Saturday, June 27, 2015

Ainsateks sõpradeks Jaanika ja puuvilla tupsud

Endalegi märkamatult oleme juba 2 kuud elanud masendavas väikelinnas nimega Hillston. Minu sünnipäeva tähistasime pärast järjekordset väsitavat tööpäeva tagasihoidlikult, jõime oma veinitehasest ostetud kallimat, võibolla seetõttu ka paremat punast veini ja Jaanika valmistas maitsvat tai toitu. Viis päeva sain Jaanikaga sama vana olla, siis tuli tema kord tähistada. Päris sünnipäevakoogi puudumisel tegin hommikul talle pannkooke. Järgmine päev oli vaba ja sõitsime Griffithisse, kus veetsime aega tavapärasel viisil - ujumas, kinos ja poodlemas. Seekord tähistasime oma sünnipäevi siis sedasi - olime üksteise ainsad külalised. Küll järgmisel aastal jõuab viga parandada ja sõprade keskis tähistada.

Sõpru meil siin ei ole, vähemalt tõelisi sõpru. Renmarki elu ja töö veinitehases oli igati mõnusam. Töö ise oli parem, aga ennekõike olid töökaaslased toredamad. Kõik ikka naeratasid ja tervitasid, küsisid kuidas läheb. Siin teevad kõik ainult kellast kellani morni näoga tööd. Kui veinitehases suhtus ülemus meisse igati sõbralikult ja alati viisakalt, siis siinne ülemus on täiesti ülbe. Vahel väldib ta minuga isegi silmsidet. Kui ma pean midagi tööl teisiti tegema, siis ei ütle ta mulle seda otse näkku vaid kellegi teise kaudu. Näiteks seda, et kõrvaklappidega muusikat ei tohi kuulata tuli mulle ütlema kaastööline, kes vahendas ülemuse sõnu.

Ka telefoni ei tohi tööl kasutada, kuigi ülemused teevad seda pidevalt, vaatavad näiteks telefonist kalapüüdmisvideosid või Facebooki uudistevoogu. Teine ülemuste meelisajaviide on töötajate turvakaamerast jälgimine ja nende tagarääkimine. Sinna juurde käib arvamus, et kohe kui keegi kaamera vaateväljast kaob, hakkab ta luuslanki lööma ja telefoni näppima. Jaanika ütles seda nähes meie ülemusele, et töötajad teevad kõvasti tööd ja neil on pikad, füüsiliselt rasked päevad. Ülemus vastas, et vähemalt on neil midagi teha ja et me saame selle eest raha. 
Meie tööl täisvarustuses. 
Kui üldiselt on austraallased üsna usuleiged, siis tööusku on nad kohe kindlasti. Üks hooajatööline on austraallasest keskealine naisterahvas, kes masinate seiskumise järel kohe käbedalt koristama hakkab. Kui kõik juba koristatud on, ei oska ta midagi teha ja tundub väga närviline. Isegi oma ettenähtud pausid teeb ta palju lühemad kui võiks. Selliseid on siin tööl veelgi. Tundub, et mõned inimesed ei suuda oma mõtetega natukenegi kauemaks kahekesi jääda. Konteksti arvesse võttes on toredamad kolleegid korealased ja elukogenumad vanemad härrasmehed, kes tööd liiga tõsiselt ei võta ja kes vahel ikka nalja ka teevad.

Ühel toredal tööpäeval, kui masinad seisid sai Jaanika puuvilla sees mõnuleda.
Kohalikud inimesed on siin lihtsad. Ükskord vestluse käigus tuli jutuks see väike Hillstoni linnake, mida meie väga igavaks kohaks peame (ja tagantjärgi mõeldes oli Renmark täitsa mõnus koht). Üks umbes meie vanune noormees, kes ülejäänud aastast elab Great Ocean Roadi äärses linnakeses, kus on rohkem inimesi, rannad ja kaunid kohad, ütles, et talle meeldib Hillston rohkem kui tema kodulinn, sest siin on kõik eluks vajalik olemas.  Vabal ajal vaatab ta nagunii ainult telekat ja joob. Päris paljud inimesed kellega siin riigis kokku oleme puutunud on samasuguste piiratud huvidega.

