Pillerkaar ja torm Sydneys

Hoiatan, et postitus on sama eklektiline nagu Sydney. Olen üritanud kümne päeva mõtted ja põhilised tegevused ühte postitusse paigutada ja eks näis, kuidas see õnnestus.

Martin pildistab, kuidas ma pildistan. Vaade eemalt Sydney südalinnale.

Minu arust Sydneyt päris hästi kirjeldav pilt. Nagu möödunud aegadest tagasi rännanud purjekad ja kirik, taamal moodsad ärikeskused.

Südalinnas asuv lossi moodi konservatoorium.

Jõudsime Sydneysse õigeusklikke ülestõusmispühade ajal. Nagu juba traditsiooniks saanud värvisime sibulakoortega munad ära ja läksime väikesele "palverännakule". Sydneys on õigeusu kirikuid pea igast maailma otsas alustades Kreekast ja lõpetades eksootilisemate maadega nagu Liibanon. Ise otsustasime minna meie ööbimiskoha lähistel olevatesse Kreeka õigeusu kirikutesse ja põikasime ka läbi ühest Liibanoni õigeusu kirikust. Tänavatel kohtas palju õigeusklikke, kes kirikute poole suundusid või sealt juba naasesid, kõigil küünlad käes. Meile kingiti kokku kolm muna ja viimases kirikus palus preester meid eesti keeles öelda pühade tervituse "Kristus on üles tõusnud". Kõik olid meie vastu väga sõbralikud ja hea meel oli saada osa ka kaugel kodust osa suurest pühast.

Martini ja minu tehtud tagasihoidlik pühade muna.

Sydney on küll Austraalia suurim linn, kuid oleks arvanud, et seal tekib rohkem suurlinna tunnet, mis kaob kohe, kui oled pilvelõhkujate vahelt välja saanud. Austraallased on sellised, kellele meeldib isegi pea keslinnas elada väikses aiakesega majas.Kes pole kunagi Sydneys käinud manab endale sellest linnast ilmselt esimesena silme ette kuulsa Sydney ooperihoone ja saluudi Harbori sillal. Postkaardilikud vaated avanesid meile nii praamiga sõites kui ka Sadamasillal kõndides. Muide praamid on Sydney ühistranspordi osa ning nendega sõites oli mõnus linna avastada ning eri lahtede vahet sõita. Sydney linn on poolsaartest koosnev rägastik ja liikudes tuleb alati arvestada teele jäädavate lahtedega. Kuna liiklus ja parkimine on Sydneys peavalu valmistav, otsustasime auto väikese tasu eest kesklinnas oma elukoha juurde parkida ning poolteist nädalat ilma oma Magnata linna avastada.

Praamiga sõites sai linnale teistsuguse pilgu heita.

Vaade sadamasillalt Sydney ooperihoonele.

Sydney ooperihoone ei paista vahel kruiisilaevade, veetaksode ja praamide vahelt väljagi või varjutavad seda kaunist hoonet turistid nagu mina.

Sydneys võib lihtsalt tundide viisi jalutada ja nautida ahitektuurilist virrvarri, parke ja vaateid lahtedele. Suurte klaasist ärihoonete ja pilvelõhkujate vahele on jäetud mõned ajalugu meenutavad kuninganna Victoria aegsed hooned ja neogooti stiilis kirikud. Üheks esinduslikumaks viktooria-aegse arhitektuuri näiteks on maailma üheks kaunimaks kaubanduskeskuseks peetav Queen Victoria Building, millest on võimatu mööda vaadata. Sellised hooned keset moodsaid rajatisi panevad alati mõtlema, et inimeste maitsemeel on teinud aastatega läbi suure taandarengu. 

Queen Victoria Building, kus saab suurejooneliselt poodlemas käia. 

Mudellennukite näitus. 

Idülliline Hiina aed südalinnas.

Martin üritab urbaniseerunud ja inimestega harjunud iibist pildistada.

Kesklinnas asub Hyde park, kus on paljud monumendid pühendatud sõjas langenud Austraalia sõduritele.

Sageli käisime jalutamas hämariku ajal, mil linna kohal kumas kaunis valgus.

Nii meie elukoha ümbruses kui ka mujal kesklinnas võis näha Art Deco stiilis maitsekaid maju. Vaiksematel kõrvaltänavatel olid reas vaid viktooria-aegsed terrassmajad, mille säilitamise nimel on linnaelanikud kõvasti vaeva näinud. Linna südameks oli koht nimega Martin Place, mis valmistas Martinile suurt heameelt ja ta tundis end kohe palju kodusemalt.

Martini nimi domineeris Sydney kesklinnas: metroos, tänavatel ja mõne tütarlapse südames.

