatsus peale. Kuna elame siiski üsna väikeses linnas, siis suuremat sorti sotsiaalset elu me ei ela. Peale selle kummitavad meid vanad võlglased. Novembris ja detsembris korjasime Waikeries apelsine, aga kahe nädala palk on meil mõlemal siiani saamata. Kogu see süsteem seal oli tagantjärgi mõeldes rohkem kui kahtlane ja erinevate kuulujuttude põhjal polnud ka meie tööandjal Cathyl kõige parem maine. Mitmelt poolt on meile soovitatud ka Aasia päritolu tööandjaid vältida, sest tihti ei ole nad kõige ausamad, aga egas me mingid rassistid ole ja ei pidanud seda esialgu mitte millekski (Cathy on filipiinlanna).

Algul toodi põhjenduseks unustamine, lubati järgmisel nädalal maksta. Siis selgus, et Cathy on haiglas ja ei saa panka minna. Netipangandusest pole siin loomulikult keegi midagi kuulnud. Telefonile muidugi Cathy ei vastanud. Hiljem kui me talle isiklikult külla läksime, selgus, et haiglas oli olnud hoopis tema abikaasa. Raha lubati mõistagi järgmisel nädalal ära maksta. Seda raha ei näinud me oma pangaarvel paraku ka järgmisel nädalal. Seejärel jõudsid juba kätte pühad ja kogu protsess venis veelgi.

Alles siis kui me ähvardasime oma murega kohalikku ajalehte minekuga, hakkasid rattad veerema. Nüüd viimaste kuulduste järgi on neil "rasked ajad" ja lihtsalt pole korjajaid, kes apelsine korjaks, mistõttu ei ole neil ka võimalik meile raha maksta. Võlgu oleva palga on tööandja lubanud ära maksta selle kuu lõpuks. Austraalia mõistes ei ole tegemist teab mis suure rahaga, kahepeale 1700 dollarit, aga asi on põhimõttes. Apelsinide korjamine lõõskava päikese all redelil turnides, nii et apelsinipuud pidevalt käsi kriimustavad, polnud üldse mõnus.

Seda, et meie apelsinikorjamise tööandjatel rasked ajad on, polegi niivõrd raske uskuda. Seda oleme mitmelt poolt kuulnud, et praegu pole Austraalias enam üldse nii head ajad kui mõned aastad tagasi. Siis oli backpackereid rohkem, aga ka tööd rohkem, palgad suuremad ja muru oli kah rohelisem. Nii meile vähemalt räägitakse. Isegi Cathy suguse suli juures olevat tipphetkedel töötanud sadakond apelsinikorjajat.

Praegusel ajal head tööd leida ei ole enam lihtne. Backpackerid tahavad oma 88 farmipäeva kätte saada ja paljud farmerid on valmis seda kurjasti ära kasutama, makstes töötajatele vähem kui on lubatud või jätavad üldse maksmata. Kuuldavasti võtab valitsus lähiajal sellised tööandjad luubi alla ja loodetavasti läheb seljakotirändurite elu varsti paremaks.

Aga loomulikult on ka väga häid farmereid, nagu näiteks meil õunafarmis. Üsna hea on olukord ka Lääne-Austraalias, eelkõige Perthi linna ümber. See on ka linn, kust enamik eestlasi oma Austraalia seiklust alustab. Põhjuseks kõrged palgad ja palju tööd. Miinuseks on suur distants kõigest muust. Perthile lähim suurlinn Adelaide asub ligi 2700 kilomeetri kaugusel.

Adelaidest omakorda 250 kilomeetri kaugusel asub Renmark, kus me praegu pesitseme. Jõudsime Renmarki 5. jaanuaril ja kuna juba varemalt oli teada, et me siia peame mõneks ajaks jääma, olime aegsasti omale elamispinda otsinud. Valikus oligi reaalselt ainult tuba ühes korteris ja ka hind oli väga okei (80 dollarit nädalas inimese kohta). Esimese hooga ei osanud mingeid pretensioone esitada, sest pidime juba varsti veinitehasesse meditsiinilisele ülevaatusele minema, mille me mõlemad muide edukalt sooritasime. Esialgu tundus elupaik normaalne, kõik vajalik oli käe-jala juures. Korter asus kesklinnas ja 5 minuti kaugusel suurest toidupoest, kohalikust ujulast ja raamatukogust, kus sai tasuta wifit nautida.

