Miks me sellisesse kohta nagu Madagaskar otsustasime
minna? Suurte loodushuvilistena on ilmselt vähe kohti maailmas, mis tunduvad põnevamad
kui Madagaskar. Nõnda ei mõelnud me pikalt kui soodsate lennupiletite pakkumist nägime.
Madagaskar on olnud naabruses olevatest kontinetidest eraldatud üle 80 miljoni aasta ja selle tõttu on seal arenenud väga omalaadne fauna ja floora, üle 90% Madagaskari looma- ja taimeliikidest on endeemilised ja neid ei leidu looduslikult kusagil mujal. Madagaskarit peetakse üheks bioloogilise mitmekesususe nn kuumaks täpiks (inglise keeles biodiversity hotspot)- kohaks, kus on märkisväärne looduslik mitmekesisus on inimese poolt tõsiselt ohustatud. Kui Madagaskari rahvastik jätkuvalt kasvab ja sealseid metsi hävitatakse edasi samas tempos, siis ilmselt oleme oma eluajal juba paljude sealsete unikaalsete liikide ulatusliku hävimise tunnistajateks.
|
Madagaskarit kutsutakse punaseks saareks ja kohe, kui lennukiaknast see maa paistma hakkas, sain aru miks. Valdavalt künkliku pinnamoega Madagaskar oli vähemalt mandri keskosas tõesti väga kuiv ja punaka varjundiga. |
Madagaskar asub subtroopilises kliimavöötmes
ning nagu seal regioonis ikka, on ainult kaks hooaega. Meie saabusime saarele
kuiva aastaaja lõpus, küllap seetõttu paistis saare punasus kaugele. Lennukilt maha astudes tervitas meid lõunamaine kuumapahvak,
mis oli Eesti sügisest saabujatele mõnusaks turgutuseks.
Madagaskari pealinna Antananarivo (linna nimi
on isegi kohalike jaoks liiga pikk, nii kohalikud malagassid kui meie ütleme
siitpeale Tana) lennujaam oli tilluke ja väsinud, kindlasti väiksem veel kui
Tallinna lennujaam ja lisaks meie Airbus A330-le oli seal ainult üks suuremat
sorti lennuk. Saime aru, et turistide hordid meid siin ees ei oota, kuid
eeldasime, et seda näljasemalt ootavad meid teispool turvaväravaid taksojuhtide
karjad, ent ka see polnud probleemiks.
Kuigi üldiselt planeerime Jaanikaga oma reisid
täielikult ise, siis seekord kasutasime suhteliselt suurel määral
kohaliku giidi abi. Madagaskar on endise Prantsuse kolooniana prantsusekeelne
maa ning ainult inglise keelele lootma jääda ei saa. Seetõttu
oligi meil lennujaamas vastas kohalik giid Nolavy, keda trip.ee lehel paljud
eestlased kiitsid. Nolavy oli sõbralik ja abivalmis ja äratas kohe
usaldust, aidates lennujaamas leida soodsaima kursiga valuutavahetuse. Olles
natuke eurosid kohaliku valuuta ariaryde vastu vahetanud, saime kohe
miljonärideks. Rahahunnik ei mahtunud reaalselt rahakoti vahele ära, sest
suurim kupüür on seal 20 000 kohaliku ariary väärtuses, mis teeb umbes 5
eurot. Jõukale lääne inimesele võib tunduda kentsakas, aga ei tasu unustada, et
Madagaskar kuulub kõikvõimalikes erinevates arvestustes kümne maailma vaesema
riigi hulka ja ligi 70 protsenti elanikest peab läbi saama vähem kui ühe
dollariga päevas.
|
Kauguses paistab Antananarivo ehk Tana, esiplaanil riisipõllud. |
Seda arvesse võttes olime valmistunud kultuurišokiks,
kuid lennujaamast Tana kesklinna poole sõites ei tundunudki pilt kõige hullem. Tee
ääred olid palistatud tühjade plastpudelite ja muu plastiprügiga, nagu
arengumaades ikka, aga üldiselt oli seda vist vähem kui Aasias. Äkki see
tuleneb vaesusest, äkki malagassidel ongi vähem asju ja tekib vähem prügi, mida
tee äärde visata? Peale prügi hakkasid silma mõlemal pool teed lõputud
riisipõllud ning iga natukese aja tagant telliste põletusahjud. Nolavy teadis
rääkida, et riisi saab siin aastas kolm saaki ning riisikasvatuse vahepeal on
kombeks savisest pinnasest telliseid vorpida, mida siis sealsamas põletatakse.
