Väiksena mõtlesin ma sellele küsimusele tihti. Lõpuks sain teada, et tolm tuleb puuvillatehasest! Seda on lausa nii palju, et väidetavalt saab igal
aastal mõni casual ehk hooajatööline
siit tehasest endale astma. Õnneks saab vabalt valida erinevate näomaskide ja
respiraatorite vahel, mille kandmine on mõistagi kohustuslik.
Lisaks näomaskile on kohustuslikud kaitseprillid, sest õhus
lendleb igasugust sodi, kiiver, raudninaga saapad ja kõrvaklapid. Kui kõik
masinad korraga töötavad, on puuvillatehas uskumatult mürarikas. Kui numbrid
midagi peaks ütlema, siis põhilistes alades kus töö käib, on pidevalt üle 90dB,
mis pidavat juba tugevalt kuulmist kahjustav olema. Aga isegi kõrvaklapid ei
summuta müra täielikult, sest nii minul kui Jaanikal on 12 tunnise tööpäeva
lõpuks teinekord ikkagi kõrvus vilin.
PPE ehk protective personal equipmenti olulisust rõhutavad igal sammul vastavasisulised sildid. |
Mina täisvarustuses, Wremja Zorro stiilis topeltprillidega ja puha. |
Töö ise on lihtne, mitte eriti füüsiline ja pigem igav. Mina
töötan feederi peal. See masin on
puuvillatöötlemise ahela esimene aste. Suured traktorid (neid kutsutakse
"kuukulguriteks") laotavad feederi
ette põldudelt kombainidega korjatud ja kiletatud puuvillapallid, mida see
masin siis "sööma" hakkab - justkui terav hakklihamasin peksab see puuvilla
sassi ja eemaldab esmase suurema sodi puuvillast. Masina küljes on suur
robotkäsi, mis puuvillapalli üles tõstab, nõnda et puuvill kileübrisest välja
pudeneb. Minu ülesanne ongi seejärel kileümbris ära tõmmata ja nuppu vajutada,
muus osas on masin automaatne. Masinad on siin nii võimsad, et ainult
inimfaktor segab kiiremini puuvilla töötlemast. Isegi vaatamata sellele töötame
väidetavalt maailma kiireimas puuvillatehases.
Kauguses paistab feeder, mis kollastest puuvillapallidest puuvilla välja raputab. |
Selline näeb välja moonbuggy ehk "kuukulgur", millega puuvillapalle transporditakse. Taamal ootavad töötlemist tuhanded puuvillapallid. |
Kogu see tehnoloogia on meie puuvillatehase tarkade
inseneride poolt välja mõeldud. Teised firmad kasutavad omi lahendusi, mis on
palju primitiivsemad. Robotkäsi ja mitmed muud lahendused on aga patenteeritud
ja seda ideed müüvad austraallased ka riigist välja. Tegelikult ei tohiks me
siin blogis ka pilte avaldada, aga kuna minu arvates on üsna väike tõenäosus, et
seda blogi mõni puuvilla-tööstusspioon loeb, teen ma seda patuga pooleks
ikkagi.
Jaanika vahetus möödub kogu tehast suruõhuga koristades, aga
vahel tuleb tal asendada nobedaid Korea liinitöölisi, kes töödeldud puuvilla
pakendavad ja märgistavad. Aga koristada tuleb tegelikult kõigil. Iga vahetuse
alguses peatatakse kõik masinad, et neid puhastada. Ka mina võtan ette ühe
masina, harutan selle teravatelt ketastelt lahti kõik puuvilla, mis sinna kinni
on jäänud ja puhun suruõhuga suurema tolmu ära. Vahel, kui masinad on rikkis ja
seisavad, olen ka Jaanikal aidanud põrandaid pesta. Kogu selle koristamisega on
mul paratamatult tekkinud paralleel ajateenistusega. Viimati sai nii palju harjaga
põrandaid nühitud Võrus Moperjanovi Üksik-koristuspataljonis.
Need on masinad, kuhu puuvilla feederist edasi liigub. Kord vahetuse jooksul tuleb meil need lahti võtta ja ära puhastada. |
See kummituslik kuju teisel korrusel on Jaanika, kes suruõhuga tolmu laiali puhub. |
Seesuguseid suuremaid koristamisi tehakse kord vahetuse
jooksul, et vähendada tuleohtu. Puuvill võtab teatavasti kergesti tuld ja seda
peatada võib olla üsna raske. Õnneks on kõikjal palju tulekustuteid ja
üllatuslikult ütlesid ülemused meile, et 4-5 väiksemat tulekahju hooaja jooksul
on täiesti tavaline. Tegelikkus on selline, et juba esimese nädala jooksul on
olnud 3 tulekahju. Ise oma silmaga leeki pole näinud ja inimesi ei evakueeritud
samuti, ometi on tulekahjud piisavalt tõsised olnud, et pooleks päevaks töö seisma
panna. Palk meil selle aja eest muudkui jookseb, nii et selle üle kurta ei saa.
