Seal, kus vihmamets kohtub korallidega

Olime juba ammu unistanud Daintree vihmametsas ringi luusimisest, troopilise niiske õhu nuusutamisest ja krokodilliga tõtt vaatamisest. Ja siin me siis oleme. Unikaalses kohas kaugel Põhja-Queenslandis, eemal suurtest linnadest ja maanteedest. Kohas, kust edasi sõitmiseks peaks olema juba maastur, sest siin lõppevad ära asfaltteed ja edasi tuleb sõita lootuses, et vihmavesi pole teed ära uhtunud.

Vaade kõrgelt künka otsast, kust paistab Daintree jõe suue ja Korallimeri.

Rändurite "enekas".

Esmalt võtsimegi enne vihmametsadesse matkama minekut ette väikese paadisõidu Daintree jõel. Siin on palju kohalikke, kes turistidele paadiga sõitu teevad, näitavad kohalikke liike ja räägivad siinsest loodusest. Kalda ääres silmasime puu otsas väikest musta puumadu, kes oksal parasjagu nahka vahetas, jäälinde, haigruid ja veel igasuguseid linde, kelle nimesid me ei mäletagi enam. 

Krokodillidest kubiseva Daintree jõe pealt avanesid kaunid vaated vihmametsale. Oma "seebikarbiga" lindude pildistamine oleks olnud lindude mõnitamine, seega lihtsalt võite uskuda, et nägime puude otsas igausugu põnevaid sulelisi.

Kokku silmasime seitset harikrokodilli, neist mõni oli hirmuäratavalt pirakas. Saime veenduda, et krokodillide eest hoiatavad sildid pole pandud ilu pärast, vaid parem ongi vältida siin ujumist ookeanis ja jõgedes. Lisaks krokodillidele on ookeanis ka meduuse, kes kõrvetavad valusalt ja võivad halvimal juhul ka tappa. Kogu Daintrees veedetud aja jooksul ei näinud me tõesti meres ega jões ujumas ühtegi inimest ja ei hakanud ka ise järgi proovima. Aga ujumas käisime küll, seda mitmes värskendavas metsaojakeses.

Et ükski sakslane ja hiinlane krokodilli hambusse ei sattuks.

Umbes 3,5 m suurune harikrokodill, kes juba igaks juhuks suu lahti ootab. Mine iial tea, millal mõni sõge turist suhu jookseb.

Kuna päikest polnud ja vette ei soovitatud minna, siis ei jäänudki muud üle kui rannas silda visata. 

Mõnus ojake, kus saime krokodille kartmata ujuda.

Daintree vihmametsad on väga unikaalne koht, kus troopilised vihmametsad ulatuvad ookeanini, kust omakorda algab korallrahu. See on kogu maailmas unikaalne kombinatisoon. Sellist kaks loodusrikkuse oaasi ühes kohas on ju iga loodusehuvilise unistus. Daintree on ka üks maailma vanimaid säilinud ökosüsteeme, paljud siinsed liigid on püsinud pea 100 miljonit aastat muutumatutena. Minek Daintreesse on nagu Maa ajaloos rännak tagasi Gondvana mandrile.

Mitu erinevat taime on pildil?

Tõusu ajal ulatub vesi vihmametsani, praegu on nähtavasti mõõn.

Siinne loodusmaastik on meeldivalt vaheldusrikas ning juba lühike jalutuskäik võib viia läbi mangroovitihnikute, lopsakate vihmametsade, mägede ja jõgede valgete liivarandadeni. Vihmametsas ringi konnates jäävad silma värvilised puuviljad, enamus neist kahjuks inimese seedimisele liiast, kuid kaunid värvilised on nad siiski ja ehivad puid nõnda nagu oleks siin aastaringsed jõulud. Puude latvade poole vaadates võib näha uhkeid epifüüte, liaane ja samblikke. Mangroovide vahel nägime ereroosasid, neoonoranze ja -kollaseid õisi, kuid lähemale minnes saime aru, et need on hoopis krabid. Nii edevat värvi krabisid ei ole ma kunagi näinud. Ja veel musta muda peal.

Üks sürreaalne mets.

Praegu on siin kuiv aastaaeg, kuid vihmasel ajal ei kannata siin ilmselt üldse kõndida.

Puu otsas kasvavates korvsõnajalgades võivad elada nii linnud kui suured püütonid.

See on kiiverkaasuaride lemmiksöök kaasuariploom, mis on inimesele mürgine. Idanemiseks peab see vili läbima kaasuari seedetrakti, niiet ega kaasuarid siin ilma asjata ringi ei konda.

Jälle leidsin isuäratava puuvilja, mis ilmselt süüa ei kõlba.

Troopilise puu Dillenia alata vili, kus sees on valged söödavad seemned. Ilmselt on linnud need juba ära nokkinud ja kahjuks mulle ei jätkunud.

Rõõm põnevatest puudest. 

