Kuidas me sukelduma õppisime

Aeg on taas teha väike ringvaade meie möödunud sündmustest siin Austraalias. Pärast Vanuatult naasmist tabas meid teatav tühjus ja jõuetus. Reisipohmelus, võiks isegi öelda. See on ilmselt üsna normaalne arvestades seda, kui palju kirevaid sündmusi ja emotsioone selle kahe imelise nädala jooksul kogesime. Saime aru, et me küll tulime reisilt tagasi, aga tegelikult ei tulnud me ju koju ja reis kestab edasi. Hetkeks leevendas kodutuse tunnet oma autosse jõudmine, mis on meile nagu kodu eest, justkui side reaalsuse ja "normaalse" eluga.

Esimesed päevad möödusid Brisbanes niisama logeledes, sõime palju magusat ja mõlgutasime mõtteid, mida edasi teha. Käisime Brisbane'i Skandinaavia festivalil, kus mingi geograafilise arusaamatuse tõttu oli ka Eesti esindatud. Saime sealt musta leiba, Kalevi šokolaadi ja Värska vett, õhtul tegime ise kartulisalatit. Kodune toit andis tegutsemiseks indu ja järgnevatel päevadel hakkasin asjalikuks: pikendasin auto registratsiooni ära, ostsin piletid Uus-Meremaale ja tegelesin muude oluliste asjadega. Kõige olulisema asjana kandideerisime viljakoristushooajaks tööle. Tundub, et Austraalias töö otsimise nipid on käes, sest järjest õigetele numbritele helistades sattusime lõpuks telefoni otsas poolspontaansele tööintervjuule, mille me edukalt läbisime.

Austraalias on hetkel kevad ja kõik on õide puhkenud.

Siis aga saime aru, et Põhja-Queenslandis reisimiseks jääb maru vähe aega, sest esimene töökoolitus oli graafikusse pandud juba oktoobri alguseks. Pakkisime oma elu autosse, nagu ikka, ja hakkasime mööda rannikut põhja poole uhama. Esimene peatus viis meid Agnes Wateri nimelisse asulasse, kus me taaskord surfikursusel käisime. Seekord olid lained nii väiksed, et laine kinni püüdmine ja sellel liuglemine oli üsna raske, aga vähemalt on nüüd nii palju oskuseid olemas, et rohkem ei pea me mingite kursuste peale raha raiskama ja saame lihtsalt surfilauda rentida.   

Lained olid väiksed, aga lainelaual püsti saamisega probleeme ei olnud.

Lihtsalt fototõestus sellest, et ma ka lainelaual püsti sain.

Surfamine väsitas ära ja võtsin ette väikse uinaku 1770 (Seventeen Seventy) nimelises linnakeses Agnes Wateri lähedal. Linn on oma sellise numbrilise nime saanud kapten James Cooki järgi, kes seal oma laevaga Endeavour aastal 1770 randus. 

Pärast surfamist jätkasime sõitu põhja suunas. Tee peale ei jäänudki nii palju ilusaid kohti kui võiks arvata. Sõitsime läbi erinevatest Austraalia "pealinnadest". Kõigepealt Bundaberg, mis on Austraalia suhkruroo ja suhkru tootmise, aga ka rummipealinn. Suhkrutehaseid on Queenslandis nii palju, et magusat suhkrusiirupi lõhn võib tunda vaat et igal pool. Seejärel sõitsime läbi Rockhamptoni, mis on Austraalia veiseliha pealinn. Meie lootus näha teel lopsakaid troopilisi metsasid osutus naiivseks. Tee äärde jäidki ainult suhkruroopõllud ja heinamaad lihaveistega. Vihmametsad asuvad suurtest maanteedest veidi eemal mägedes, kus põllumajandusega tegeleda ei saa. Ööbisimegi Eungella rahvuspargis ning jalutasime sealsetes troopilistes vihmametsades ringi ja nägime palju põnevat.

Võsakalkun (bush turkey või brush turkey) jälgib kuidas ma hommikust söön ja noolib palukest. 

Selgus, et mõned Austraalia puud veritsevad nagu inimesedki. Tegemist on mingit sorti eukalüptiga, mille vaik ongi veripunane. 

Siin pildil on nokkloom, aga parasjagu on ta vee all. Oma silmaga nägime, aga pildile ei õnnestunud teda jäädvustada (ta oli üsna pisike ja asus meist suhteliselt kaugel niikuinii). See eest nägime palju kilpkonni.

Troopikas tasub alati kõrgemale vaadata, sest kuigi tavaliselt metsaalune on hõre, siis puutüvedel ja latvades võib näha hulgaliselt epifüütseid (ehk teiste peal kasvavaid) taimi.

Need on nähtavasti mingit sorti seened, aga seekord jätsime seenesousti tegemata ja seened metsa kasvama.

Suhkruroogu kasvab troopilises Queenslandis palju, ka üleujutusi esineb siin tihti ja selleks tarbeks on olemas mõõdupostid, mis näitavad, kui sügavale vee alla parasjagu maantee jääb. Suhkrurooistanduste tarbeks langetati kunagi hulganisti troopilist vihmametsa, mida nüüd ainult mõnes kohas näha võib. Muide, esimesed eestlased tulid Austraaliasse enam kui sada aastat tagasi ja neist paljud said tööd suhkruroo lõikamisega. 

Airlie Beachi nimeline kuurortlinn, kust pääseb maailma ühtedeks ilusamateks saarteks peetavatele Whitsunday saartele. Paljud eelistavad Whitsundayle minna just jahtlaevaga.

Liivaskulptuur Airlie Beachil. 

