Seltskond ratastel tegutseb jälle

Lõpuks saigi töö veinitehases läbi. Viimastel nädalatel oli ülemustel juba raske meile tööülesandeid leida ja üsna järsku - päev enne Suurt Reedet - saigi töö läbi. Töö oli täitsa nauditav, aga nüüd saime jälle reisida, mis on siiski parem. Kolisime kogu oma elu jälle autosse ja seltskond ratastel jättis kuuma ja kuiva Riverlandiga hüvasti. Sihtpunktiks oli meil Austraalia säravaim ja suurim linn Sydney, mis asub meie senisest kodulinnast Renmarkist enam kui tuhande kilomeetri kaugusel.

Kuna Sydney asub nagunii nii kaugel, mõtlesime sinna sõita (väikse) ringiga, et teekond ikka põnevam oleks ja et Austraaliast maksimumi võtta. Tahtsime näha sügisehteis mägesid ja sõitsime esimesel reisipäeval peaaegu 800 kilomeetrit Austraalia alpide jalamile.

Teel Austraalia Alpidesse pidasime väikse pikniku suure kala kõrval Swan Hilli nimelises linnakeses.

Pärast jahedavõitu ööbimist autos sõitsime Austraalia alpidesse. Meie tee viis läbi mitme mõnusa mägilinna, mis kõik olid palju viisakamad ja ilusamad kui meie senine elukoht Renmark. Sügis alpides oli tõeliselt värviline ja ilus. Eriti meeldejääv oli kõrgete mägede vahele peidetud väike Bogongi küla koos järvega.

Sügisvärvid olid Bogongi küla juba täielikult vallutanud.

Bogongi külas asub keset orgu paisjärv, mis on loodud kõrval asuva hüdroelektrijaama tarbeks. Kiirevoolulised mägijõed on hüdroelektrijaamadele ideaalsed ning neid on Austraalia Alpide piirkonnas kümneid. 

Fainter Falls Bogongi mäe juures.

Edasi sõitsime Falls Creeki suusakuurorti, mis on Austraalia suurim. Praegu siin lund mõistagi veel ei olnud, aga suusaliftide ja hotellide arvukust arvesse võttes tundus see koht päris populaarne. Suusahooaeg algab siin juunis ja augusti viimasel nädalavahetusel peetakse siin ka murdmasuusamaraton Kangaroo Hoppet. Ööbisime autoga tundmatu mäe otsas kenal puhkeplatsil, kust väidetavalt võib hea ilmaga näha riigi kõrgeimat tippu Mount Kosciuszkot.

Maastik oli mägedes kohati üpris trööstitu - mingil põhjusel olid kõik puud raagus (asi polnud selles, et siin on sügis).

Falls Creeki kõrval asuva veehoidla kallastelt avanes kaunis mägine vaade.

Ka järgmine päev möödus kaunitesse paikadesse matkates ja lummavaid vaateid nautides. Seiklesime ringi Mount Buffalo rahvuspargis, kus tegime mõned lühemad matkad ja ronimised. Aga õhtuks sõitsime juba päris Melbourne'i külje alla maalilise Eildoni järve äärde. Eksisime autoga natuke ära, kuid tänu sellele jõudsime kõrgele künkale, kust oli järve eriti hästi näha.

   

Kosk või pigem nire Mount Buffalo rahvuspargis.

Mount Buffalo oli küll kõigest 1300 meetri kõrgusel, aga kena vaadet pakkus see siiski.

Vaade kõrgelt künkalt Eildoni järvele.

Eestis on kuuldavasti juba kevad täies hoos, aga siin on sügis endast järjest rohkem märku hakanud andma. Nõnda jõudiski kätte päev, mil sadas terve päev. Meid see aga ei morjendanud, vaid tegime selliseid tegevusi, mida vihm ei sega. Sõitsime Melbourne'i eeslinna Belgrave'i, kus tegime väikse retke ajamasinaga saja aasta tagusesse aega ja käisime kitsarööpmelise auruveduriga väiksel lõbusõidul. Tegelikult oli see retk ajamasinaga isegi miljonite aastate taha, sest raudtee kulges läbi võimsate sõnajalametsade, mis tundusid lausa dinosauruste ajast pärinevat.

Siin on näha mõned sõnajalapuud, millest me rongiga möödusime.

Ka niimoodi võis rongiga sõita.

Rongile on hellitavalt nimeks pandud Puffing Billy ehk Puhkiv Billy. Tegelikult on seal kitsarööpmelisi vedureid lausa 16, vanimad neist on ehitatud eelmise aastasaja alguses. Kogu süsteem põhineb vabatahtlikkusel, sest kõik töötajad - vedurijuhid, piletikontrolörid, jaamaülemad ja muud asjaülemad on suured aururongide fännid.

Puhusin rongijuhiga paar sõna juttu ja uurisin vedurit seest poolt kah.

Veel samal päeval sõitsime auruvedurite juurest täitsa ookeani äärde Phillipi saarele. Olime kuulnud, et seal võib päikseloojangu ajal näha tuhandeid pingviine merest oma öistele puhkealadele paterdamas. Jõudsime saarele juba pimedas ja kartsime, et olime etendusest ilma jäänud. Õigesse kohta jõudes selgus aga, et me ei olnud ainsad, kes pingviine näha tahtsid. Kammisime läbi mitu suurt parklat, enne kui oma autole koha leidsime. Kõrval asus eraldi parkla suurte busside tarvis, kus vist samuti vaba kohta ei leidnud. Victoria osariik on ehitanud terve võimsa kompleksi näitusemaja ja valgustatud platvormidega pingviinide vaatamiseks. Teel pingviine vaatama tulid meile vastu paar prantslast, kes andsid ära oma piletid, mis muidu oleksid päris kallid olnud.