Eks see ka näitab vaesust, sest selline omaette nokitsemine ei ole kindlasti
nii efektiivne kui üks suur tellisetehas.
|
Lõputud riisipõllud |
Veel viitas vaesusele teedel vurav autopark,
mis sisaldas läbilõiget vähemalt viimase 60 aasta Prantsuse autotoodangust.
Kõikvõimalikud Renault’d, Peugeot’d ja Citroenid, mis peaksid ammu paiknema
paremal juhul kuskil muuseumis, kehvemal juhul romulas, liikusid siin jumala
abiga ringi. Paljud neist masinatest sõidavad taksot ja korra õnnestus ühe 70ndate
Renault 6 tagaistmel ka sõita. Taksosõidu kogemus oli omapärane, sest pool
rahast, mis me taksojuhile andsime, läks kohe kütuse peale. Taksojuht keeras
pärast meie peale võtmist esimesse tanklasse ja tankis seal umbes 2 euro eest
kütust.
|
Tana tänavatel andsid tooni Prantsuse autod. |
Vaatamata vaesusele tundusid inimesed rõõmsad
ja olid meiega sõbralikud. Aafrika kohta on Madagaskari kuritegevus üsna madal
ning kuigi Tanas ei soovitatud pimedas liikuda, jäime linnas jalutades
ootamatult pimeda kätte, sest nagu lõunamaades ikka, tõmbab päike juba kella 6
paiku kiirelt looja. Siiski ei tundnud me end pimedatel tänavatel söögikohta
otsides küll kordagi ohustatult.
|
Tana tänavad |
Söögikohta jõudes oli otsimine seda väärt.
Madagaskari toidust võiks vist kirjutada eraldi peatüki. Seal segunevad
kohalikud road prantsuse köögiga. Kohalikud söövad peamiselt riisi, aga
pidulikel puhkudel süüakse kohalikku küüruga veist nimega seebu. Proovisime
meiegi korduvalt seebuliha, olgu see siis kookose, vanilje või rohelise pipra
kastmes, iga kord oli maitsev. Prantsuse köögile kohaselt võis toitu tellida ka
friikartulitega või muude lisanditega. Teede ääres müüdi pikki prantsuse saiu
ning tillukesi banaane, mangosid ja lausa meie lemmikut jakat (inglise keeles
jackfruit). Toidus ei pidanud me vist küll kordagi seal pettuma.
|
Teeäärne toiduturg |
|
Jaanika näitab saaki, suurem on jackfruit ehk jaka ja väiksem on chreimoya ehk annoona. |
Aega oli meil Madagaskaril vähe ja pealinnas
veetsime esialgu ainult ühe öö. Juba järgmisel varahommikul sõidutas Nolavy
meid kohalikku bussijaama, kust väljuvad taxi-brousse’id ehk marsruuttaksod
Lõuna ja Lääne suunas. Olime juba enne kukke ja koitu bussijaamas, sest nii on
sealmaal kombeks. Kohale jõudes nägime, miks. Mercedes-Benz Sprinteri mikrobusside
katustel olid raamid, kuhu reisijate kohvrid ja näiteks ka puurid kanadega
peale laoti. See võttis tublisti üle tunni aja aega, sest kotid tuli pakkida ja
korralikult kinni siduda, et pikal ja rappuval teel sõites midagi kaotsi ei
läheks. Jätsime Nolavyga mõneks päevaks hüvasti ja saime lõpuks liikuma alles
pärast päiksetõusu, rohkem kui tund aega esialgu planeeritust hiljem.
|
Selle sinise mikrobussiga me Morondavasse sõitsimegi. Meie kotid on katusel koos kohalike kohvrite ja kanapuuridega. |
Sihtkohaks oli meil saare läänerannik ning
linn nimega Morondava, kust algavad mitmed retked ahvileivapuude ja teiste
looduslike imede juurde. Tee sinna oli aga vaevaline. Loksusime ilma
konditsioneeri ja mugavusteta bussis ligi 14 tundi, peamiseks meelelahutuseks
raadiost kõlavad kohalikud malagassikeelsed hitid, filmi vaatamise asemel
vaatasime aknast kauneid vaateid. Kuna sõitsime risti läbi saare, saime rohkem
aimu Madagaskari olemusest. Enamik teest pakkus hunnituid vaateid Madagaskari
küngastele, mis valdavalt olid kaetud heina või madala haljastusega. Kohati
nägime savanni, aga päris metsa ei olnud. Tee viis meid üle nireks kuivanud
jõgede, mis aga andsid aimu, et märjal aastaajal on nad päris võimsad ja
veerikkad. Teed olid enamasti täiesti kohutavad, mitmel pool oli auke rohkem
kui asfalti.
