Depressiivne Austraalia väikelinn

Oleme juba kuu aega elanud keset poolkõrbe Murry jõe ääres asuvas Renmarkis, mis on umbes Põlva suurune linn. Eesti depressiivsed väikelinnad kahvatuvad siinsete kõrval ja kui Hanna-Liisa Uusmaa oleks pärit mõnest Austraalia väikelinnast, siis oleks tema laulu nimeks "Väga depressiivsed Austraalia väikelinnad".

Kui küsida, mis toimub Renmarkis, siis vastus on lihtne. Mitte kui midagi, vähemalt kultuuriürituste koha pealt. Õnneks töötame iga päev 8-12 tundi ja seega ei pea me muretsema, mida oma vaba ajaga ette võtta. 

Vabal ajal tegelen kamuflaažiga.

Martin rõõõmustab, et Renmarki kuus uhkemat vanakooli autot toodi rahvale näitamiseks.

 Peamiselt tegeletakse siinses väikelinnas söömise (põhiline õhtune meelelahutus on pubis või restoranis einestamine), spordi tegemisega ning kõiksuguste jõega seotud tegevustega alates kalapüügist lõpetades lihtsalt kajakiga või paadiga jõe peal sõitmisest. Väga populaarsed on ka kõiksugused veespordialad, eriti veesuusatamine.

Riverlandis tegeletakse palju veesuusatamisega.

Kajakisõitu nautiv jõekoer. 

See ei ole liikuv prügimägi, see on hipide paatmaja. 

Põhiline spordiala, mida siin fännatakse on kriket. Ühiselt käiakse sporti vaatamas mõnes kohalikus pubis. Lisaks spordi vaatamisele saab enamikes pubides ka mänguautomaatidega raha maha mängida ja mulle tundub, et sellele tegevusele on üpris vaba ligipääs ka alaealistele. Läksime Martiniga spordibaari uurima, mis seal näidatakse ja pidime nentima, et juba enne keskpäeva on seal purjus seltsimehi, kes lahendavad juba kes teab mitmendat õlut. Joomine ja narkootikumide tarvitamine olevat siin linnas tõsine probleem. Meie töökaaslastegi hulgas oli metamfetamiini tarvitajad, kuigi töötades peab olema kaine.

Ei teagi, kas narkootikumide tarvitamine on puuduva kultuurielu tulemus või kultuurielu on surnud, sest noored on leidnud alternatiivi, mida oma vaba ajaga ette võtta. Nii palju kui oleme endavanustelt töökaaslastelt kuulnud, siis noortele suunatud üritusi toimub siin üliharva. Sellest veel harvem toimub normaalseid noorteüritusi. 

Saime sel nädalal lõpuks ka ise Renmarki ööelust osa, kui mõtlesime pärast tööd kohalikust klubist läbi hüpata. Pidu oli üsna mannetu. Tantsuplatsil oli keskmiselt umbes kümme inimest, kellest särtsakama enamuse moodustasid välimuse järgi seljakotirändurid, kes rõõmsalt puntratansu tantsisid. Kohalikud olid üsna ebamäärases olekus ja tuikusid niisama ringi, kõige selle taustaks mängis keegi DJ Coz-e loomalikku tümakat (isegi hullemat, kui Power Hit Radiost tuleb). Nägime klubis ka oma töökaaslast, kes oli otse veinitehasest tulnud, määrdunud hilbud seljas ja terasninaga saapad jalas. Pidu lõppes täpselt kell kaks öösel. 

Kohalik disko ööklubis Rivaz. 

Peolt tulles veendusime, et Renmarkis tegutseb ka politsei. Korraks olid värinad sees kui auto peatati, sest sohver oli õhtul üle pika aja ühe õlle joonud. Martinilt küsiti, kas ta on midagi joonud ning pandi puhuma. Siin on tavaline pärast tööd paar õllet võtta ja väike promill on autoroolis samuti lubatud. Lisaks kontrolliti ka meie juhilubasid. Olin algul üllatunud, et ka minu lube taheti näha, aga siis tuli meelde, et registreerisime ju auto minu nimele. Sain komplimendi, et mul on ilus nimi ja saime edasi sõita.