Meie seekordse roadtripi eesmärk oli jõuda Põhja-Queenslandi suurima linna Townsville'i juurde Magnetic Islandile. Jätsime auto sadamasse ja pärast pooletunnist praamisõitu jõudsimegi saarele. Magnetic Island on nagu paljud teisedki saared Austraalia idarannikul korallsaar ning on osa Suurest Vallrahust. Üheks meie unistuseks oli juba pikemat aega sukelduda Suurel Vallrahul ja kuna Magnetic Islandil sai teha teadaolevalt odavaimat sukelduskursust, lõime lausa kaks kärbest ühe hoobiga. Sukelduskursusel omandasime hulgaliselt teooriateadmisi ja tegime nii basseinis kui ka ookeanis läbi mitmeid praktilisi harjutusi. Mulle hakkas sukeldumine koheselt meeldima ja tundsin end nagu kala vees. Eelviimasel kursuse päeval sai ka üsna kehvades tingimustes sukeldutud, kui nähvus oli tormi tõttu umbes meeter. Ilmselt ei vasta see enamike inimeste ettekujutusele troopilisest merest, kus pealtnäha alati on helesinine läbipaistev vesi. Kogemuse mõttes oli see aga väga hea. 

Veealune maailm Magnetic Islandi juures polnud nii kirev kui Vanuatul, aga nägime kolme astelraid, muid kalu ja 30 cm pikkuseid pehmeid meritigusid, keda merijänesteks kutsutakse (inglise keeles sea hare, ladina keeles aplysia), suuri rõõneskarpe ja muidugi ka koralle. Nüüd on meil igatahes litsents käes ja võime koos sukelduda kuni 18 meetri sügavusele.  

Backpackerite hostel, kus me 4-päevase sukelduskursuse ajal peatusime, oli kõike muud kui tavaline.

Rannal paiknevast hostelikompleksist avanes kaunis vaade Korallimerele.

Hosteli bangalod öötuledes. Ööelu oli hostelis muljetavaldav, igal õhtul oli mõni teemapidu ja kui pidu läbi sai, mindi magavate inimeste uste taha edasi jaurama. Ühel ööl jäigi uni meil poolikuks, sest isegi pärast noorukite korrale kutsumist läks pidu natuke kaugemal edasi.

Nahaalne possum, kes otsib hetke, et taamal paistvasse kööki siseneda. Nägin sedasama tegelast mitu korda prügikastis toitu otsimas, korra läks ta julgelt ka köögi prügikasti ja näitas mulle hambaid, kui ma prügikasti õue viia tahtsin. Loom kõndis nagu oleks sitt püksis, ronis kõrval asuva palmi otsa ja kraakles seal suurte lendrebastega. Seda kõike oli päris lõbus vaadata. 

Sukelduskursuse kõrvalt oli meil päevas palju aega ka niisama saarel ringi vaadata. Kui me just parasjagu rannaliival ei peesitanud, avastasime saart ja sattusime loomaparki, kus sai erinevaid Austraalia loomi õige lähedalt näha ja paljusid lausa sülle võtta.  

Väike harikrokodill (crocodylus porosus) oli isegi natuke armas. Paari aasta pärast teda enam niimoodi kätte võtta ei saaks ja eriti ei julgeks ka.

Jaanika leidis viker-sudikeeltega (Trichoglossus molucanus) kiirelt ühise keele.

Mina seevastu sain lähedaseks musta kakaduuga.

Lõpuks saime ka päriselt koaalat kallistada, kuigi tal vist oli täiesti suva, mida temaga tehakse. Nad enamasti kas magavad või on magama jäämas või just ärganud ja uimased. Koaalat nuusutades võis tunda lõhna, mis on veider segu eukalüpti eeterlikest õlidest ja hobusesõnnikust. 

Pärast sukeldusteooria ja praktika osa nautisime kauneid vaateid merele ja käisime snorkeldamas.

Veel üks vaade Magnetic Islandilt Korallimerele. Enamik saare rannikust on kivine ja siseosa on suures osas rahvuspargi ala.

Õnnelikud akvalangistid pärast kursuse edukat läbimist.

Ajavaakum Vanuatul

Arvatavasti enamik selle blogi lugejatest pole kuulnudki sellisest riigist nagu Vanuatu. Seetõttu annan kiirelt väikse ülevaate. Vanuatu, varem tuntud ka kui Uus-Hebriidid, on saarestik Vaikses ookeanis Melaneesias, umbes 1800 kilomeetrit Austraaliast idas. Vanuatu saartest itta jääb Fidži ja põhja pool on Saalomoni saared. Vanuatu koosneb 83st peamiselt vulkaanilise tekkega saarest. Peamised keeled on inglise, prantsuse ja bislama, mis on põhimõtteliselt inglise keel melaneesia grammatikaga. Peale nende peamiste keelte räägivad kõik kohalikud vähemalt ühte kohalikku keelt ja neid kohalikke keeli on vikipeedia andmeil kokku 113. Päris palju riigi kohta, kus elab veerand miljonit inimest.

Nüüd pärast põgusat geograafiatundi, tekib teil võibolla küsimus, miks me just Vanuatule reisisime? Mul on juba väiksest peale olnud unistus külastada mõnda lõunamere saart, aga Vanuatu kasuks otsustasime kõikide muude põhjuste seas selle pärast, et seal on purskav vulkaan, kus saab kohe päris kraatri äärele ronida (sellest allpool pikemalt).

Meie reisile pani peaaegu põntsu käesoleva aasta märtsis Vanuatut laastanud orkaan nimega Pam, mis oli teadaolevalt laastavaim orkaan saareriigi ajaloos. Imekombel kaotas oma elu ainult 16 inimest. Kartsime, et saared on endiselt rusudes, ent olukord polnud üldse nii hull.

Lend Brisbane'ist Vanuatu pealinn Port Vilasse ei olnud märkimisväärne, kui välja arvata lennuliini veinivalik. Kõikidest Austraalia (ja maailma) veinibrändidest pakkus Air Vanuatu just Angove veini, ehk selle veinitehase toodangut kus ka meie veini tegime. Aasta pärast samal liinil lennates oleks ehk enda tehtud veini saanud juua, aga kuna vein polnud päris meie tehtud ja me juba teadsime kui halb on tegelikult Angove toodetud chardonnay, siis oskasime veini vältida.   

