Helendavad seened ja meredraakonid

Oleme tagasi Renmarkis. Martin sai tööle asuda juba eelmisel nädalal, kuid mina pean veel ootama. Meil on täiesti erinevad positsioonid - Martin on peenelt öeldes viinamarja purusti operaator, mina olen sel aastal taas mikrotehases ehk vintage house'is ja teen kõiki toimetusi, mis punase veini tegemiseks vajalikud on.  Ootan juba, et punased viinamarjad valmiks ja saaksin tööle asuda.

Küsisin kuult, millal viinamarjad valmivad, aga ta näitas ainult ennast. 

Ei hakkagi pikalt kurtma, et koduigatus on peal ja Austraalia hakkab end meie jaoks ammendama. Pahaks panna ju tegelikult midagi ei saa. Palkade üle oleks patt kurta, inimesed on üldjuhul viisakad, loodus paneb imestama jne, aga oma peret ja sõpru see ei asenda. Poleks uskunudki, et mind tabab nii suur koduigatsus, aga näe, aeg teeb oma töö ja tahaks laulda "eestlane olen ja eestlaseks jään...". Algselt plaanisimegi vaid aastaks tulla, kuid otsustasime Eesti talve üle kavaldada ja naasmise kevadesse lükata. Eesti talve kavaldasimegi üle, aga koduigatsuse mitte. Tervitused siinkohal kõigile välismaal viibivatele sõpradele, keda on kahjuks või õnneks omajagu! Kõik koos eri maailma otsades on tore igatseda. Kannatame ära nagu laulsid Ott ja Märt jt eestlased paar aastat tagasi saates "Tujurikkuja" nõnda nagu kodumaale jäänud kannatavad ära karmid külmakraadid. Kui ma järgmine kord Eesti talve kiruma hakkan, siis luban endale meelde tuletada, et sellest palju ebameeldivam on olla üle 35 kraadises kuumuses. Paar päeva oli siin isegi üle 40 soojakraadi. Saun mulle meedib, kuid mitte 24 h järjest. Seda enam, et see siin pole õige saun, vaid mingi türgi sauna moodi asi :)

Nii palju siis meie Esimese maailma muredest. Nagu ma juba mainisin, siis loodus paneb meid siin endiselt imestama ja tahakski Teiega jagada, mida me siin näinud oleme.

Pilt on üsna kehva, kuid need on helendavad ehk luminofoorsed seened. Ei hakka mükoloogi mängima, sest tean, et seente määramine silmaga on üks tänamatu töö. Seeneliike tekib aina juurde, kuna liike on hakatud kindlaks tegema geneenianalüüside põhjal.

Olen helendavaid seeni juba ammu näha tahtnud ja uurisin, kust kohast neid Austraalias leida võiks. Luminofoorsed seened kasvavad siin vaid vihmametsades teatud ajal, kui on piisavalt soe ja niiske. Helendavate seente leidmist raskendab ka tõik, et osad liigid on haruldased ja kasvukoha suhtes üsna nõudlikud.

Eelmise aasta augustis käisime vihmametsades väiksel avastusretkel, kuid kahjuks siis ei näinud me ühtegi helendavad seent. Ilmselt oli sellel ajal ka liiga külm. Seekord meil vedas ja öisel avastusretkel vihmametsas nägime lausa mitmeid erinevaid luminofoorseid seeni. Osad neist kasvasid puudel, osad kõdu sees. Öises metsas helendavate seente vereta (ja mükoriisa vigastusteta) jaht on minu arust väga hasarti tekitav, peaaegu sama hea nagu sambla sees end peitvate kukeseente korjamine.

Kuidas ja miks seened helendavad? Üsna lihtsustatud seletus on, et nad muundavad enamasti soojusenergia keemiliste protsesside käigus valgusenergiaks. Jään vastuse võlgu, miks mõnedel seentel selline bioloogiline kohastumus tekkinud on. Tegelikult on bioluminofoorseid organisme võimalik leida üle kogu maailma nii veest, õhust kui ma maa pealt, ka Eestist (kõik teavad ju jaanimardikat, kuid meil on ka seeneliike, mis sobivate niiskus- ja soojustingimuste korral helendama hakkavad). 

Teel Renmarki kohtasime ka suuri lendrebaseid (ladinakeelne liiginimi Pteropus poliocephalus). Väikeses metsatukas rippus lärmates tuhandeid lendrebaseid. Muide need käsitiivalised on võrreldes eesti nahkhiirtega tõsiselt pirakad, tiibadesiruulatusega üle 1 m. 

Martin sai Austraalia riigipüha pärast nädalavahetusele lisaks veel kaks päeva vabaks. Riigipühadel ja nädalavahetusel peab siin topelt palka maksma ja tööandjad üritavad selleks ajaks töös väikese pausi teha. Ajasime oma Magnale hääled sisse ning sõitsime Adelaide poole. Mõtlesime korra Eesti majast läbi minna, kuid uksel nägime vaid tõmmusid pontsakaid lilledega kaunistatud inimesi. Tuli välja, et eestlased olid oma ruumid selleks õhtuks Cooki saare rahvale rentinud. Soovisime neile vahvat pidu ja läksime hiinalinna sööma.

