Mäest üles ja alla viib vallatu tee

Ootamatused käivad Austraalias elamise juurde, eriti kui oled rändur ja teenid elatist juhutöödega. Igaks juhuks mainin ära, et me ei pea end siin pagulasteks (kuigi võiks mööndustega öelda, et võib-olla oleme natuke majanduspagulased) ega ka õnneküttideks, sest õnne ei leia nagunii otsides, veel vähem küttides. Oleks ju ebaloogiline leida õnne nõnda eesmärgile pühendatud tegevuse läbi. Õnn tuleb võib-olla  (väljendan siin kohal just ebakindlust, sest eales ei saa kindel olla, millal üks või teine seisukoht ümber lükatud saab) siis kui olla õnnelik olemiseks valmis.

Jätsime koer Milli ja Travisega hüvasti ja sõitsime mägedesse Main Range'i rahvusparki. Õhtul hakkas vihma sadama ja pugesime oma autosse varju ja nõnda meie esimene matkaõhtu mööduski aknast vihmasadu nentides.

Varahommikuks oli taevas selginenud ja asusime avastusretkele. Kuna tegu on väga suurel alal paikneva rahvuspargiga ning enamus sellest on väga raskesti läbitav ja juurdepääsmatu ala, siis  kulus tükk aega nuputamise peale, kust otsast läheneda sellele kaunile kohale. Üsna maantee äärest algasid mõned matkarajad, mis ei meeldinud mulle müra tõttu. Samuti hakkasin jonnima, et selle matkaraja äärde ei jää kõrged taevani ulatuvad kivisambad, mida ma nii kangesti näha tahtsin.

Kivisammaste asemel nägime põnevaid raipelõhnalisi seeni. Seenemaailm on meeletult kirev ja internetis tuhlates ei leidnud ma selle liigi nime. Ehk mõni seenehuviline teab?

Õnneks ei olnud mu jonnimine päris ilma asjata, sest saime kõne tööandjalt, kes meile veel nädalaks lisatööd pakkus. Kui oleksime juba matkarajal kaugemale liikunud, siis poleks meid sealt leviaugust enam tööle saanud meelitada. Õnnis teadmatus annab rahu, see eest telefonioperaatorid hoolitsevad selle eest, et kõik tagantjärgi oma vastamata kõnesid näeksid. Juba paar tundi hilinemist võib asjaolusid muuta, sest tööpakkumisi tehakse siin sageli nõnda, et töö algab juba samal päeval ja nii me asusimegi tagasi Goondiwindi poole. Algul me küll mõtlesime, kas tasub nädalaks tagasi tööle minna, kuid kuna nädalaga teenib Austraalias sama palju nagu Eestis kuu ajaga (arvestades hetke olukorda ja meie erialasid), siis langetasime otsuse töötamise kasuks. Olulisemgi sellest on muidugi fakt, et viljavastuvõtus töötamine meile tegelikult meeldis.

Tööpäev algas alles õhtul ja meil oli pisut aega matkata ja järve ääres piknikut pidada. Majutuskohaga ei olnud meil ka muret, sest Travis ütles, et oleme iga kell tagasi oodatud, kuid ilmselt ei osanud ta oodata meid kohe paari päeva pärast. Väljaütlemistes tuleb olla ettevaatlik, sest äkki mõni võtabki sõnasabast kinni.

Mäeorgude kohal hõljus udu, teedel uitasid lehmad ja mõnes kohas ei saanud aru, kus lõppes tee ja kust algas oja.

Mägede vahel peidus on kaunis Moogerahi järv.

Tagasi Goondiwindisse sõites valdas meid kummaline tunne, et päev oli juba päris pikaks veninud. Öövahetuse viimastel tundidel hakkas see tunne endast tuntavalt märku andma. Nimelt olime ülemuse jutust aru saanud, et töötame ainult südaööni. Hommikuks olime zombid ja palavas, enam kui 30 kraadises toas päeval magades und täis ei saanud. Enne öörütmiga harjumist sai töö otsa ja ega me polekski kauem saanud töötada, sest nädalavahetuseks olid meil juba plaanid tehtud.

Öötöö üheks võluks on ööliblikate lõputu lendlemine. Martini käe peal on Cosmodes elegans.

Martin ütles, et tema jaoks on Austraalia reis nüüd korda läinud. Känguru kukrusse on käsi pistetud, koaalaga kallistatud, Suures Vallrahus sukeldatud ja AC/DC kontserdil käidud. Siin kohal tahaks Harryt tänada, kes lubas oma aadressile kontsertipiletid saata, sest netist ei saanud me e-pileteid osta (jälle mõned Austraalia iseärasused, millega tuleb e-riigi kodanikel harjuda).