Port Vila lennujaama jõudes tervitas meid kirevas riietuses kohalike ansambel, mis mängis lustlikku saaremuusikat. Port Vila lennujaam on umbes Tartu lennujaama suurune, seetõttu leidsime kiirelt üles oma Airbnb võõrustajad, kelleks olid kaks meie vanust õpetajat, kes on aastaks Vanuatule tööle tulnud. Steven on austraallane ja Cherie Austraalias õppinud kohalik. Reisiväsimus oli suur ja läksime varakult unedemaale.

Steveni ja Cheriega oli tore aega veeta, saime nende käest palju teada kohaliku elu kohta.

Järgmisel hommikul asusime iseseisvalt linna avastama. Kesklinna läksime kohaliku "bussiga", mis tegelikult on rohkem nagu takso. Peatad bussi (tegelikult mikrobussi) ja ütled bussijuhile kuhu sul parasjagu vaja minna on. Bussijuht teeb marsruudi jooksvalt vastavalt peale tulevatele reisijatele. Mingit graafikut neil bussidel pole, kõik kulgevad hägusas saareajas, kus kellelgi kuhugi kiiret ei ole.

Buss viis meid kohaliku reggae ja dancehall muusika saatel Port Vila turule. Lootsime sealt osta palju eksootilisi puuvilju, aga kahjuks olid müügil peamiselt juurviljad, puuviljadest oli saadaval ainult väikseid banaane, greipe ja veidra välimusega kohalikke vaarikaid, mis maitsesid väga hästi. Steven ja Cherie seletasid, et orkaan Pam oli ikkagi paljusid puuviljapuid niipalju kahjustanud, et puuviljad pole veel valmis saanud ja turule jõudnud. Huvitav oli ka turumuttide kauplemistaktika. Ei olnud mingisugust valju kisamist ja oma kauba pähe määrimist - pigem vastupidi. Mõni müüja lamas lettide all, mõni oli pooleldi lösakil ja võttis justkui vastumeelselt raha vastu.

Turg Port Vila kesklinnas, kus käib tegevus praktiliselt ööpäevaringselt, kuna osad kauplejad jäävad turulettide vahele ööd veetma.

Kohalik roog, mis koosneb kas maniokist või tarost, kuhu peale on laotud salat ja kala või kana. See kõik on pakitud banaanilehe sisse, et rooga saaks mugavalt kaasa võtta.

Kohalikud tulevad turule taro või maniokiga kauplema palmilehtedest punutud kottidega.

Port Vila linn ise on üsna kole. Teed on (väga) auklikud ja tolmused, kõnniteid enamasti ei ole. Inimesed elavad vaeselt ja nagu Steven ütles, ei maksa katkist maja nähes arvata, et see on orkaani töö, maja võis olla katkine juba varem. Liiklus Port Vilas on üllatavalt viisakas, kuigi tänavad on kitsad ja autosid palju. Mingeid liiklusmärke ma küll ei näinud, aga juhid arvestavad üksteisega ja sõidavad suhteliselt normaalselt.

Kuigi lennukist vaadatuna tundub Port Vila päris suur linn, siis elab seal vaid 45 000 inimest.

Tänavakunst Port Vilas.

Orkaani jälgedest märkasime nii katkisi maju, puid kui ka rannale pillutud jahtide rususid.

Tahtsimegi koledast Port Vila linnast võimalikult kiirelt välja saada, et minna Hideaway saarele, mis pidavat olema üks paremaid kohti snorkeldamiseks. Buss viis meid läbi  6000 elanikuga Mele küla väikse kai äärde kust me saime paadiga väiksele Hideaway saarele. See koosneb surnud korallidest ning jalutades on kuulda kuidas korallid jalge all klõbisevad. Saar on nii väike, et umbes 10 minutiga võib sellele ringi peale teha. Hideaway saare rannikuvees asub paari meetri sügavusel maailma ainus veealune postkontor. Kasutasime ka võimalust ja saatsime lähedastele veekindlaid postkaarte. Sinna sukeldumine ei olnud üldse nii kerge kui arvata võiks.

Väike korallidest tekkinud Hideway saar.

Viidad näitavad täiesti õigesti, postkontor asub paari meetri sügavuses vees.

Jaanika sõbrunes kohalike lastega, kes olid nii vaimustuses tema juustest.

Snorkeldamine Hideaway saarel oli küll fantastiline. Peale elektrisiniste meritähtede ja kõikide värviliste kalade ja korallide nägime vee all värvi muutvaid seepiaid. Maismaa elustik on see eest üsna kesine. Imetajatest on seal vaid nahkhiiri, kuid ülejäänud on sinna inimese poolt viidud. Mööda toaseinu jooksevad gekod ja taevas võib sageli näha puuviljadest toituvaid varese suuruseid lendrebaseid. Linde on vähe, aga tihti nägime ilusat rohelise-pruunikirju tuvi.

Kuna meil polnud veealust kaamerat, siis mõõna ajal sai mõnedest korallidest pilte teha. Kaunimad korallid jäid vetesügavustesse, kuhu kaamerasilm ei ulatunud.

Meie vannitoas oli hiiglaslikust rõõneskarbist tehtud kraanikauss.

Järgmisel päeval lahkusime Hideaway saarelt ja tulime õhtuks tagasi Port Vilasse, kus otsustasime külastada kohalikku kavabaari. Kava on Vaikse ookeani saartel laialt levinud (narkootiline?) jook, mis teeb suu ja keele tuimaks ja aitab lõõgastuda, aga erinevalt alkoholist ei tee peast lolliks. Jalutasime tänaval ja küsisime ühelt kohalikult keskealiselt mehelt, kus lähim kavabaar asub. Mees viipas käega ja ütles, et see on siin samas. Hakkasime astuma, kuigi ei saanud päris täpselt aru, kuhu meid suunati. Märganud meie segadust, tuli mees meile järgi ja näitas, et tulukese all on baar. Siis nägin seda minagi: kõrgel toki otsas oli väike värviliselt vilkuv tuluke, selle kõrval džunglisügavustesse suunduv trepp. Alla baari jõudes leidsime eest mitmeid kohalikke, kes igaüks kuskil pimedas nurgas vaikselt istus. Aia ühes otsas oli laud, kus peal olid liuad erinevate snäkkidega (praekala, juurviljad), mida kavale sakusmendiks peale hammustatakse. Seal kõrval oli suu loputamiseks vesi ja vann, kuhu vesi sülitada.

