Suvitaja päevaraamat

Arvasime, et pärast puuvillatehases töötamist viskame pikemaks ajaks jalad virna või tegelikult pigem ookeanivette ja laseme end päikesel hellitada pärast sisemaal külmetamist. Kas siis eestlaslik töökus või lihtsalt vajadus vahel natuke paiksemat elu elada (ilmselt nii üht kui teist) siiski pani meid ka töökuulutusi silmitsema ja saimegi juskui niisama möödaminnes töö suures korporatsioonis, mis tegeleb teravilja kokkuostu ja kõige muu selle juurde käivaga.

Enne tööle asumist pidime mõlemad mitmepäevased koolitused läbima, kus õppisime kõike alates teravilja kvaliteedi hindamisest, ohutusest ja isegi harjavarre käes hoidmist. Infot oli nii palju, et korraks tekkis lausa mõnus tunne, et oleme tagasi ülikooli sattunud. Tunnet võimendas seegi, et suureks üllatuseks oli koolitusel kohal ka minu kursusekaaslane Uku. Tuttavatest olid kohal veel üks minuga samal aastal õppimist alustanud bioloog Katri ning Tatjana ja Mikk, kellega esimest korda Melbourne'is kohtusime. Väga tore oli kõiki tuttavaid kohata. Julgelt pooled koolitusel osalenutest olid eestlased ja tundub, et sellele korporatsioonile meeldib eestlasi tööle palgata. Koolitaja oli isegi ära õppinud mõned eestikeelsed sõnad, mis loomulikult valmistas palju heameelt. 

Kõigi nende õppepäevade eest saime palka ning koolitustel pakuti ka head ja paremat süüa. Mind koolitati viljakvaliteedi hindajaks, Martinit viljapunkris toimetajaks, kuid tööandja soovil läbisime mõlemad kõikvõimalikud kursused ja saime koolituse lõpuks mõlemad ka vastavad tunnistused. Mina sain mingi ime kombel kursuse lõputestis kõige rohkem punkte ja mulle kingiti selle eest mälestuseks nokamüts, mille Martin kohe endale hea meelega pähe pani. Nüüd oleme jälle ühe sertifikaadi võrra rikkamad ja võime täitsa ametlikult Austraalias vilja kvaliteedi hindajatena töötada.

Koolitused toimusid kaunis Austraalia aianduse pealinnas Toowoombas, kus toimub iga-aastane lillefestival ja selleks puhuks on kõik pargid kauneid lilli täis istutatud, põõsad pügatud ja isegi purskkaevudes voolab värviline vesi. Kuna pidime esimese öö autos magama, sest jõudsime linna päris hilja, siis mõtlesime, et ei taha päris autos magajate moodi välja näha ja lõhnata. Enese üles vuntsimiseks läksime hommikul lähedal olevasse ujulasse, kust me üllataval kombel leidsime sauna. Jah, tegu on esimese saunaga, mida me senini Austraalias olles näinud oleme. Mõtlesime, et jäägu see saunaskäik pika koolituspäeva lõppu ja nii me siis pärast tulimegi tagasi. Saun oli tõesti mõnus ja käisime seal päris mitu korda higistamas. Kuna oleme aasta jooksul saunatamise täiesti unarusse pidanud jätma, siis korraga ei jaksanudki väga kaua laval istuda. Korraks tekkis isegi tunne nagu oleks Eestisse sattunud.

Sellest toredast pargist leidsime palju Eestimaa koduaedasid kaunistavaid lilli.

Lillevaipadega on kujutatud maailma eri riikide lippe koos igale riigile omase sümboliga. 

Lilleallee.

Pargis sai rongiga sõita, hüppasime mõlemad peale.

Leidsin jänkupõõsa, pargis oli veel muruniidukpõõsas, kilpkonnpõõsas jne.

Leidsime palmide sees õnarused ja neid uurima minnes silmasime seal nii sisalikke, ämblikke kui ka muud põnevat.

Kuna olime endale juba paraja puhkuse planeerinud ja Airbnb kaudu elamise Sunshine Coastil broneerinud, siis oligi aeg sinnapoole oma Magnaga kimada. Meie lahked võõrustajad olid John ja Susan, kes meiega oma lõbusaid seiklusi jagasid. Nad olid mitu aastat Vaikse ookeani saartel purjetanud, kuid nüüd paiksemaks jäänud ja võtavad hoopis ise rändureid vastu. 

Austraallastele lausa meeldib kõikjale hiiglaslikke asju ehtada. Seekord siis sattusime ananassi juurde, kuna siin piirkonnas kasvatatakse neid palju.