|
Vaade autoaknast teel Morondavasse. |
|
Siin on natuke näha, millise kvaliteediga oli maantee. |
Mõistagi jäi teele üksjagu väiksemaid ja
suuremaid linnasid ja külasid ning õnnestus näha, kuidas elavad malagassid
väljaspool suurlinna. Kõikjal, kus auto peatus, tulid lapsed midagi müüma, kas
siis korve või puuvilju. Tundus, et nad passisidki terve päeva ühe koha peal
oma korvidega lootuses, et paar korda mööda sõitvast bussist keegi midagi
ostab. See tõenäosus on väike, sest me olime ainsad vazhad ehk valged inimesed bussis, ülejäänud olid kohalikud. Enamik
valgeid inimesi rendivad kogu Madagaskari retkeks džiibi koos juhiga, sest nii
on mugavam, aga muidugi ka kallim. Meil polnud kohalikega reisimise vastu
midagi, pigem oligi huvitavam.
Morondavasse jõudsime juba pilkases pimeduses
ja kuna olime terve päev istunud, pidime kurvastama bussijaamas meie ümber
tiirelnud taksojuhte, kuna tahtsime kangesti jalutada. Morondava on üsna väike linn ja seal pole
isegi valges suurt midagi vaadata, õhtusest ajast rääkimata. Õnneks leidsime
suurema vaevata üles oma hotelli, mis asus otse mere ääres. Tuli välja, et
lausa liiga mere ääres ja pool hotelli oli merre vajunud. Hotelli
administraator soovitas meil ka leida uus majutuskoht, aga mitte seetõttu, et
oleks olnud ebaturvaline, vaid ta kartis, et me ei saa magada kui lained vastu
hotelli seina peksavad. Me olime siiski mõõdukalt mures oma tervise pärast kui me
oleks pidanud sinna jääma ja otsustasime leida uue majutuskoha, mis ei olnud
nii lihtne kui oleks arvanud. Kuigi me ei näinud kusagil ühtegi turisti, olid
kõik hotellid, kuhu me sisse astusime, täielikult välja müüdud. Lõpuks saime
löögile ühes hotellis, kus püstitasime oma hinnarekordi – saime toa umbes 10
euro eest ja see ei olnudki nii õudne kui sellise raha eest arvata võiks. Õhtusöögiks
sõime maailma suurimaid krevette kõrvalasuvas rasta-teemalises restoranis, kus
omanik Rasta Jean mängis lisaks oivalisele teenindusele pilli ja laulis Bob
Marley lugusid.
|
Maailma suurimad krevetid Rasta Jeani söögikohas. |
|
Järgmisel hommikul läksime pildi tegemiseks tagasi hotelli juurde, kus me algselt plaanisime ööbida. Öösel tõusuvee ajal oli vesi peaaegu ukseni. |
Järgmisel hommikul tuli meile vastu džiip, mis
viis meid Kirindy rahvusparki keset suurt metsamassiivi. Kuna käisime
Madagaskaril kuiva aastaaja lõpus, oli mets täiesti ära kuivanud, metsaalune
oli kaetud langenud ja ära kuivanud lehtedega. Vaatepilt meenutas mõnevõrra
isegi talvist kodumaist metsa, ainult et lund ei olnud ja õhus valitses enam
kui 30 kraadine leitsak. Kohalike sõnul muutub kuiv Kirindy mets esimeste
vihmade saabudes kiiresti lopsakaks džungliks.
