Ulmefilm müras

Oleme endiselt puuvillatehase töölised ja kolmest kuust kaks on juba selja taga. Kuukulgurid kannavad endiselt Martini ette vorstikujuliste kuude pakse viile ja minu pihta sülgavad tolmu hirmuäratavad  masinad. Ilma naljata, neil masinatel on silmad ja suu, mis vahel avaneb. Masinad teevad õõvastavat häält just kui tahaksid väljendada oma pahameelt selle üle, et üritan nende tekitatud kaost vähendada. Mina sellest ei hooli ja olen nagu haldjas oma vasest võlukepiga, kust tuleb välja suruõhk, mis aitab masinaid taltsutada. Siin ma siis olen ja ajan tolmukübemeid taga, aga eks meist paljudki tegelevad iga päev tolmuga võitlemise või selle taga ajamisega, omamata suuremat eesmärki ja mõtet.

Tolmu lendab igas kaares

vahel pudeneb see helvesteks, vahel tekkivad tolmutordid

varjulistest nurkadest otsivad varjupaika tolmuhordid

Pargis jalutades nägin masinate väikest vend

Müra mõjutab mõtlemist ja psüühikat ja vahel tundub, et nii mõnigi meie töökaaslane on rohkem masina kui inimese moodi. Kolmekorruseliste masinatega mürarikas tolmune ruum, inimestel tolmumaskid peas, mis varjavad naeratust või enamasti lihtsalt ükskõikselt kriipsus suud. Tekkib äratundmise moment. Ma olen ju sellist asja ulmefilmis ja õudusunenäoski näinud. Et seda ulmefilmi stsenaariumit paremini taluda neelatakse antidepressante või pannakse õhtul pubis kärsad likku. Hillstonis on selleks tarbeks kolm pubi, kus saab oma stressile ajutist leevendust.

Õlle joomise asemel vaatame muid vedelikke

Teine reaalsuses läbi veepinna peegelduse

Rippsild

Mul ja Martinil on aga oma saladus. Meid saadavad ja annavad elurõõmu töö ajal paljud toredad hääled. Ei, need pole hääled peas, vaid salaja kõrvas olevad kõrvaklapid, mille kaudu saame ühendust Fred Jüssi, Jaan Kaplinski, Valdur Mikita ja paljude teistega. Ühes ööülikooli loengus rääkis isegi Metropoliit Stefanus. Praeguseks juba siit ilmast lahkunud Gunnar Aarma soovitas Ööülikoolis oma armsamat rohkem kallistada ja võtsime kohe sõna sabast kinni ja nüüd käin Martinit regulaarselt vorstikujuliste kuude juures salaja kallistamas.

Tööl meenutan vahel preestri naist Renmarkist, kes koos teiste kreeklannadega liinitöölisena apelsine pakendas ja rääkis, kuidas nad rõõmsalt enda tööd lauluga saatsid. Hakkasin ka nende kombel helisema ja iga päev üritan uue laulukese selgeks saada. Terve päev on minu peaproov ja õhtul teen Martinile pisikese kontserdi. Martin peab leppima, et tema ees pole Ariel Pink oma vaimustava lavaetendusega, vaid mina, kes voodis lamades viisist mööda jorisen. Vastutasuks räägib Martin, mida ta ööülikoolist teada sai või annab mulle ülevaate oma kuulatavatest audioraamatusest ja saame siis koos sealsete teemade üle mõtiskleda.

Lisaks kallistamisele ja intellektuaalsetele tegevustele kehastun vahel Pätuks. See Pätu ei ela Tallinnas, vaid toimetab Austraalia puuvillatehases, kus ta vahel rämpsu puuvilla sekka viskab, masina ketaste vahele vaskkepikesi loobib, puuvilla kaalumise ajal kaalu peale lisaraskusi peale paneb, masinate juhtimispuldis valesid nuppe vajutab, valmis puuvillablokkidele roppusi joonistab, ülemuste arvutis piinlikke netilehekülgi avab ja veel palju muud. Seda muidugi õnneks vaid mõtetes.

Pätu vaatab vikerkaart.

Tegelen tööl vahel ka tõsisemate toimetustega. Saadan viimsele teekonnale kõik surnult leitud liblikad. Ega neil vist sellest suurt midagi pole, aga vähemalt saan ma neile veel viimset austustust avaldada.  Sellised toimetused viivad mõtted lapsepõlve, kus Annaga sageli loomade matuseid pidasime.

Martinil on tööl abiks väikesed sõbrad.

Meelt tuleb tööl palju lahutada, lausa nii palju, et vahel tunnen, et meel on täitsa kehast ära lahutatud. Aga ärge arvake, et me ei tööta, sest keha ju teeb meie eest kohustuslikud toimetused ära ja nii mööduvadki meie päevad.