Kontsert toimus Brisbanes ja saime vanameistreid kaeda, kes nõnda paljusid on hullutanud. Võib-olla mõnele tundub vanameeste kompromissitu möllamine naljakana, siis kohapeal seda kõike nähes kadusid küll igasugused kahtlused, kas nõnda väärikas eas tüübid suudavad ikka rahvale veel korralikku elamust pakkuda. Kuigi ma pole ise suur AC/DC fänn, siis mulle kontsert väga meeldis ja rock'n'roll sai minust ka võitu. Martinist ei tasu siin kohal rääkidagi, talle kontsert väga meeldis ja koju tulleski kummitasid teda mõned kontsertil kuuldud lood.

Pensionieas vanameistrid trotsisid vanust ja rokkisid laval nagu noorukid, eriti soolokitarrist Angus Young (suurel ekraanil vasakul).

Pärast nädalavahetuse veetmist Brisbanes sõitsime Byron Bay lähistele Julian Rock'i sukelduma. Seekord käisime ära 15 m sügavusel ja mul oli kõrva rõhu ühtlustamisega parajalt tegemist. Õnneks lahenesid bioloogilised probleemid peatselt ja sain nautida veealust maailma ilma segava kõrvavaluta. Byroni laht oli täiesti erinev Suurest Vallrahust. Põhi oli kaetud Austraalia habehaidega (Orectolobus maculatus), nad lihtsalt lamasid liikumatult ja ootasid vist saaki. Nägime ka merikilpkonni, suuri riffahvenaid ja veel palju teisi kalasid. Kividel lamasid kummalised oranžid moodustised ja lähemalt vaadates selgus, et need on hoopis merikuradid. Kõige rohkem köitsid mu tähelepanu põhjas kasvavad tumesinised vetikad, mille peal oleks justkui hõbedased tikandid. Kuna enamikke huvitavad pigem suured ujuvad elukad, siis ei leia väikeste staatilisemate eluvormide kohta piisavalt infot, niiet kahjuks ei tea ma senini, mis makrovetikatega tegu oli.

Martin arvas, et minuga sukeldumine on üsna keeruline tegevus, sest ma jään pidevalt midagi vahtima ja unustan oma hapnikuballooni kontrollida. Pärast sukeldumist läksime veel snorkeldama ja koos kilpkonnadega ujuma. Kilpkonnadel tundus olevat meist täiesti ükskõik ja nad tegid oma toimetusi lausa nõnda, et ujusid mulle vahepeal lausa külje alla. Nägime esimest korda moreeni ujumas, tavaliselt passivad nad avatud suuga mõnes praos.

Teel Byron Baysse ei saanud ka ilma AC/DC'ta.

Byron Bay rand.

Mõtlesime ka ühte suurde koopasse sukelduma minna, kuid kuna enne seda oleks vaja rohkem kogemusi, siis lükkame selle kuhugi tulevikku. Edasistel päevadel jäime vee peale, kuid siiski ookeani äärde. Telkisime Ballina linna lähedal ühes üsna inimtühjas kohas, kus saime osa loomade elu episoodidest. Elasime kaasa putukate, lindude ja isegi ühe mao tegemistele.

Martin sobitab Austraalia harakaga sõprust ja kuigi me ei poolda looduses lindude söötmist, siis enese turvalisuse huvides pidime seda tegema. Nimelt on need harakad väga agressiivsed, kui neil on pesitsusaeg ning nad võivad inimesi rünnata, kui juhtud olema nende pesa läheduses. Meie telkimisplats paraku seda oligi, Õnneks tekitasime harakates usaldust ja hilisemalt ei tekkinud meil nendega üksteise mõistmisel probleeme. Harakad peavad lugu tasakaalustatud toitumisest, sest kohe pärast saiatüki võmist püüdis lind kinni suure konna.

Linnud elavad meie piknikule kaasa. Hiljem hoiatasid linnud suure kisaga meid mao eest. Kartsime, et tegu on väga mürgise taipaniga, kuid lähemal jälgimisel tundus, et see oli ohutu puumadu. Samas üllatas meid mao üsna agressiivne olek, meie olemasolu ei ajanud teda kohe minema, vaid ta jäi meid üsna erksas olekus jälgima. See oli ühtlasi Austraalias meie esimene kokkupuude maoga.

Juba eelnevalt kirjutasin õndsa teadmatuse sees elamise rahust. Käisime iga päev laintes hullamas ja ei muretsenud eriti millegi pärast. Hiljem saime teada, et siin samas lähedal nähti kolme mõrtsukhaid ja mõned päevad tagasi ründas hai ühte surfarit. Hairünnakute poolest on antud koht päris märkimisväärne. Võib-olla sellepärast ongi siin nii inimtühjad rannad. Suplemas käies kohtas Martin ühte suurt kala, kes tema arust meenutas raid. Laintes vilksamisi kedagi nähes ei jõua arugi saada, kellega täpselt kohtuti ja vahel ongi hea, kui ei tea.

Martin nakatus lebola viirusesse.

Meripõis Physalia utriculus.