Ööseks sõitsime linnast välja mere äärde telkima. Meie üllatuseks nägi suur Rapid Bay kämpinguala välja nagu festivali telka. Raske oli leida väikestki vaba muruplatsi, kuhu saaks oma telgi mahutada. Tegu polnud siiski festivaliga, vaid lihtsalt kollektiivse perepuhkuse veetmisega telkimisalal. Austraalias on see väga populaarne puhkamise viis ja tavaliselt minnakse selleks puhuks karavanparkidesse. Looduses ollakse koos teiste võõraste ja tuttavate peredega. Lapsed saavad omavahel mängida, isad koos kalastada ja õlut juua ning emad teiste emadega jutustada. Loodusesse võetakse kaasa kõik eluks tarvilik: matkatoolid, lauad, kastide viisi õlut, grill, kriketikurikas, pall, kalastustarbed, makk jne.

Viibisime sellel alal lühikest aega ning meil õnnestus silmata politseid ja tuletõrjujaid. Hiljem nägime meile vastu sõitvat kiirabi (puudu oli veel vaid kiirrrabi, et inimesed saaksid ruttu juudiks hakata :). Õnneks ei näinud me, mis puhuks neid tarvis oli.

Telkimisplatsi lähedal toimetas sipelgasiil.

Rapid Bay telkimisala oli ümbritsetud mägede, kaljude, koobaste, paekivikaevanduse ja ookeaniga.

Me ei tulnud siia tegelikult pühi pidama vaid sukelduma. Vee all oli õnneks palju ruumi ja rahu. Meiega koos sukeldus veel vaid üks tore noormees Dan, kes tundis seda kohta läbi ja lõhki. Ta näitas meile põnevaid paiku sadamakai vahel, jagas sukeldumisnippe ja teadis täpselt, kust leida austraalia narmaskala, inglise keeles Leafy Seadragon. Austraalia narmaskala on üsna kohatruu, liikudes vaid mõne meetri päevas, kui just tormi ei tule, mis ta minema kannaks.

Austraalia narmaskala (pilt on võetud internetist), kui hästi läheb, siis saadab Dan ka enda tehtud pilte meie sukeldusretkest.

Läkski hästi ja Dan saatis meile pilte sukeldumisest. Imestunult vahin austraalia narmaskala.

Austraalia narmaskala võib kohata laias laastus Perthi rannikust kuni Melbourne'i rannikuni, nad elavad enamasti korallide või vetikate lähedal. Lõuna-Austraalia rannikul võib austraalia narmaskala pidada lausa maskottliigiks. Merirohu vahel nägin ka merinarmaskala, keda üldiselt on palju raskem märgata kui tema kuulsamat lähisugulast. Mõlemad liigid kuuluvad merinõelaste sugukonda, kuhu alla liigitatakse ka Eesti vetes elavad meri- ja madunõel.

Vee all nägime veel seepiaid, kõiksugu erinevaid kalu, meritigusid, koralle, vetikaid, meritähti, meripurasid ja veel palju põnevat, mida ei oska isegi mitte nimetada. Austraalias käiakse peamiselt Queenslandis Suurel Vallrahul sukeldumas, kuid ma soovitaks julgelt ka muid kohti. Lõuna-Austraalia vetes pidavat olema isegi suurem bioloogiline mitmekesisus ja pettuma kindlasti ei pea. Olime väga vaimustuses siin nähtust ja kindlasti oli see senini kõige emotsionaalsem sukeldumine.  Mina vahtisin igasugu põnevaid asju enda ümber, Martin tundis end kui kala vees, tegi kukerpalle ja vigurdas nagu hüljes :)

Kohtusime seepiaga.

...ja nägime mitmeid erinevaid liike meritigusid. Pildil on üks kohatud meritigu,  kahjuks ei oska liiki määrata. Muideks,  meriteod pakuvad siiani bioloogidele avastamisrõõmu ning leitakse aina uusi liike. Ilmselt on need liigid juba ammu vetes elutsenud, kuid varem ei tegeletud nii palju sukeldumisega ja vee all pildistamisega. 

Dan kutsus seda kohta veealuseks katedraaliks (pilt on võetud internetist).

Värvilisi koralle täis sadamakaide vahel murdus valgus eriti maagiliselt, hõbedaselt helkivad kalaparved ujusid seal vahel ja tekkis tunne, et tahaksingi siia jääda, saada üheks kalaks kõigi nende kalade keskel. Lood meres elavatest näitsukutest tundusid vägagi realistlikud. Näkkidest ja merineitsitest liikusid rahva suus müüdid, sest sellel ajal polnud veel olemas akvalangi, heureka! Varsti pidavat saama inimesele lausa lõpuste moodi asjad kehasse paigutada ja võib vaid ette kujutada, et kunagi tulevikus elab meres palju näkilisi. Meres pole võib-olla siis enam rahulik. Samas ookean on õnneks suur ja lai, sinna mahuks palju inimesi ja nad saaks seal ka vaikseid nurgakesi leida. Teen ettepaneku Marsi asemel hoopis ookeanisse kolida. Ei tea, mida Elon Musk sellest arvaks?

Reisidelt kiputakse ikka tagasi tulema. Nõnda tulime meiegi tagasi maismaale, kus kõik tundus nii raske (pean silmas hapnikuballooni ja ülejäänud varustust), kujutlesin, et taoline tunne võiks vallata emaüsast välja kukkunud beebit. 

Teel Renmarki ujusime juba tuttavas ja lemmikuks saanud Port Noarlungas.  

