Kust tuleb tolm?

Väiksena mõtlesin ma sellele küsimusele tihti. Lõpuks sain teada, et tolm tuleb puuvillatehasest! Seda on lausa nii palju, et väidetavalt saab igal aastal mõni casual ehk hooajatööline siit tehasest endale astma. Õnneks saab vabalt valida erinevate näomaskide ja respiraatorite vahel, mille kandmine on mõistagi kohustuslik.

Lisaks näomaskile on kohustuslikud kaitseprillid, sest õhus lendleb igasugust sodi, kiiver, raudninaga saapad ja kõrvaklapid. Kui kõik masinad korraga töötavad, on puuvillatehas uskumatult mürarikas. Kui numbrid midagi peaks ütlema, siis põhilistes alades kus töö käib, on pidevalt üle 90dB, mis pidavat juba tugevalt kuulmist kahjustav olema. Aga isegi kõrvaklapid ei summuta müra täielikult, sest nii minul kui Jaanikal on 12 tunnise tööpäeva lõpuks teinekord ikkagi kõrvus vilin.

PPE ehk protective personal equipmenti olulisust rõhutavad igal sammul vastavasisulised sildid.

Mina täisvarustuses, Wremja Zorro stiilis topeltprillidega ja puha.

Töö ise on lihtne, mitte eriti füüsiline ja pigem igav. Mina töötan feederi peal. See masin on puuvillatöötlemise ahela esimene aste. Suured traktorid (neid kutsutakse "kuukulguriteks") laotavad feederi ette põldudelt kombainidega korjatud ja kiletatud puuvillapallid, mida see masin siis "sööma" hakkab - justkui terav hakklihamasin peksab see puuvilla sassi ja eemaldab esmase suurema sodi puuvillast. Masina küljes on suur robotkäsi, mis puuvillapalli üles tõstab, nõnda et puuvill kileübrisest välja pudeneb. Minu ülesanne ongi seejärel kileümbris ära tõmmata ja nuppu vajutada, muus osas on masin automaatne. Masinad on siin nii võimsad, et ainult inimfaktor segab kiiremini puuvilla töötlemast. Isegi vaatamata sellele töötame väidetavalt maailma kiireimas puuvillatehases.

Kauguses paistab feeder, mis kollastest puuvillapallidest puuvilla välja raputab.

Selline näeb välja moonbuggy ehk "kuukulgur", millega puuvillapalle transporditakse. Taamal ootavad töötlemist tuhanded puuvillapallid.

Kogu see tehnoloogia on meie puuvillatehase tarkade inseneride poolt välja mõeldud. Teised firmad kasutavad omi lahendusi, mis on palju primitiivsemad. Robotkäsi ja mitmed muud lahendused on aga patenteeritud ja seda ideed müüvad austraallased ka riigist välja. Tegelikult ei tohiks me siin blogis ka pilte avaldada, aga kuna minu arvates on üsna väike tõenäosus, et seda blogi mõni puuvilla-tööstusspioon loeb, teen ma seda patuga pooleks ikkagi.

Jaanika vahetus möödub kogu tehast suruõhuga koristades, aga vahel tuleb tal asendada nobedaid Korea liinitöölisi, kes töödeldud puuvilla pakendavad ja märgistavad. Aga koristada tuleb tegelikult kõigil. Iga vahetuse alguses peatatakse kõik masinad, et neid puhastada. Ka mina võtan ette ühe masina, harutan selle teravatelt ketastelt lahti kõik puuvilla, mis sinna kinni on jäänud ja puhun suruõhuga suurema tolmu ära. Vahel, kui masinad on rikkis ja seisavad, olen ka Jaanikal aidanud põrandaid pesta. Kogu selle koristamisega on mul paratamatult tekkinud paralleel ajateenistusega. Viimati sai nii palju harjaga põrandaid nühitud Võrus Moperjanovi Üksik-koristuspataljonis.

Need on masinad, kuhu puuvilla feederist edasi liigub. Kord vahetuse jooksul tuleb meil need lahti võtta ja ära puhastada.

See kummituslik kuju teisel korrusel on Jaanika, kes suruõhuga tolmu laiali puhub.

Seesuguseid suuremaid koristamisi tehakse kord vahetuse jooksul, et vähendada tuleohtu. Puuvill võtab teatavasti kergesti tuld ja seda peatada võib olla üsna raske. Õnneks on kõikjal palju tulekustuteid ja üllatuslikult ütlesid ülemused meile, et 4-5 väiksemat tulekahju hooaja jooksul on täiesti tavaline. Tegelikkus on selline, et juba esimese nädala jooksul on olnud 3 tulekahju. Ise oma silmaga leeki pole näinud ja inimesi ei evakueeritud samuti, ometi on tulekahjud piisavalt tõsised olnud, et pooleks päevaks töö seisma panna. Palk meil selle aja eest muudkui jookseb, nii et selle üle kurta ei saa.