100 Vanuatu vatu (umbes 1 AUD) eest ulatas teenindaja meile kausitäie halli läbipaistmatut vedelikku, mille me korraga kõrist alla kulistasime. Maitse oli mõru ja vastik, aga okserefleksi päris esile ei kutsunud. Üsna kohe pärast manustamist muutusid keel ja huuled tuimaks, natukese aja pärast tekkis mõnus lõdvestunud tunne ja kerge surin kehas. Üsna kiirelt läks tunne üle. Me jõime kumbki ühe kausitäie, aga üks kohalik kellega rääkisin, pidavat iga päev 2 liitrit seda jubedust jooma. Kavabaaris oli üsna palju inimesi, aga erinevalt tüüpilisest alkoholi baarist oli kavabaaris väga vaikne, kõik tiksusid niisama omaette.

Järgmisel päeval lendasime Tanna saarele, et sealset vulkaani näha. Meile tuli lennujaama vastu Thomas, sõbraliku näoga vanuatulane, kes meid oma džiibiga mööda kõige jubedamaid teid kahe tunni kaugusel vulkaani jalamil paiknevasse külla viis. Tee viis meid üle süngete kivistunud laavamoodustiste ja üle tuhavälja, mis meenutas kuumaastikku. Kõik teed Tanna saarel olid kaetud musta vulkaanilise liivaga ja musta vulkaanilist tolmu on mu riietes siiani.

Tannale lendasid nii karvatud kui ka sulelised.

Turg Tanna saarel.

Tanna saar on üks Vanuatu vaesemaid piirkondi, lastel on enamasti seljas üsna räbalad riided ja väiksemad lapsed lippavad ringi päris paljana.

Kohalikud lippavad tuhaväljal.

Kuuldavasti kandis Tanna saar orkaanis kõige suuremaid kannatusi, aga kui mõned räsitud palmid ja üksikud katuseta majad välja arvata, tundus Tanna väga hästi taastunud olevat. Meile seletati, et püsivad majad on valge inimese arusaam elamisest. Vanuatul, kus tihti möllavad orkaanid ja pidevalt ähvardab vulkaanipurse, maavärin või tsunami, ei ehitata päriselt püsivaid maju. Enamasti elatakse lihtsates rookatuse ja punutud seintega hüttides, mida pärast looduskatastroofi on lihtne üles ehitada.

Kavabaar Tannal.

Kohalikud elavad Tannal enamasti palmiokstest tehtud hüttides.

Thomase pisitütar. 

Thomase elamine oli lihtne, kuid meie jaoks tõeline eksootika. Me ööbisime kõrgel puu otsas mugavas onnis, kuhu viis kaelamurdev trepp umbes poolemeetriste astmetega. Suure seljakotiga oli päris halb ronida, aga üles jõudes saime tasuks vaate suitsevale tulemäele. Öösel oli vaade eriti lummav, siis tõusis vulkaanilt punakalt kumav suitsusammas.    

Puuonn keset troopilist metsa.

Puuonnis elamise põhiline puudus on käimla puudumine ning selleks pidi ette võtma pika retke mööda järsku treppi.

Thomase suur perekond, keskel Thomase naine. 

Tanna saar on väga vaene ja primitiivne. Inimesed ei käinud küll ringi rohuseelikutega, aga paljud kandsid tõelisi räbalaid. Turism on peamine majandusharu ja turistidelt üritatakse seetõttu seitset nahka koorida. Vanuatu on kallis riik, kus hinnad ei erine palju Austraaliast. Tanna saar oli eriti kallis. Mõned näited: rannale sissepääs 5 dollarit, kuumavee allikate külastus 10, vulkaani otsa minek 35 dollarit per kärss. Aga Tanna asub ka kaugel ja kaubad ongi seal kallid, näiteks maksab liiter diislikütust seal 12 dollarit, mis on kümme korda kallim kui Austraalias.

Kui päike Tanna kohal loojuma hakkas, seadsime sammud Yasuri vulkaani suunas, et kõrgel tulemäel päikseloojangut ja looduslikku ilutulestikku näha. Meie puuonnist viis vulkaani tippu 45 minuti pikkune tee läbi kauni troopilise metsa, kus kasvasid suured sõnajalad ja kaunid lilled. Vulkaanile lähemale jõudes võis kuulda kõuemürina sarnaseid jõmakaid. Taevast sadas tuhka, mille langemist ümbritsevatele taimedele ja puudele võis õrna sabinana kuulda. Ninasõõrmeid täitis kerge plastmassi põlemise lõhn. Järsku avastasime, et teeperv suitseb ja kiirgab soojust. Siin-seal olid augud, kust pahises välja kuum aur.

Vulkaani juurde matkates nägime muljetavaldavat viigipuud, mille sarnaseid on Vanuatul palju.

Sõnajalad päikeseloojangu valguses teel vulkaanile.

Järsku lõppes troopiline vihmamets ja algasid tuhaväljad, jäänud oli ronida veel vaid viimane lõik. Vahetult enne viimset mäkketõusu oli üles seatud Vanuatu posti kirjakast, kuhu võis pista kirju või kaarte. Vanuatu post on ilmselt üks ekstreemsemaid postiasutusi maailmas, kuigi kodumaine Omniva on oma teeninduse ja kvaliteedi osas samuti mingis mõttes ekstreemne.