Ööbisime Kirindys mingis ökomajutuses omaette
mõnusas bangalos, kus elekter oli olemas igal õhtul vaid mõneks tunniks ja kuhu
kohalikud vedasid iga päev vett juurde. Bangalote ümber oli vaid paks mets ning
kohalike sisse tallatud radade rägastik, mida kasutatakse peamiselt turistidele
loomade näitamiseks. Kuna majutuskohas polnud midagi teha, hakkasime ka ise
mööda teed metsa avastama. Ei möödunud kaua, kui kuulsime tee äärest justkui
sigade röhitsemist, ent need ei olnudki sead, vaid hoopis kari leemureid, kes
nosisid maast midagi söögiks ja ei teinud meist õieti väljagi. Leemurid on üsna
julged ja poseerivad hea meelega fotode tegemiseks.
|
Eastern brown lemur (Eulemur fulvus) |
Tagasi bangalote juurde jalutades saime
pahandada, et me omapäi uitama läksime, sest metsas pidavat olema Madagaskari suurimaid imetajaid fossasid.
Fossa on ainult Madagaskarile omane kiskja, kes pole kuidagi suguluses
kaslastega, kuigi välimuselt meenutab vahest kõige enam pika sabaga puumat. Ta on suguluses hoopis mangustitega, keda samuti Madagaskarilt leida võib. Fossa on hea näide konvergentsest evolutsioonist, sest kuigi Fossa arenes
miljonite aastate jooksul täiesti eraldiseisvalt mandri-Aafrika lõvidest ja teistest
kaslastest, arenesid tal sarnase kujuga pea, küünised ja muud
jahipidamisel kasulikud omadused. Fossa näeb nunnu välja, aga tegelikult on ta ohtlik, kuigi mitte eluohtlik. Selle tõestuseks näitas giid oma jala peal armi,
mis nägi välja nagu üks hästi suur kass oleks teda küünistanud.
Fossade pärast me muide Kirindy metsa
läksimegi, sest väidetavalt on just seal suurim tõenäosus seda kiskjat kohata.
Ning juba paari tunni pärast hõikaski giid meid enda juurde, sest fossa oli
tulnud lausa laagriplatsile. Fossadel on praegu jooksuaeg ja neid näeb praegusel ajal mitmekesi seltsimas, meie nägime korraga maid jagamas ühte emast ja kahte isast fossat. Nägime kohe ka fossade ohtlikkust – üks turist läks
fossale lähemale, et head pilti saada ning fossa hakkas omakorda tema poole
liikuma, et rünnata. Päästis ainult veel giidi sekkumine, kes hakkas kõva häält
tegema ja oksaga vastu maad taguma.
|
Fossad laagriplatsi juures. |
|
Fossad olid uudishimulikud, nagu kassid. Siin üritab üks kappi muukida. |
Järgnevatel päevadel nägime laagriplatsil
fossasid korduvalt. Tundus, et nad on inimestega harjunud, käisid pidevalt köögi
juures luuramas ning laagriplatsilt pisut eemal prügimäel kanakonte ja muid
jäänuseid söömas. Ühel õhtusöögil tuli fossa lausa varjualusesse, kus me sõime ja jooksis meie laua alt läbi nõnda, et ta saba puudutas me jalgasid.
Kirindy mets oli loomade seisukohast täiesti
imeline. Iga kord kui väljas jalutasime, nägime jälle mõnda looma või lindu,
keda me varem näinud ei olnud. Päikse loojudes aga viis giid meid metsa, et
näha öise eluviisiga leemureid. Meil kõigil olid taskulambid, kuid sellele
vaatamata oli millegi märkamine metsas raske, aga meie giid suutis tihedas
metsas korduvalt leida üles magavad kameeleonid ja just ärkavad öise eluviisiga
leemurid, keda me pildile püüda üritasime.
|
Phaner pallescens |
|
Avastasime päeval puuõõnes põõnava öökulli. |
Uuesti läksime giidiga metsa avastama järgmise
päeva hommikul, enne palavat aega. Koos giidiga käies nägime taas rohkem, kui
üksinda oleks avastanud. Ta suutis märgata kameeleone, madu ja gekosid ning krooniks
olid valged leemurid sifakad. Saime pikalt vaadata sifakade toimetamist- perekondlikke hoolitsusi, söömist ja nende legendaarseid justkui tantsu meenutavaid graatsilisi hüppeid ja osavat oksalt oksale liikumist. Leemurite vaatlemine on hüpnootiline ja lausa sõltuvust tekitav tegevus ja kuigi alustasime varahommikul, oli kella 10ks juba talumatu leitsak, leemurid jäid toekamale oksale uinakut tegema ja otsustasime ise sama teha, kuid pisut mugavamas kohas.
