Helendavad seened ja meredraakonid

Oleme tagasi Renmarkis. Martin sai tööle asuda juba eelmisel nädalal, kuid mina pean veel ootama. Meil on täiesti erinevad positsioonid - Martin on peenelt öeldes viinamarja purusti operaator, mina olen sel aastal taas mikrotehases ehk vintage house'is ja teen kõiki toimetusi, mis punase veini tegemiseks vajalikud on.  Ootan juba, et punased viinamarjad valmiks ja saaksin tööle asuda.

Küsisin kuult, millal viinamarjad valmivad, aga ta näitas ainult ennast. 

Ei hakkagi pikalt kurtma, et koduigatus on peal ja Austraalia hakkab end meie jaoks ammendama. Pahaks panna ju tegelikult midagi ei saa. Palkade üle oleks patt kurta, inimesed on üldjuhul viisakad, loodus paneb imestama jne, aga oma peret ja sõpru see ei asenda. Poleks uskunudki, et mind tabab nii suur koduigatsus, aga näe, aeg teeb oma töö ja tahaks laulda "eestlane olen ja eestlaseks jään...". Algselt plaanisimegi vaid aastaks tulla, kuid otsustasime Eesti talve üle kavaldada ja naasmise kevadesse lükata. Eesti talve kavaldasimegi üle, aga koduigatsuse mitte. Tervitused siinkohal kõigile välismaal viibivatele sõpradele, keda on kahjuks või õnneks omajagu! Kõik koos eri maailma otsades on tore igatseda. Kannatame ära nagu laulsid Ott ja Märt jt eestlased paar aastat tagasi saates "Tujurikkuja" nõnda nagu kodumaale jäänud kannatavad ära karmid külmakraadid. Kui ma järgmine kord Eesti talve kiruma hakkan, siis luban endale meelde tuletada, et sellest palju ebameeldivam on olla üle 35 kraadises kuumuses. Paar päeva oli siin isegi üle 40 soojakraadi. Saun mulle meedib, kuid mitte 24 h järjest. Seda enam, et see siin pole õige saun, vaid mingi türgi sauna moodi asi :)

Nii palju siis meie Esimese maailma muredest. Nagu ma juba mainisin, siis loodus paneb meid siin endiselt imestama ja tahakski Teiega jagada, mida me siin näinud oleme.

Pilt on üsna kehva, kuid need on helendavad ehk luminofoorsed seened. Ei hakka mükoloogi mängima, sest tean, et seente määramine silmaga on üks tänamatu töö. Seeneliike tekib aina juurde, kuna liike on hakatud kindlaks tegema geneenianalüüside põhjal.

Olen helendavaid seeni juba ammu näha tahtnud ja uurisin, kust kohast neid Austraalias leida võiks. Luminofoorsed seened kasvavad siin vaid vihmametsades teatud ajal, kui on piisavalt soe ja niiske. Helendavate seente leidmist raskendab ka tõik, et osad liigid on haruldased ja kasvukoha suhtes üsna nõudlikud.

Eelmise aasta augustis käisime vihmametsades väiksel avastusretkel, kuid kahjuks siis ei näinud me ühtegi helendavad seent. Ilmselt oli sellel ajal ka liiga külm. Seekord meil vedas ja öisel avastusretkel vihmametsas nägime lausa mitmeid erinevaid luminofoorseid seeni. Osad neist kasvasid puudel, osad kõdu sees. Öises metsas helendavate seente vereta (ja mükoriisa vigastusteta) jaht on minu arust väga hasarti tekitav, peaaegu sama hea nagu sambla sees end peitvate kukeseente korjamine.

Kuidas ja miks seened helendavad? Üsna lihtsustatud seletus on, et nad muundavad enamasti soojusenergia keemiliste protsesside käigus valgusenergiaks. Jään vastuse võlgu, miks mõnedel seentel selline bioloogiline kohastumus tekkinud on. Tegelikult on bioluminofoorseid organisme võimalik leida üle kogu maailma nii veest, õhust kui ma maa pealt, ka Eestist (kõik teavad ju jaanimardikat, kuid meil on ka seeneliike, mis sobivate niiskus- ja soojustingimuste korral helendama hakkavad). 

Teel Renmarki kohtasime ka suuri lendrebaseid (ladinakeelne liiginimi Pteropus poliocephalus). Väikeses metsatukas rippus lärmates tuhandeid lendrebaseid. Muide need käsitiivalised on võrreldes eesti nahkhiirtega tõsiselt pirakad, tiibadesiruulatusega üle 1 m. 

Martin sai Austraalia riigipüha pärast nädalavahetusele lisaks veel kaks päeva vabaks. Riigipühadel ja nädalavahetusel peab siin topelt palka maksma ja tööandjad üritavad selleks ajaks töös väikese pausi teha. Ajasime oma Magnale hääled sisse ning sõitsime Adelaide poole. Mõtlesime korra Eesti majast läbi minna, kuid uksel nägime vaid tõmmusid pontsakaid lilledega kaunistatud inimesi. Tuli välja, et eestlased olid oma ruumid selleks õhtuks Cooki saare rahvale rentinud. Soovisime neile vahvat pidu ja läksime hiinalinna sööma.