Sydney on esialgu üsna raskesti hoomatav linn. Ainuüksi kesklinn on tohutult suur ja jaguneb mitmeks eri piirkonnaks. Me elasime kesklinna piiresse jäävas Kings Crossis, mille kurjast kuulsusest saime teada alles paar päeva pärast sinna asumist. Selles piirkonnas käivad just odavamat meelelahutust nautivad inimesed ning nädalavahetusteti kihavad tänavad elust. Paljud inimesed ütlesid, et elame Sydney ohtlikuimas piirkonnas, kus on palju pidutsevaid inimesi, kohalik punaste laternate tänav ja narkomaanid ning soovitasid öösel seal ettevaatlik olla. Siinne ohtlikeim piirkond on kordades rahulikum kui näiteks Tallinna või mõne muu Eesti linna kesklinn nädalavahetusel. Me ei näinud oma silmaga ühtegi kaklust ja joomakultuur on siin kordades viisakam. Alkoholiga liialdanud tuigerdavaid inimesi peab tikutulega taga otsima. Küll aga kohtab siin üsna palju kodutuid. Südame tegi soojaks, et neid ei pisteta kainerisse ega aeta ära. Politsei on siin selles suhtes väga mõistlik. Tundub, et Austraalias keskendutakse tõelistele pättidele, mitte ei tegeleta niigi raske saatusega inimeste kiusamisega. Nägin oma silmaga, kuidas politseinik tuli bussipeatuse pingil magavat meest kontrollima, kuid ta ei ajanud teda ära nagu Eestis, vaid kontrollis, kas magajal on ikka eluvaim sees ja jättis ta edasi magama.

Hipster jalutab muretult Sydney ohtlikuimas piirkonnas.

Sydneysse ei soovitaks ma tulla Helmedel ja muudel ülikonservatiivsetel inimestel. Vikerkaarelipud lehvivad uhkelt igal pool ja käsikäes käivad omasooiharad ei ole siin haruldased. Palju on siin ka spetsiaalselt omasooiharatele mõeldud pubisid ja klubisid.
Sydney on tohutult kosmopoliitne linn ning see kumab vastu igal sammul linnas kõndides. Tänavapildis domineerivad aasialased. Tänavatel kohtab ka aborigeene, kes turistede meelt üritavad lahutada. Samuti on tänavatel ennast näitamas ka kondiväänajad, muusikud ja muud põnevad tegelased. 

Aborigeenide tänavaetendused koosnevad tavaliselt trummi tagumisest, didgeridoo mängimisest ja niisama aborigeen olemisest. 

Sydney tänavatelt saime teada Kristuse teisest tulemisest ja maailma lõpust.

Oleksin oodanud, et tänavatel näeb rohkem ekstravagantselt riietuvaid moegurusid, kuid pigem tundus, et inimesed üritavad anda endast parima, et võimalikult hästi massi sulanduda. Melbourne'is kohtas rohkem värvikaid tegelasi. Õnneks sattusime ka alternatiivsesse linnaosasse Newtown, kus liikusid ringi hipid, hipsterid ja muidu vahvad tegelased. Selles piirkonnas oli palju esoteerika, muusika ja kunstipoode ning moekate rõivaste asemel olid riidepoodide akendel retrokleidid ja hipikaltsud. Sellises piirkonnas elaks hea meelega.
Kuna lähme kolmeks kuuks maale, siis kavatsesime võtta suurlinnast, mis võtta annab ja teha asju, mida naljalt kaugel sisemaal väikeses asulas teha ei saa. Kultuursed nagu me oleme tõttasime esimese asjana muuseumidesse. Alustasime Austraalia meremuuseumist, sest seal pidavat saama näha nii seest kui väljast allveelaeva, rääkimata siis sõjalaevadest ja ajaloolisest James Cook'i purjelaevast (tegu oli siiski maadeavastaja laeva täpselt taastatud koopiaga). Nägime kõike, mida lubati. Olime mõlemad eriti vaimustuses allveelaevast (tegu on täiesti teistsuguse, pisut klaustrofoobilise maailmaga, millest ei saagi enne aru, kui oled ise allveelaevas sees käinud).

Martin poseerimas Sydney kesklinna poole suunatud sõjalaeva suurtükiga. Muretsemiseks pole põhjust, sest laevad pole laskemoonaga laetud ja on Maailmasõdade aegse tehnika näitamiseks.

Kaheksajalaga ehitud erru jäänud allveelaev.

Vaatamata mitte eriti tõsiselt võetavale välimusele (eelkõige selle naljaka kaheksajala pärast) oli allveelaev täis kõrgetasemelist tehnikat, torpeedosid, luuretehnikat ja kõike muud, millest tsiviilinimene aru ei saa.

Maadeavastaja James Cook'i purjeka täpse koopiaga sõidaks hea meelega. Laev seest poolt meenutas lotja, eelkõige lõhnade ja atmosfääri poolest.