Sunshine Coast on austraallaste seas väga populaarne suvituspiirkond ja saime sellest isegi aimu, kui pidime suvituslinnas Noosas parkimiskohta üle poole tunni otsima. Sunshine Coastil näeb palju peeneid söögikohti, kalleid autosid ja peeneid hotelle. Martin nägi kaugelt Ferrarit ja niimoodi sattusime ka juhuslikult vanade autode näitusele. Austraallastele pole raha probleemiks ja seega võib siin igasuguste peenete hobidega tegeleda alates sõjaaegsete lennukitega lendamisega, nende kollektisoneerimisega, samuti ka uunikumautode putitamisega. Viimase kauneid tulemusi saimegi oma silmaga kaeda. 

Daamile sobilik sõiduvahend.

Kõik autod olid läikima löödud.

Martin ja tema lapsepõlve lemmik Ferrari F40.

Amulett härrasmehe uunikumauto peal.

Noosa rannad on kuulsad surfarite seas ja mõtlesime isegi, et võiks natuke surfata, kuid jätsime selle plaani katki nähes rannas meeletut rahvamassi. Ei oleks tahtnud üle teiste peade sõita, aga ega see meid ei morjendanud, sest suurtes laintes saab niisama ka möllata. 

Senini oleme enamasti üsna inimtühjadel randadel peesitanud, kuid lõpuks saime kinnitust austraallaste palju kiidetud rannakultuuri kohta. 

Martin surfab oma kehaga.

Kaljune mererand Noosa rahvuspargis.

Veetsime Sunshine Coastil mõnusasti aega nagu suvitajad ikka, kuid ma ise võib-olla meelsasti sinna uuesti ei läheks. Meie jaoks oli seal liiga palju inimesi ja sagimist. Samas oli vahva saada osa lõpuks sellest kuulsast ja palju kiidetud austraallaste rannamelust. Olla üks osa nendest merd nautivatest inimestest, vaadata inimesi ja võib-olla pisut ennastki näidata :) Kuigi võib-olla sai ennast liigagi palju näidatud, sest lained kiskusid vägisi bikiinid paigast ära ja õnneks ma polnud ainuke, kes pidevat end kohendama pidi. 

Lainte poolt räsitud mererääbis.

Pikalt puhata ei saanudki, sest pidime sõitma Goondiwindisse, kus toimusid järjekordsed tööks ette valmistavad koolitused. Nägime jälle tuttavaid nägusid, saime tarka juttu kuulata ja narkotesti teha (see käib Austraalias pea iga asjalikuma töö juurde), mille läbimisega meil mõistagi probleeme polnud.

Maailm on väike (nagu me juba kõik teame) ja saime sellele jälle kinnitust. Nimelt tuli välja, et meie majakaasne on mulle juba lapsepõlvest saati tuttava Sigridi töökaaslane ja nõnda saimegi kokku. Sigrid kutsus meid pärast koolitust endale külla kartulisalatit sööma ja oli väga vahva muljetada. Aitäh Sigridile maitsva kodumaise salati eest. 

Elukoha leidmisega siin väikeses Goondiwindi linnas läks meil ka kenasti, seda tänu toredale eesti tüdrukule Kristinale, kes andis meile oma tuttava kohtaktid, kellel oli hetkel oma majas saadaval üks vaba tuba. Algul oli majaomanikust noormees pisut paranoiline ja suhtlesime vaid Facebooki teel. Alles linna jõudes ütles ta oma aadressi. Kohtudes tundus, et kõik klappis ja nõnda kolisimegi oma paari kompsuga tema juurde kohe sisse. 

Nagu te olete ilmselt juba aru saanud, siis ega me pikalt niisama laiselda ei viitsi, sest uudishimu sunnib meid alatihti igasugu retki ette võtma. Natuke on selles süüdi ka Austraalia ise, kes oma ilusaid kohti aina avastama kutsub. Olime juba ammu lugenud lumivalge liivaga Whitsunday randadest ja mõtlesime, et ega ei jäägi muud üle, kui oma silmaga kaema minna, kui valged need rannad siis õigupoolest on. Algul mõtlesime, et lähme Whitsunday saarele mitmeks päevaks laagrielu pidama, kuid kuna töö oli juba kohe kohe algamas pidime natuke kompaktsema reisiplaani välja mõtlema ja nõnda saigi seilamisretkele end broneeritud. 

Airlie Beachile, kust algavad kõik seilamisretked Whitsunday saartele, jõudes oli juba enne keskpäeva möll täies hoos. Lõbusaimad pidulised olid muidugi britid, kes olid ennast lausa kostümeerinud ja rüüpasid juba kes teab mitmendat õlut. Kui õlled sees ja tuju hea, siis miks mitte tempe visata ja langesin isegi väikese vingerpussi õnge. Nimelt lõbustasid poisid end tänava ääres juures sellega, et panid möödakäijate jalge vahele roomama traadiga juhitava mängumao. Ma muidugi võpatasin korraks ja poistel oli nalja nabani, ise panin ka korraliku naerukajaka maha.

