Nau mai haere mai ki aotearoa!*

Märkamatult on möödunud esimene nädal meie Uus-Meremaa reisist. Isegi see tunne, et me pole enam Austraalias jõudis kohale alles kuskil kolmandal päeval, kui me järjekordsete kuumaveeallikate ja geisrite vahel ringi liikusime. Enne seda ei saanud arugi, küllap oli reisiväsimus suur ja tegelikult erineb Uus-Meremaa Austraaliast esmapilgul tõesti vähe - räägitakse sama keelt, sõidetakse samal pool teed ja ka rahaühik on dollar. Aga hakkan siis järjest meenutama.

Maandusime Aucklandis ja otsustasime sedapuhku proovida lennujaamas magamise mõnusid, kuna mulle oli kuskilt tüüpilisest "top 10" listist meelde jäänud, et Aucklandi lennujaam on magamiseks üks paremaid maailmas. Leidsimegi magamiseks vaikse ja rahuliku koridori, aga põrand on igal pool sama kõva ja tuled ikka eredad. Uni polnud parim, aga vähemalt ei olnud hommikul kaugele minna, et oma rendiauto kätte saada.

Enne auto järgi minekut lugesin meie rendifirma arvustusi ja jõudsin juba tehtud otsust kahetsema hakata. Inimesed olid kirjutanud arvustusi sellest, kuidas nad 12 tundi oma autot ootasid ja kuidas neid lõpuks ootas suitsu ja kehavedelike järgi lõhnav isend. Olime seetõttu rendifirmasse jõudes kõigeks valmis, aga protsess oli kiire ja auto esmapilgul korralik. Kõige tipuks on meie autol lustlik numbrimärk Eedi89, nagu mingi rate.ee kasutaja.

Autorattad viisid meid esmajärjekorras üle kaunite küngaste ja läbi sõnajalametsade mädamuna järgi lehkavasse Rotorua linna. See umbes Tartu suurune linn on Põhjasaare ja üldse kogu riigi vulkaanilise tegevuse keskus. Vulkaanid on siinkandis mõistagi ammu rahunenud, aga pinnas jalge all siiski ei ole. See väljendub arvukates kuumaveeallikates, veidrates pinnavormides, kuumades mudamülgastes ja taevasse kuuma vett ja auru pritsivais geisreis. Siin lähedal asub ka Taupo järv, mis on maailma suurim vulkaanikraater. Üleüldse on tegemist maailma ühe aktiivseima geotermaalse piirkonnaga.

Rotorua linn oli täis igasuguseid auravaid ja mulisevaid kohti.

Selles majas paiknes kunagi sanatoorium, kus rikkad ja ilusad said ennast kuumaveeallikates ravitseda. Tänapäeval asub seal muuseum.

Manuka ehk teepuu õied. Manuka on maooridele oluline taim, millest tehakse manuka mett ja teepuuõli ja mille kõva puitu kasutatakse puutööks. Manuka saepuru annab liha või kala suitsetamisel sellele hõrgu maitsevarjundi.

Seiklesime erinevates geotermaalsetes rahvusparkides, ühel uhkem nimi kui teisel. Näiteks Waiotapu keskusust kutsuti "geothermal wonderland", kuigi imemaa mõõdu andsid teisedki piirkonna rahvuspargid välja. Nimetet Waiotapu jättis aga veidi mõru maigu suhu, sest sealne Lady Knoxi geisri purse toodi esile pettusega. Maoori päritolu giid selgitas, kuidas too geiser üldse avastati: paarsada aastat tagasi olevat vangid seal pesu pesnud ja seebivesi oli esmakordselt geisri käivitanud. Nõnda siis temagi, rääkis meile selle loo ära ja viskas suure seebitüki geisri korstnast sisse ja paari minuti pärast purskuski kuuma vee ja auru juga sealt välja.

Imetabaseid loodusnähtusi oli Rotorua ümbruses palju. Pildil Champagne pool ehk šampanjabassein Waiotapu rahvuspargis.

Champagne pool teise nurga alt vaadatuna.

Oma silmaga vaadates oli selle järvekese vesi suisa neoonroheline.

Waiotapu pakkus ka niisama kauneid vaateid ümbritsevale loodusele, pildil on taaskord üsna ebatavalist värvi veega järv.

Kõige põnevamad geotermaalsed struktuurid ja värvid leidsime olevat Orakei Korako rahvuspargis, kus võis rahus ja vaikuses looduse meistriteoseid nautida. Selles rahvuspargis ei olnud turistide sagimist ja pole ka ime, sest Orakei Korako kohta ei liigu palju infot ja nõnda jääbki see koht vaid väheste uudistajate pärusmaaks.

Orakei Korako asub kauni järve ääres, mis oleks maaliline ka ilma geotermaalsete pinnavormideta.

Keegi oleks justkui värvipotid ümber ajanud...

...ja me polnud ainukesed, kes nõnda arvasid, sest järgmise koha nimeks oligi pandud "kunstniku värvipalett".

See ei ole liustik, vaid geisrist voolava mineraalide rikka vee tahenemisel tekkinud pinnavorm.