Kirjakastist viis edasi vulkaani tipu poole suuremate kividega ääristatud rada. Järsku kadusid ka suuremad kivid ära ja teed juhatas kaasa võetud kohalik noormees. Plastmassi põlemise lõhn asendus vänge väävlihaisuga ja mürin kraatripõhjast läbis ihu. Ehavalges oli vulkaani küll võimas vaadata, aga tõeline tulevärk avaldus alles pärast päikse kukkumist ookeani. 

Yasuri vulkaanis on tegelikult kokku kolm kraatrit, siin purskasid kaks neist korraga.

Yasuri vulkaan purskab praktiliselt lakkamatult. Väiksemad podisemised ja plahvatused leiavad aset iga paari sekundi järel, umbes korra poole tunni jooksul käib kõvem litakas, mis laava saja meetri kõrgusele õhku paiskab. Nendel hetkedel tundsime tugevat lööklainet, mis läbis keha. Me olime kraatrist siiski nii kaugel, et ohus me kordagi polnud, aga natuke hirmus oli ikkagi.

Istusime kraatri servale ja jäime tulemängu imetlema.

Palju hirmsam oli vulkaanilt alla tulek, sest otsustasime jääda kahekesi kraatri servale pikemalt tulemängu nautima ja meie giid läks teiste turistidega juba varem alla. Jäime vulkaanile kahekesi oma kehvapoolse taskulambiga. Üldiselt oli palju suurem oht pimedas komberdades jalg välja väänata kui laavapommiga pihta saada või vulkaanikraatrisse kukkuda. Aga tervena alla me jõudsime, sõime ja läksime oma puuonni magama, enne veel nautisime vaadet punakalt kumavale vulkaanile.

Hommikul, või täpsemalt väljendudes öösel, ärkasime kukelaulu peale. Kui Eesti kuked kirevad päiksetõusu ajal, siis Vanuatu kukkedel on loll komme kireda täiesti suvalisel, aga enamasti kõige magusama une ajal. Vara tõusmise vastu pole mul midagi, aga kui kriiskavad linnud keset ööd üles ajavad, siis see ajab vihale küll. Pealegi pole Vanuatul pimedas midagi teha, sest enamikes kohtades pole elektrit. Päike tõusis Tannal umbes pool 6, aga kuked hakkasid juba 4 ajal kikerikiitama. Kukelaulu võis ülivarajastel hommikutundidel kuulda Vanuatul kõikjal, isegi pealinn Port Vilas ei andnud kuked asu. Neid on tavaliselt päris palju ja kui üks oma lauluga alustab, ühinevad varsti kõik teised.

Kuked-kanad, aga ka sead on Vanuatul täielikus vabapidamises. Käivad saarel ringi kus tahavad ja millal tahavad. Aga väidetavalt tunnevad kõik ikka oma omaniku häälest ära ning tulevad kutsumise peale kohale (sead vähemalt, kanade kohta ei tea).

Kui olime oma une täis maganud, jalutasime läbi džungli Port Resolutionisse, kus on musta liivaga rand. Tee sinna võttis meil mitu tundi, aga kõndides nägime palju sõbralikke kohalikke, kes alati naeratasid ja tervitasid meid. Vanuatul on lihtsalt nii kombeks. Lapsi õpetatakse juba maast madalast, et kõiki tuleb tervitada, olgu oma või võõras, valge või must.    

Tee peal kohtasime tihnikutes ringi tuhnivaid sigasid. 

Tannal on mitmeid vulkaanilist päritolu musta liivaga randu.

Vaid kümne minutilise jalutuskäigu kaugusel oli valge liivaga rand.

Samal õhtul ronisime uuesti vulkaani otsa, seekord läksime kahekesi ja ilma kohaliku giidita. Jätsime mineku liiga hilja peale ja kraatri äärde jõudsime täitsa pimedas, hea vaatluskoha leidmine oli üpris keeruline. Teisel õhtul oli vulkaan palju aktiivsem, olid palju võimsamad plahvatused ja paksu tossu sees ei näinud kuhu astuda. Tugev väävlihais mattis hinge ja pähe raputati tuhka. Kohati oli täitsa hirmus, aga tuleshow oli see eest vägevam. Teel vulkaanilt alla kohtasime õnneks üht kohalikku, kellega koos me ohutult õige tee leidsime.

Uuel hommikul, veel enne tagasi Efate saarele Port Vilasse lendamist jõudsime natuke veel Tanna saarel ringi vaadata. Jalutasime vulkaani kõrvalt üle elutu ja ulmefilmiliku tuhavälja kuni jõudsime mereäärse külani, kus olid samuti mustad liivad ja kuumavee allikad kümblemiseks. Aga seal olid ka mõnekümne kraadi võrra kuumemad allikad, kus võis süüa teha. Palav oli niigi, kuumaveeallikatesse läheks pigem jahedama ilmaga. Läksime ookeani ujuma, aga ka seal ei pääsenud me vulkaanist ja geotermaalsest aktiivsusest. Vees olles ei saanud liiga kaua ühe koha peal seista, sest liiv oli nii kuum, et kõrvetas lausa jalgu. See eest supelda sellises vees oli mõnus.

Aiakujundus Vanuatu moodi.

Vulkaani tuhaväljad kui kuumaastik.

Kujutasime ette, kui hea oleks sellises kohas filme vändata.

"Põrandasoojendusega" rand Tanna saarel.

Osades kohtades vee all oli liiv oli nii tuline, et ei kannatanud pikalt ühe koha peal seista..

Pärast seiklusi Tanna saarel lendasime tagasi Port Vilasse ning kohalik buss viis meid Efate saare põhjarannikule, kust juba paistis meie järgmine sihtkoht - umbes Kihnu suurune Pele saar. Reis Pele saarele ei kulgenud päris ilma viperusteta. Nimelt oli Jaanika eelmisel õhtul midagi halba söönud ja haigeks jäänud. Sellele vaatamata pidas ta bussisõidu mööda käänulisi mägiteid vapralt vastu. Paadisõit üle türkiissiniste vete tõi Jaanikale juba naeratuse näole ja valge liivaga randa jõudes oli ta praktiliselt terveks saanud. Ülejäänud päev möödus snorkeldades ja kohalikke koralle avastades. Õhtusöögiks pakuti mahlaseimat steiki, mida ma vist kunagi saanud olen. Seda serveeriti koos riisi ja maniokiga.