Iga nädalavahetusel ilmselt ei ole politseil nii tihedad tööpäevad, sest näiteks paar nädalat varem oli linn reedel inimestest praktiliselt tühi. Ka sama klubi tantsuplatsil oli kümne inimese asemel vaikus. Peole minnes avastasime eest vaid väikese seltskonna, kes ütlesid, et nemad on viimased peolised. Kell oli siis pool 1. Ega meil ei jäänudki muud üle kui võtta lohutuseks Maccasest mõned burgerid ja koju magama minna. 

Tänavapildis näeb tihti ülekaalulisi inimesi, kuid see pole ka ime, sest kiirtoidukohti on siin pisikese linna kohta omajagu, kõrvuti asuvad Macca's (Austraalia McDonalds), KFC ja sinna kõrvale ehitatakse praegu ka Hungry Jacks (Austraalia Burger King). Lisaks on siin pizzakohti ja palju saiakeste kohvikuid. Kõiksugu pagaritooteid tarbitakse Austraalias palju, mõne inimese toiduvalik koosnebki põhiliselt Pie'dest (rasvane pirukas, kus sees on enamasti liha ja kuna minu meelest on selle sisu limane ja üsna ebameeldiv, siis mina kutsun neid oksepirukateks). Kohalikele maitsevad need pirukad aga vägagi. 

Meie ei söö pirukaid ja hoidume enamasti ka rämpstoidust. Ostame värskeid juur-ja puuvilju kohalikust kreeklaste poest, kuhu minnes juba teatakse, kus me töötame, mis vahetus meil käsil on ja nii edasi. 12 tunniste vahetuste ajal ei jäägi muuks aega kui söögitegemiseks ja magamiseks. Kuna Austraalias elab päris palju aasialasi, siis ka toidupoodides on suur valik sealt pärit maitseained, kastmeid ja muud. Katsetamegi uusi aasia toite ja osad asjad kukuvad välja isegi paremini kui aasia toidukohtades, mida külastanud oleme.

Meie köök, kus me palavatel päevadel naudime konditsioneeri ja katsetame uusi roogasid.

Lisaks aasialastele on siin ka suur Kreeka kogukond ning piirkonnas on lausa mitu õigeusu kirikut. Kirikus käies saimegi tuttavaks kohaliku preestri Dimitriosega ja tema abikaasa Theodoraga, kellega vahel kokku saame, sööme ja maailmaasju arutame. Nad on väga toredad ja lahked. Alati kui preestri majast tuleme, on meile kaasa poetatud veini ja midagi magusat.

Nüüd juba teame päris hästi, mida veini sisse pannakse ja toidu kõrvale veini juues meenuvad kõik veinidesse lisatavad kemikaalid ja seigad veinitehasest. Veini tegemine koos lõbusate töökaaslastega on tore, palka saab nii palju, et enamuse saab kõrvale panna ning tööpäevad mööduvad kiirelt. Vahel pärast tööd jääme töökaaslastega õlut jooma ja jutustama. Mina muidugi suurem asi kohaliku õlle sõber pole, kuid viisakusest joon tavaliselt ühe väikese purgi veest veidi kangemat jooki. Veinitehases on selline komme, et kui keegi midagi untsu keerab peab kasti õlut ostma, mida siis ühiselt juua saaks.

Tööromantika päikesetõusu ajal.

