Maagiline Madagaskar

Miks me sellisesse kohta nagu Madagaskar otsustasime minna? Suurte loodushuvilistena on ilmselt vähe kohti maailmas, mis tunduvad põnevamad kui Madagaskar. Nõnda ei mõelnud me pikalt kui soodsate lennupiletite pakkumist nägime.

Madagaskar on olnud naabruses olevatest kontinetidest eraldatud üle 80 miljoni aasta ja selle tõttu on seal arenenud väga omalaadne fauna ja floora, üle 90% Madagaskari looma- ja taimeliikidest on endeemilised ja neid ei leidu looduslikult kusagil mujal. Madagaskarit peetakse üheks bioloogilise mitmekesususe nn kuumaks täpiks (inglise keeles biodiversity hotspot)- kohaks, kus on märkisväärne looduslik mitmekesisus on inimese poolt tõsiselt ohustatud. Kui Madagaskari rahvastik jätkuvalt kasvab ja sealseid metsi hävitatakse edasi samas tempos, siis ilmselt oleme oma eluajal juba paljude sealsete unikaalsete liikide ulatusliku hävimise tunnistajateks. 

Madagaskarit kutsutakse punaseks saareks ja kohe, kui lennukiaknast see maa paistma hakkas, sain aru miks. Valdavalt künkliku pinnamoega Madagaskar oli vähemalt mandri keskosas tõesti väga kuiv ja punaka varjundiga.

Madagaskar asub subtroopilises kliimavöötmes ning nagu seal regioonis ikka, on ainult kaks hooaega. Meie saabusime saarele kuiva aastaaja lõpus, küllap seetõttu paistis saare punasus kaugele. Lennukilt maha astudes tervitas meid lõunamaine kuumapahvak, mis oli Eesti sügisest saabujatele mõnusaks turgutuseks.

Madagaskari pealinna Antananarivo (linna nimi on isegi kohalike jaoks liiga pikk, nii kohalikud malagassid kui meie ütleme siitpeale Tana) lennujaam oli tilluke ja väsinud, kindlasti väiksem veel kui Tallinna lennujaam ja lisaks meie Airbus A330-le oli seal ainult üks suuremat sorti lennuk. Saime aru, et turistide hordid meid siin ees ei oota, kuid eeldasime, et seda näljasemalt ootavad meid teispool turvaväravaid taksojuhtide karjad, ent ka see polnud probleemiks.

Kuigi üldiselt planeerime Jaanikaga oma reisid täielikult ise, siis seekord kasutasime suhteliselt suurel määral kohaliku giidi abi. Madagaskar on endise Prantsuse kolooniana prantsusekeelne maa ning ainult inglise keelele lootma jääda ei saa. Seetõttu oligi meil lennujaamas vastas kohalik giid Nolavy, keda trip.ee lehel paljud eestlased kiitsid. Nolavy oli sõbralik ja abivalmis ja äratas kohe usaldust, aidates lennujaamas leida soodsaima kursiga valuutavahetuse. Olles natuke eurosid kohaliku valuuta ariaryde vastu vahetanud, saime kohe miljonärideks. Rahahunnik ei mahtunud reaalselt rahakoti vahele ära, sest suurim kupüür on seal 20 000 kohaliku ariary väärtuses, mis teeb umbes 5 eurot. Jõukale lääne inimesele võib tunduda kentsakas, aga ei tasu unustada, et Madagaskar kuulub kõikvõimalikes erinevates arvestustes kümne maailma vaesema riigi hulka ja ligi 70 protsenti elanikest peab läbi saama vähem kui ühe dollariga päevas.

Kauguses paistab Antananarivo ehk Tana, esiplaanil riisipõllud.

Seda arvesse võttes olime valmistunud kultuurišokiks, kuid lennujaamast Tana kesklinna poole sõites ei tundunudki pilt kõige hullem. Tee ääred olid palistatud tühjade plastpudelite ja muu plastiprügiga, nagu arengumaades ikka, aga üldiselt oli seda vist vähem kui Aasias. Äkki see tuleneb vaesusest, äkki malagassidel ongi vähem asju ja tekib vähem prügi, mida tee äärde visata? Peale prügi hakkasid silma mõlemal pool teed lõputud riisipõllud ning iga natukese aja tagant telliste põletusahjud. Nolavy teadis rääkida, et riisi saab siin aastas kolm saaki ning riisikasvatuse vahepeal on kombeks savisest pinnasest telliseid vorpida, mida siis sealsamas põletatakse. Eks see ka näitab vaesust, sest selline omaette nokitsemine ei ole kindlasti nii efektiivne kui üks suur tellisetehas.