Jaanika sai jõuvarusid taastada kookosemahla juues.

Kohe kui saabusime pandi meile kaela lilledest tehtud kaelaehe. Rannast leidsime palju karpe, millega lollitada või mida niisama imetleda. 

Iga kord snogeldades nägime midagi uut ja põnevat.

Vanuatulaste toidulaud on lihtne ja tervislik. Inimesi seal enam ei sööda. Söögilaual on tähtsal kohal riis. Riisi kõrvale süüakse tihti mõnda tärkliserikast juurikat nagu maniokk, jamss või taro ja muid värskeid saadusi, mida oma põllul kasvatatakse. Endiselt on põhiliseks põllupidamise viisiks alepõllundus ja selle tõttu võib sageli näha keset metsi kõrgumas suitsusambaid. Peamiseks saarelõhnaks, mis igal pool tooni andis, oli ka just lõkke lõhn.

Kala süüakse võrdlemisi tihti, aga liha see eest süüakse ainult pidupäevade puhul, sest see on kohalikele liiga kallis. Meie mõistes on liha odav ja äärmiselt kvaliteetne ning vastab ilmselt kõigile mahepõllumajanduse nõuetele. Vanuatulased söövad sageli ka linnuliha, kuigi arvestades keset ööd äratavate kukkede arvu, ilmselt mitte ikkagi piisavalt tihti.   

Pele saar on puhkamiseks loodud. Ainsateks helideks on seal rannale loksuvad lained ja loomulikult öösel kirevad kuked.Türkiissinised veed, kõiksugu erinevaid värvilisi koralle, valged liivarannad ja päikseloojangu vaatega bungalo otse rannas. Inimesi nägime Pele saarel kahtlaselt harva, oma võõrustajat Marki nägime ainult siis kui ta meile sööki serveeris. Elektrit saarel pole, kuid see ei sega, sest tegevusi on niigi palju. Snorkeldasime, vaatasime päikseloojangut, kirjutasime üksteisele luuletusi ja vaatasime rannal tähti. Lõuna taevas on meil nüüd ka oma tähtkuju Lote. Iga kord taevasse vaadates jõllitas meid seal kohe täitsa Leiutajamaa Lote.

Ilm oleks meie Vanuatu külastamise ajal võinud parem olla. Umbes poole ajast oli pilvine ja sageli juhtusime just  päikselistel päevadel ühelt saarelt teisele reisima. 

Matkasime läbi puujuurte...

...ja tihniku

...ja jõudsime Marki lapselaste juhendamisel Pele saare kõrgeimasse tippu. Enamus siinsed saared on vulkaanilise tekkega ja seega üpris mägised. Pele saarelt paistab Nguna saar, mille kõrgeim tipp on poole kõrgem kui Suur Munamägi.

Pele saare elu inspireeris kirjutama. 

Meie ööbimiskohast avanes kaunis vaade päikeseloojangule.

Pelel ringi jalutades tekkis meile ka üks kohalik neljajalgne sõber, kes meid hakkas saatma. Vanuatu koertele meeldivad üldse valged inimesed, ilmselt on turistidel süda härdam ja küllap koeralegi mõni palake poetatakse. Meie võõrustaja Marki soovitusel me sellele koerale midagi ei andnud, aga sellele vaatamata käis ta meiega kaasas ja tuli isegi ujuma. 

Nimetu neljajalgse sõbraga...

...kes käis truult meiega igal pool kaasas.

Erakvähid on vahvad tegelased, kõik nad on erisuguse välimuse ja iseloomuga. Mõni on üsna seltsiv ja julge, aga mõni nii häbelik, et jääbki oma kotta passima.

Ühel õhtul rannal pikutades ja tähti vaadates ehmusime hirmsa lõrina peale. Otse meie kõrval võitles "meie" koer karja teiste koertega. Koertekari kadus sama kiiresti kui nad tulid. Pimedas ei saanudki aru, kas koertekari ründas "meie" koera või nägid nad meis hoopis potentsiaalset saaki. Igatahes on tore mõelda, et see koer äkki kaitses meid.

Meie võõrustaja Pele saarel oli üks muhe keskealine mees nimega Mark, kes räägib tugeva aktsendiga inglise keelt, aga on muidu tagasihoidlik ja napisõnaline. Minu küsimustele vastas ta alati lakooniliselt "yes" või "okay". Üldiselt üllatas meid kohalike temperament. Enamus vanuatulased, kellega me kokku juhtusime olid pigem põhjamaise temperamendiga eestlaste kui jutukate ja üsna lärmakate austraallaste moodi. Nad on rahulikud, räägivad tasasel häälel ja on isegi pigem ujedad. Mind hämmastas nende lõõgastunud olek, see, kuidas nad vaikselt kulgevad.  Sageli näed neid puu all rahulikult kambakesi niisama sõnatult istumas ja vaatamas uneleva näoga nagu oodataks ühiselt midagi või kedagi. Neil pole vaja kuhugi puhkama sõita, neil paistab koguaeg puhkus kestvat. Aega siin saarel justkui ei eksisteeriks.

Oma lahkete võõrustajate Marki ja Mirjamiga.

Küsisin ühel päeval meie võõrustajalt Markilt, kui vana ta on ning pika mõtlemise peale vastas ta, et on sündinud aastal 1960, seega on ta kas 52 või 53 aastane. See iseloomustab hästi siinset aja kulgu. Vanuatu on veel aastas 2013 või isegi aastas 2012, kuigi seal elades vist tõesti pole vahet, mis aasta parasjagu on. Aastaringselt on mõnus nagunii.