|
Verreaux' sifaka (Propithecus verreauxi) |
|
Sifakad sõid puu otsas lehti, õisi ja liikusid oma pikkade kätega hämmastava osavusega oksalt oksale. |
|
Paarikuused leemurid olid ema keha küljes nagu takjad. |
|
Sifaka perekond veedab jõudeaega üksteist puhastades, kaelustades ja tukkudes. |
Enamik turiste tulid Kirindysse ainult üheks
ööks, käisid giidiga öisel ja järgmisel hommikul jalutuskäigul ja liikusid oma džiipidega edasi. Saime üsna kiirelt aru,
miks kõik ülejäänud turistid seal nii vähe aega olid, sest ega seal tõesti
midagi teha ei olnud, majutus oli üsna kallis ja ilma eriliste mugavusteta. Kuid meile seal meeldis, sest sai rahulikult aja maha võtta, lugeda ja looduses uidata. Muideks praegune kuiv aastaaeg on ideaalne ka lindude vaatlemiseks, sest neid on kuivas pruunis metsas kergem märgata kui märjal aastaajal. Madagaskaris elab ka palju endeemilisi linnuliike, saime mõned neist ka fotodele jäädvustatud.
|
Endise prantsuse kolooniana oli Madagaskaril näha tugevaid prantsuse mõjusid. Kohalike seas oli väga populaarne mäng petanque, Madagaskar on muide selles mängus 2016. aastal maailmameistriks tulnud. |
|
Tuttdrongot (Dicrurus forficatus) kutsuvad kohalikud lindude kuningaks. |
|
Tutt-siidkägu (Coua cristata) Kirindy rahvuspargis |
|
Suur siid-kägu (Coua gigas) |
|
Madagaskari vaenukägu ehk toonetutt (Upupa marginata) |
Ülejärgmisel päeval tuli autojuht meile järgi
ning sõitsime tagasi läbi ahvileivapuude ehk baobabi allee, mis oli
päikseloojangul küll maagiline, aga mingi kommertslik maik jäi sellest kohast
ka külge, kuna turiste oli seal lihtsalt liiga palju, neid võis lugeda sadades.
Baobabid ise on vägevad ja muuhulgas maitsesime nende kuivatatud vilju. Jahune,
magusapoolne snäkk sobiks mingis olukorras pähkli asenduseks, aga polnud erilisem
maitseelamus. Nende vastu ei tundnud erilist huvi ka meie magamistoas krõbistavad hiired, kes jätsid need sootuks puutumata ja eelistasid selle asemel hoopis prantsuse saia.
|
Ainsad suured puud olid ahvileivapuud. Kohalikud elasid sellistes minimalistlikes hüttides ja valmistasid süüa lõkkel. |
|
Alepõllundus on siiamaani Madagaskaril väga levinud, külade kõrval on suurem osa metsamaast maha põletatud. |
Ühelt poolt on Madagaskari suureks probleemiks vaesus, kuid sellega käib kaasas ka puudulik haridus ja aina kasvav rahvastik. Rahva toitmine toimub kahjuks loodusrikkuste arvelt. Endiselt tegeletakse seal alepõllundusega, teede ääres näeb üsna sageli inimeste poolt tekitatud tulekahjusid ja seda kust külade kõrval, et endale sellel maal aiasaadusi kasvatada. Paljud metsad ja sealne elurikkus on kahjuks selle tõttu hävinud, elupaigad on fragmenteerunud.
|
Taamal paistavad sõlme kasvanud baobabid. Kohalikud ütlevad selle kohta armatsejate baobab. |
|
Baobabid kuulsal baobabide alleel. |
|
Baobabide allee |
Järgmine päev möödus taas bussis Madagaskari
auklikel teedel Morondavast Tanasse sõites. Teist korda tagasi sõites ei
tekkinud sellist igavust mida 14 tunniselt bussisõidult ootaks. Tagumik jäi
ikka kangeks, aga kõik need vaated ja väsinuna ebamugavate olude talumises oli
mingi meditatiivne võlu.