Teel olemine kuuvalguse suunas.

Mõni vaade on ilusam kui teine, mõni vaade on kohe väga, väga ilus

Viimased nädalad Uus-Meremaal möödusid kiirelt ja tegusalt, samas interneti- ja isegi elektrivaeselt, seetõttu ei saanudki varem blogisse muljeid kirja panna. Seekordne postitus tuleb seetõttu ehk mõnevõrra pikem, aga üritame kenade piltidega lugemisvaeva kergendada (enamik pilte on Jaanika tehtud). 

Meie maja oli kogu reisi vältel meie auto. Nõnda hoidsime ööbimise pealt raha kokku ja tegelikult oli niimoodi mustlase kombel reisida väga mõnus ka, sest saime kõiksugu ilusates kohtades ööbida, nautida vaateid paikades, kuhu ükski inimene ei saaks endale maja ehitada või peaks selleks olema miljonär. Kokku läbisime oma "majaga" kuu jooksul peaaegu 7000 kilomeetrit.

Üks uhkemat sorti kaasa võetav maja.

Kui üldiselt reisi vältel meil ilmaga vedas, siis Lõunasaarele jõudes tervitas meid lausvihm. Iroonilisel kombel on see Lõunasaare põhjaosas paiknev Marlborough piirkond tegelikult Uus-Meremaa päikserohkeim kant, kust pärinevad selle maa parimad veinid. Sombust ilma trotsides läksime kohas nimega Charlotte Sound lühemat sorti matkale, kuigi vaated polnud kindlasti nii ilusad kui päikselise ilmaga. 

Erinevalt hanedest, partidest ja teistest veelindudest ei ole kormoranidel vetthülgavat sulestikku ja seetõttu nad vehivadki okstel tiibadega ja kuivatavad end.

Matkasime läbi kasemetsa, mis lõhnas veidra hapu lõhna järgi. Ei teagi, kas põhjuseks oli käärima läinud kasemahl või hoopis puud katvad samblikud. Osade kaskede võrad olid üleni musta sametit meenutava samblikuga kaetud.

Charlotte Sound pilvise ilmaga. 

Kaugustesse ulatuvad viinamarjaistandused.

Lugesime, et tee äärde jääb ka lennukimuuseum, kus on koos suurim kollektsioon Esimese ilmasõja aegseid sõjalinde. Minus lõi kõiki neid masinaid uudistades välja koolipoiss, kes unistab lenduriks saamisest, samas kui Jaanikale meeldisid kõikvõimalikud sõjakampaaniaga seotud detailid sellest perioodist. Kokku oli kogutud tõepoolest muljetavaldav kogu erinevatest vormidest, pilootidele kuulunud esemetest ja isiklikest kirjadest. Võib-olla kõige põnevam oligi lugeda inimeste kirjavahetusi ja vägevate pilootide elulugusid.  

Linnu kujuline Etrich Taube, minu arust üks kõigi aegade ilusamaid lennukeid.

"Moosiriiuleid" oli muuseumis igas värvitoonis.

Uus-Meremaal on palju väikelinnu, paljud neist on endale haaranud mingi veidra tiitli, nagu näiteks põhjarannikul paiknev Nelson, mis on riigi käsitööõlle pealinn. Õllegurmaanidele on Uus-Meremaa tõeline paradiis, siit leiab huviline kõike alates humalast pakatavatest IPAdest ja APAdest lõpetades tökatmustade stoutidega. Valik on igas poes suur, aga oleme üritanud üht-teist ikkagi mekkida.

Naljakas on siinmaal see, et alkoholipoodides saab valitud õllesid kraanist endale sobivasse anumasse lasta. Nagu nõukogude ajal, võtad oma liitrise klaaspurgi ja täidad selle õllega. Aga mitte mingi Žiguliga vaid mõne hea IPAga. Ja defitsiiti ega järjekorras seismist ka ei ole, kui vaid kohalikku krõbisevat on.

Õlle tegemiseks kulub palju humalat ja seda kasvatatakse siin kandis palju.

Nelsonist viis meie tee edasi Uus-Meremaa väikseimasse, Abel Tasmani nimelisse rahvusparki. Hollandlane Abel Tasman oli esimene eurooplane, kes siinsetele saartele jõudis. Ta nimetas saared oma koduprovintsi järgi Uus-Zeelandiks ehk tõlkes Uus-Meremaaks. Tasmani järgi on omakorda nimetatud Uus-Meremaa kõrguselt teine mäetipp, üks liustik, Tasmaania saar Austraalias ja kes teab mida kõike veel. 

Kohalikust infopunktist saadud informatsiooniga relvastatult valisime matkaraja, kus pidavat kõige rohkem nägema Abel Tasmani kuldseid mererandu. Paraku osutus valitud rada pikaks ja mägiseks, kuldseid liivarandu nägime vaid põgusalt. Kui korraks rada randa viis, nägime seal hülgeid vees mängimas. Jaanika ronis kividele, et hülgeid paremini pildistada, kui ta järsku möiratust kuulis, kiljatas ja ehmatusest pikali kukkus. Üks suur isahüljes oli just nendel kividel kõigest Jaanika käeulatuse kaugusel otsustanud lõunauinaikut pidada. 