Ööseks sõitsime linnast välja mere äärde telkima. Meie üllatuseks nägi suur Rapid Bay kämpinguala välja nagu festivali telka. Raske oli leida väikestki vaba muruplatsi, kuhu saaks oma telgi mahutada. Tegu polnud siiski festivaliga, vaid lihtsalt kollektiivse perepuhkuse veetmisega telkimisalal. Austraalias on see väga populaarne puhkamise viis ja tavaliselt minnakse selleks puhuks karavanparkidesse. Looduses ollakse koos teiste võõraste ja tuttavate peredega. Lapsed saavad omavahel mängida, isad koos kalastada ja õlut juua ning emad teiste emadega jutustada. Loodusesse võetakse kaasa kõik eluks tarvilik: matkatoolid, lauad, kastide viisi õlut, grill, kriketikurikas, pall, kalastustarbed, makk jne.

Viibisime sellel alal lühikest aega ning meil õnnestus silmata politseid ja tuletõrjujaid. Hiljem nägime meile vastu sõitvat kiirabi (puudu oli veel vaid kiirrrabi, et inimesed saaksid ruttu juudiks hakata :). Õnneks ei näinud me, mis puhuks neid tarvis oli.

Telkimisplatsi lähedal toimetas sipelgasiil.

Rapid Bay telkimisala oli ümbritsetud mägede, kaljude, koobaste, paekivikaevanduse ja ookeaniga.

Me ei tulnud siia tegelikult pühi pidama vaid sukelduma. Vee all oli õnneks palju ruumi ja rahu. Meiega koos sukeldus veel vaid üks tore noormees Dan, kes tundis seda kohta läbi ja lõhki. Ta näitas meile põnevaid paiku sadamakai vahel, jagas sukeldumisnippe ja teadis täpselt, kust leida austraalia narmaskala, inglise keeles Leafy Seadragon. Austraalia narmaskala on üsna kohatruu, liikudes vaid mõne meetri päevas, kui just tormi ei tule, mis ta minema kannaks.

Austraalia narmaskala (pilt on võetud internetist), kui hästi läheb, siis saadab Dan ka enda tehtud pilte meie sukeldusretkest.

Läkski hästi ja Dan saatis meile pilte sukeldumisest. Imestunult vahin austraalia narmaskala.

Austraalia narmaskala võib kohata laias laastus Perthi rannikust kuni Melbourne'i rannikuni, nad elavad enamasti korallide või vetikate lähedal. Lõuna-Austraalia rannikul võib austraalia narmaskala pidada lausa maskottliigiks. Merirohu vahel nägin ka merinarmaskala, keda üldiselt on palju raskem märgata kui tema kuulsamat lähisugulast. Mõlemad liigid kuuluvad merinõelaste sugukonda, kuhu alla liigitatakse ka Eesti vetes elavad meri- ja madunõel.

Vee all nägime veel seepiaid, kõiksugu erinevaid kalu, meritigusid, koralle, vetikaid, meritähti, meripurasid ja veel palju põnevat, mida ei oska isegi mitte nimetada. Austraalias käiakse peamiselt Queenslandis Suurel Vallrahul sukeldumas, kuid ma soovitaks julgelt ka muid kohti. Lõuna-Austraalia vetes pidavat olema isegi suurem bioloogiline mitmekesisus ja pettuma kindlasti ei pea. Olime väga vaimustuses siin nähtust ja kindlasti oli see senini kõige emotsionaalsem sukeldumine.  Mina vahtisin igasugu põnevaid asju enda ümber, Martin tundis end kui kala vees, tegi kukerpalle ja vigurdas nagu hüljes :)

Kohtusime seepiaga.

...ja nägime mitmeid erinevaid liike meritigusid. Pildil on üks kohatud meritigu,  kahjuks ei oska liiki määrata. Muideks,  meriteod pakuvad siiani bioloogidele avastamisrõõmu ning leitakse aina uusi liike. Ilmselt on need liigid juba ammu vetes elutsenud, kuid varem ei tegeletud nii palju sukeldumisega ja vee all pildistamisega. 

Dan kutsus seda kohta veealuseks katedraaliks (pilt on võetud internetist).

Värvilisi koralle täis sadamakaide vahel murdus valgus eriti maagiliselt, hõbedaselt helkivad kalaparved ujusid seal vahel ja tekkis tunne, et tahaksingi siia jääda, saada üheks kalaks kõigi nende kalade keskel. Lood meres elavatest näitsukutest tundusid vägagi realistlikud. Näkkidest ja merineitsitest liikusid rahva suus müüdid, sest sellel ajal polnud veel olemas akvalangi, heureka! Varsti pidavat saama inimesele lausa lõpuste moodi asjad kehasse paigutada ja võib vaid ette kujutada, et kunagi tulevikus elab meres palju näkilisi. Meres pole võib-olla siis enam rahulik. Samas ookean on õnneks suur ja lai, sinna mahuks palju inimesi ja nad saaks seal ka vaikseid nurgakesi leida. Teen ettepaneku Marsi asemel hoopis ookeanisse kolida. Ei tea, mida Elon Musk sellest arvaks?

Reisidelt kiputakse ikka tagasi tulema. Nõnda tulime meiegi tagasi maismaale, kus kõik tundus nii raske (pean silmas hapnikuballooni ja ülejäänud varustust), kujutlesin, et taoline tunne võiks vallata emaüsast välja kukkunud beebit. 

Teel Renmarki ujusime juba tuttavas ja lemmikuks saanud Port Noarlungas.  

Teel olemine kuuvalguse suunas.