|
Tagasiteel Tanasse. |
|
Kohalikud pesevad oma pesu üsna sogastes kraavides ja kuivatavad riideid nii kividel, põõsastel kui ka lausa asfaltil. |
Tanas ootas meid juba Nolavy ja tema autojuht
Angelico, kes viis meid pealinnast ida poole, kus asuvad vihmametsad. Põnev oli
autoaknast näha, kuidas paari tunniga muutusid Tanat ümbritsevad karjamaad
sujuvalt vihmametsadeks. Angelico viis väikese kõrvalepõikena meid kohalikku
reptiiliparki, kus sai näha kõikvõimalikke gekosid, kameeleone ja
sisalikke. Muide, Madagaskarist on pärit umbes 2/3 maailma kameeleoni liikidest. Nägime pargis nii palju erinevaid kameeleone, et silme eest võttis kirjuks. Giid arvas, et peaksime reptiilidega lähemalt tutvuma ja pani päris paljud loomad meile käele või õlale. Keeruline on aru saada, mida loomad sellest arvasid, kuid keegi ära põgeneda ei üritanud. Pargis elasid ka metsikud leemurid, kellega kohalikel oli tekkinud nii
usalduslik suhe, et nad söid neilt meeleldi otse peost banaani. Enamik Madagaskari leemureid on ohustatud elupaikade hävimise ja vähesel määral ka endiselt toimuva küttimise tõttu, samuti ka Propithecus coquereli.
|
Leemurid suudavad vahel oma ilmetega konkureerida kolmanda päeva festivalilistega. |
|
Sifakal (Propithecus coquereli) oli Jaanikale üks salajutt rääkida. |
|
Panter-kameeleon (Furcifer pardalis) |
|
Calumma parsonii
|
|
Kahjuks ei tea, mis kameeleoniga tegu, kuid me kumbki polnud varem sellise välimusega kameeleonit näinud. |
|
Uroplatus sikorae on tõesti välimuselt nägu samblaga kaetud leht (inglisekeelne nimi mossy leaf-tailed gecko). |
|
See on mõnus ja natuke torkiv tunne, kui geko uudishimulikult su kehal kõnnib. |
|
Järjekordne liik keda võib kohata ainult Madagaskaril - tomatikonn. |
|
Ilusa mustriga kameeleon Furcifer lateralis. |
Pärast reptiiliparki jõudsime oma majutuskohta
ja kuni pimedani oli meil aega Andasibe rahvuspargis ringi uudistada. Rahvusparki
me sel õhtul ei jõudnudki, sest meie majutuskoht oli küll pargi ääres, aga päriselt
pargist eraldas meid jõgi ning päris matkarajad algasid mõned kilomeetrid
eemalt. Jalutades märkasime teede ääres palju liike, mida tegelikult looduslikult siin leiduma ei peaks, näiteks teepuud ja eukalüpte. Kohalikud teadsid rääkida, et siia on tõesti koloniseerimise ajal asustatud palju mujalt toodud taimeliike, mis on muutunud invasiivseks ja hõivavad kohalike taimede kasvukohti.
Ümbrust avastades oli suur meie imestus, kui nägime suurt soomekeelset silti kirjaga „Suomen
luonnonsuojeluliitto“ ehk Soome looduskaitseliit. Lähemalt uurides, selgus et soomlased
panustavad alates 2012. aastast koos kohalikega projekti nimega Manondroala
ning haldavad koos Mitsinjo loodusparki ja tegelevad kohalike harimisega. Tegemist
on väga laiapõhjalise projektiga, mille eesmärgiks on kohalikele selgeks teha,
et nii inimesed kui loomad sõltuvad metsadest, kuna metsad aitavad vett
puhastada, kaitsevad ekstreemsete ilmaolude eest ja pakuvad võimalusi turismiga
raha teenimiseks. Nad toodavad hariduslikke materjale, õpetavad kohalikele
alternatiivseid põlluharimise viise, mis võimaldaksid metsa säästa – Madagaskari
metsade peamine hävimise põhjus on nende põletamine põldude rajamiseks ning
soomlased aitavad koos kohalikega metsa ka istutada. Tänu projektile
istutatakse enam kui 25 hektarit metsa aastas, mis on aga kõvasti vähem kui see
mets, mis maha raiutakse. Nägime pargi infokeskuses plakateid näiteks sellest,
kuidas ehitada kuivkäimlat ja informatiivseid plakateid Madagaskari konnadest.