Abel Tasmani rahvuspargi juures asuva väikelinna Takaka juurest leidsime Pupu allikad, kus oli nii läbipaistev vesi, et ei saanudki aru, kui sügavad need tegelikult olid. Allikate põhi oli justkui laotunud veesilma pinnale.

Kaunis rand Abel Tasmani rahvuspargis (pilti tegi hüljes)

Lõunasaare loodetipus asub selle maa pikim liivasäär, mis on kõikvõimalike lindude pesitsuspaik. Nägime tuule ja vee poolt kujundatud veidraid pinnavorme. Seal säärel kõndida ei kannatanudki, tuul ähvardas meid lendu tõsta ja Austraaliasse (või hoopis Antarktikasse) ära viia. Läksime sealt paar kilomeetrit eemale Wharariki randa, kus oli vaat et sama tugev tuul, aga vähemasti oli rannas mõnus koobas kuhu tuule eest varjuda ja piknikku pidada. 

Lambad olid enamasti häbelikud ega tahtnud meile poseerida.

Maastik nagu Navitrolla maalil

Abel Tasmani rahvuspargist leidsime muljetavaldava stalaktiidikoopa. Stalaktiitide peal kasvasid erinevad vetikad ja samblad, mis lõid koopalaes kauni värvipaleti, mida kaamerasilm kahjuks kinni ei püüdnud. 

Uus-Meremaa on üsna mägine ja seetõttu pidime oma järgmisesse sihtkohta jõudmiseks üle 400 km maha sõitma, kuigi linnulennult oleks Abel Tasmani rahvuspargist Karamea linna olnud vähem kui 100 kilomeetrit. Karamea jääb enamike turistide teelt üsnagi teenimatult kõrvale, sest need metsad on tõepoolest maagilised. Nii ürgset metsa pole mina näinud, Jaanika oli sellest kohast eriti vaimustuses. Ühtlasi asub seal Uus-Meremaa suurim looduslik sild.

Enamikele inimestele tulevad Uus-Meremaaga silme ette ilmselt esimese asjana lumised mäetipud, lammastest lookas rohetavad künkad, võib-olla ka alpiaasad ja geotermaalsed imed, kuid meie arust võib jääda arusaam kogu selle maa looduse maagiast lünklikuks, kui pole mindud teest kõrvale mõnda ürgsesse metsa. Samuti nagu ka Eesti metsad on ka Uus-Meremaa metsad midagi kirjeldamatut ja kui piisavalt süveneda, siis nad võivad sõnadeta jutustada lugusid, mida ühestki raamatust lugeda ei saa.

Teel Karameasse tegime peatuse kunagises kullakaevanduslinnas Lyallis, kus jalutasime kullakaevurite surnuaias. 

See umbes kana suurune lennuvõimetu lind on weka, kes käis meie toitu noolimas.

Moria väravad.

Kui Jaanika seda lindu nägi, siis ta nimetas teda Robiniks. Tuligi välja, et seda lindu kutsutakse on Uus-Meremaa punarinnaks (inglise keeles Robin), maoori keeles Toutouwai (Petroica australis).

Karamea ja üldse Lõunasaare läänerannik on tuntud kohaliku delikatessi whitebaiti poolest. Whitebait on tegelikult kalamaimud, mida praetakse munaga ja enamasti süüakse võileiva vahel. Patuga pooleks proovisime ka seda delikatessi, kuigi ökoloogilises mõttes pole kalamaimude söömine just kõige jätkusuutlikem tegevus ja lubame, et me seda enam kunagi ei tee.

Jätkasime teekonda Karameast mööda läänerannikut lõuna poole. Sihtpunktiks olid Franz Josefi ja Foxi liustikud, aga enne veel peatusime kohas nimega Pancake rocks, kus olid kivid, mis tõepoolest meenutasid virna laotud pannkooke. 

Rand igale maitsele- kükita koopas või loputa end kose all.

Meregeiser, kus pole tegu geotermaalse nähtuse vaid lainejõuga.

Need pole vist pannkoogid.

Franz Josefi ja Foxi liustikud on madalaimad liustikud maailmas. Seetõttu ka ühed ligipääsetavamad. Ei ole teist sellist kohta, kus liustik lõppeks vihmametsaga nagu siin. Viimase kümne aastaga on liustikud küll kõvasti taandunud, aga võimsad on need siiski. Tahtsime liustikukogemusest maksimumi võtta ja broneerisime helikopterisõidu ja jäämatka Franz Josefi liustikule, kuid kahjuks mängis ilm just sel päeval meile vingerpussi ja lend jäi ära. Reisibüroo juures kohatud liustikugiid ütles, et viimasel ajal on ilmad nii kehvad olnud, et ta on viimase kuu jooksul ainult kaks korda liustikul käinud. Niiet meie kopterimatka ära jäämine polnudki talle eriline üllatus. 

Droonid on juba nii levinud, et mõnes kohas tuleb neid lausa ära keelata. Helikopteriliiklus on liustiku juures tihe ja kokkupõrgete vältimiseks ei tohigi droone seal kasutada.

Franz Josefi liustik, mille lähedale ei saanud matkata, sest jõgi oli vahepeal ülemäära kosunud.

Üks visuaalselt ja tunnetuslikult võimsamaid kogemusi reisi jooksul oli Mathesoni järve külastamine enne päiksetõusu. Oli ideaalselt pilvitu ja tuulevaikne hommik, mis võimaldas teha järve ääres kauneid pilte.