Hiljem selgus aga, et korterikaaslane Troy joob pidevalt, aga mis veel hullem, suitsetab toas. Tulemusena haises kogu korter pidevalt koni järgi. Neid miinuseid hakkas elukoha osas ilmnema veelgi. Pesumasin oli vist eelmise sajandi keskpaigast, poolautomaatne, millega pesu pesemisele kulus põhimõtteliselt terve päev. 40-kraadises Renmarki kuumuses oli meil korteris küll olemas konditsioneer, aga kahjuks selle mõju meie tuppa ei ulatunud ja magades oli ikka palav. Köögis sibasid ringi tikutoosi suurused prussakad. Kõige tipuks puudus meil võimalus korter lukku panna. Troy ütles, et naabrid on alati kodus, korteri lukustamise pärast ei pea muretsema. Kui aga naaberkorteris hakkasid pihta igaõhtused peod ja kui nägime nende juures jõlkumas rääbistunud välimusega haiglaselt kõhetuid inimesi (seda arvatavasti narkootikumide tarvitamisest), hakkasime kiirelt otsima alternatiivset elupaika.

Panime toidupoes teadetetahvlile üles vastavasisulise kuulutuse ja juba paar päeva hiljem meil näkkaski. Kui me potentsiaalset elupaika vaatama läksime, tundsime kohe, et tahaksime sinna kolida, hoolimata pisut kallimast hinnast. 100 dollarit nädalas inimese kohta on selliste tingimuste eest üsna mõistlik hind. Majaomanik Fiona on vanemapoolne naisterahvas, kellel on kolm haridust - ajakirjanduses, põetamises ja ärijuhtimises. Poole ajast veedab ta Adelaides ja siis oleme majas üldse kahekesi. Siin majas elab ta oma suure lambakoera Bellaga, kes mind veel eriti ei usalda ja haugub minu peale.
Meie uus, seest täitsa Euroopalik majake keset loodust.
Elupaik on väga mõnus ja hubane, üsna Euroopalik. Seintel on palju maale ja mööbel on, vähemalt Austraalia mõistes, antiikne. Voodi kus me magame, on näiteks saja aastane. Kodune on meie uus elukoht ka selles mõttes, et siin ei kanta siseruumides jalanõusid, mida Austraalias reeglina tehakse. Küllap sellepärast, et Fiona on elanud Euroopas, võtnud omaks sealsed kombed ja saanud aru, et tolmuste või poriste sõrgadega toas ringi tatsamine pole üldse jätkusuutlik.
Meie antiikmööbliga sisustatud hubane tuba.
Maja asub Renmarkist veidi väljas, aga oluline on, et meie veinitehas asub siit sisuliselt ümber nurga - varem pidime tööle minekuks ikka autot kasutama. Renmarki kohta on maja ümbrus roheline, maja ees kasvab suur puu ja maja juures kasvavad lilled. Meie krunti ümbritsevad erinevad istandused, näiteks virsikud, ploomid ja mõistagi viinapuud kohe-kohe küpsete viinamarjadega. Ainus varjukülg uue elupaiga juures on kaugusest kõlavad püssipaugu sarnased helid. Nimelt asub meie majast mitte kaugel üks mandlite istandus ja selleks, et papagoisid sealt eemal hoida, kuuleb sealt tihti paugutamist. Linde siiski maha ei lasta, lihtsalt peletid on sellised. Tavalised hernehirmutised nähtavasti papagoide puhul ei toimi.

