Elu pea alaspidi: Kuidas me sukelduma õppisime

Aeg on taas teha väike ringvaade meie möödunud sündmustest siin Austraalias. Pärast Vanuatult naasmist tabas meid teatav tühjus ja jõuetus. Reisipohmelus, võiks isegi öelda. See on ilmselt üsna normaalne arvestades seda, kui palju kirevaid sündmusi ja emotsioone selle kahe imelise nädala jooksul kogesime. Saime aru, et me küll tulime reisilt tagasi, aga tegelikult ei tulnud me ju koju ja reis kestab edasi. Hetkeks leevendas kodutuse tunnet oma autosse jõudmine, mis on meile nagu kodu eest, justkui side reaalsuse ja "normaalse" eluga.

Esimesed päevad möödusid Brisbanes niisama logeledes, sõime palju magusat ja mõlgutasime mõtteid, mida edasi teha. Käisime Brisbane'i Skandinaavia festivalil, kus mingi geograafilise arusaamatuse tõttu oli ka Eesti esindatud. Saime sealt musta leiba, Kalevi šokolaadi ja Värska vett, õhtul tegime ise kartulisalatit. Kodune toit andis tegutsemiseks indu ja järgnevatel päevadel hakkasin asjalikuks: pikendasin auto registratsiooni ära, ostsin piletid Uus-Meremaale ja tegelesin muude oluliste asjadega. Kõige olulisema asjana kandideerisime viljakoristushooajaks tööle. Tundub, et Austraalias töö otsimise nipid on käes, sest järjest õigetele numbritele helistades sattusime lõpuks telefoni otsas poolspontaansele tööintervjuule, mille me edukalt läbisime.

Austraalias on hetkel kevad ja kõik on õide puhkenud.

Siis aga saime aru, et Põhja-Queenslandis reisimiseks jääb maru vähe aega, sest esimene töökoolitus oli graafikusse pandud juba oktoobri alguseks. Pakkisime oma elu autosse, nagu ikka, ja hakkasime mööda rannikut põhja poole uhama. Esimene peatus viis meid Agnes Wateri nimelisse asulasse, kus me taaskord surfikursusel käisime. Seekord olid lained nii väiksed, et laine kinni püüdmine ja sellel liuglemine oli üsna raske, aga vähemalt on nüüd nii palju oskuseid olemas, et rohkem ei pea me mingite kursuste peale raha raiskama ja saame lihtsalt surfilauda rentida.

Lained olid väiksed, aga lainelaual püsti saamisega probleeme ei olnud.

Lihtsalt fototõestus sellest, et ma ka lainelaual püsti sain.

Surfamine väsitas ära ja võtsin ette väikse uinaku 1770 (Seventeen Seventy) nimelises linnakeses Agnes Wateri lähedal. Linn on oma sellise numbrilise nime saanud kapten James Cooki järgi, kes seal oma laevaga Endeavour aastal 1770 randus.

Pärast surfamist jätkasime sõitu põhja suunas. Tee peale ei jäänudki nii palju ilusaid kohti kui võiks arvata. Sõitsime läbi erinevatest Austraalia "pealinnadest". Kõigepealt Bundaberg, mis on Austraalia suhkruroo ja suhkru tootmise, aga ka rummipealinn. Suhkrutehaseid on Queenslandis nii palju, et magusat suhkrusiirupi lõhn võib tunda vaat et igal pool. Seejärel sõitsime läbi Rockhamptoni, mis on Austraalia veiseliha pealinn. Meie lootus näha teel lopsakaid troopilisi metsasid osutus naiivseks. Tee äärde jäidki ainult suhkruroopõllud ja heinamaad lihaveistega. Vihmametsad asuvad suurtest maanteedest veidi eemal mägedes, kus põllumajandusega tegeleda ei saa. Ööbisimegi Eungella rahvuspargis ning jalutasime sealsetes troopilistes vihmametsades ringi ja nägime palju põnevat.

Võsakalkun (bush turkey või brush turkey) jälgib kuidas ma hommikust söön ja noolib palukest.

Selgus, et mõned Austraalia puud veritsevad nagu inimesedki. Tegemist on mingit sorti eukalüptiga, mille vaik ongi veripunane.

Siin pildil on nokkloom, aga parasjagu on ta vee all. Oma silmaga nägime, aga pildile ei õnnestunud teda jäädvustada (ta oli üsna pisike ja asus meist suhteliselt kaugel niikuinii). See eest nägime palju kilpkonni.

Troopikas tasub alati kõrgemale vaadata, sest kuigi tavaliselt metsaalune on hõre, siis puutüvedel ja latvades võib näha hulgaliselt epifüütseid (ehk teiste peal kasvavaid) taimi.