Need mäetipud on Uus-Meremaa kaks kõrgeimat mäge Mt Tasman ja Mt Cook.

Veel samal päeval tahtsime ette võtta ühe pikema matka ja ronida Foxi mäele, kust pidavat hästi nägema Foxi liustikku. Raja alguses hoiatasid meid sildid, et matk on ainult kogenud ja hea varustusega matkajale. Me ei pidanud seda millekski ja asusime teele. Kogu rada kulges ainult ülesmäge, kohati lausa neljakäpukil üle kivide, puujuurikate ja mudaste kohtade. Teele asudes oli täiesti rahulik ja selge ilm, aga üles jõudes ei näinud mingit vaadet, nähtavus oli paarkümmend meetrit, olid ainult tihedad pilved ja sadas vihma. Mäe otsast alla tulek oli veel keerulisem, kuid jõudsime elusalt ja tervelt auto juurde.

Mt Foxi matkarada.

Matkarajal oli ka kohti, mis meenutasid pigem mägironimist, kuid seda mitte mööda kaljusid, vaid mööda mudast seina, kus sai puujuurikatele toetuda või neist kinni haarata.

Tuli meelde "Siil udus".

Aga vähemalt kohtusime tipus suure ämblikuga.

Et ennast ja riideid mudast puhtaks küürida ja korralikult välja puhata, otsustasime vahelduseks ööbida kusagil katuse all ja täiesti juhuslikult leidsime turistidest umbe jooksnud Franz Josefi külas ühes hostelis vaba toa. Kokkuvõttes oli tegemist ühe parima hosteliga, kus me peatunud oleme. Suhteliselt soodne, hea teenindusega, viisakad argentiina töötajad ja väga puhas koht. Kõige tipuks oli seal saun! Mitte küll päris leilisaun, aga infrapunasaun, mis külmunud kontide üles soojendamiseks oli siiski parem kui mitte midagi. Õhtul saime veel tasuta püreesuppi ja hommikul toekat hommikusööki ja päris kohvi. Kui kedagi huvitab, siis hosteli nimi on Franz Josef Montrose - võin julgelt soovitada. Seal oli isegi tasuta wifi, mis siin maal polegi nii tavaline. Internet on siin muide kordades kallim kui Austraalias ja isegi telefonilevi on ainult suuremates asulates. 

Järgmisel päeval käisime Foxi liustiku juures, aga mitte enam pikematel matkadel ja sõitsime suurte mägede vahelt läbi Haast Passi sisemaale Wanaka suunas. Vaated, mida me tee peal nägime, olid vist isegi kaunimad kui tavaliselt (sest Uus-Meremaal on peaaegu iga suvaline autosõit juba vapustavate vaadetega).

Tee Foxi liustikule.

Liustikujärved on kõik müstiliselt sinise veega. See on põhjustatud kvartsist ja teistest mineraalidest, mis on aastatuhandetega üliväikesteks osakesteks hõõrutud.

Järjekordne sinise veega jõgi kusagil Haasti kandis.

Elasime autos ja sõime iga päev värskes õhus.

Järgmine koht, kus vähe pikemalt peatusime, oli Wanaka linn. Võtsime seal ette väikse matka Diamond Lake juurest üles Rocky mäe tippu, kust nägi Wanaka järve ja kauneid maastikumustreid. Pildid räägivad iseenese eest.

Teel Rocky mäe tippu.

Vaade mitte veel päris tipust.

Wanaka järv kauguses.

Edasi viis meie tee Queenstowni, mis nimetab ennast "maailma seikluspealinnaks". Tõepoolest, esimene külastus kohalikku infopuntki andis aimu, miks. Seal oli sadu brošüüre erinevatest meelelahutusvõimalustest. Maailma kõrgeim bendžihüpe, langevarjuhüpe, kümneid erinevaid veespordivõimalusi, matkarajad, maastikuratta rajad, paadisõidud, kanjoni ronimine, kaljuronimine ja mingeid veidraid asju, millele ei oska kuidagi nimegi anda. Talvel muutub Queenstown suureks suusakeskuseks. Ühtlasi annab kõik see lõbu head võimalused rahakoti kergendamiseks, sest tasuta ei saa siin peaaegu midagi.

Uusmeremaalased kohe oskavad turistidelt raha välja meelitada. Igasugune meelelahutus on väga kallis, eriti võrreldes Austraaliaga. Isegi osade matkaradade eest peab maksma. Kui aga on soovi mitmepäevasele matkale minna ja matkarajale jäävasse hütti ööseks jääda, siis selle eest tuleb välja käia rohkem kui nii mõnegi hosteli eest. 

Päris kõige eest siiski ei pea maksma. Kuulsime tänaval tuttavaid helisid ja nägime lustlikes riietes mehi musitseerimas. Küsisin, kust nad pärit on ja sain vastuse, et nad on Vanuatult. Juba seal olles tahtsime sealset kohalikku muusikat endaga kaasa võtta, kuid meie teele ei sattunud ükski heliplaat ja nüüd Uus-Meremaal avanes meil see võimalus. Ostsime pikemalt mõtlemata Motueka String Bandi kodukootud CD plaadi ja saame kodus selle saatel Vanuatus veedetud toredat aega meenutada. 

Queenstown asub Wakatipu järve ääres, mis pakub palju võimalusi erinevaks veespordiks. 