Lõputud riisipõllud

Veel viitas vaesusele teedel vurav autopark, mis sisaldas läbilõiget vähemalt viimase 60 aasta Prantsuse autotoodangust. Kõikvõimalikud Renault’d, Peugeot’d ja Citroenid, mis peaksid ammu paiknema paremal juhul kuskil muuseumis, kehvemal juhul romulas, liikusid siin jumala abiga ringi. Paljud neist masinatest sõidavad taksot ja korra õnnestus ühe 70ndate Renault 6 tagaistmel ka sõita. Taksosõidu kogemus oli omapärane, sest pool rahast, mis me taksojuhile andsime, läks kohe kütuse peale. Taksojuht keeras pärast meie peale võtmist esimesse tanklasse ja tankis seal umbes 2 euro eest kütust.

Tana tänavatel andsid tooni Prantsuse autod.

Vaatamata vaesusele tundusid inimesed rõõmsad ja olid meiega sõbralikud. Aafrika kohta on Madagaskari kuritegevus üsna madal ning kuigi Tanas ei soovitatud pimedas liikuda, jäime linnas jalutades ootamatult pimeda kätte, sest nagu lõunamaades ikka, tõmbab päike juba kella 6 paiku kiirelt looja. Siiski ei tundnud me end pimedatel tänavatel söögikohta otsides küll kordagi ohustatult.

Tana tänavad

Söögikohta jõudes oli otsimine seda väärt. Madagaskari toidust võiks vist kirjutada eraldi peatüki. Seal segunevad kohalikud road prantsuse köögiga. Kohalikud söövad peamiselt riisi, aga pidulikel puhkudel süüakse kohalikku küüruga veist nimega seebu. Proovisime meiegi korduvalt seebuliha, olgu see siis kookose, vanilje või rohelise pipra kastmes, iga kord oli maitsev. Prantsuse köögile kohaselt võis toitu tellida ka friikartulitega või muude lisanditega. Teede ääres müüdi pikki prantsuse saiu ning tillukesi banaane, mangosid ja lausa meie lemmikut jakat (inglise keeles jackfruit). Toidus ei pidanud me vist küll kordagi seal pettuma.

Teeäärne toiduturg

Jaanika näitab saaki, suurem on jackfruit ehk jaka ja väiksem on chreimoya ehk annoona.

Aega oli meil Madagaskaril vähe ja pealinnas veetsime esialgu ainult ühe öö. Juba järgmisel varahommikul sõidutas Nolavy meid kohalikku bussijaama, kust väljuvad taxi-brousse’id ehk marsruuttaksod Lõuna ja Lääne suunas. Olime juba enne kukke ja koitu bussijaamas, sest nii on sealmaal kombeks. Kohale jõudes nägime, miks. Mercedes-Benz Sprinteri mikrobusside katustel olid raamid, kuhu reisijate kohvrid ja näiteks ka puurid kanadega peale laoti. See võttis tublisti üle tunni aja aega, sest kotid tuli pakkida ja korralikult kinni siduda, et pikal ja rappuval teel sõites midagi kaotsi ei läheks. Jätsime Nolavyga mõneks päevaks hüvasti ja saime lõpuks liikuma alles pärast päiksetõusu, rohkem kui tund aega esialgu planeeritust hiljem.

Selle sinise mikrobussiga me Morondavasse sõitsimegi. Meie kotid on katusel koos kohalike kohvrite ja kanapuuridega.

Sihtkohaks oli meil saare läänerannik ning linn nimega Morondava, kust algavad mitmed retked ahvileivapuude ja teiste looduslike imede juurde. Tee sinna oli aga vaevaline. Loksusime ilma konditsioneeri ja mugavusteta bussis ligi 14 tundi, peamiseks meelelahutuseks raadiost kõlavad kohalikud malagassikeelsed hitid, filmi vaatamise asemel vaatasime aknast kauneid vaateid. Kuna sõitsime risti läbi saare, saime rohkem aimu Madagaskari olemusest. Enamik teest pakkus hunnituid vaateid Madagaskari küngastele, mis valdavalt olid kaetud heina või madala haljastusega. Kohati nägime savanni, aga päris metsa ei olnud. Tee viis meid üle nireks kuivanud jõgede, mis aga andsid aimu, et märjal aastaajal on nad päris võimsad ja veerikkad. Teed olid enamasti täiesti kohutavad, mitmel pool oli auke rohkem kui asfalti.