Hetk enne tünga.

Suur jahisadam Airlie Beachís. 

Luksusjaht Sarissa, mille taolisest poleks osanud undki näha. See iludus kuulub meediamagnaat Rupert Murdochi pojale. 

Me ei tulnud ju siia brittidega pidutsema, vaid siiski seilamisretkele, niiet asume teema kallale. Algselt lubas reisifirma meile reisi väikse katamaraaniga, kus on pardal 11 inimest, igal paaril oma kajut ja põhilise osa reisist moodustab sukeldumine. Paar päeva ette helistades selgus, et sukeldumist firma enam ei paku ja kuna väljendasime selgelt oma pahameelt, siis vabanduseks saime tasuta sukeldumise Byron Bays, mille me siis kunagi hiljem ette võtame. Sellega veel üllatused ei lõppenud ja mereretkele minnes selgus, et pardal on üle 20 inimese ja kajutites ollakse kuuekesi. Uurisime loomulikult, kas tegu on ikka sama reisiga, mille broneerinud oleme, kuid selgus, et tõesti on. Tundub, et antud reisiagentuuri ei huvitanud, kas inimesed saavad seda, mida nad tahavad. Me oleksime olnud nõus privaatsuse eest rohkem raha välja käima, kuid seda võimalust meile ei antudki. Nagu elus ikka, siis ülemuste poolt tehtud tehtud otsuste (tuli välja, et firma oli kulude kokkuhoiu mõttes oma reisitingimusi muutnud) tõttu pidid töötajad endast parima andma, et reisist kõigile siiski hea mälestus jääks. Mulle ja Martinile anti eraldi kajut, kuna me olime ainukesed, kes valeinfot levitava agentuuri kaudu reisi broneerisid. Olime väga tänulikud eelkõige laeva meeskonnale, kes meile vastu tulid. Meeskonnas olid samasugused seljakotirändruid nagu meiegi. Kõik reisifirma poolt tehtud apsud suutsid nad ära siluda. Tegu oli tõeliste multitalentidega, kes lisaks sellele, et nad pidevalt ülientusiastlikud ja positiivsed olid, oskasid nad hästi süüa teha, loodusest rääkida, hoida pidevalt laev puhas, midagi parandada jne. 

Puri tõmmati üles ja seilamine võis alata.

Võib-olla mäletate Vanuatu postitusest, et mind vaevas pikal laevasõidul merehaigus. Seekord kavaldasin iivelduskurjami üle võttes juba päev enne purjetama minekut tablette, mis tegid küll olemise pisut rõõmus-uimaseks, kuid samas oli mul hea olla ja võisin vaid kaastundega vaadata teisi merehaigeid, keda kahjuks ikka oli, kuna sattusime merele üsna tuulistel päevadel. 

Ja merehaigeks ei jäänudki seekord.

Kaassõitjaid oli küll oodatust rohkem, kuid samas olid kõik meeldivad ning samasugused rändurid nagu meiegi. Kõige vahvamad olid brasiillased, kellega mängisime igasugu sõnaseletusmänge. Martin leidis kohe nendega ühise keele ja sai oma brasiilia reisi muljeid jagada. Veel oli pardal sakslasi, hollandlasi, austerlasi, inglasi, šotlasi, iirlasi, üks ameeriklanna ja võib-olla veel mõni kahe silma vahele jäänud rahvuse esindaja. 

Brasiilia semudega koos saime oma lina lehvitada.

Esimesel õhtul räägiti meile lühidalt Suurest Vallrahust ja järgmistel päevadel saime mitmes kaunis lahes snorkeldada, näha Vallrahu suuri ja värvilisi koralle, troopilisi kalu, suuri tuunikalasid, kõigi lemmikut meriroos-ahvenat ja isegi ohtlikku meduusi. Kalu oli mõnes kohas nii palju, et nad ujusid otsa ja vahel ei näinudki väga kaugele, sest olin ümbritsetud suure kalaparvega. Kilpkonna nägime vaid rannalt ja delfiine päikese loojangu ajal katamaraanist natuke eemal veest välja hüppamas. Õhtul pimedas ujusid paadi ümber suured kalad, kes esmapilgul tundusid haide moodi, kuid lähemalt vaadates olid nad ühed teised suured kalad, inglise keeles Bigeye trevally (Caranx sexfasciatus).

See pole irvhammas, vaid koralle sööv Blackvein Parrotfish (Scarus rubroviolaceus). Kõik järgnevad veealused pildid on meie korraldajate tehtud ja kõigi nende elukatega kohtusime snorkeldades.

Hiiglaslik rõõneskarp (Tridacna gigas).

Imeline korallimaailm. 