Soome mõju Andasibe piirkonnas on suurem kui esmapilgul oleks osanud arvata. Mitmed kohalikud kellega seal piirkonnas rääkisime, oskasid mõningaid soomekeelseid sõnu näiteks „kiitos“ ja „hüvä päivää“ kui me ütlesime neile, et me oleme Soome lõunanaabrid.
|
Võõrliigid on probleemiks ka Madagaskari taimede seas - suurem osa džunglist on eurooplaste sissetoodud taimed. Siin on näha, kuidas käib kohalike puude ette kasvatamine. |
|
Jalutasime metsas ringi ja märkasime puu peal eriti raskest nähtavat gekot Uroplatus sikorae, olime ütlemata uhked, et me suudame praktiliselt nähtamatuid loomi looduses märgata. |
|
Otsisime tükk aega pika kaelaga Madagaskari endeemilist mardikat Trachelophorus giraffa ja leidsimegi lõpuks. |
|
Andasibe piirkonnas oli palju endeemilisi orhideesid. |
Loodusrikkuse poolest on Andasibe piirkond sama
rikkalik või enamgi veel kui Kirindy piirkond, aga selle vahega, et Andasibes
oli kõik lopsakas ja loomi sellevõrra keerulisem märgata. Seetõttu oli hea
giidi olemasolu ekstra oluline. Öisel jalutuskäigul ei oleks me ilma hea
giidita märganud mitte kedagi, kuid meie giid oskas meile üles leida tillukesed
sentimeetri pikkused pügmee kameeleonid, konnad ja öised leemurid. Häid pilte
meil nendest küll ei ole, selleks läheks tarvis kordades kangemat fototehnikat.
Järgmisel hommikul ärkasime teiselt poolt jõge metsast kostuvate kummituslike huigete peale. Teadsime loodusfilmidest, et need hääled kuulusid kõige suuremale leemuriliigile, indrile, kes nõnda oma territooriumist teada annavad. Olime põnevil, sest just indreid me koos giidiga hommikul otsima läksimegi. Väga pikalt ei pidanud otsima, kui juba nägimegi neljast liikmest koosnevat indri perekonda. Indrid elavadki enamasti kolme-neljakesi, perekonda kuulub ema, isa, väike poeg ja peaaegu suguküps poeg. Üks võimsamaid elamusi oli see, kui indrid otse meie kohal laulma hakkasid. Hiljem nägime metsas veel indreid, jälgisime nende tegemisi puu otsas oma pool tundi, teised turistid olid ammu tüdinud ja oma giididega edasi liikunud, me oleks võinud neid jälgida lõpmatult. Lõpuks kadusid nad pikkade hüpetega puult puule ja kuhugi džunglisügavustesse.
|
Indri koos pojaga, kes koguaeg ta ümber aktiivselt toimetas ja ei suutnud otsustada, kas ta hüppab ema või isa juurde. |
Indrite kaeblik hüüd oli ühtlasi ka meenutuseks, et neid ei pruugi enam kauaks olla. Teadlased arvavad, et järgneva kolme põlvkonna jooksul, ehk umbes 30 aastaga väheneb indrite arvukus 80%. Peamiseks põhjuseks on metsade hävitamine väärispuidu saamiseks või põletamine põllumaa tarbeks, selle tulemusena tekivad üksikud metsasaared kus indrid elavad, aga omavahel kokku ei puutu ja terveid järglasi ei saa. Siinkohal on tervitatavad soomlaste püüdlused olukorda Madagaskaril muuta, sest ainulaadseid liike on seal rohkem kui kusagil mujal. Kahjuks on enamik neist ka väljasuremisohus.
|
Väikesed bambuse leemureid sahistasid metsa all ringi, lõpuks ei saanudki aru, mitu tükki neid ümber meie toimetas. Selles piirkonnas elavad liigi Hapalemur griseus esindajad. |
|
Leemurite pilgud on palju naljakamad kui silkude pilgud. |
|
Jõe ääres jalutades ja leemureid otsides nägime kohalike pühapaika. Malagassidel on omad pühad paigad, kus nad viivad läbi oma riituseid.
|
Umbes pool Madagaskari rahvastikust on katoliklased ja umbes pooled järgivad põliseid loodususundeid, vähesel määral on seal ka moslemeid. Põlisusundite järgijad usuvad, et hinged on kõikjal looduses ja viivad läbi erinevaid riitusi, et vaimudele meelde järele olla ja surnuid austada. Malagassid usuvad, et siit ilmast lahkunud osalevad ka pärast surma lähedaste elusündmustel.