Vaade autoaknast teel Morondavasse. 

Siin on natuke näha, millise kvaliteediga oli maantee.

Mõistagi jäi teele üksjagu väiksemaid ja suuremaid linnasid ja külasid ning õnnestus näha, kuidas elavad malagassid väljaspool suurlinna. Kõikjal, kus auto peatus, tulid lapsed midagi müüma, kas siis korve või puuvilju. Tundus, et nad passisidki terve päeva ühe koha peal oma korvidega lootuses, et paar korda mööda sõitvast bussist keegi midagi ostab. See tõenäosus on väike, sest me olime ainsad vazhad ehk valged inimesed bussis, ülejäänud olid kohalikud. Enamik valgeid inimesi rendivad kogu Madagaskari retkeks džiibi koos juhiga, sest nii on mugavam, aga muidugi ka kallim. Meil polnud kohalikega reisimise vastu midagi, pigem oligi huvitavam.

Morondavasse jõudsime juba pilkases pimeduses ja kuna olime terve päev istunud, pidime kurvastama bussijaamas meie ümber tiirelnud taksojuhte, kuna tahtsime kangesti jalutada.  Morondava on üsna väike linn ja seal pole isegi valges suurt midagi vaadata, õhtusest ajast rääkimata. Õnneks leidsime suurema vaevata üles oma hotelli, mis asus otse mere ääres. Tuli välja, et lausa liiga mere ääres ja pool hotelli oli merre vajunud. Hotelli administraator soovitas meil ka leida uus majutuskoht, aga mitte seetõttu, et oleks olnud ebaturvaline, vaid ta kartis, et me ei saa magada kui lained vastu hotelli seina peksavad. Me olime siiski mõõdukalt mures oma tervise pärast kui me oleks pidanud sinna jääma ja otsustasime leida uue majutuskoha, mis ei olnud nii lihtne kui oleks arvanud. Kuigi me ei näinud kusagil ühtegi turisti, olid kõik hotellid, kuhu me sisse astusime, täielikult välja müüdud. Lõpuks saime löögile ühes hotellis, kus püstitasime oma hinnarekordi – saime toa umbes 10 euro eest ja see ei olnudki nii õudne kui sellise raha eest arvata võiks. Õhtusöögiks sõime maailma suurimaid krevette kõrvalasuvas rasta-teemalises restoranis, kus omanik Rasta Jean mängis lisaks oivalisele teenindusele pilli ja laulis Bob Marley lugusid.

Maailma suurimad krevetid Rasta Jeani söögikohas. 

Järgmisel hommikul läksime pildi tegemiseks tagasi hotelli juurde, kus me algselt plaanisime ööbida. Öösel tõusuvee ajal oli vesi peaaegu ukseni. 

Järgmisel hommikul tuli meile vastu džiip, mis viis meid Kirindy rahvusparki keset suurt metsamassiivi. Kuna käisime Madagaskaril kuiva aastaaja lõpus, oli mets täiesti ära kuivanud, metsaalune oli kaetud langenud ja ära kuivanud lehtedega. Vaatepilt meenutas mõnevõrra isegi talvist kodumaist metsa, ainult et lund ei olnud ja õhus valitses enam kui 30 kraadine leitsak. Kohalike sõnul muutub kuiv Kirindy mets esimeste vihmade saabudes kiiresti lopsakaks džungliks.

Ööbisime Kirindys mingis ökomajutuses omaette mõnusas bangalos, kus elekter oli olemas igal õhtul vaid mõneks tunniks ja kuhu kohalikud vedasid iga päev vett juurde. Bangalote ümber oli vaid paks mets ning kohalike sisse tallatud radade rägastik, mida kasutatakse peamiselt turistidele loomade näitamiseks. Kuna majutuskohas polnud midagi teha, hakkasime ka ise mööda teed metsa avastama. Ei möödunud kaua, kui kuulsime tee äärest justkui sigade röhitsemist, ent need ei olnudki sead, vaid hoopis kari leemureid, kes nosisid maast midagi söögiks ja ei teinud meist õieti väljagi. Leemurid on üsna julged ja poseerivad hea meelega fotode tegemiseks.