Kui veinitehases olid meie töökaaslasteks peamiselt
kohalikud elanikud, siis siin on kolleegid märksa värvikamad. On austraallasi,
kes on mujalt riigist siia spetsiaalselt hooajaks kohale sõitnud, on üks uusmeremaalane,
kes teeb juba mitmendat aastat samamoodi. Üks vanem meesterahvas on pärit
Ameerikast, kuid ta on juba 35 aastat Austraalias elanud ja sellest 25 aastat
Sydneys börsimaaklerina töötanud, et nüüd viimastel aastatel külakolkas elades
puuvillatehases traktoriga sõita. Üks meie ülemustest on lõuna-aafriklane ja
räägib naljaka aktsendiga. Hooaja tööliste hulgas on ka prantslasi ja
malaisialasi, ent kõige rohkem on siin korealasi, kokku umbes kümme. Mõistagi
hoiavad nad kokku ja suhtlevad peamiselt omavahel, aga see on ka arusaadav -
nii mõnigi neist ei räägi praktiliselt üldse inglise keelt ja isegi lihtsatest
instruktsioonidest arusaamisega on neil vahel raskusi.
Korealased on muidu küll toredad ja sõbralikud, aga korea tüdrukud kipuvad kamandama ja ütlema kuidas on õige. Ise rikuvad nad
tihti ohutusreegleid. Nad on ka ülimalt
agarad, võiks öelda, et nad on suisa ogarad. See pole tegelikult küll ainult
korealaste omadus. Ka austraallased on siin eriti tublid - töö mida parimal
juhul jaguks kahele inimesele, tehakse ära kümnekesi - seejuures üksteisele
kogemata labidaga või harjaga pähe lüües. Keegi ei saa justkui aru, et liiga
palju kokkasid head suppi ei keeda ja kõik rabelevad elu eest, et vaid üksteist
aidata saaks. Me Jaanikaga ainult muigame ja laseme neil vabalt tegutseda.
Huvitaval kombel ei kasuta korealastest siin keegi oma päris
nime. Kõik on omale võtnud mingi tavalise Lääne nime, nagu näiteks Laura,
Melissa, Peter, George vms. Selline teguviis on Austraalias elavate asiaatide
seas suhteliselt tavaline. Me oleme Jaanikaga selle üle palju spekuleerinud ja
arvasime, et äkki on nende nimed lääne inimesele liiga keerulised, aga näiteks
Laura päris nimi on Mihan, mis pole ju üldse keeruline nimi. Jaanika oma nime ei
häbene, kuigi ma pole siin riigis kedagi kuulnud tema nime õigesti hääldamas,
alati on kas Džaniika või Džaanika või midagi veel jubedamat.
Nagu mainisin, siis töö raske ei ole, aga 12 tunnine tööpäev
väsitab siiski. Järjest oleme tööl 6 päeva, pärast mida saame kaks päeva
puhkust. Nende paari vaba päevaga midagi suurt ette võtta ei jõua, ilmselt
sõidame lähimasse suuremasse linna Griffithisse ja käime seal ujumas (ujulas
mõistagi, sest siin hakkab vaikselt talv kätte jõudma) ja poes, sest seal on
suuremad poed ja odavamad hinnad.
Tee, mis viib Hillstonist 15km kaugusel asuvasse puuvillatehasesse, on palistatud puuvillatupsudega. |
Puuvill tuuakse tehasesse selliste treileritega. |
Mis meie praegusesse elupaika Hillstonisse puutub, siis see
koht on pehmelt öeldes igav. See on arusaadav, sest siin elab kõigest natuke
üle tuhande elaniku. Väikeses mastaabis on siin kõik hädavajalik eluks olemas. Klassikalise
Austraalia väikelinna kombel on siin kaks hotell-pubi, kus väsinud
austraallased tööpäeva järel õlut lürpimas käivad. Veel on siin raamatukogu
(teada-tuntud kehva raamatuvalikuga), kaks toidupoodi, lihunikupood,
pagaripood, (kehva valikuga ja kallis) puu- ja juurviljapood ja vabaõhu ujula,
mis on lahti ainult suvel. Üsna mudane tehisjärv on ka, kus peal on graatsilised
mustad luiged ja mille ümber kulgevat rada mööda oleme jooksnud ja jalutanud.
Austraalia väikelinnad on kõik väga sarnased. Kõigis on kenasti kujundatud peatänav ja ka Hillston ei ole siin erand. |
Hillstoni mudane tehisjärv, kus aeg-ajalt võib näha musti luiki. |
Järgnevad kolm kuud tulevad üsna igavad ja kuigi töö
puuvillatehases pole mingi unistuste amet, saame siin selle ajaga vähemalt
korralikult raha teenida. Oleme Austraalias olnud juba pool aastat, aga näinud
oleme sellest hiigelriigist masendavalt väikest osa. Pärast seda tööd peaks
raha nii palju jaguma, et üks suurem avastusretk põhja poole ette võtta. Põhja
poole liikudes läheb järjest soojemaks ja troopilisemaks, samas kui Hillstonis
on talvel päris jahe. Aga just talve vältimiseks me siia mandrile ju tulimegi.
Päikseloojang kuukulguri juurest. |