Muide, Austraalias on üsna tavaline, et muuseumi töötajateks on asjaarmastajatest vabatahtlikud pensionärid, kelle entusiasm näitab, kui väga nad oma "tööd" naudivad. Arvan, et ka Eestis oleks suur potentsiaal pensionile jäänud inimesi vabatahtlikena rakendada, sest paljud eakad ei taha tegelikult tegevuseta koju jääda.Tagasi Sydney meelelahutuse juurde! Suurlinnas on alati mõni põnev maailmaklassi näitus ja nii ka seekord. Austraalia Kaasaegses Kunstimuuseumis algas maailma valguskunsti tippteoste näitus ja loomulikult läksime sellest osa saama. Ma naudin väga seda osa kunstist, mis läheb otsapidi juba täppisteadustesse. Kahtlemata oli näitusel nii programmeerimise meistriklassi näiteid kui ka füüsikareeglitega flirtivaid valgusillusioone, rääkimata lihtsalt meie ajuga mängimisest.

Martin mitmevärvilises valgustoas.

Enamikest eksponaatidest oli Lightshow'l mõttetu pilti teha, sest vahetult näitusel olles mõjusid valgusinstallatsioonid palju efektsemalt.

Kuna elasime peopiirkonnas, siis läksime vooluga kaasa ja käisime ka mõnes uhkemas kohas pidutsemas. Võtsime ette võimalikult erinevad variandid alates baarist, kus võis käia ringi kui muuseumis (seal oli nii putukaid, tööriistu, keemia- ja füüsikavalemitega tahvleid kui ka kõike muud). Austraalias on üsna tavalised mitme tantsusaaliga klubid, kus ühes mängib rnb, teises retro ja kolmandas räige tümakas (kahjuks peab sageli pettuma austraallaste tantsumuusika maitses). Muusikast hoolimata tahtsime ära käia mõnes eriti peenes kohas ja läksime suurde meelelahutuskompleksisse Ivy, kus võib pidutseda lausa neljal eri korrusel. Lisaks on selles samas kompleksis hotell, restoranid ja lausa eraldi korrus riiete vahetamiseks, kus peenemad külalised saavad õhtu jooksul panna selga bikiinid või teise peokleidi. Sisekujundus oli selles klubis tõesti külluslik, kuid kõige rohkem avaldas muljet baar, mille keskel olid palmid ja ujumisbassein.

Maailma baar asus majesteetlikus majas.

Rikaste ja ilusate kohtumispaik Ivy.

Kuna muusikaelamusi nendest uhketest kohtadest enamasti ei saa, läksime kohalikke bände kuulama tagasihoidlikumatesse underground klubidesse. Käisime ühel õhtul kuulamas kohalikke bände, millest mõned olid tõesti väga head. Nädalavahetusel olid Sydneysse tulnud trummi ja bassi hundid Suurbrittaniast. Dnb pole vist Austraalias väga hinnas ja pidu toimus üsna intiimses kohas vaid tõelistele asjaarmastajatele. Selle võrra oli peol mõnusam olla, ega pidanud ruumi pärast konkureerima. Muusika oli mõnus, inimesed toredad ja tantsida sai varajaste hommikutundideni.

Dnb pidu keldrikorrusel.

Peolt tulles kuulsime taamal kostvat linnulaulu ja kõrvaltänavasse vaadates nägime tänava kohal rippuvaid linnupuure. Linnupuurid olid tühjad ja muusika tuli kusagilt kõlaritest, kuid tore oli näha, et ka Sydneys on tänavakunsti. Melbourne'iga võrreldes on seda muidugi kordades vähem.

Pärast pidusid on mõnus rannas peesitada ja kuna rannailma veel pisut jagus, siis pidime ikka Sydney kuulsaima ranna Bondi üle vaatama. Rand oli kaunis, puhas ja vaid pooletunnise sõidu kaugusel linnasüdamest. Trotsides suuri laineid läksime ikkagi ujuma, sest niipea me enam ookeani äärde ei satu. Saabuvast ekstreemsest ilmast ei olnud ühtegi märki, kuigi mõne päeva pärast võisime olla tunnistajaks kümnendi suurimale tormile Sydneys.

Kaunis sirbikujuline Bondi rand Sydneys.

Vastupidiselt USA-le ei olnud enne tormi paanikat ei meedias ega inimeste seas, sest austraallased on üldiselt harjunud ootamatute ilmaoludega. Päev enne tormi sadas lakkamatult ning öösel oli tunda, kuidas tugev tuul vastu aknaid käib. Ära sõitmise päeva hommikul oli kõikjal lendlevaid esemeid, katkiseid vihmavarje ja mõnes kohas olid lausa suured oksad puu küljest murdunud. Tuule poolt sasitavate palmidega meenusid dokumentaalfilmides nähtud orkaanid Hawaiil, kuid hiljem uudiseid lugedes polnudki võrdlus päris kohatu. Rannad oli räsitud, Sydney ooperihoone juures sai surfata. Üleujutuse tõttu olid paljud inimesed kodudest ilma jäänud ja Sydneyst väljaspool oli kolm inimest tormi tõttu elu kaotanud.  


See on juba traditsiooniks saanud, et kusagilt järjekordselt lahkudes saadab meid vihm, aga seekord lausa orkaan. Meie tee viib 700 km sisemaa poole väiksesse linnakesse nimega Hillston.