Välja arvatud ajal, kui Vanuatut orkaanid laastavad. Erinevalt teistest saartest võis Pele saarel näha hulganisti murdunud puid ning Marki sõnul rikkus orkaan Pam kõvasti ka koralle. Sellele vaatamata nägime Pele veealuses maailmas palju põnevat. Näiteks nägime seal väikest valgetriibulist merimadu, madutähti, hiiglaslikke rõõneskarpe, merikurke, madutähti, hirmsa irvega mureeni, ohtlikku tiibkala ja paljusid värvilisi kalu kellele ei oska nimegi anda. Jaanika nägi astelraid, kuid see kadus enne, kui ma jõudsin tema juurde ujuda. Kõige põnevam oli näha lähedalt suurt, meetrise läbimõõduga merikilpkonna, kes rahulikult põhjas merirohtu nosis ja mulle otsa vaatas, maski ja snorkliga olevust nähes ehmus ning seejärel kiirelt oma teed ujus.

Kilpkonna pildile ei saanud, kuid see eest poseeris meile krabi. 

Merikilpkonnad on muide väga targad loomad. Meie peremees Mark rääkis, et kui kilpkonnad tulevad oktoobris-novembris rannale munema, võib selle järgi ennustada, kas lähikuudel on mõni suurem orkaan tulemas. Kui kilpkonn muneb veepiiri lähedale, tuleb rahulik aasta, aga kui kilpkonn tuleb munema veest kaugele, võib oodata orkaani.

Pele saare kaunitel randadel võis siin-seal näha orkaani poolt tuuseldatud puid, mida kohalikud jõudu mööda põletavad. Tegime ise ka ühel õhtul rannas lõket ja aitasime risust lahti saamisele kaasa. 

Puhkasime Pelel end korralikult välja ja meil tekkis mõte minna Epi saarele, mille rannikuvetes võis hea õnne korral näha dugongi. Lennupiletid Epile olid kallid ja laevaga minek tundus paeluv juba selle kogemuse poolest. Olin varem laevakapteniga telefonitsi rääkinud ja teada saanud, et laev väljub kell üks. Hommikul laeva juures sagivate meeskonnaliikmete käest üle küsides sain vastuseks, et laev väljub kas 10:30 või kell 11. Lõpuks väljus laev kell 12:30, ehk siis saare aja järgi küllaltki täpselt.

Sättisime end räpastele, ent pehmetele istmetele maha ja olime pikaks merereisiks valmis. Peale meie oli laevas veel kaks valget inimest, ülejäänud olid kohalikud. Laev nimega Big Sista nägi välja nagu endine luksusjaht, mis on kauba- ja reisijateveo käigus totaalselt ära läbustatud. Üsna varsti pärast Port Vila lahest välja sõitmist hakkas laev kõvemini loksuma ning Jaanikat tabas merehaigus. Seejärel nägin ma põrandal jooksmas prussakaid ja käe peal jooksmas väikest punast putukat. Lõin ta maha ja määrisin ennast selle käigus verega ära. Siis sain aru, et see oli täi, kes oli end minu verest täis puukinud. 8 tunnine merereis mööduski Jaanikal merehaigusega ja minul täidega võideldes. Pidasime reisi vastu ja leidsime Epi saarel öömaja.

Järgmisel hommikul võtsime süstad ja läksime Lameni lahele dugongi otsima. Dugong, kellele on nimeks pandud Bondas, pidavat inimestega hästi läbi saama. Aga suurest lahest ühe dugongi otsimine sarnaneb raskusastmelt heinakuhjast nõela otsimisega, vaatamata sellele, et vee läbipaistvus on üle 20 meetri. Küllap Bondas nosis põhjas merirohtu ja ei teinud meist väljagi.

Uhked süstad, millega Bondast otsisime.

Lohutusauhinnana nägime suuri merikilpkonni, keda Lameni lahes oli sama palju kui Tanna saarel öösel kirevaid kukkesid. Üks vähemalt meetrise läbimõõduga isend (merikilpkonn, mitte kukk) tõusis pinnale kõigest paari meetri kaugusel minu süstast. Jaanika sukeldus snorklimaskiga suvalises kohas ja kohe olid temaga tõtt vaatamas kaks pirakat merikilpkonna. Käisime väikesi uuristusi täis kallast uudistamas ja snorgeldades nägime selliseid koralle, mida me polnud varasemates kohtades näinud, meie all langes sügavusse imeline värvide paletti demostreeriv elust kihav korallriff, kus ujusid nii suuremad kui ka väiksemad, nii kirevad kui ka tagasihoidlikuma välimusega kalad.

Tuul oli nii tugev, et süstaga oli raske tagasi sõita. Jaanika jäi minust kaugele maha ja oli lõpuks lainete ja tuulega võitlemisest nii väsinud, et võtsin ta sleppi ja aerutasime koos kalda poole, ise väsinud ja näljased kui hundid. Õhtul jõime koos kohalikega kava ja jalutasime päikeseloojangu ajal Lamen Bay külas ringi.

Leidsime Epilt endale kohe karvase sõbra, kes meenutas minu kass Elvist.

Kohalike jalgpalli matš, kuhu osad olid tulnud kohale hiina "Adibas" putsades ja mõned paljajalu.

Lamen Bay lennujaam, mis orkaanis kõvasti kannatada sai.

Natuke pettunult selles, et dugongi ei näinud, läksime magama ja valmistusime järgmise päeva pikaks meresõiduks. Laev pidi väljuma hommikul kell 7, aga laeva ei tulnud ega tulnud. Samal ajal vestles Jaanika meie bungalo peremehe Tassoga, kellega leiti koheselt ühine keel just läbi religioossete teemade. Tasso on sügavalt usklik mees ja ei pelga Jumala sõna kuulutamist. Enamus siinsetest inimestest on juba ammu ristiusu omaks võtnud. Ristiusu vastu võtmisega lõppes kannibalism ja suures osas ka musta maagiaga tegelemine. Paljud on lahti öelnud muistsetest paganlikest kommetest ja musta maagiaga tegelemist peetakse võrdväärseks surmaga.