See koht Austraalia sisemaal on ka Jumala poolt pea hüljatud. Enamik inimesi usub siin vaid töösse, mis lunastab läbi neljakohaliste arvude. Nende eest saab võib-olla tagasi osta suhted naise, laste ja endaga. Natuke ehk tagasi osta oma õnne ja tervist. Vahel hakkab kurb seda nähes, sest nii elavadki paljud inimesed. Meie ju lähme siit peagi ära, jäädes vaid meenutama neid elu õppetunde, kuid paljude jaoks ongi see reaalsus, kus ei taha olla, kuid kust ei saa ka minema.

Ülemustel on raske uskuda, et me seda reaalsust vapralt taluda suudame ja selleks puhuks tehti kõigile tööl narkotest. Paraku ei olnud meie seas kedagi, kes oleks testis põrunud, kui siis vaid ainult ülemus ise, kes tuli jälle tööle pohmelliga. Aga ülemus ju iseennast ei testi.

Vahel küsivad töökaaslased, et mida me oma vaba ajaga teeme. Vaatamata sellele, et me pubis joomas ei käi, peame neile vastama, et meil ei ole siin väikeses asulas kunagi igav. Kui me ei käi tunni aja kaugusel asuvas Viljandi suuruses linnas Griffithis sisseoste tegemas, ujumas ja kinos, siis ei tule meil tegevustest puudust ka siin Hillstonis. Pigem mööduvad kaks vaba päeva alati nii, et pooled tegevused jäävad järgmisi puhkehetki ootama.

Müütiline olevus pargis

Ainuke inimene, keda oleme pargis kohanud oli vaimupuudega, sest normaalsetel inimestel pole siin pargis hulkumiseks aega või kardavad nad hoopis seda krokodilli? 

Talvel kasvavad siin apelsinid

Sügisemärgid talvel

Olen täheldanud, et Austraalia ämblikud koovad üpris kaootilisi võrke.

Martin püüab saada ühendust intelligentsete olevustega, hiljem tõime selle palmioksa oma tuppa ja riputasime seinale. Senini pole me veel intelligentseid olevusi siit leidnud.

Martin joonistas vahva pildi

Mina joonistasin veealust maailma

Viimastel nädalatel on vihma sadanud ja ilusad lilled on mulla alt oma pea välja pistnud. Talv siin Austraalia sisemaal meenutab pigem Eesti kevadet.

Kakaduusid on talve saabudes vähemaks jäänud, kuid nad teevad endiselt väga hädist ja kurblikku häält.

Pidasime Martiniga kahekesi isegi jaanipäeva nagu kord ja kohus. Üle lõkke me küll ei hüpanud, kuid grillisime siseõues, jõime mõdu ja sõime kõrvale eestimaist kartulisalatit. Natuke tekkis vanainimese tunne, kes ei viitsi enam minna suure lõkke äärde süldibändi kuulama ja sõnajalaõit otsima.

Sõnajala õite asemel leidsime sellised kaunid õiged, nime jään hetkel võlgu. 

Lisaks hetkes kulgemisele unistame tulevikust ja meenutame minevikku. Siin olles mõtleme tihti Eesti peale. Igatseme lähedasi ja kodu. Unistame suvistest värvilistest aasadest, puhtatest ja karastavatest järvedest, värsketest männimetsadest, salapärastest kuusikutest, mustikatest, mis suu vallatult siniseks teevad. Igatseme taga kõike seda ehedust. Kui ma mõtlen Eesti peale, siis tulevad meelde värskus, rohelus ja kuigi Austraalias on väga kaunid rannad ja imelised vaatamisväärsused, siis suuremas osas seostub see maa mulle pigem kuivuse, trööstituse ning kultuuritusega. Siin on nii palju halvas mõttes mitte miskit. Võib-olla see on tegelikult miski, kuid minu meeles ei ole sellel tähendust. Kodu ei olegi midagi, millel on füüsiline kuju. See on lihtsalt nagu alatadvus, mis jääb alati sinuga, mingi taustsüsteem, lapsepõlves kuhugi väga sügavale sisemusse jäänud kirjeldamatud tundmused. Ja sa ei teagi, mis on võõras kohas valesti, kuid sa tead, et see pole päris kodu. Kodul on see kirjeldamatu miski.

Ja kuigi Eestis on väikesed palgad, ebameeldivad munaresti Taavid ja Jokk möllab igal pool, siis koju me tuleme kindlasti, sest kõigele sellele vastukaaluks on kodumaal ka palju kirjeldamatuid ja loendamatuid väärtusi. Kuid enne seda peame veel siin maailmajaos natuke seiklema.

Eesti keeles kutsutakse seda kaunist taime lambaharjapuuks, see on Austraalias väga tavaline liik.