Tais korallide vahel

Oleme juba peaaegu kuu aega Eestis olnud ja reisimuljed hakkavad vaikselt hägustuma. Siiski tahaks veel viimased seigad oma üle pooleteist aastasest reisimisest Teieni tuua.

Meie lahkumisele Austraaliast aitasid kaasa toredad eestlased Elari ja Reelika, kes meid lennujaama sõidutasid, kuid enne seda kutsusid meid õhtust sööma ja näitasid linna. Aitäh!

Kuidas Austraaliast otse Eestisse lennata?! Tee peale jääb ju ootamatusi täis Kagu-Aasia. Seega otsustasime enne kodumaale naasmist veel poolteist kuud selle maailma nurga riike avastada. Esimeseks sihtkohaks oli Tai, kuid enne seda oli meil pikk vahepeatus Singapuris, kus meil oli rõõm kohtuda Martini sõbra Ranjiniga. Kuidas Martin mõnda singapurlast üldse teab? Eks ikka Brasiilias jalgpalli MM-il vabatahtliku töö kaudu. 

Meie Ranjiniga.

Ega me Singapuris palju ringi vaadata ei jõudnudki, kuid kõige kuulsamad verstapostid nägime vist ära küll. Lisaks saime paar tundi kohvikus ka Ranjiniga jutustada.

Heelikssild, Marina Bay Sands Hotell ning kosmoslaeva meenutav Kunstikeskus.

Vee peal "hõljuv" jalgpalliväljak.

Singapuris oli palju põneva arhitektuurilise lahendusega hotelle ja kaubanduskeskusi.

Taga on Singapuri kuulsad aiad.

Tehislikud megapuud, kus peal kasvavad orhideed.

 Martin poseerib Marina Bay Sands hotelliga. 

Veetsime ühe öö ja päeva Bangkokis. Uudistasime linna, maitsesime kohalikke toite. Tai toidud on imehead! Nad kohe oskavad valmistada kõiksugu nuudliroogasid, suppe ja liha. Tänavatel müüakse värskeid tükeldatud puuvilju ja muud head, paremat.

Bangkokis on väga palju uhkeid budistlikke templeid, pildil on Kuldse Budhha tempel.

5,5 tonni kaaluv kullast Buddha kuju, kuhu budistid tulevad palvetama ja ande tooma.

Tai kuninga pilte nägi nii poodides, hotellides kui ka tänavatel. Võib-olla on tegu Tai viimase kuningaga, sest juba praegu on riigis võimu haaranud sõjavägi. Samuti pole kuninga troonipärija rahva seas eriti populaarne.

Põhiliselt tulime Taisse siiski hoopis teisel eesmärgil, ees ootas viiepäevane sukeldusreis Andamani merel. Elasime kõik need päevad laeval. Meie päevakava oligi üsna lihtsakoeline, põhilisteks tegevusteks olid sukeldumine ja söömine, ega muud teha väga ei jõudnudki, sest päevas oli meil ette nähtud neli sukeldumist. Nende päevade jooksul tegime endale ka süvasukeldumise paberid, seega võime nüüd vabalt kahekesi sukelduda kuni 30 m sügavusele.

Hea õnne jaoks ehiti laev lilledega, selline on budistide komme.

Mõnus seltskond, kellega me viis toredat päeva merel ja vee all veetsime. Sukeldumas käisime siiski viiestes rühmades. Laeva pardal saime sukeldusmuljeid ja kogemusi jagada, enamik meie kaaslastest olid meist palju kogenumad ja sukeldunud väga erinevates kohtades üle kogu maailma. 

Andamani meres asuvad maailma ühed kaunimad sukeldumiskohad. Korallriffide taastumiseks on pool aastast sukeldumine siinsetes vetes keelatud, enamik Similani saartest on turistidele suletud ja osadel saartel saab peatuda vaid päevasel ajal.