Enne töö algust hoiatati meid igasuguste ohtude eest, mis kaasnevad kemikaalide, masinate ja suletud ruumidega, kuid kes oleks arvanud, et tööl varitsevad ka väikesed märkamatud ohud. Paar nädalat tagasi sain tööl ämbliku käest hammustada ning mu sõrm läks korralikult paiste. Hetk pärast ämbliku hammustust tundsin väga teravat valu, pärastine tunne meenutas pigem herilase sutsakat. Muidugi oli tööandja mures ja mind viidi järgmisel päeval arsti ülevaatusele ning esialgu kirjutati välja allergiaravim, sest kuna tegu polnud mürgise ämblikuga, siis ilmselt tekkis mul lihtsalt allergiline reaktsioon. Paariminutiline ülevaatus maksis tööandjale üle 60 dollari. Praeguseks on mu sõrm ilusti paranenud ja olen kogemuse võrra rikkam. Arsti juures käies silmasin, et lisaks üldkliinikule on siin ka eraldi nahavähi kliinik. See on eriti Lõuna-Austraalias suur probleem, sest osooniaukude tõttu on siin eriti kõrge UV indeks (isegi üle 13). Päikese käes viibides ei tohi siin kindlasti päikesekreemiga koonerdada.

Päikese käest saab varju pugeda raamatukokku, kuhu ei meelita meid huvitav lektüür, vaid tasuta wifi. Kohaliku raatukogu filmi ja raamatu valik on vähemalt minu meelest üsna kesine. Suurema osa raamatutest moodustavad naistekad, palju on eneseabiraamatuid, klassikat riiulitest ei leia, ka loodus-ja täppisteaduste huvilisele pole siin peale National Geographicu praktiliselt midagi lugeda. Filmivalikus domineerivad Hollywoodi kehvemapoolsed komöödiad ja märulifilmid. Samas võrreldes kohaliku filmilaenutusega on sealne filmivalik palju parem, oleme raamatukogust leidnud isegi mõne väärtfilmi ja loodusdokumentaale.

Kuulsime töökaaslastelt, et Renmarkis asub ka spa ja saun. Kohe samal päeval läksime ootusärevalt kohalikku rekreatsioonikeskusesse, kus pidid asuma imelised lõõgastuskohad. Kohale minnes selgus, et sauna seal enam pole, kuid spasse saime pileti ostetud. Piletihinnaks oli vaid 5 dollarit ning see äratas natuke kahtlust. Administraator juhatas meid spasse ning ütles, et naudiksime. Meie ees oli üks väike mullivann keset üsna koledat ruumi jõusaali kõrval. See kõik pani meid muigama. Saime teada, et siin tähendabki spa ühte mullivanni ning Eesti spadest ei oskaks üks Austraalia maainimene ilmselt ealeski unistada. Võib-olla on mõned selliseid vaid telerist näinud.

Paar korda nädalas käime trenni tegemas kohalikus basseinis või lihtsalt sulistame jões. Jahedamatel päevadel jooksime viinamarja istanduste vahel, aga vahepeal olid päris palavad ilmad ning pärast tööd ei kipu enam eriti jooksutrenni tegema. Kui siin on 30 kraadi või veidi alla, siis on tegemist juba jaheda ilmaga. Tihti küündivad siin suvised temperatuurid üle 40 kraadi.

Triiton peesitab basseini serval.

Igal kolmandal nädalavahetusel saame kaks päeva puhata. Sellest pea üks päev kulub magamise peale, sest enne puhkepäeva on öövahetus.  Adelaide'i me seekord ei läinud, vaid nagu tõelistele jõelastele kohane vaatasime, mida jõel meile pakkuda on. Laenutasime kajaki ja läksime Murry jõge ja väikseid ojakesi avastama. Oma retkel nägime palju pelikane, kotkaid, madukaelalisi, rabakanasid, papagoisid ja kõiksugu värvulisi. Korraks võpatasime, sest midagi suurt liigutas vees. Koheselt ka meenus, et muretsemiseks pole põhjust, sest siinsetes vetes pole krokodille, keda kartma peaks. Need olid hoopis suured karpkalad.

Oma retkel saime paariminutilise vihmasabina kaela, kuid hetke pärast oli taevas heledam ja vikerkaare ehtes. Nägime ka päikeseloojangut ja hämaras meid jõllitavat rebast. Oleks tahtnud ka emut silmata, kes peaks siin kandis üsna tavaline olema, kuid kahjuks jäi see suur lind meil seekord nägemata. Samuti võib Renmarki ümbritsevates eukalüptimetsades koaalasid kohata, rääkimata kängurutest, keda näeb igal pool. Meie majagi lähedal hüppavad mõned ringi.

