Maffialinn ja Anzac day

Sydney ümbruses möllava tormi eest põgenesime sügavale sisemaale. Käisime Hillstonis puuvillatehase töö tarvis meditsiinilisel testil, mille läbimisega meil probleeme polnud ja pool juhuslikult leidsime kohe omale ka elupaiga selles 1000 elanikuga linnas. Kuna aga meditsiinilisest testist esimeste treening- ja tööpäevadeni oli nädal aega, mõtlesime, et võime neid päevi sama hästi veeta ka siit 110 kilomeetri kaugusel asuvas pisut suuremas Griffithi linnas, kus kuuldavasti on ka palju eestlasi.

Griffithis elab vikipeedia andmetel üle 17 000 inimese, kusjuures linnas on palju itaallastest immigrantide järeltulijaid. Eelkõige Lõuna-Itaaliast pärit immigrandid tõid kodumaalt Austraaliasse nähtavasti kaasa Maffia sidemed, sest 1970ndatel oli linnal kurikuulus maine. Nimelt räägiti Griffithist kui Austraalia narkopealinnast. Kuuldavasti töötasid omal ajal meiesugused seljakotirändurid isegi kanepifarmides. Noored töölised aeti varavalges akendeta kaubikutesse, et nad ei teaks kuhu sõidetakse ja samamoodi toodi nad tööpäeva lõpus kanepipõldudelt tagasi.

Tänaseks on linna maine puhtaks pestud ja kriminaalid kinni pandud, aga linna kurikuulsat minevikku jäävad meenutama rikkurite ehitatud uhked elamud. Itaalia mõjusid on aga tänavapildis näha siiani. Peatänav on palistatud kümnete itaalia restoranidega. Ilmselt on nii mõnigi uhke restoran või hotell tehtud kunagi vaid rahapesu eesmärgil. Väikelinna kohta nägime üllatavalt palju butiike ja moekaid poode, kus müüdi vägagi stiilseid riideid.

Griffiti sõja mäletstushall ja kunstiline puu. Selles linnas tegime ainult kaks pilti, teine on allpool.

Lõpuks pärast pea kuut kuud Austraalias elamist proovisime ära, kuidas on elada tõelises backpackeris. Õnneks siiski suutsime saada toa, mida me jagasime vaid ühe prantslasega, kuigi valikus olid ka ühiselamu tüüpi toad, kus elas korraga sees kuni 12 inimest. Meie toa prantslane tööl ei käinud, suitsetas päevad läbi kanepit ja mängis telekamänge. Toakaaslasene oli ta sõbralik ja tore kutt.

Meie backpackeris töötas kokku kolm eestlast, kellest kõik tegid backpackerite standardite järgi väga häid töid. Üks poiss töötas ehitusel ja teine tegeles traktori juhtimisega, kuigi vähemalt sel traktorijuhil antud tööga küll varem mingit kogemust polnud. Igatahes on see parem töö kui puuviljade korjamine, mida enamik välismaalasi siin teeb. Eestlased on aastatega siin Austraalias lihtsalt külge saanud hea ja usaldusväärse töölise maine - seetõttu pakutakse juba eos eestlastele paremini tasustatud ja lihtsamaid töid.

Pärast paari jalutuskäiku linnas ammendas Griffith ennast ja parema alternatiivi puudumisel vaatasime toas üle pika aja telekat. Peaaegu kõigilt kanalitelt tuli üks ja sama jura - kohalik suur riigipüha Anzac day. Võibolla teen ma järgneva jutuga austraallastele ülekohut, aga mis teha. Austraallastel pole eriti mingeid suuri oma pühasid, aga patriootlikku tunnet tahavad nemadki tunda ja lipuga tänavatel vehkida, mistõttu tähistavadki nad teise riigi (!) ründamist. 25. aprillil 1915 alustas Austraalia ja Uus-Meremaa sõduritest koosnev üksus pealetungi Ottomani impeeriumile Gallipolis praeguse Türgi aladel. Austraallased väidavad küll, et selle päevaga "mälestatakse kõiki sõdades langenud Austraalia sõjamehi", aga see ei väära fakti, et austraallased ründasid Briti impeeriumi mahitusel teist riiki, kus leidis aset suur verevalamine, paljud austraallased ja türklased said mõttetult surma. Seda sõjas, kuhu austraallasel absoluutselt asja polnud. Kuna sel aastal möödus 100 aastat Gallipoli lahingust, kus Anzaci üksused türklastega taplesid, olid telekanalid paatost ja sõjatemaatikat täis.

Silmapaistvaim objekt Griffiti linnas oli vana sõjaväe lennuk.

Aeg-ajalt oli telekas otseülekanne Türgist, kunagisest lahingupaigast, kuhu oli kogunenud tuhandeid patriootlikke austraallasi ja nende jaoks oli isegi püstitatud suur tribüün. Sydney ja teised Austraalia linnad olid vallutanud vanamehed, kes marsimuusika saatel läbi linna jalutasid. Seda kõike kandsid suuremad telekanalid terve päeva vältel üle. Keskmise austraallase jaoks on siiski tegemist tööst vaba päevaga, mil saab pere ja sõpradega grillida ja õlut juua. Noore koloniaalriigi eripärad, mis vähemalt riigipüha tegevuste osas väga Eestist ei erinegi.