Et mitte masendavatest oludest ja raskest tööst ennast mõjutada lasta, oleme sunnitud üksteise tuju tõstma. Jaanika teeb väga maitsvaid sööke ja toitumine on meil siin mitmekülgne. Korduvalt oleme söönud känguru liha, mis on pisut väherasvase veiseliha moodi, aga kängurus on veelgi vähem rasva. Känguruliha söömine on ka väga öko ja neid elab siin mandril kolmandiku võrra enam kui inimesi. Kohalikud kängurut eriti ei armasta, suures supermarketis on veiseliha ja lambaliha kordades rohkem kui känguruliha. Need on kasvatuses kasvanud kängurud, metsikutes kängurutes pidavat olema liiga palju parasiite, et need süüa kõlbaks. Jahil käivad austraallased meelsasti ja kütivad känguruid niisama oma lõbuks, nagu ka emusid, kelle laskmine on pealegi keelatud. Tööl vaadati meid imelikult, kui me känguru liha sõime ja tehti nalja, et kui me liiga palju seda sööme, siis hakkame ise ka hüppama.

Känguruid on looduses palju ja tihti hüppavad nad auto ette. Enamikel autodel on seetõttu ka kängururauad. Teeääred on korjuseid täis. Imekombel oleme siiani suutnud kängurule otsa sõitmist vältida. Suured kukrulised hüppajad on ka väga otseselt Hillstoni elu mõjutanud - linna puuviljapoe omanik, kes iga nädal Melbourne'ist veoautoga värskeid puuvilju toob, oli kängurule otsa sõitnud nii õnnetult, et auto oli mitu nädalat paranduses ja linnaelanikud pidid seni puuviljadeta läbi ajama.
Oleme Austraalia väikelinna elu juba mitmes kohas näinud ja võib öelda, et linnad on mingis mõttes üsnagi sarnased. Väikelinna läbib tavaliselt üks peatänav, kus on olemas kõik eluks vajalik - toidupood, pagaripood, lihatoodete pood ja loomulikult pubi. Enamasti on neid isegi väikeses linnas mitu. Pubides käivad tavalistes tööriietes inimesed. Maapiirkondades ja väikelinnades võib päris paljusid näha kaabude ja kauboisaabastega - ses osas on Austraalia sarnane Ameerikaga. Loomulikult sõidavad kõik kastikaga, mida kutsutakse uteks (ute - utility vehicle). Väga paljudel on seljas kas neoonkollane või neoonoranž töösärk ja jalas terasninaga töösaapad. Ja Hillstoni suguses väikelinnas kannavad inimesed selliseid "rahvariideid" tööl-kodus-puhkehetkel.

Vahel kantakse raudninaga saabaste asemel ka pidulikke kingi.
Olen tähele pannud, et väga paljud austraallased on tätoveeritud. Seda võib näha nii noorte kui vanade seas, aga see on igatahes väga levinud. Ja kuigi maitsed on erinevad, siis austraallaste puhul ei ole tegemist kehakaunistustega. Mul ei ole midagi tätoveeringute vastu, mis midagi tähendavad või mis on unikaalsed, mõne kunstniku tehtud. Austraalias olen ma näinud ainult igavaid kataloogitätoveeringuid, tähekesi ja maitsetuid tribal-tattoosid. Küllap üritatakse niiviisi teistest eristuda, aga seoses sellega meenub mulle ütlus "kõik üritavad eristuda hallist massist, moodustades niiviisi uue halli massi", mis peab siinkohal täiesti paika.


Erinevalt laialt levinud arvamusele, ei ole siin Austraalias pidevalt soe. Kuna asume lõunapoolkeral, on siin praegu talv. Mõnel ööl on olnud öökülma ja hommikuti on tükk tegu autoakende jääst puhtaks kraapimisega. Päevased temperatuurid tõusevad tavaliselt 12-15 kraadini, mis tegelikult nii hull polegi, mõnel jahedamal suvel on Eestis samad tingimused. Talve ja rutiinset tööd peame taluma veel üle kuu, siis põrutame siit põhja poole, kus on soojem ja mõnusam.

Tegu pole uksega helgemasse tulevikku, see on tühjaks jäänud pood Hillstoni peatänaval.