Queenstowni talispordilembusest annab aimu see vanadest lumelaudadest tehtud tool.

Köisraudteega viis mäe otsa, kus oli kauni vaatega buffee-restoran, kus me ka söömas käisime.

Queenstownist sõitsime edasi Te Anau nimelisse linna, mis asub Fiordlandi provintsis. See piirkond on nagu nimestki aimata võib, tuntud oma fjordide poolest. Sõitsimegi kohe Milford Soundi poole, mis on armastatud reisisihtkoht paljude Uus-Meremaad külastavate turistide poolt ja kui me juba siin oleme, siis vaatama ka, mis kohaga õigemini tegu on. Tee äärde jäi veel kauneid kohti, lupiinipõlde, mägesid ja matkaradu. Ronisime Key Summiti tippu mööda põnev matkarada, mis viib kõigest kolmetunnise rännaku käigus läbi sammaldunud ja tilkuva ürgmetsa ning alpiaasa. Mäe tipus on märgala ja see meenutab kangesti kodumaiseid rabasid. Selge ilmaga reedavad asukohta ümbritsevad kõrged mäed, aga meie sealoleku ajal oli kõik pilvedega kaetud ja vihma sadas. Selle üle pole tegelikult suurt imestada, sest see piirkond on aastaringselt sademethulga poolest maailma esirinnas. Näiteks Milford Soundi asulas sajab aasta peale keskmiselt 6500 mm ehk 6,5 meetrit vett taevast alla. 

Lupiinid on kenad lilled, aga valge inimese sisse toodud, et "alpimaastikku ilusamaks muuta". Seetõttu on paljud kohalikud taimeliigid siit maastikult minema peletatud. 

Brüoloogidel ehk sambluurijatel siin igav ei hakkaks.

Isemoodi samblikud.

Key Summiti matkarajal võis näha täitsa kodumaist rabamaastikku.

Võlumets.

Mõnus laagriplats mägede vahel.

Sõitsime Milford Soundi asulasse et minna väiksele paadikruiisile. Milford Sound on nagu eespool mainitud, üks väga märg koht. Seetõttu pole ka imestada, et need vaated, mida me seal nägime, polnud päris sellised nagu postkaardil. Selge ilmaga näeb seal Mitre Peaki, mis tõuseb merepinnalt enam kui 1600 meetri kõrgusele. Meie nägime ainult uduseid mäekülgi, kuigi tegelikult lisas udu ja vihm kohale ainult müstilisust. Kaunis on see koht iga ilmaga, kosed ikka voolavad ja ega mäed ka kuhugi kao. Muide, selle koha nimi Milford Sound on eksitav, tegelikult peaks see olema Milford Fjord. Sound on üle ujutatud jõeorg, samas kui fjord on tekkinud liustiku sulamisveest.

Olime palju kuulnud keapapagoist, kes pidavat olema üks "kaval tegelane" (mida iganes see tähendab). Lootsime seda lindu juba ammu näha, kui lõpuks ühes autoparklas nägime lausa mitut kead. Keasid kutsutakse mägede klounideks ja üsna pea saime aru, miks. Samal ajal kui ma kükitades ühte kead pildistasin, tuli teine kea mind tagumikust näksama. Kolmas kea lendas kõrvalasuvale autole ja hakkas kojamehi ära kakkuma. Lõpuks suutis riukalik lind auto katuselt iluliistu ära tõmmata. Väidetavalt teevad nad selliseid asju puhtalt igavusest. Kead on väga intelligentsed linnud, nagu teisedki suured papagoid. Kokku elab Uus-Meremaal kümmet liiki papagoisid, kõik endeemilised.

Toiduga õnnestus mul üks kea poseerima meelitada. Pakkusin talle kõrvitsaseemet, aga sellest ta ei huvitunud.

Milfordist võtsime ette pikema sõidu ja läksime edasi läänerannikule, Oamaru linna, mis on Uus-Meremaa aurupunki pealinn. Aurupunk või ingliskeeles steampunk on fantaasia žanr, mida iseloomustavad 19. sajandi tööstusrevolutsioonist mõjutatud ulmelised masinad ja tegelased. Käisime selleteemalises muuseumis, kus nägi kõikvõimalikke masinaid ja tegelasi, mis kõik olid vanarauast tehtud. Küllap paljude arvates pole see mingi kunst, vaid ainult risu ja vanaraud, kuid meile seal nähtud masinad ja skulptuurid meeldisid.

Teel Oamarusse käisime rannal pingviine vaatamas. Häbelike pingviinide jälgimiseks oli rannale ehitatud piilumisputka. Pingviine kahjuks ei näinud.

Apokalüptiline vedur.

Orel, millega sai üsna omamoodi helisid esile kutsuda.

Nagu mingi Mad Maxi filmist pärit masin.

Teel Oamarust Mount Cooki rahvusparki peatusime kohas nimega Clay cliffs, kus olid kõrged kummalised kaljud ja ei ühtegi silti. Ei kohanud seal ühtegi hingelist, ainult lambaid.

Clay cliffs.