Need on nähtavasti mingit sorti seened, aga seekord jätsime seenesousti tegemata ja seened metsa kasvama.

Suhkruroogu kasvab troopilises Queenslandis palju, ka üleujutusi esineb siin tihti ja selleks tarbeks on olemas mõõdupostid, mis näitavad, kui sügavale vee alla parasjagu maantee jääb. Suhkrurooistanduste tarbeks langetati kunagi hulganisti troopilist vihmametsa, mida nüüd ainult mõnes kohas näha võib. Muide, esimesed eestlased tulid Austraaliasse enam kui sada aastat tagasi ja neist paljud said tööd suhkruroo lõikamisega.

Airlie Beachi nimeline kuurortlinn, kust pääseb maailma ühtedeks ilusamateks saarteks peetavatele Whitsunday saartele. Paljud eelistavad Whitsundayle minna just jahtlaevaga.

Liivaskulptuur Airlie Beachil.

Meie seekordse roadtripi eesmärk oli jõuda Põhja-Queenslandi suurima linna Townsville'i juurde Magnetic Islandile. Jätsime auto sadamasse ja pärast pooletunnist praamisõitu jõudsimegi saarele. Magnetic Island on nagu paljud teisedki saared Austraalia idarannikul korallsaar ning on osa Suurest Vallrahust. Üheks meie unistuseks oli juba pikemat aega sukelduda Suurel Vallrahul ja kuna Magnetic Islandil sai teha teadaolevalt odavaimat sukelduskursust, lõime lausa kaks kärbest ühe hoobiga. Sukelduskursusel omandasime hulgaliselt teooriateadmisi ja tegime nii basseinis kui ka ookeanis läbi mitmeid praktilisi harjutusi. Mulle hakkas sukeldumine koheselt meeldima ja tundsin end nagu kala vees. Eelviimasel kursuse päeval sai ka üsna kehvades tingimustes sukeldutud, kui nähvus oli tormi tõttu umbes meeter. Ilmselt ei vasta see enamike inimeste ettekujutusele troopilisest merest, kus pealtnäha alati on helesinine läbipaistev vesi. Kogemuse mõttes oli see aga väga hea.

Veealune maailm Magnetic Islandi juures polnud nii kirev kui Vanuatul, aga nägime kolme astelraid, muid kalu ja 30 cm pikkuseid pehmeid meritigusid, keda merijänesteks kutsutakse (inglise keeles sea hare, ladina keeles aplysia), suuri rõõneskarpe ja muidugi ka koralle. Nüüd on meil igatahes litsents käes ja võime koos sukelduda kuni 18 meetri sügavusele.

Backpackerite hostel, kus me 4-päevase sukelduskursuse ajal peatusime, oli kõike muud kui tavaline.

Rannal paiknevast hostelikompleksist avanes kaunis vaade Korallimerele.

Hosteli bangalod öötuledes. Ööelu oli hostelis muljetavaldav, igal õhtul oli mõni teemapidu ja kui pidu läbi sai, mindi magavate inimeste uste taha edasi jaurama. Ühel ööl jäigi uni meil poolikuks, sest isegi pärast noorukite korrale kutsumist läks pidu natuke kaugemal edasi.

Nahaalne possum, kes otsib hetke, et taamal paistvasse kööki siseneda. Nägin sedasama tegelast mitu korda prügikastis toitu otsimas, korra läks ta julgelt ka köögi prügikasti ja näitas mulle hambaid, kui ma prügikasti õue viia tahtsin. Loom kõndis nagu oleks sitt püksis, ronis kõrval asuva palmi otsa ja kraakles seal suurte lendrebastega. Seda kõike oli päris lõbus vaadata.

Sukelduskursuse kõrvalt oli meil päevas palju aega ka niisama saarel ringi vaadata. Kui me just parasjagu rannaliival ei peesitanud, avastasime saart ja sattusime loomaparki, kus sai erinevaid Austraalia loomi õige lähedalt näha ja paljusid lausa sülle võtta.

Väike harikrokodill (crocodylus porosus) oli isegi natuke armas. Paari aasta pärast teda enam niimoodi kätte võtta ei saaks ja eriti ei julgeks ka.

Jaanika leidis viker-sudikeeltega (Trichoglossus molucanus) kiirelt ühise keele.

Mina seevastu sain lähedaseks musta kakaduuga.

Lõpuks saime ka päriselt koaalat kallistada, kuigi tal vist oli täiesti suva, mida temaga tehakse. Nad enamasti kas magavad või on magama jäämas või just ärganud ja uimased. Koaalat nuusutades võis tunda lõhna, mis on veider segu eukalüpti eeterlikest õlidest ja hobusesõnnikust.