Eastern brown lemur (Eulemur fulvus)

Tagasi bangalote juurde jalutades saime pahandada, et me omapäi uitama läksime, sest metsas pidavat olema Madagaskari suurimaid imetajaid fossasid. Fossa on ainult Madagaskarile omane kiskja, kes pole kuidagi suguluses kaslastega, kuigi välimuselt meenutab vahest kõige enam pika sabaga puumat. Ta on suguluses hoopis mangustitega, keda samuti Madagaskarilt leida võib. Fossa on hea näide konvergentsest evolutsioonist, sest kuigi Fossa arenes miljonite aastate jooksul täiesti eraldiseisvalt mandri-Aafrika lõvidest ja teistest kaslastest, arenesid tal sarnase kujuga pea, küünised ja muud jahipidamisel kasulikud omadused. Fossa näeb nunnu välja, aga tegelikult on ta ohtlik, kuigi mitte eluohtlik. Selle tõestuseks näitas giid oma jala peal armi, mis nägi välja nagu üks hästi suur kass oleks teda küünistanud.

Fossade pärast me muide Kirindy metsa läksimegi, sest väidetavalt on just seal suurim tõenäosus seda kiskjat kohata. Ning juba paari tunni pärast hõikaski giid meid enda juurde, sest fossa oli tulnud lausa laagriplatsile. Fossadel on praegu jooksuaeg ja neid näeb praegusel ajal mitmekesi seltsimas, meie nägime korraga maid jagamas ühte emast ja kahte isast fossat. Nägime kohe ka fossade ohtlikkust – üks turist läks fossale lähemale, et head pilti saada ning fossa hakkas omakorda tema poole liikuma, et rünnata. Päästis ainult veel giidi sekkumine, kes hakkas kõva häält tegema ja oksaga vastu maad taguma.

Fossad laagriplatsi juures.

Fossad olid uudishimulikud, nagu kassid. Siin üritab üks kappi muukida.

Järgnevatel päevadel nägime laagriplatsil fossasid korduvalt. Tundus, et nad on inimestega harjunud, käisid pidevalt köögi juures luuramas ning laagriplatsilt pisut eemal prügimäel kanakonte ja muid jäänuseid söömas. Ühel õhtusöögil tuli fossa lausa varjualusesse, kus me sõime ja jooksis meie laua alt läbi nõnda, et ta saba puudutas me jalgasid. 

Kirindy mets oli loomade seisukohast täiesti imeline. Iga kord kui väljas jalutasime, nägime jälle mõnda looma või lindu, keda me varem näinud ei olnud. Päikse loojudes aga viis giid meid metsa, et näha öise eluviisiga leemureid. Meil kõigil olid taskulambid, kuid sellele vaatamata oli millegi märkamine metsas raske, aga meie giid suutis tihedas metsas korduvalt leida üles magavad kameeleonid ja just ärkavad öise eluviisiga leemurid, keda me pildile püüda üritasime.

Phaner pallescens

Avastasime päeval puuõõnes põõnava öökulli.

Uuesti läksime giidiga metsa avastama järgmise päeva hommikul, enne palavat aega. Koos giidiga käies nägime taas rohkem, kui üksinda oleks avastanud. Ta suutis märgata kameeleone, madu ja gekosid ning krooniks olid valged leemurid sifakad. Saime pikalt vaadata sifakade toimetamist- perekondlikke hoolitsusi, söömist ja nende legendaarseid justkui tantsu meenutavaid graatsilisi hüppeid ja osavat oksalt oksale liikumist. Leemurite vaatlemine on hüpnootiline ja lausa sõltuvust tekitav tegevus ja kuigi alustasime varahommikul, oli kella 10ks juba talumatu leitsak, leemurid jäid toekamale oksale uinakut tegema ja otsustasime ise sama teha, kuid pisut mugavamas kohas. 

Verreaux' sifaka (Propithecus verreauxi)

Sifakad sõid puu otsas lehti, õisi ja liikusid oma pikkade kätega hämmastava osavusega oksalt oksale. 