Liivarannad on tegelikult päris igavad, sest õige elu käib ikka loodete vahelisel kivisel rannaalal. Käisin ka eulitoraali uudistamas ja leidsin sealt igasuguseid põnevaid vetikaid, meripurasid, limuseid, usse, krabisid jne. Kõige kaunimad olid kõik isemoodi mustritega meritähed.

Äkki oskab mõni geoloog seletada, kuidas sellised mustrid ookeani põhja tekivad?

Hommikune võimlus ja suplus päikesetõusu ajal. 

Edasi rändasime taas Brisbane poole, kuid enne seda põikasime Lamingtoni rahvusparki, kuhu me olime juba ammu tahtnud minna. Pildid räägivad enda eest ja sealne rahu, rohelus ja looduse ürgsus tuletas meelde, millises maapealses paradiisis me elame. Vahel tuleb lihtsalt mugavustsoonist lahkuda, jätta maanteed endast kaugele ja minna sügavamale. Süvenemine viib iluni, aga süvenemine vajab aega. Vahel tahaks aja peatada.

Papagoi näitas, kus käimla on. Vastutasuks tahtsid nad süüa. Papagoid on väga nahaalsed, võib-olla on nad oma ilusast välimusest teadlikud.

Lamingtoni rahvuspargis oli puuvõrades kõndimise rada ja väikese akrofoobia kiuste ronisime ka päris puulatva, mis oli 30 m kõrgusel. 

Põnevaim elu toimub puuvõrades, kus kasvavad epifüüdid, pesitsetsevad linnud ja varjavad end püütonid.

Vaatame puuladvast mägede poole.

Palmi punupatsid.

Teekond koseni.

Endeemiline Lamingtoni vähk Euastacus sulcatus.

Imekaunis vaikne kohake, kus võib rahulikult ujuda nõnda, et ujukad kuivaks jäävad.

Loodusest tagasi Queenslandi pealinna tõi meid tagasi kaua oodatud Tame Impala kontsert. Vahva kokkusattumusena läksid ka meie võõrustajad Maarten ja Susan Tame Impalat kuulama, niiet saime nendega ühineda.

Kogu botaanika aia org oli rahvast täis ja vaatamata hirmsale tunglemisele, mõnele liiga purjus tüütule kodanikule oli kontsert vägev. Kahtlemata on Tame Impala väga hea live bänd ja kontsertiga keeratakse lugudele veel paar vinti peale. Minu jaoks jäi kontsert lühikeseks, võib-olla ka selle tõttu, et see oli nii eufooriline ja kahjuks kõik eufooriline möödub ruttu ja jätab kärsituna täpselt samasse punkti, kus sa enne olid või isegi pisut kehvemasse positsiooni. Ilmselt on see tuttav tunne kõigile, kes heal peol või kontsertil käinud.

Kui AC/DC on kuulsaim Austraalia bänd, siis Tame Impala võib olla mantlipärija, kes selle tiitli üle võiks võtta.

Küllastumata rahvamass läks järelpidu või koduteed otsides suure rongina läbi pargi, kus tänavamuusikud olid juba tükk aega enda pisikest kuulsusemomenti oodanud. Ideaalne ajastus ja koht, sest nii mõnigi ei tahtnud veel vaikusega leppida. Vahet ei ole mis, aga peaasi, et midagigi. Pärast kontserti tahtsime calvadost juua (siin kohal tervitan Annat), aga paljusid häid asju, millega Euroopas harjunud oleme, siin kahjuks pole.

Samuti pole Austraalias minule teadaolevalt ühtegi Eesti Apostlik Õigeusu Kirikut ja nõnda pidin jälle sisse põikama teiste õigeusklikke pühakotta. Kuna varemalt oleme teenistusel vaid kreeklaste juures käinud ja seal oleme alati sooja vastuvõtu osaliseks saanud, ei osanud me arvata, et see ei pruugi olla sama teiste rahvuste õigeusu kirikutes. See teema on pikk ja keeruline ja nõuaks eraldi postitust ja võin vaid öelda, et armulauda ma sealt ei saanud ja kahjuks jäi natuke kurb tunne hinge. Tekkisid kurvad seosed praegu maailmas võimust võtvate tendentsidega.

Loodame, et olete mõtteis ja palves meiega. Mõtleme ise ka ikka päris palju lähedastele ja kodule, püüame teie eludega kursis olla nii hästi või halvasti kui meil see välja tuleb.

Lendame juba homme Uus-Meremaale ja oleme selleks puhuks juba soojemad riided kotti pakkinud. Soovin igaks juhuks juba ette ilusat pühade eelset aega!

Austraalia on juba jõuluehteis, ilmselt Eesti ka.

PS: pealkiri on pandud mõeldes Jürile ja Laurile, kes kunagi seda vahvat laulu mudilastena laulsid ja Annale, kes seda oma kirjutises meelde tuletas.