Natuke tööjuttu ka. Päris tööga pole me veel pihta hakanud, ootame veel viinamarjade valmimist. Enne jaanuari lõppu peaksime sellega siiski alustama. Küll aga on meil seljataga neli päeva koolitust veinitehases. Meie ametipositsiooni nimi on cellar hand, ehk otsetõlkes "keldrikäsi". Lühidalt öeldes meie olemegi need, kes veini laborist tulevate instruktsioonide põhjal valmis teevad.
Neli päeva möödus loenguruumis erinevat turvanõuete juttu kuulates, veinitehases ringi jalutades ja üksikuid praktilisi ülesandeid sooritades. Tõtt-öelda mina ega Jaanika kõigest täielikult aru ei saanud, aga eks see töö ongi selline, et tuleb kõik protseduurid paar korda läbi teha, siis alles oskad.

Põhimõtteliselt on protsess selline, et viinamarjad tulevad suure veoauto kastis veinitehasesse, kus need kaalutakse ja seejärel valatakse suurde purustisse. Purustist jookseb viinamarja mahl mahutisse, kust meiesugused cellar handid peavad mahla järgmisesse mahutisse voolikute ja pumpadega ümber suunama ja vajadusel mingeid lisaaineid lisama. Üsna palju on meil kokkupuuteid erineva keemiaga, näiteks lisatakse enamikele veinidele sulfaati, lämmastikku ja kuiva jääd. Aga vajadusel ka erinevaid happeid, mida lausa ämbriga mahutisse visatakse.

Mõistagi tuleb iga mahuti enne sinna veini või viinamarjamahla juhtimist puhastada ja desinfitseerida. Selleks kasutatakse kanget leelist, mis pärast mahuti pesemist happega neutraliseeritakse. Kemikaale ja tervisele ohtlikke asju on siin palju, aga kaitsevarustus on kõigil olemas ja ohutustehnikaid on meile selgitatud.

Täna tegime läbi ka confined space trainingu, mis lubab meil mahutitesse või teistesse piiratud ligipääsuga ohtlikesse kohtadesse ise sisse pugeda. Koolitust läbi viinud härrasmees näitas tunnis peamiselt erinevaid videoid rumalatesse õnnetustesse sattunud inimestest ja rääkis, mis viisil on mõnes veinitehases keegi viga või surma saanud. Õnneks räägiti ka palju ohutusjuttu ja praktilises osas proovisime kõike järgi. Kohati on jäänud mulje, et töö veinitehases on hirmus ohtlik, aga tegelikult tundub ainult siis nii, kui ise tõesti rumal olla. Kui kõiki reegleid järgida ja protseduure õigesti sooritada, ei tohiks midagi üle jõu käivat olla.

Loengu lõpus öeldi, et veinitehasel on algavaks hooajaks ikkagi natuke liiga palju cellar hande ja et nad peavad varsti raskeid otsuseid vastu võtma ja mõned meist tööta jätma. Mina ja Jaanika oleksime minema saatmiseks kõige mugavamad kandidaadid, sest me oleme ühed vähesed väljastpoolt Austraaliat pärit töölised (peale meie on siin paar kiivit ehk uusmeremaalast). Renmark on isegi Eesti mõistes väike linn ja kõik tunnevad kõiki. Enamikel cellar handidest on siin Angove'i veinitehases mõni sugulane või lehma-lellepoeg varem töötanud ja päris palju on ka neid, kes juba mitmendat aastat veinitootmise tippajaks veinitehasesse tagasi tulevad ja seetõttu kõiki masinaid ja protseduure läbi ja lõhki tunnevad.