Paarikuused leemurid olid ema keha küljes nagu takjad.

Sifaka perekond veedab jõudeaega üksteist puhastades, kaelustades ja tukkudes. 

Enamik turiste tulid Kirindysse ainult üheks ööks, käisid giidiga öisel ja järgmisel hommikul jalutuskäigul ja liikusid oma džiipidega edasi. Saime üsna kiirelt aru, miks kõik ülejäänud turistid seal nii vähe aega olid, sest ega seal tõesti midagi teha ei olnud, majutus oli üsna kallis ja ilma eriliste mugavusteta. Kuid meile seal meeldis, sest sai rahulikult aja maha võtta, lugeda ja looduses uidata. Muideks praegune kuiv aastaaeg on ideaalne ka lindude vaatlemiseks, sest neid on kuivas pruunis metsas kergem märgata kui märjal aastaajal. Madagaskaris elab ka palju endeemilisi linnuliike, saime mõned neist ka fotodele jäädvustatud.

Endise prantsuse kolooniana oli Madagaskaril näha tugevaid prantsuse mõjusid. Kohalike seas oli väga populaarne mäng petanque, Madagaskar on muide selles mängus 2016. aastal maailmameistriks tulnud.

Tuttdrongot (Dicrurus forficatus) kutsuvad kohalikud lindude kuningaks.

Tutt-siidkägu (Coua cristata) Kirindy rahvuspargis

Suur siid-kägu (Coua gigas)

Madagaskari vaenukägu ehk toonetutt (Upupa marginata)

Ülejärgmisel päeval tuli autojuht meile järgi ning sõitsime tagasi läbi ahvileivapuude ehk baobabi allee, mis oli päikseloojangul küll maagiline, aga mingi kommertslik maik jäi sellest kohast ka külge, kuna turiste oli seal lihtsalt liiga palju, neid võis lugeda sadades. Baobabid ise on vägevad ja muuhulgas maitsesime nende kuivatatud vilju. Jahune, magusapoolne snäkk sobiks mingis olukorras pähkli asenduseks, aga polnud erilisem maitseelamus. Nende vastu ei tundnud erilist huvi ka meie magamistoas krõbistavad hiired, kes jätsid need sootuks puutumata ja eelistasid selle asemel hoopis prantsuse saia. 

Ainsad suured puud olid ahvileivapuud. Kohalikud elasid sellistes minimalistlikes hüttides ja valmistasid süüa lõkkel.

Alepõllundus on siiamaani Madagaskaril väga levinud, külade kõrval on suurem osa metsamaast maha põletatud.

Ühelt poolt on Madagaskari suureks probleemiks vaesus, kuid sellega käib kaasas ka puudulik haridus ja aina kasvav rahvastik. Rahva toitmine toimub kahjuks loodusrikkuste arvelt. Endiselt tegeletakse seal alepõllundusega, teede ääres näeb üsna sageli inimeste poolt tekitatud tulekahjusid ja seda kust külade kõrval, et endale sellel maal aiasaadusi kasvatada. Paljud metsad ja sealne elurikkus on kahjuks selle tõttu hävinud, elupaigad on fragmenteerunud.

Taamal paistavad sõlme kasvanud baobabid. Kohalikud ütlevad selle kohta armatsejate baobab. 

Baobabid kuulsal baobabide alleel.

Baobabide allee

Järgmine päev möödus taas bussis Madagaskari auklikel teedel Morondavast Tanasse sõites. Teist korda tagasi sõites ei tekkinud sellist igavust mida 14 tunniselt bussisõidult ootaks. Tagumik jäi ikka kangeks, aga kõik need vaated ja väsinuna ebamugavate olude talumises oli mingi meditatiivne võlu. 

Tagasiteel Tanasse.

Kohalikud pesevad oma pesu üsna sogastes kraavides ja kuivatavad riideid nii kividel, põõsastel kui ka lausa asfaltil. 