Kaunis mineraalide vikerkaar: kollase värvi annavad sulfiifidid, punase raudoksiidid, rohelise sulfiidid ja rauasoolad, lilla mangaanoksiid, musta süsinik, valge räni jne. Kõigele lisaks kasvavad seal toksilisi gaase ja kuumust trotsivad vetikad ja bakterid, kes lisavad sellele ilule veel oma värvingu.

Kui me juba siia kanti sattusime, siis mõtlesime pilgu peale heita ka Te Puia maoori kultuurikeskusele, mille territooriumile jäi ka lõunapoolkera suurim, Pohutu geiser. See kuumaveeallikas purskus inimese sekkumiseta (endiselt meenutades nähtud seebitrikki, mis meid paranoiliseks tegi). Muuseas oli seal ka maoori küla ja ka kõik giidid olid maoorid, kes oma ajalugu ja kombeid tutvustasid. Tänapäeval on maoore Uus-Meremaal 15 protsenti rahvastikust, aga 700 aastat tagasi olid nemad esimesed inimesed, kes pärast pikka kanuuretke üle ookeani (viimaste uuringute järgi pärinevad maoorid Kagu-Aasiast) oma jala Uus-Meremaale tõstsid.

Lõunapoolkera suurim Pohutu geiser, mis purskub umbes iga tunni tagant.

Maoorid hoiavad traditsioonilist käsitööd endiselt au sees, aga soorollid on rangelt paigas: naised tegelevad riiete ja korvide punumisega (see maoori mees lihtsalt tutvustab põgusalt ühte riidepunumistehnikat).

Ja sellise puutööga tohivad tegeleda ainult maoori päritolu mehed

Maoori puutöö näide. Väga huvitav on maoori mütoloogia, kus näiteks ei ole tasakaal mitte hea ja kurja vahel, vaid hoopis sõja ja rahu vahel. Iga puukujuga austatakse mõnda maoori jumalust.

Sellise tervitustantsu ehk hakaga tervitasid maoorid vanasti kõrgeid külalisi. Tänapäeval võib hakat näha peamiselt enne spordivõistlusi, kus Uus-Meremaa koondis osaleb, näiteks jalgpallis või ragbis.

Umbes selline võis välja näha tüüpiline maoori elamu sadakond aastat tagasi.

Uus-Meremaa oli inimestest ja muust maailmast väga pikka aega täiesti isoleeritud ja seetõttu jõudis siin välja areneda üsna isevärki ökosüsteem. Kõik imetajad on neile saartele toonud inimesed, varem domineerisid siin lennuvõimetud linnud, nagu näiteks kiivi. Aga saarte suurima linnu, jaanalinnust tükk maad suurema lennuvõimetu moa, küttisid maoorid väljasuremiseni kõigest 40-60 aastaga. Sama juhtus hiigelkotkaga, kes valdavalt moadest toitus. Väike lennuvõimetu kiivi pääses vaid seetõttu, et on öise eluviisiga ja magab ööpäevas kuni 22 tundi. Naljameeste sõnul valiti just seetõttu kiivi Uus-Meremaa rahvusloomaks - maooridele meeldib samuti palju magada.

Puuvili nimega kiivi on samuti saanud oma nime Uus-Meremaalt. Seal on seda puuvilja juba sadakond aastat kasvatatud, aga kuni 1960ndateni tunti seda hiina karusmarja nime all. Nime "kiwifruit" või eesti keeles kiivi sai puuvili selleks, et teda hõlpsam turustada oleks. 

Uus-Meremaa riik (või inimesed?) oskavad muuseas ka oma riiki väga hästi turustada. Erinevate väljaannete poolt on see maa korduvalt valitud parimaks reisisihtkohaks ning sellele faktile otseselt vastu vaielda ei tahakski. Aga meile kui eestlastele on mõnevõrra harjumatu, et mingi loodusnähtuse vaatamise eest raha nõutakse. Ja mitte sümboolset summat, vaid täitsa märkimisväärset. Võib-olla võiksid Eesti turismikorraldajad sellisest lähenemisest õppust võtta. Aga ehk hoopis ongi kodumaine turismindus parem, sest vastasel juhul oleksid kõik rabad umbkeelseid prantslasi ja ebaviisakalt trügivaid hiinlasi paksult täis.

Tasulistele loodusnähtustele oli mõistagi ka erandeid, näiteks Kerosene Creeki nimeline ojake, kus me 30-kraadises väävlilõhnalises vees ujumas käisime. Ma ei teadnud, et sellistes kohtades ei tohi pead vee alla pista, sest kuumas vees elutseb kuri amööb, kes tekitab ajukelme põletikku ja enam kui 99% tõenäosusega tapab. Mitu päeva käisin ringi tugeva peavalu ja teiste sümptomite kartuses, aga seekord vist pääsesin.

Sel hetkel mõnulesin ma ojas veel õndsas teadmatuses seal elutsevast amööbist.