Topeltvikerkaar, Martin ja jõgi.

Maaliline valgusmäng päikeseloojangu ajal. Jõest kaunimadki olid väikesed käänulised ojakesed. 

Vabal päeval otsustasime Martiniga, et on aeg avastama minna eestlaste seas tuntud ja vihatud orjalinna Mildurat. See asub meie kodulinnast vaid 100 km kaugusel ja mõtlesime, et kuna see on suurem linn kui Renmark, siis seal saab sushit süüa, mõnel näitusel käia ja natuke ümbrust avastada. Seal pidi olema ka suur botaanikaaed ja kuna me olime Riverlandi üheilmelisest soolavõsast väsinud, siis mõtlesime, et rohelises lopsakas botaanikaaias oleks mõnus jalutada.

Esiteks ei leidnud me Mildurast sushit, sest enamus kohad olid pühapäeval kinni ning üks sushirestoran oli jäädavalt suletud. Läksime kunstinäitust vaatama, kuid seal olid vaid sõjapildid. Tõsi, väljas olid paar modernistlikku skulptuuri ja ka maja ise oli kaunis. Kaardilt nägime, et läheduses asub ka jõesaar ning suundusime seda uudistama. Lüüse ületades saimegi saarele ning saare ainuke vaatamisväärsus oli sõbralik kits, kes seal rahulikult rohtu sõi. Käisime seal läheduses ka ujumas. Vesi oli üsna külm, kuid rand oli mõnus liivane ja avar.

Siinse kandi ilusaim maja, mida näinud oleme. See kuulus kunagi Mildurasse niisutussüsteemi rajajale. Mõistagi tõi see endaga kaasa suure rikkuse ja tuntuse.

Roheluse otsimise rännak viis meid Mildurast veidi väljas asuvasse botaanikaaeda, kus pidavat olema roosiaed, Aasia aiad ja kohalikke taimi. Roosiaed nägi välja nagu oleks keset kõrbe jäetud roosid sinna piinlema, Aasia aed oli mannetu ning enamus alast nägi välja nagu poolkõrb. Rohi kolletas kõikjal nagu poleks kastmiseks piisavalt raha. Botaanikaaed oli vist pigem mõeldud kohalikele teadlastele kui turistidele. Pidime leppima sellega, et elame piirkonnas, kus inimtegevus saab toimuda vaid tänu kunstlikele niisutussüsteemidele.

Trööstitu roosiaed.

Martin "lopsakas" botaanikaaias Mildura lähistel.

Tagasiteel saatis meid imekaunis päikeseloojang ning enne päikese langemist silmapiiri taha läksime liivaluiteid imetlema. Liivadüünid olid pea kümne meetrised, nende vahel oli vahva turnida ning ümberringi vaadates nägi vaid liiva. Tekkis tunne nagu oleks korraks Saharasse sattunud.

Kõrb on elutu ja trööstitu, kuid sellel on oma võlud. 

Viimasel nädalal käisime töökaaslase juures grillipeol, tegime ettevalmistusi lahkumiseks ja rõõmustasime, et saame lõpuks siit lahkuda. Tööl tabasid meid liivatormid ja hiiglaslike ööliblikate uputus.

Liivatorm Renmarkis.

Pärast vihmasadu ilmuvad igale poole suured ööliblikad (inglise keelne nimi Rain moth)

Enne Renmarkist lahkumist leidsime kohalikust taarapunktist "Slaava käe".

Selline on meie elu siin Austraalia perifeerias.

Soovin Eestisse kiiret kevade algust ja päikesepaistet. Ärge valimistulemuste pärast väga kurvastage ja jääge positiivseks. Siin on soe ja palgad ei kannata Eesti omadega võrdlustki, kuid vahel tahaks koju pere juurde või Tartu melusse sõprade keskele teleporteeruda. Eks unes ma vahel käingi Teil külas :)