Mõni lind ei teinud rahvamassist väljagi ja poseeris täitsa julgelt.

Pingviinimajja jõudes nägime meeletut rahvamassi, nagu mõnel festivalil. Mööda ulatuslikku platvormisüsteemi võis täitsa rannani jalutada, selleks tuli muidugi läbi meeletu rahvamassi pressida. Aga pingviine nägime juba õige varsti ja neid oli tõesti palju - tulid kas üksi või väikeste seltskondade kaupa mere poolt ja siirdusid siis kuhugi põõsaste vahele oma öiseid toiminguid tegema. Lõpuks rannale jõudes nägime, kui kaugele on mindud looduse pealt raha teenimisega. Rannas olid tribüünid, kust inimesed nagu teatris merest väljuvaid väikseid pingviine vaadata said. Kopsaka lisatasu eest võis minna päris rannale, kust pingviine eriti lähedalt silmitseda võis.

See pilt on võetud ühelt postkaardilt, aga siit on näha, missugused tribüünid on pingviinide vaatamiseks ehitatud. Tribüünidelt merele lähemale minna ei tohi, aga kõndimisplatvormilt nägi linde päris lähedalt.

Terve järgmise päeva sadas ja terve päev möödus sõites. Meil oli plaan vallutada Austraalia kõrgeim mägi Mount Kosciuszko ja selleks pidime jälle rannikult kõvasti põhja poole ja sisemaale sõitma. Kartsime, et mäe vallutamine võtab kaua aega ja ärkasime järgmisel päeval enne päiksetõusu, et valget aega maksimaalselt ära kasutada. Raja esimene osa oli täitsa raske, järjepanu olid ainult trepid ja järsud mägiteed. Selgelt oli näha ka piir, kust üsna järsku puud ära lõppesid ja ainult põõsastik alles jäi. Veel kõrgemal kadusid ka põõsad, alles jäi vaid kanarbik, heinad ja mõned alpitaimed. Üsna varsti nägime ka esimesi lumelappe, mida tipule lähenedes järjest sagenema hakkas.

Kõrgemal läks rada juba päris lumiseks.

Tualett oli peaaegu kinni tuisanud.

Mount Kosciuszko on geoloogilises mõttes vana mägi, mis tähendab, et selle nõlvad on järsud, aga tipuosa lauge. Sellepärast oligi pärast esimest nelja kilomeetrit edasiminek lihtne. Laisematele ronijatele oli selle esimese järsu osa vältimiseks käima pantud ka suusalift. Viimased 6,5 kilomeetrit kulgesid mööda kauneid alpiaasasid ja igalt poolt avanesid meeletult ilusad vaated. Üsna varsti olime pilvedest kõrgemal ja õhk oli tuntavalt hõredam. Kaasa võetud kindad ja müts olid igati kasulikud, sest ilm polnud eriti soe. Mäetipus paistis aga päike, mis meile hiljem kurjalt kätte maksis - Jaanika õrn näonahk põles ära ja läks punaseks nagu oleks napsutanud.

Tipule lähemale jõudes hakkas särama päike ja vaade ulatus kaugele.

Kaugusest paistab väike liustikujärv.

Mäelt allatulek läks eriti kiirelt ja sujuvalt. Tõusumeetreid kogunes meil kokku peaaegu kilomeetri jagu - Thredbo küla, kust me oma retke alustasime, on 1300 meetri kõrgusel ja Kosciuszko mäetipul on kõrgust 2228 meetrit. Õnnestunud mäevallutuse tõttu lubasime endale väikse preemia ja ööbisime vahelduse mõttes hotstelis valgete linade vahel. Pärast mõne päevast külmas autos magamist õpid pehmet voodit ja kuuma dušši tõeliselt hindama!

Järgmisel päeval sõitsime juba päris Sydney külje alla, kuulsatesse Sinimägedesse. Selline nimetus on neil mägedel seetõttu, et seal kasvavad eukalüptid pidavat eeterlikke aure eritama, mistõttu kaugelt tunduvad need metsad sinist värvi. Samuti on piirkonnas palju maagilisi kaljunukke ja koskesid. Meie nägime kohale jõudes vaid uduvihma, kauneid vaateid kattis tihe uduloor. Aga vähemalt ei olnud udu tõttu seal ka liiga palju turiste. Teiste tehtud piltidelt tunduvad Sinimäed aga tõeliselt ilusad ja seetõttu loodame sinna kunagi parema ilmaga ikkagi veel tagasi minna.

Maalilisi vaateid kattev tihe uduloor tegi Jaanika kurvaks.

Läbi hägu paistavad kolm kaljunukki, mil nimeks Kolm Õde. Need on Sinimägede üheks peamiseks tõmbenumbriks. 

Jaanika teeb hommikust jalutuskäiku koskede juurde.

Leura kaskaadid

Wentworthi kosk ennast palju läbi udu näidata ei tahtnud.

Järgmisel päeval jõudsime lõpuks pärast paari tuhande kilomeetrist ringi lõpuks Sydneysse. Esiti oli nii paljude inimeste keskel täitsa maaka tunne, ei osanud kuidagi olla. Aga sellele vaatamata tundus Sydney kohe väga ilus ja võimas. Ikkagi tõeline metropol. Pikemalt sellest linnast järgmises postituses.