Pärast suplemist kuumas vees olime igasuguseid geotermaalseid nähtusi juba harjumiseni näinud ja võtsime ette retke üksildasse Põhjasaare idaossa. Seal on autosid vähe ja turiste veel vähem. Tasuks saime kauneid vaateid mitme filmilindi jagu, kui me filmile pildistaks (enne reisi saime aga parandusest kätte oma hea fotoaparaadi, millega tehtud piltide kvaliteeti siinsamas näha võib).

Just Põhjasaare idarannikule saabusid esimesed maooride kanuud. Praegu elab siin vähe inimesi ja tegemist on selgelt kõige vaesema senini nähtud piirkondadest. Paljud majad on vanad või lagunenud ja sootuks maha jäetud. See ainult lisab piirkonnale müstilisust.

Hobuseid on Uus-Meremaal palju.

Veel rohkem on lehmi...

... ja kõige rohkem on lambaid.

Sellises seisundis maju on idarannikul palju, millest on kahju, sest vaated on seal kaunid.

Ei oskagi öelda, kas pilved on väga madalal või mäed väga kõrged. 

Udune ilm lisas idaranniku vaadetele müstilisust.

Autosid nägime idarannikul harva, kuigi teed olid üldiselt head. Pildil lühike kruusalõik Uus-Meremaa idapoolseima punkti lähistel.

Proovisime Uus-Meremaal ookeanis ujumise ka ära. Vesi oli sama jahe nagu Eestis.

Oleme senini ööbinud väga maalilistes kohtades nii rohetavate mägede vahel kui ka mererannas, kust paistavad liivakivikaljud. 

Järgmine sihtpunkt meie teel oli Napieri linn, mis on tuntud kui art deco pealinn. Nimelt hävis pea kogu linn 1931. aasta maavärinas, aga kõigest 22 kuuga ehitati linn tollaste moodsaimate arhitektuuriröögatuste (peamiselt art deco) järgi üles. Tänaval jalutades oli tunne, nagu oleks mõnda Hercule Poirot' episoodi või Great Gatsby filmi sattunud. Ainult autod reedavad. Käisime isegi ühes vintage-poes, kus müüdi kõikvõimalikku ajastutruud kraami, alustades kleitidest lõpetades sisustuselementidega.

Isegi tänavasildid olid art deco stiilis.

Napieri linnast sõitsime edasi Põhjasaare lõunarannikule, kus kohtasime suurt merilõvi kolooniat. Õnnestus üsna lähedale pääseda, vähemalt nii lähedale, et kaamerasilm seletaks mis loomaga tegu. Merilõvisid vaatama sõites alahindasin ma meie auto kütusetarbimist ja nii ootamatult kütus otsa lõppeski. Õnneks pikalt teele jääma ei pidanud, üks õnnelik juhus viis teiseni ja vähem kui poole tunniga õnnestus mul hankida väike kogus bensiini, millega saime lähima bensiinijaamani sõita.

Majaka juurde viis järsk tuuline trepp, kust me juba silmasime merilõvisid.

Vaade majaka juurest.

Suuremad merilõvid näisid inimestega harjunud olevat ja ei teinud meist väljagi.

Õnnestus isegi üks haigutus pildile püüda.

Samal ajal kui mina bensiini otsisin, ootas Jaanika autoga sellises kohas. Rannikul oli eriti muljetavaldav kontrast musta vulkaanilise liiva ja türkiissinise vee vahel.

Uus-Meremaa on tuntud kui mitmete maailmakuulsate filmide võttepaik, kuulsaim neist kindlasti "Sõrmuste Isanda" triloogia. Ise me küll suured "Sõrmuste isanda" fännid ei ole, aga käisime siiski korraks filmi radadel kohas, kus filmis asus haldjakindlus Rivendell. Metsad, kus siiani jalutanud oleme, tunduvad maagilised niigi, isegi ilma filmiefektideta.

Siinsetes metsades domineerivad sõnajalad. 

Värav "Sõrmuste Isanda" filmist.

Jaanikale meeldis rippsild, mis õõtsus korralikult, kuid tundus ikkagi väga ohutu.

Sõnajalgu oli mitut sorti, üks huvitavam kui teine.

Uus-Meremaa sümbol hõbesõnajalg on oma nime saanud hõbedase alumise külje poolest.

Sõnajalad katavad metsa nagu loor.

Täna külastasime Uus-Meremaa pealinna Wellingtoni. Vihma sadas ja aega polnud palju, kuna ruttasime praamile, et sõita Lõunasaarele, kus me valdava osa alles jäänud ajast veedame. Nii palju kui me Wellingtoni nägime, tundus täitsa kena linn. Aga noorele linnale kohaselt ei olnud seal mingit vau-efekti tekitavat arhitektuuri. Täna oli udune ja vihmane, loodetavasti saame Lõunasaarelt tagasi tulles vea parandada ja blogisse lisada ka ühe Wellingtoni pildi. Praegu aga peate leppima pildiga meist endist. Blogipostituse tegemiseks leidsime aega tänu sellele, et sõidame praamiga Lõunasaarele ja sõit kestab 3 tundi. 

*Maoori keeles: Teretulemast Uus-Meremaale!