Kuid on kohti, kus käib veel siimaani nõidumine ja igasugused kurjakuulutavad rituaalid. Üheks selliseks saareks on Ambrym, kuhu ei taha oma jalga tõsta ka paljud vanuatulased. Juba Tanna saarel reisides rääkis Thomas meile õudsaid lugusid sellest nõidade saarest ja sellest, kuidas ta ei taha kunagi sinna sattuda. Lood, mida meile räägiti mitusada kilomeetrit lõunas Tannal ühtisid Tasso jutuga. Ta rääkis, kuidas mustad maagid võtavad inimeselt hingesid välja, võivad võtta teise inimese näo, inimesi unenägudes eksitada, mitu päeva surnud inimesega ringi käia ja kõiksugu muid hirmsaid asju. Rahva suu räägib siiamaani, kuidas vanasti "naistes käidi". Selleks mindi nõia juurde, kes väljavalitud neiud une ajal väikese räti sisse võttis ja meeste ette laiali pildus. Hommikul avastasid tütarlapsed ärgates end ihualasti murult ja võisid vaid aimata, mis oli nendega juhtunud.

Varem toimusid sellised hirmsad sündmused kõigil Vanuatu saartel, kuid nüüd vaid üksikutes kohtades ja pigem harva. Üritatakse elada Jumala seaduste järgi, üksteisele head tehes ja hoiduda mustast maagiast. Kuigi enamus vanuatulased on kristlased, siis nagu setodel on neilgi veel säilinud mõned paganlikud kombed. Viljajumala asemel on neil kurja silma eest kaitsvad puud, kuhu on peale tehtud täkked. Ka Tassol oli maja ees Ambrymilt toodud tam-tamid, mida erinevat moodi tagudes sai teada anda kas kellegi sünnist, surmast ja muudest sündmustest.

Ambrymilt toodud tam tamid Tasso söögimaja ukse ees.

Vanadest kommetest on senini säilinud kohalikud tantsud, mida tehakse pärimuskülades, kuid selle algupärased rituaalsed eesmärgid on kadunud. Tänapäeval tehakse seda lihtsalt enese ja turistide lõbustamiseks või millegi tähistamiseks.

Jaanika jutustas Tassoga, kuid meie laeva Big Sistat ei olnud endiselt kusagil näha. Istusin rannal ja ootasin laeva, kui minu juurde tuli kohalik kalamees ja küsis: "Do you want to see the cow-fish?" (kohalikud ütlevad dugongi kohta cow-fish ehk merilehm). Pikemalt mõtlemata haarasime snorklid ja tormasime aluspesus vette. Dugong Bondas ujus madalas sogases vees ja esialgu me teda ei märganud. Õnneks olid kaldal kalamehed, kes juhendasid kuhu ujuda. Lõpuks nägimegi paksu pruunikashalli meriveist, kes püherdas merepõhjas ja ujus ringe. Nägime teda nii lähedalt, et oleks saanud käega katsuda. Ujusime Bondasega pikalt kaasa, kuni lõpuks sai tal meist küllalt ja sabaga justkui meile lehvitades kiirendas ja kadus.

Dugongid võivad kasvada 3 meetri pikkuseks ja kaaluda kuni pool tonni. (pilt on võetud internetist)

See laht ongi dugong Bondase kodu.

Laevale mahutati lisaks inimestele ka hunnikute viisi kaupa.

Laev Big Sista, mis pidi tulema kell 7, tuli lõpuks kell 11 ja kell 11:30 saime Port Vila suunas teele asuda. Tagasi sõites oli lainetus veel suurem ja sellevõrra oli suurem ka Jaanika merehaigus. Laev haises tugevalt erinevate kehamahlade järgi ja oli vahepeal veelgi räpasemaks muutunud. Aga dugongi nägemine kaalus üles kõik kannatused, mida me pikal sõidul taluma pidime.

Big Sista küljes on kraana, mis tõstab paati vette, et inimestele ja kaupadele rannale järgi tulla.

Viimased päevad möödusid jällegi Port Vilas ja selle ümbruses. Käisime kaunis Mele kaskaadide pargis, kus igas veesilmas ja iga kose all oli lubatud supelda. Seda võimalust me palaval päeval ka agaralt kasutasime.

Looduslik veepark.

Seal kose jalamil...

Iga külastatud saare kohta ütles Jaanika, et siia oleks võinud kauemaks jääda. Muidugi oleks võinud, kuigi tegelikult jäi palju saari külastamata ka. Eelkõige oleks tahtnud minna Vanuatu suurimale saarele Espiritu Santole, mida kiitsid paljud kohalikud, ja eelpool mainitud Ambrymi saarele, mis on tuntud kui suur musta maagia keskus. Aga kokku on Vanuatul üldse 83 saart ja siis on siinkandis veel Fidži, Uus-Kaledoonia, Samoa, Tonga, Tahiti... Ja kunagi tahaks tagasi kodumaale ka naasta. Arvan, et 2 nädalat Vanuatul on täpselt piisav aeg.

Selle kauni Vaikses ookeanis asuva koha kohta ütleb ilmselt kõik see tõik, et kui Jaanika üritas sealset loodust joonistada, siis jättis ta selle ettevõtmise lihtsalt katki ja põhjendas sellega, et ei suudaks parimagi tahtmise juures seda ilu joonistusel edasi anda.

Kaunis rand Pele saarel.

Nüüd oleme tagasi Austraalias. Veider tunne, oleksime nagu reisilt tagasi, aga tegelik reis kestab edasi. Mingit kodu meil ju praegu ei ole. Tegelikult natuke on ka, sest kui me oma auto kätte saime, siis korraks tekkis selline naljakas äratundmise moment küll. Meie auto ongi ju praegu meie kodu, seal on sees kogu meie maine varandus. Edasised rännakud viivad meid Brisbane'ist muudkui põhja poole, kus ilm läheb aina soojemaks ja rannad ilusamaks.