Reisi üheks tipphetkeks oli kahtlemata Mount Cooki rahvuspark. Sealsed matkarajad olid kaunid ja ilmaga vedas meil tohutult. Kerge paaritunnine jalutuskäik Hooker Valley rajal viis meid läbi alpimaastiku üle mägijõgede täitsa Mount Cooki jalamile. Uus-Meremaa kõrgeima mäe tipp jäi siiski pilvedesse, aga dramaatiline oli maastik seal siiski. Mägedevahelisel laagriplatsil veetsime oma siin oldud aja külmeima öö, aga vaade lumistele mäetippidele ja kaunis tähistaevas panid ka külmatunde unustama. 

Ööbisime Pukaki järve ääres koos teiste ränduritega. 

Türkiissinine liustikutoiteline Pukaki järv.

Teel Mt Cooki rahvusparki.

Mt Cook pilvedest kõrgemale pürgimas.

Järgmisel päeval käisime Sealy Tarnsi matkarajal ja see viis meid järske ja pikki treppe mööda kõrgele üles, kust nägi hästi Mount Cooki ja Tasmani liustikku. Võimas oli vaadata, kuidas Tasmani liustiku küljest suured jää- ja lumetükid murduvad ja nagu kõuemürinaga allapoole liiguvad. Tundus nagu see juhtuks aeg luubis, sest helid jõudsid meieni tükk aega hiljem. Mägesid ei tasu eales alahinnata ja seda tuletas meelde ka mälestussammas kõigile Mt Cooki ümbruses hukkunutele.

Sealy Tarnsi matkaraja lõpus (või tipus) oli väike peegeljärv. Jäämassiiv vasakul on Tasmani liustik, paremal purustab Mt Cook pilvi.

Sealy Tarnsi matkarada viis nii kõrgele, et autoparkla paistab tipust vaid väikse kribuna.

Tasmani liustik vasakul, Mt Cook meie vahel.

Mt Cook on ikka nii kõrge, et pilved takerduva sinna.

Omanäoline Mt Cook.

Pärast matkamist Mt Cooki juures sõitsime jälle rannikule, täpsemalt Uus-Meremaa suuruselt kolmandasse linna Christchurchi. Veel mõned aastad tagasi oli Christchurch isegi riigi suuruselt teine linn, aga see sai 2011. aastal maavärinas tõsiselt kannatada ja 185 inimest kaotasid elu. Pärast seda on paljud kohalikud otsustanud purustatud linnast lahkuda. Maavärina epitsenter asus just Christchurchi kesklinna all ja nüüd, peaaegu 5 aastat hiljem on maavärina mõjusid ikka veel näha. Christchurch on hea meeldetuletus sellest, et kogu see piirkond siin on geoloogiliselt ikka üsna ebastabiilne ja maavärin või tsunami (Põhjasaarel ka vulkaanipurse) võivad inimese loodud maailma kiirelt purustada. Aga nagu tihti juhtub, leitakse rasketes oludes natukenegi lohutust kunstist ja tänavakunsti oli Christchurchis palju. Väga põnev lahendus oli Re:start ostukeskus, mis on loodud värvilistest merekonteineritest, kus asuvad poed ja kohvikud, konteinerite vahel on aga elust pulbitsev avalik ruum, kus sõpradega istuda ja kuulata tänavamuusikuid.

Christchurchi katedraal sai maavärinas kõvasti kannatada ja kaotas oma torni.

Merekonteineritest ostukeskus Re:start

Majade varemeid on Christchurchi kesklinnas palju. 

Christchurchi kunstimuuseumile kirjutatud loosung kinnitab, et "everything is going to be allright".

Christchurchist sõitsime mööda rannikut edasi põhja poole suvituslinna Kaikourasse. Nägime seal eriti ülbeid hülgeid, kes inimestest üldse välja ei teinud ja keset autoparklat uinakut tegid. Üleüldse muutusid hülged reisi jooksul nii tavaliseks, et jõudsime nendega täitsa ära harjuda. Sellele vaatamata läksime meresüstaga sõitma ning saime hüljestele paari meetri lähedale sõita. Nad olid ise ka uudishimulikud.

Terve parkimiskoha hõivanud suur isahüljes tekitas turistides elevust.

Pärast süstamatka oli kõht tühi ja otsustasime mekkida kohalikku delikatessi crayfishi ehk mingit sorti merivähki. Polnud küll päris nii suur kui homaar ehk lobster, aga suurem kui meie jõevähk. Maitselt on jõevähk siiski etem.

Uus-Meremaa on paljude toidu ja joogi nautijate austraallaste poolt armastatud reisisihtkoht ja saime ka ise sellele kinnitust. Pea igas poes sai osta musta leiba ja mõnes kohas oli see õige musta leiva maitsega. Võite ette kujutada, kui õnnelikud me olime, sest isegi Austraalia suuremates linnades pole must leib üldsegi tavaline. Jaanikale meenus selle peale kohe Kreisiraadio škets.

Uus-Meremaal on palju väiksemaid ja suuremaid juustupoode, kus kohe leti taga ruumis valmivad maitsvad juustud. Esimest korda proovisime lambapiimast valmistatud juustu, lisaks kõiksugu vanu pikantse maitsega delikatessjuuste. Lisaks pakutakse siin laia valikut mereande. Oleme proovinud kohalikke karpe, mida süüakse nii suitsutatult kui ka küüslauguga maitsestatult. Kord korjasime isegi rannast mõned karbid ja praadisime neid oma matkapliidil. Kõlbasid süüa küll! Proovisime ka paua karpi, mille karbist valmistatakse ehteid ja muid nipsasjakesi, karbi liha aga süüakse. Siin saab üsna kerge südamega mereande nautida, sest looduskaitse on siin väga heal tasemel ja kalavarude taastamiseks on loodud palju merekaitsealasid ja kõiksuguseid kalapüügi regulatsioone.