Hommik vihmametsas ojakese ääres. 

Sõnajala ja palmi vahepealne variant.

Vihmametsa Martin. 

Liaanikiik. Tarzan ja Jane on siin.

Mangroovid. 

Palmide ja muude troopiliste puude vahel kasvab ka okaspuid.

Kui päike end pilve tagant välja pistab, siis hakkavad lendama ringi ilusad liblikad, neist kõige muljetavaldavam suur eresinist värvi Ulysses. Nägime neid ka ja olid tõesti uhked. Siinsetes metsades on palju endeemilisi ja ürgseid liike, mida uurides on saadud vajalikku infot liikide põlvnemise kohta. Daintrees elavad ka väga haruldased puu-kängurud ja kiiverkaasuarid. Kahjuks ei olnud meil õnne kummagi liigi esindajat näha, aga meid tegi juba rõõmsaks teadmine, et kusagil siin nad ringi kondavad.

Selle liblika tiivad on läbi nagu Läti raha.

Nägime teede ääres silte, mis hoiatavad, et kiiverkaasuarid võivad üle tee minna, kuid linde endeid ei kuskil. Nagu näha, on silte omavoliliselt ka täiendatud (alumine oli algselt lamava politseiniku eest hoiatav märk).

Daintree looduskaitsealal elab väga vähe inimesi ja kogu majandamine on iseseisev, jätkusuutlik ja loomulikult loodussõbralik. Daintree jõge ületades lõppeb ära ühendus vee, elektri ja kanalisatsiooni võrguga ning siin pole isegi telefoni levi. 70ndatel kolisid mõned hipid siia, kuid tänu väga puudulikule infrastruktuurile on see kaunis maa-ala jäänud väid väheste inimeste koduks.

See on tore, et siin tegeletakse palju kohalikest toorainetest ökotoodete tegemisega, ökoturismiga. Lisaks on siin teeistandusi ja puuviljaaedu. Teede ääres on puuviljaputkad, kust saab võtta eksootilisi vilju ja karbi sisse ausalt raha panna.

Tee äärest ostetud puuvili, inglise keeles star apple. Pole kunagi kuulnud ega näinud sellist vilja, kuid maitses hästi.

Mekkisime siin kasvatatud puuviljadest jackfruiti, yellow sapote ja akaatsia seemnetega jäätiseid. Vabandan, et kõik viljade nimed on inglise keeles, kuid kahjuks ei leidnud ma nende eestikeelseid nimetusi ja saate ise kodus internetist nende kohta lugeda kui huvi on. Kohalikest delikatessidest jõime veel black sapote frappet ja mugisime krokodilli burgerit. Sellist eksootilist rõõmu kõhule juba iga päev pakkuda ei saa.

Selle rohelise puuvilja inglisekeelne nimi on soursop ja sellest vasakul custard apple, mis on omavahel sugulasliigid ning maitsevad mõlemad nagu vanilje puding. All vasakul on black sapote, mis maitseb nagu šokolaad ja all paremal yellow sapote, mis on struktuurilt (tõesti uskumatu) keedetud munakollase moodi. 

Krokodillid meid ei söönud, aga meie neid küll. Burgeri vahel olev krokodilliliha maitses nagu väntske kanaliha, aga maitses hästi ja tahaks teinekordki.

Käisime ka kohalikus entomoloogia muuseumis, mis väidetavalt on üks suurimaid putukate erakogusid maailmas. Kogu oli tõesti muljetavaldav ja paljud liigid olid sellised, mida ma nägin esimest korda. Tekkis hirmus tahtmine sinna ka mõni eest iludus annetada. Olime seal täiesti kahekesi ja saime kollektsiooni omaniku naisega juttu vesta ja ta näitas meile ka elavaid liike. Raagritsikate otsimine maja eest kasvavast põõsast oli paras silmaharjutus, kuid hiljem olime päris osavad nende meistermaskeerujate leidmisel. 

Leia pildilt ritsikas.

Oleks tahtnud vihmametsa ilu Teieni rohkem tuua, kuid kuna meie asjalik kaamera on endiselt paranduses, siis tegime pilte minu üsna kehvasti funtsioneeriva seebikarbiga ja Martini telefoniga. Daintree vihmametsa oleks võinud veel kauem avastada, sest siin on tõesti nii palju, mida vaadata, aga muud toimetused ootavad, millest kirjutamine pikemalt järgmine kord.

Mis sest, et Daintree randades ujumine pole soovitatav, siis sellegi poolest on need minu arust ühed ilusaimad rannad, mida senini Austraalias näinud olen.

Olge mõnusad! Tundke rõõmu kõigest sellest, mida meie teha ei saa - pere ja sõpradega koos olemist, metsas seenel ja rabas jõhvikal käimist. Ja muidugi lihtsalt sügist ennast, ilusaid värve ja seda tunnet, kui tuled külmast õuest sooja tuppa :)