Kui veinitehases olid meie töökaaslasteks peamiselt kohalikud elanikud, siis siin on kolleegid märksa värvikamad. On austraallasi, kes on mujalt riigist siia spetsiaalselt hooajaks kohale sõitnud, on üks uusmeremaalane, kes teeb juba mitmendat aastat samamoodi. Üks vanem meesterahvas on pärit Ameerikast, kuid ta on juba 35 aastat Austraalias elanud ja sellest 25 aastat Sydneys börsimaaklerina töötanud, et nüüd viimastel aastatel külakolkas elades puuvillatehases traktoriga sõita. Üks meie ülemustest on lõuna-aafriklane ja räägib naljaka aktsendiga. Hooaja tööliste hulgas on ka prantslasi ja malaisialasi, ent kõige rohkem on siin korealasi, kokku umbes kümme. Mõistagi hoiavad nad kokku ja suhtlevad peamiselt omavahel, aga see on ka arusaadav - nii mõnigi neist ei räägi praktiliselt üldse inglise keelt ja isegi lihtsatest instruktsioonidest arusaamisega on neil vahel raskusi.

Korealased on muidu küll toredad ja sõbralikud, aga korea tüdrukud kipuvad kamandama ja ütlema kuidas on õige. Ise rikuvad nad tihti ohutusreegleid. Nad on ka ülimalt agarad, võiks öelda, et nad on suisa ogarad. See pole tegelikult küll ainult korealaste omadus. Ka austraallased on siin eriti tublid - töö mida parimal juhul jaguks kahele inimesele, tehakse ära kümnekesi - seejuures üksteisele kogemata labidaga või harjaga pähe lüües. Keegi ei saa justkui aru, et liiga palju kokkasid head suppi ei keeda ja kõik rabelevad elu eest, et vaid üksteist aidata saaks. Me Jaanikaga ainult muigame ja laseme neil vabalt tegutseda.

Huvitaval kombel ei kasuta korealastest siin keegi oma päris nime. Kõik on omale võtnud mingi tavalise Lääne nime, nagu näiteks Laura, Melissa, Peter, George vms. Selline teguviis on Austraalias elavate asiaatide seas suhteliselt tavaline. Me oleme Jaanikaga selle üle palju spekuleerinud ja arvasime, et äkki on nende nimed lääne inimesele liiga keerulised, aga näiteks Laura päris nimi on Mihan, mis pole ju üldse keeruline nimi. Jaanika oma nime ei häbene, kuigi ma pole siin riigis kedagi kuulnud tema nime õigesti hääldamas, alati on kas Džaniika või Džaanika või midagi veel jubedamat.

Nagu mainisin, siis töö raske ei ole, aga 12 tunnine tööpäev väsitab siiski. Järjest oleme tööl 6 päeva, pärast mida saame kaks päeva puhkust. Nende paari vaba päevaga midagi suurt ette võtta ei jõua, ilmselt sõidame lähimasse suuremasse linna Griffithisse ja käime seal ujumas (ujulas mõistagi, sest siin hakkab vaikselt talv kätte jõudma) ja poes, sest seal on suuremad poed ja odavamad hinnad.

Tee, mis viib Hillstonist 15km kaugusel asuvasse puuvillatehasesse, on palistatud puuvillatupsudega.

Puuvill tuuakse tehasesse selliste treileritega.

Mis meie praegusesse elupaika Hillstonisse puutub, siis see koht on pehmelt öeldes igav. See on arusaadav, sest siin elab kõigest natuke üle tuhande elaniku. Väikeses mastaabis on siin kõik hädavajalik eluks olemas. Klassikalise Austraalia väikelinna kombel on siin kaks hotell-pubi, kus väsinud austraallased tööpäeva järel õlut lürpimas käivad. Veel on siin raamatukogu (teada-tuntud kehva raamatuvalikuga), kaks toidupoodi, lihunikupood, pagaripood, (kehva valikuga ja kallis) puu- ja juurviljapood ja vabaõhu ujula, mis on lahti ainult suvel. Üsna mudane tehisjärv on ka, kus peal on graatsilised mustad luiged ja mille ümber kulgevat rada mööda oleme jooksnud ja jalutanud.

Tagasihoidlik ajalehe toimetus Hillstonis, kus valmivad väga primitiivse küljendusega kohalikke uudiseid kajastavad lehed, oma kvaliteedilt võib see ajaleht alla jääda mõne põhikooli õpilaste tehtud koolilehele.

Austraalia väikelinnad on kõik väga sarnased. Kõigis on kenasti kujundatud peatänav ja ka Hillston ei ole siin erand.

Hillstoni mudane tehisjärv, kus aeg-ajalt võib näha musti luiki.

Järgnevad kolm kuud tulevad üsna igavad ja kuigi töö puuvillatehases pole mingi unistuste amet, saame siin selle ajaga vähemalt korralikult raha teenida. Oleme Austraalias olnud juba pool aastat, aga näinud oleme sellest hiigelriigist masendavalt väikest osa. Pärast seda tööd peaks raha nii palju jaguma, et üks suurem avastusretk põhja poole ette võtta. Põhja poole liikudes läheb järjest soojemaks ja troopilisemaks, samas kui Hillstonis on talvel päris jahe. Aga just talve vältimiseks me siia mandrile ju tulimegi.  

Päikseloojang kuukulguri juurest.