Tanas ootas meid juba Nolavy ja tema autojuht Angelico, kes viis meid pealinnast ida poole, kus asuvad vihmametsad. Põnev oli autoaknast näha, kuidas paari tunniga muutusid Tanat ümbritsevad karjamaad sujuvalt vihmametsadeks. Angelico viis väikese kõrvalepõikena meid kohalikku reptiiliparki, kus sai näha kõikvõimalikke gekosid, kameeleone ja sisalikke. Muide, Madagaskarist on pärit umbes 2/3 maailma kameeleoni liikidest. Nägime pargis nii palju erinevaid kameeleone, et silme eest võttis kirjuks. Giid arvas, et peaksime reptiilidega lähemalt tutvuma ja pani päris paljud loomad meile käele või õlale. Keeruline on aru saada, mida loomad sellest arvasid, kuid keegi ära põgeneda ei üritanud. Pargis elasid ka metsikud leemurid, kellega kohalikel oli tekkinud nii usalduslik suhe, et nad söid neilt meeleldi otse peost banaani. Enamik Madagaskari leemureid on ohustatud elupaikade hävimise ja vähesel määral ka endiselt toimuva küttimise tõttu, samuti ka Propithecus coquereli. 

Leemurid suudavad vahel oma ilmetega konkureerida kolmanda päeva festivalilistega.

Sifakal (Propithecus coquereli) oli Jaanikale üks salajutt rääkida. 

Panter-kameeleon (Furcifer pardalis)

Calumma parsonii

Kahjuks ei tea, mis kameeleoniga tegu, kuid me kumbki polnud varem sellise välimusega kameeleonit näinud. 

Uroplatus sikorae on tõesti välimuselt nägu samblaga kaetud leht (inglisekeelne nimi mossy leaf-tailed gecko).

See on mõnus ja natuke torkiv tunne, kui geko uudishimulikult su kehal kõnnib.

Järjekordne liik keda võib kohata ainult Madagaskaril - tomatikonn.

Ilusa mustriga kameeleon Furcifer lateralis.

Pärast reptiiliparki jõudsime oma majutuskohta ja kuni pimedani oli meil aega Andasibe rahvuspargis ringi uudistada. Rahvusparki me sel õhtul ei jõudnudki, sest meie majutuskoht oli küll pargi ääres, aga päriselt pargist eraldas meid jõgi ning päris matkarajad algasid mõned kilomeetrid eemalt. Jalutades märkasime teede ääres palju liike, mida tegelikult looduslikult siin leiduma ei peaks, näiteks teepuud ja eukalüpte. Kohalikud teadsid rääkida, et siia on tõesti koloniseerimise ajal asustatud palju mujalt toodud taimeliike, mis on muutunud invasiivseks ja hõivavad kohalike taimede kasvukohti.

Ümbrust avastades oli suur meie imestus, kui nägime suurt soomekeelset silti kirjaga „Suomen luonnonsuojeluliitto“ ehk Soome looduskaitseliit. Lähemalt uurides, selgus et soomlased panustavad alates 2012. aastast koos kohalikega projekti nimega Manondroala ning haldavad koos Mitsinjo loodusparki ja tegelevad kohalike harimisega. Tegemist on väga laiapõhjalise projektiga, mille eesmärgiks on kohalikele selgeks teha, et nii inimesed kui loomad sõltuvad metsadest, kuna metsad aitavad vett puhastada, kaitsevad ekstreemsete ilmaolude eest ja pakuvad võimalusi turismiga raha teenimiseks. Nad toodavad hariduslikke materjale, õpetavad kohalikele alternatiivseid põlluharimise viise, mis võimaldaksid metsa säästa – Madagaskari metsade peamine hävimise põhjus on nende põletamine põldude rajamiseks ning soomlased aitavad koos kohalikega metsa ka istutada. Tänu projektile istutatakse enam kui 25 hektarit metsa aastas, mis on aga kõvasti vähem kui see mets, mis maha raiutakse. Nägime pargi infokeskuses plakateid näiteks sellest, kuidas ehitada kuivkäimlat ja informatiivseid plakateid Madagaskari konnadest.

Soome mõju Andasibe piirkonnas on suurem kui esmapilgul oleks osanud arvata. Mitmed kohalikud kellega seal piirkonnas rääkisime, oskasid mõningaid soomekeelseid sõnu näiteks „kiitos“ ja „hüvä päivää“ kui me ütlesime neile, et me oleme Soome lõunanaabrid.

Võõrliigid on probleemiks ka Madagaskari taimede seas - suurem osa džunglist on eurooplaste sissetoodud taimed. Siin on näha, kuidas käib kohalike puude ette kasvatamine.  