Loodushoiu seisukohalt teeb Uus-Meremaa vähemalt esmapilgul vaadates Austraaliale silmad ette. Siin tegeletakse palju prügi sorteerimise ja taaskäitlemisega, Austraalias ei võeta kuskil isegi taarat vastu. Uus-Meremaal sõidetakse väiksemate ja ökonoomsemate autodega, aga see ilmselt tuleneb eekõige kõrgemast kütusehinnast, mis on peaaegu Euroopa tasemel.

Kohalik merivähk

Sellega hakkasidki meie seiklused Lõunasaarel lõppema ja sõitsime praamile minekuks Pictoni linna, et tagasi Põhjasaarele sõita, sest reisi algus ja lõpp olid Aucklandis. Veel enne tegime tee peal peatuse kohas nimega Sawcut Gorge, kus Jaanikal õnnestus näha suuri angerjaid ja müstilisi kaljulõhesid.

Pühade tõttu õnnestus meil soetada praamipilet öisele sõidule, mis pidi väljuma kell 2 öösel. Kehvasti korraldatud praamiliikluse tõttu väljus praam alles 3.30 ja kohale jõudis ka hilinemisega - alles kell 7 hommikul. Lisaks oli praam kogu sõidu ajal kreenis, sest kõik veoautod olid laetud ühele poole praami. Kohalikel oleks Vjatšeslav Leedolt praamiliikluse korraldamises palju õppida. Zombidena Wellingtoni jõudes otsisime vaiksema parkla ja läksime magama.

Kui olime päeva maha maganud, sõitsime Tongariro rahvusparki, et ette võtta üks siinse maa paremaid päevamatku Tongariro alpine crossing. 19,4 kilomeetrine matk üle alpiaasade ja vulkaanilise maastiku oli kindlasti üks reisi tipphetki. Kaunid vaated vaheldusid veel kaunimate vaadetega, kauguses võis näha tossu mäe seest kerkimas. Möödusime lähedalt punast värvi vulkaanikraatrist, millel ongi nimeks Red Crater. Nägime smaragdrohelisi järvekesi, millel ongi nimeks Emerald Lakes. Kui matka üle nuriseda, siis vaid selle üle, et me tegime seda tagurpidi. Rada on meeletult populaarne ja meile tuli vastu sadu ja sadu inimesi, sest meie tegime seda rada raskemat pidi. Teistpidi matkates läbitakse rada 5-6 tunniga, meil kulus 7,5 tundi.

Huvitaval kombel ei olnud me reisil selle hetkeni kohanud ühtegi eestlast. Omakeskis arutasime, et kui me üldse reisi jooksul mõnda kaasmaalast näeme, siis just siin matkarajal. Nii oligi ja kõige tipuks oli tegemist minu tuttavaga, kes oma neiuga samuti Uus-Meremaad avastas. Rajal edasi kõndides nägime veel ühte eestlast.

Mäest kerkiv suitsusammas lubab arvata, et seal toimub miski vulkaaniline tegevus.

Vulkaanilised kivid sobisid hästi jõuharjutusteks.

Vasakul Emerald lakes, paremalt paistab punane vulkaanikraater.

Red Crater

Sõrmuste Isanda filmidest tuntud Mt Doom ehk Hukatuse mägi kannab tegelikkuses nime Mt Ngauruhoe.

Pärast matka sõitsime Taupo linna ja avastasime, et seal on geotermaalne oja, kus ennast kosutada. Vesi oli seal kuum, üle 40 kraadi ja pikalt vees olla ei kannatanudki. Õnneks suubub kuum oja seal jõkke, niiet on võimalik nii vees mõnuleda, et pool keha on külmas ja pool keha kuumas vees. Vahepeal käisid ka pardid varbaid näksimas. Looduslik spa missugune! Igatahes oli väga mõnus lõõgastus pärast väsitavat matka. Kõige tipuks oli see tasuta, mis nii tavaline polegi, sest Uus-Meremaal pole tasuta asju palju. 

Huka kosk Waikato jõel.

Jõulud möödusid meil teist aastat järjest kaugel kodust ja sarnaselt Eestile ka lumevaeselt Uus-Meremaa suurimas linnas Aucklandis. Ei hakanud hostelis liialt kokkama, veetsime õhtu rahulikult. Käisime õhtul linna peal jalutamas ja tegime tagasihoidliku õhtusöögi, sest reisiväsimus oli suur ja muljeid oli ka juba palju kogunenud.

Aucklandi raekoda ja teletorn.

Jõulukaunistused Aucklandis.

Aastavahetus möödus seekord Sydneys rahvamasside keskel. Väidetavalt oli Sydney kesklinnas 1,6 miljonit inimest, mida on päris keeruline ette kujutada, kuigi rahvast oli tõesti palju. Saluut oli ka ütlematagi võimas. Nüüd aga oleme juba tagasi tuttavas kohas Renmarki linnas, kus me varsti teist hooaega Angove'i veinitehases alustame.

Leidsime ilutulestiku vaatamiseks päris hea koha, kuid läksime sinna igaks juhuks 8 h varem kohale.