Tegime väikese peatuse Koh Tachai saarel, kus olid imekenad rannad, rannikuvees ujus vähemalt 20 väikest haid ja kõik oli super! Praeguseks muide on see saar turistidele täielikult suletud teadmata ajaks, et kaitsta sealset ökosüsteemi. Tagant järgi hea mõelda, et saime võimeluse seda kaunist saart näha.

Meie lõbus sukeldus-rannalõvide seltskond. See pilt on tehtud Ko Similani saarel.

Kalade ja muude mereelukate värvikirevus ja liigirikkus on siin märkimisväärne, vee läbipaisvus väga hea. Siinsetes vetes võib kohata ka maailma suurimat kala vaalhaid, keda me kahjuks ei näinud, kuid muud põnevat selle eest küll. Laevalt silmasime mööda ujuvat küürvaala ja veest välja hüppavaid lendkalu. Las pildid räägivad enese eest! Kõik järgnevad veealused pildid on tehtud meiega kaasas olnud fotograafi Rich Carey poolt. Aitäh talle ägedate piltide eest!

Laeva pardalt nägime hiid-sarvikraid.

Korallide värvikirevus Koh Tachai lähedal.

Kõigi lemmikud meriroosahvenad (rohkem vist tuntud kui Nemod).

Vimpelkalade parv (ladina keeles Heniochus Acuminatus).

BBC loodusfilmidest teada tundut pallikujuline kalapalv, mis liigub kui üks organism, Vahva oli vaadata, kuidas barrakuudad mitmelt poolt parve ründasid.

Tegu on vist mingit liiki merinõelaga, kahjuks ei tea ma nime.

Merihobuke Hippocampus comes.

Meie sukeldusseltkond kohtus mitmeid kordi hiid-sarvikraidega. Süda jättis lausa lööke vahele, kui see majesteetlik loom vaikselt meie poole ujus. Martin on see krõnksus jalgadega ja ma olen üleval. Sellel hetkel nägime lausa kahte isendit.

Ka järgevatel päevadel kohtusime sukeldudes hiid-sarvikraidega.

Hiid-sarvikrai siruulatus võib küündida seitsme meetrini ja ta võib kaaluda kuni kaks tonni.

Vee all oleme sukeldusbuddyd.

Sukeldusime suurte kivide vahel. 

Lobster ja kivikohaga.

Papagoikala.

Kompositsioon hiidmoreeniga.

Nägime sukeldudes palju imeilusaid merelimuseid.

Moreene nägime nii palju, et lõpuks me isegi ei kartnud neid.

Kalaparves.

Piltidel ei ole veel kõiki mereelukaid, keda kohtasime. Lisaks sadadele erinevatele kalaliikidele nägime seepijaid, kaheksajalgu, krevette, krabisid, merikurke, meremadusid, astelraisid ja lugematuid liike koralle. Kahjuks ei ole paljudel troopikaliikidel eestikeelseid nimesid.

Pärast sukeldusretke veetsime paar päeva Krabis, kus mina vaevlesin toidumürgituse käes, kuid see ebameeldiv kogemus ei suutnud varjutada selle koha ilusaid vaateid. 

Krabi paekivikaljudega ümbritsetud rannad. 

Martin käis uudistamas ranna lähedal asuvaid koopaid. Mul jätkus haigena jõudu vaid rannas peesitamiseks ja ujumiseks.

Jaak Makaak.

Pärdikud on parajad pätid, varastavad inimestelt süüa ja juua, kaklevad omavahel ja teevad puude otsas komejanti.

Päikeseloojand Krabi rannas.

Praegu on madalhooaeg, aga sellele vaatamata oli Krabis palju turiste. Palju oli seal just kohalikke, kes pidasid uusaasta pidustusi. See nägi välja väga naljakas: inimesi pritsiti tänavatel veepüstolite või ämbritega, autosid loobiti värviga, kõikjal olid ummikud. Täielik läbu! Sellises peomeeleolus jätsimegi Taiga hüvasti.