Jalutasime metsas ringi ja märkasime puu peal eriti raskest nähtavat gekot Uroplatus sikorae, olime ütlemata uhked, et me suudame praktiliselt nähtamatuid loomi looduses märgata.

Otsisime tükk aega pika kaelaga Madagaskari endeemilist mardikat Trachelophorus giraffa ja leidsimegi lõpuks.

Andasibe piirkonnas oli palju endeemilisi orhideesid.

Loodusrikkuse poolest on Andasibe piirkond sama rikkalik või enamgi veel kui Kirindy piirkond, aga selle vahega, et Andasibes oli kõik lopsakas ja loomi sellevõrra keerulisem märgata. Seetõttu oli hea giidi olemasolu ekstra oluline. Öisel jalutuskäigul ei oleks me ilma hea giidita märganud mitte kedagi, kuid meie giid oskas meile üles leida tillukesed sentimeetri pikkused pügmee kameeleonid, konnad ja öised leemurid. Häid pilte meil nendest küll ei ole, selleks läheks tarvis kordades kangemat fototehnikat.

Järgmisel hommikul ärkasime teiselt poolt jõge metsast kostuvate kummituslike huigete peale. Teadsime loodusfilmidest, et need hääled kuulusid kõige suuremale leemuriliigile, indrile, kes nõnda oma territooriumist teada annavad. Olime põnevil, sest just indreid me koos giidiga hommikul otsima läksimegi. Väga pikalt ei pidanud otsima, kui juba nägimegi neljast liikmest koosnevat indri perekonda. Indrid elavadki enamasti kolme-neljakesi, perekonda kuulub ema, isa, väike poeg ja peaaegu suguküps poeg. Üks võimsamaid elamusi oli see, kui indrid otse meie kohal laulma hakkasid. Hiljem nägime metsas veel indreid, jälgisime nende tegemisi puu otsas oma pool tundi, teised turistid olid ammu tüdinud ja oma giididega edasi liikunud, me oleks võinud neid jälgida lõpmatult. Lõpuks kadusid nad pikkade hüpetega puult puule ja kuhugi džunglisügavustesse.

Indri koos pojaga, kes koguaeg ta ümber aktiivselt toimetas ja ei suutnud otsustada, kas ta hüppab ema või isa juurde. 

Indrite kaeblik hüüd oli ühtlasi ka meenutuseks, et neid ei pruugi enam kauaks olla. Teadlased arvavad, et järgneva kolme põlvkonna jooksul, ehk umbes 30 aastaga väheneb indrite arvukus 80%. Peamiseks põhjuseks on metsade hävitamine väärispuidu saamiseks või põletamine põllumaa tarbeks, selle tulemusena tekivad üksikud metsasaared kus indrid elavad, aga omavahel kokku ei puutu ja terveid järglasi ei saa. Siinkohal on tervitatavad soomlaste püüdlused olukorda Madagaskaril muuta, sest ainulaadseid liike on seal rohkem kui kusagil mujal. Kahjuks on enamik neist ka väljasuremisohus.

Saime indride laulu ka video peale, vaadata-kuulata on võimalik siit: https://www.youtube.com/watch?v=IPfh_Q-k1SE&feature=youtu.be

Andasibes aitas meil indrisid ja muid loomi leida ja märgata giid Tipsi. 

Väikesed bambuse leemureid sahistasid metsa all ringi, lõpuks ei saanudki aru, mitu tükki neid ümber meie toimetas. Selles piirkonnas elavad liigi Hapalemur griseus esindajad.

Leemurite pilgud on palju naljakamad kui silkude pilgud.

 Jõe ääres jalutades ja leemureid otsides nägime kohalike pühapaika. Malagassidel on omad pühad paigad, kus nad viivad läbi oma riituseid. 

Umbes pool Madagaskari rahvastikust on katoliklased ja umbes pooled järgivad põliseid loodususundeid, vähesel määral on seal ka moslemeid. Põlisusundite järgijad usuvad, et hinged on kõikjal looduses ja viivad läbi erinevaid riitusi, et vaimudele meelde järele olla ja surnuid austada. Malagassid usuvad, et siit ilmast lahkunud osalevad ka pärast surma lähedaste elusündmustel.