Nüüd pole muud kui ainult oodata ja loota. Kuna meil siin vahepeal nii palju vaba aega oli, otsustasime teha väikse väljasõidu Adelaide'i ja selle ümbrusesse. Nautisime randa ja hullamist lainetes, kuigi väga soe ei olnud. Üle pika-pika aja jõin pudelikese õlut, mis kahjuks ei olnud eriline elamus. Kõigis Adelaide'i randades saab vaadata kuidas päike ookeani loojub, mida ka meie mõistagi tegime.
Külastasime taaskord mõnusat Noarlunga randa ja nautisime laineid.
Eelmine kord, kui Adelaide'i väisasime, käisime Clelandi loomapargis, aga kahjuks ei saanud seal tookord koaalasid katsuda, sest nende jaoks oli liiga palav. Soov koaalat lähedalt näha oli meid painanud juba Austraaliasse tuleku algusest saati ja seetõttu pidime Clelandi loomaparki kindlasti tagasi minema. Seekord saime koaalat katsuda, aga sülle võtmise eest pidi maksma 30 dollarit ja sellist arulagedat raha me koaala kaisutamise eest mõistagi ei maksnud.  
Meie oma uue karvase sõbraga, kellel meist vist on täiesti ükskõik.
Jaanika on ikka kängurutest elevuses. Saime jälle kängurutega hellusehetki vahetada.
Ülejäänud päev möödus Morialta looduspargis matkates, kus kohati võttis mägede vahel turninime täitsa võhmale. Tasuks aga kaunid vaated Adelaide'ile ja mitmed maalilised kosed. Loodus on siin kaunis, eriti võrreldes Renmarki ümbrusega, kus kasvab vaid soolavõsa. Nägime tee kõrval puu otsas päris lähedalt veel üht koaalat, kes meie tulekuga üles ärkas ja unesegasena meid jõllitama jäi. Pikalt loomake meist aga välja ei teinud ning põõnas edasi. Ega nad muud ei teegi kui ainult söövad ja magavad.
Õnnetu koaala, kelle und me kogemata segasime.
Selline nägi välja Morialta kosk ülevalt poolt.

Siin on see sama kosk alt vaadatuna.
Ja veel üks kosk Morialta rahvuspargis.
Õhtul käisime veel ühel matkarajal Waterfall Gullys. Nagu nimigi ütleb, oli ka seal näha mitmeid koskesid. Matkarada viis Waterfall Gullyst Adelaide'i ümbruse kõrgeima mäe Mount Lofty tippu. Tee oli kohati päris järsk, aga rahvast oli seal palju - kes jooksis, kes jalutas niisama. Mäe otsast avanes vaade linnale ja ookeanile.
Matkarajal kohtusime känguruga. Kängurude looduses kohtamine on suhteliselt tavaliseks muutunud.
Järgmisel päeval seadsime sammud Adelaide'i loomaaeda. See on üks väheseid loomaaedu väljaspool Hiinat, kus saab pandakaru näha ja neid on Adelaide'i loomaaias lausa kaks. Peale pandade olid põnevamad loomad Sumatra tiiger, Sumatra orangutan ja kaks veidra välimusega Malaisia tapiiri, kes elasid pärdikutega samas aedikus. Loomaaed oli mõnusalt kompaktne, näiteks Tallinna loomaaiast palju väiksem, aga palju loogilisema ülesehitusega. Oli näha, et loomade puuride kujundusega on seal vaeva nähtud ja üritatud luua võimalikult nende elukeskkonna sarnaseid tingimusi. Loomaaed oli lopsakas ja väga ilus.
Rahulolev pandakaru mugis kogu meie sealoleku aja bambust ja ei teinud teda pildistavatest turistidest väljagi.
Nüüd oleme tagasi Renmarkis ja ei oska siin olles oma vaba ajaga suurt midagi ette võtta. Jaanika täiendab pea iga päev oma ingliskeelset sõnavara ja loomulikult kordame üle ka veinitehases õpitu, kuna meile anti kaasa mitu brošüüri. Üritame väikest viisi ikka sporti teha, viimasel ajal on ilmad olnud alla 30 kraadi, mis võimaldab isegi joosta. Palavamatel ilmadel käime kohalikus täismõõdus basseinis ennast kosutamas ja ujumistrenni tegemas. Kui nüüd saaks päriselt ja täiega veini tegema hakata, saaks jälle põneva kogemuse võrra rikkamaks!
Jaanika peesitab rannas, ei muretse millegi üle ja on ikka positiivne :)



3 comments:

  1. Hoian teile pöialt!

    PS! Vaated on lihtsalt suurepärased!

    ReplyDelete
  2. This comment has been removed by the author.

    ReplyDelete