Humphead Maori Wrasse (Cheilinus undulatus) oli üks mu lemmikuid, sest ta on meetripikkune ja päris uurishimulik kala.

Vahel olime kalaparve keskel, kus kalad tikkusid ligi, riivasid ja varjasid täielikult vaatevälja.

Hommikul jõudsimegi maailmakuulsasse ja paljude reisiajakirjade meelest maailma ühte ilusamasse randa, Whitehavenisse. Seal tõesti olid lumivalged rannad, eriti pilvise ilmaga olid kontrastid meeletud. Nagu kõnniks lume peal, ümber eresinine vesi, pea kohal tumesinine taevas. Liiv oli pehme ja meri oli soe ja vaatamata mööduvale vihmasabinale läksime ikkagi ujuma. Ja kohe ranna ääres nägime astelraid. Seal pidavat palju astelraisid ja rifihaisid ujuma (rifihaid on väikesed ja neid ei pea kartma). Pigem on just vahva neid kohata. Päevad möödusidki purjetades ja snorkeldades ehk toruujudes (reisiraamatu eestikeelne vaste ajab muigama). Kuna korallide maailm oli imekaunis ja kalad sõbralikud, siis ei tahtnud üldse veest välja tulla ja lõpuks pardale naastes olid huuled sinised ja lõdisesime üle keha. Õnneks oli laeva tekil mõnus soe mullivann, kus sai end üles soojendada ja samal ajal kauneid vaateid merele ja saartele nautida. Kokku seilasime Vallrahul Whitsunday saarte vahel kaks päeva ja kaks ööd. Vaatamata eelnevatele ebameeldivatele "üllatustele" ja üsna heitlikule ilmale oli tore Whitsunday saarte vahel seilata ja kogu seda nii merepealsest kui ka veealusest ilust osa saada.

Rahvusvaheline seltskond. Poisid näitavad keha ja naised on niisama ujedad.

Üks nii suur ja teine just kui tibatilluke.

Vaade Whitehaveni rannale.

Enne väiksesse kärbestest kubisevasse maalinna Goondiwindisse naasemist veetsime mõnusasti aega kaunil Rainbow rannal, kust on Fraseri saar kiviga visata. Nagu turistide poolt armastatud Fraseri saarel saab ka seal autoga mererannas sõita. Andsime oma Magnale natuke puhkust ja läksime hoopis laintesse hullama ning hiiglaslikele värvilistele liivadüünidele kondama.

Väike värskendus kose ääres, mida hetkel pole.

Männimetsa järgi võiks arvata, et oleme kuskil kodumaal. Aga see palm rikub kõik ära.

Rainbow rand.

Liivaluidete otsas. 

Algne mõte oli siia ööseks jääda, kuid märkasime, et meie kõrval olevat laagriseltskonda tuli linnaametnik ära ajama. Käis pikk arutelu, kuid peale jääb ikka ametnik. Siin puhul ei tööta isegi common sense (minu pakutud vasted: talupojamõistus, ETS-eluterve suhtumine). Pole ju kuigi mõistlik juba alkoholi tarvitanud ja kogu oma elamise lahti pakkinud rändurid sundima lahkuma. Meie auto ei ärata nii palju kahtlust, kuid siiski tuli härra ka meie käest küsima, et ega me ometi siia ööseks ei plaani jääda. Tegime süütud näod pähe ja vastasime, et meil on plaan edasi sõita ja läinud me olimegi. Öö veetsime Wikicampsi märgitud laagrikohas, kus võib kindel olla, et keegi ei tule sind öösel üles ajama ja trahvi tegema.

Teel Goondiwindisse nägime sipelgasiili, varaani ja teede ääres sadu vallabisid, kes natuke enesetapjaliku pilguga maantee poole vaatasid. Nad lihtsalt on natuke omamoodi loomakesed ja eks autot juhtides tuleb ettevaatlik olla. Goondiwindisse jõudes tervitasid meid põllumajanduslikud lõhnad ja verejanulised sääsed, kuid pikemalt sellest linnast kirjutame järgmine kord.

Varaanide kohtamine muutub juba tavaliseks.

Sellised olid meie järjekordseid avastusretked. Ostsime Martiniga juba varakult endale Brisbanest üle 300 lehekülje paksuse Suurt Vallrahu ja sealseid liike tutvustava raamatu ja Eestisse naastes võivad kõik huvilised seda uudistama tulla. Seega ei hakka ma pikalt ja spetsiifiliselt käesolevas postituses siinsest ökosüsteemist kirjutama. 

Vabandan, et postitus kannab endas tänapäeva maailma vaimsust, kus pidevalt on kiire ja süvenemiseks jääb aina vähem aega. Säilitage eluterve talupojamõistus ja ärge ennast informatsioonitulvas ära kaotage. Kallistused ja tervitused teile sinna mitme maa ja mere taha!