Andasibe kandis külastasime ka Lemur Islandit, mis ongi üks väike jõe saar, kus turistidele näidatakse leemureid, neid saab seal sööta ja nendega fotosid teha. Väidetavalt elavad saarel leemurid, kes on loomakaubitsejatelt konfiskeeritud. Leemurid toimetavad vabalt mööda saart ringi ja tulevad inimeste juurde siis kui nad seda soovivad või giid neid kutsub. Kuna leemurid ei oska ujuda, siis saarelt nad minema ei kipu. Nägime saarel vaarisid ehk kirileemureid, ühte sifakat, pruunleemureid ja pisikesi bambuseleemureid. Kõige julgemad (või hoopis kõige paremini välja õpetatud?) olid kirileemurid, kes pealetükkivalt kohe selga hüppasid.

Jaanika naeris, sest talle tundus, et see leemur vaatab teda näoga "śee mees on minu oma".

Vaarid on Jaanikal ka loomaaias suured sõbrad.

Nägime väga haruldast ja kriitiliselt ohustatud sifakat Diademed sifaka.

Kahjuks pressis meil aeg peale ja Andasibe piirkonnas saime veeta kokku ainult kolm päeva. Järgmisel päeval viis Angelico meid Tana lennujaama, jätsime seal Nolavyga hüvasti ja sõitsime viimasteks Madagaskari päevadeks lennukiga Madagaskari saarest loodes asuva väiksema saare Nosy Be peale, sest kuuldavasti on see üks parimaid kohti maailmas kus vaalhaid kohata.

Juba järgmisel päeval läksime sukeldusretkele, aga kuna me polnud ammu sukeldunud, tegime alustuseks ühe lihtsama sukelduse mis jäi alla 20 meetri – lihtsalt et meelde tuletada kuidas asi käib. Sukeldumine on nagu jalgrattasõit, ega see meelest lähegi, aga parem oli siiski madalamalt harjutada. Sõitsime paadiga ühe väiksema saare Nosy Tanikely juurde, kus olid korallid ja uhkematest mereelukatest õnnestus näha kilpkonna ja kaheksajalga. Madagaskaril nägime ka kõige võimsamaid lehvikkoralle, mida me seni näinud oleme.

Järgmisel päeval läksime uuesti sama seltskonnaga sukelduma ning sukelduste vahepeal õnnestus meil lõpuks näha vaalhaid. Selgus, et vaalhaidega ei olegi vaja sukelduda, piisab snorkliga vee pinnal ujumisest, nad ujuvad üsna pinna lähedal. Paaril korral ujus vaalhai minust vaid paari meetri kauguselt mööda. Omaette huvitav oli näha, millise ökosüsteemi vaalhai enda ümber tekitab. Vaalhai sööb veest planktonit ning tema järel ujuvad väiksemad kalad, kes samuti planktonit söövad, nonde järel ujuvad omakorda suuremad kalad, kes väiksemaid kalu söövad. Ning õhus on omakorda linnud, kes vette sukelduvad ja kalu noolivad.

Vaalhaist ühtegi fotot ei jõudnud teha, aga selle eest sain ta videole: https://www.youtube.com/watch?v=ipPG0zuHUaA

Ülejäänud päevad Nosy Bel möödusid erinevaid kohalikke randu avastades ja lebotades. Rentisime rolleri ja kihutasime sellega mööda saart ringi. Käisime veel ühes looduspargis, kus nägime ainult Nosy Bele omast musta leemurit. Nagu ka mujal Madagaskaril, nii ka Nosy Bel olid väga head söögid. Päevad möödusid vaatamata mitte millegi tegemisele kiiresti ja nõnda tuligi aeg Madagaskariga hüvasti jätta. 

Vaade Nosy Be kõrgeimast punktist. 

Andilanas oli mõnus liivarand. Kuna me ei jaksa pikalt päikese käes lamada, siis tegime rannas pisut trenni. Pärast tantsusessioone ja jõuharjutusi oli mõnus ujuda. Sellel ajal ei olnud Nosy Bel üleliia palav ka, meile 23 kraadi sobis.

Kuldne tund!

Kõikidest reisielamustest jättis Madagaskar kuidagi eriliselt suure jälje ja tunde, et tahaks siia kindlasti tagasi tulla. Seda enam, et saar on suur ja me käisime ainult väga väikses osas sellest. Ent ka juba käidud piirkondadesse läheks suurima heameelega tagasi.