Andasibe kandis külastasime ka Lemur Islandit, mis ongi üks väike jõe saar, kus turistidele näidatakse leemureid, neid saab seal sööta ja nendega fotosid teha. Väidetavalt elavad saarel leemurid, kes on loomakaubitsejatelt konfiskeeritud. Leemurid toimetavad vabalt mööda saart ringi ja tulevad inimeste juurde siis kui nad seda soovivad või giid neid kutsub. Kuna leemurid ei oska ujuda, siis saarelt nad minema ei kipu. Nägime saarel vaarisid ehk kirileemureid, ühte sifakat, pruunleemureid ja pisikesi bambuseleemureid. Kõige julgemad (või hoopis kõige paremini välja õpetatud?) olid kirileemurid, kes pealetükkivalt kohe selga hüppasid.
|
Jaanika naeris, sest talle tundus, et see leemur vaatab teda näoga "śee mees on minu oma". |
|
Vaarid on Jaanikal ka loomaaias suured sõbrad. |
|
Nägime väga haruldast ja kriitiliselt ohustatud sifakat Diademed sifaka. |
Kahjuks pressis meil aeg peale ja Andasibe
piirkonnas saime veeta kokku ainult kolm päeva. Järgmisel päeval viis Angelico
meid Tana lennujaama, jätsime seal Nolavyga hüvasti ja sõitsime viimasteks Madagaskari
päevadeks lennukiga Madagaskari saarest loodes asuva väiksema saare Nosy Be
peale, sest kuuldavasti on see üks parimaid kohti maailmas kus vaalhaid kohata.
Juba järgmisel päeval läksime sukeldusretkele,
aga kuna me polnud ammu sukeldunud, tegime alustuseks ühe lihtsama sukelduse
mis jäi alla 20 meetri – lihtsalt et meelde tuletada kuidas asi käib.
Sukeldumine on nagu jalgrattasõit, ega see meelest lähegi, aga parem oli siiski
madalamalt harjutada. Sõitsime paadiga ühe väiksema saare Nosy Tanikely juurde,
kus olid korallid ja uhkematest mereelukatest õnnestus näha kilpkonna ja
kaheksajalga. Madagaskaril nägime ka kõige võimsamaid lehvikkoralle, mida me
seni näinud oleme.
Järgmisel päeval läksime uuesti sama
seltskonnaga sukelduma ning sukelduste vahepeal õnnestus meil lõpuks näha
vaalhaid. Selgus, et vaalhaidega ei olegi vaja sukelduda, piisab snorkliga vee
pinnal ujumisest, nad ujuvad üsna pinna lähedal. Paaril korral ujus vaalhai
minust vaid paari meetri kauguselt mööda. Omaette huvitav oli näha, millise
ökosüsteemi vaalhai enda ümber tekitab. Vaalhai sööb veest planktonit ning tema
järel ujuvad väiksemad kalad, kes samuti planktonit söövad, nonde järel ujuvad
omakorda suuremad kalad, kes väiksemaid kalu söövad. Ning õhus on omakorda
linnud, kes vette sukelduvad ja kalu noolivad.
Ülejäänud päevad Nosy Bel möödusid erinevaid
kohalikke randu avastades ja lebotades. Rentisime rolleri ja kihutasime sellega
mööda saart ringi. Käisime veel ühes looduspargis, kus nägime ainult Nosy Bele
omast musta leemurit. Nagu ka mujal Madagaskaril, nii ka Nosy Bel olid väga
head söögid. Päevad möödusid vaatamata mitte millegi tegemisele kiiresti ja
nõnda tuligi aeg Madagaskariga hüvasti jätta.
|
Vaade Nosy Be kõrgeimast punktist. |
|
Andilanas oli mõnus liivarand. Kuna me ei jaksa pikalt päikese käes lamada, siis tegime rannas pisut trenni. Pärast tantsusessioone ja jõuharjutusi oli mõnus ujuda. Sellel ajal ei olnud Nosy Bel üleliia palav ka, meile 23 kraadi sobis. |
|
Kuldne tund! |
Kõikidest reisielamustest jättis Madagaskar kuidagi eriliselt suure jälje ja tunde, et tahaks siia kindlasti tagasi tulla. Seda enam, et saar on suur ja me käisime ainult väga väikses osas sellest. Ent ka juba käidud piirkondadesse läheks suurima heameelega tagasi.
No comments:
Post a Comment