Kosmosesüstikute ja alligaatorite soine maa

Nüüdseks on meie Ameerika reisist juba kuu aega möödas ja esmased emotsioonid ja mälestused settinud. Ei teagi kust alustada. Kõik need teada-tuntud klišeed - elu nagu filmis, kultuuride sulatuskatel, peavad Ameerika puhul tõepoolest paika. Jaanika oli varem Ameerikas käinud, lausa mitu kuud seal elanud, kuid minul oli see esimene kord seda maad külastada. Veetsime kaks nädalat Floridas, seega ei anna meie nähtu ja kogetu kindlasti tervet ülevaadet sellest tohutust riigist, kuid midagi ikka.

Floridasse tõid meid eelkõige sugulased - minu vanatädi ehk ema isa õde ning tema tütar, kes on ühtlasi minu ristiema. Nad elavad Florida keskosas Orlando lähistel, kus on igati mõnus pensionipõlve veeta. Kuuldavasti oli käesolev talv viimaste aastate külmim, mis andis tunda kargetes hommikutes, umbes nagu kevadeti Eestis. Miinuskraadid on siin haruldased, kuid nägime oma silmagagi hommikusi hallasid ja tiikides surnuks külmunud kilpkonnasid. Päeval oli aga ikka selline tunne nagu mõnel mõnusal suvepäeval kodumaal.

Siin pildil on minu vanatädi Ella ja tema tütar Hene, kes on ühtlasi mu ristiema. Ellal on pildil küll silmad kinni, kuid seda ei saa pahaks panna, sest ta saab varsti juba 95 aastaseks. Oma vanuse kohta on ta tegelikult vägagi erk - mäletab paljusid eestiaegseid luuletusi ja laule peast.

Hommikuti jalutasime vahel Hene koerte Lily ja Bojanglesiga.

Palvemajja kutsuv lööklause "Jumal, muuda mind inimeseks, kelleks mu koer mind peab". Kõiksugu usuvoolude palvemajasid on USAs palju ja kõigisse jagub ka inimesi. 

Kuigi Orlando on eelkõige tuntud oma teemaparkide poolest - asuvad siin ju Disneyland, Universal ja paljud teised - üllatas Orlando ümbrus meid hoopiski oma loodusega. Siin on tegelikult väga palju kauneid järvi ja armsaid linnakesi. Jalutasime Ella kodu läheval asuva Mount Dora järve ääres, kus olid soised ja linnurikkad metsad.

Habetillandia Tillandsia usneoides, mis on saanud populaarseks toataimeks ka Eestis ehtis looduslikult Floridas massiliselt puid ja ka elektriposte.

Kohalik hallorav, kes oli lahkesti nõus meile poseerima.

Troopiliste soode nägememiseks ei pea Orlandost väga kaugele sõitma.

Kuna fännasin väiksena kõike, mis mingilgi moel kosmosega seotud, oli meil vaat et kohustuslik külastada Kennedy kosmosekeskust. Seal sai näha esimesi rakette, mille ameeriklased kosmosesse saatsid, raketti millega inimesi kuule saadeti ning kosmosesüstikut, mis ka reaalselt kosmoses käis. Kõik oli väga interaktiivne ja nii mõndagi sai näppida ja katsetada. Enne näitust lugesin, et kosmosekeskuses on ka kuu pealt toodud kivi, mida huvilised saavad katsuda. Mõnevõrra valmistas tegelikkus pettumust - see oli kõigest paari ruutsentimeetri suurune tükike, nagu must klaasikild. Aga üldiselt tundsin end Kennedy kosmosekeskuses ringi jalutades nagu väike poisike, iga järgmine eksponaat oli ägedam kui eelmine ja suu vajus lahti nii mõnelgi korral. Vahest kõige vingema mulje jättis Kennedy kosmosekeskuse see osa, kust ka praegu rakette orbiidile saadetakse, sealhulgas mahult üks maailma suurimaid ehitisi VAB (vehicle assembly building), maja, milles rakette kokku pannaks. Meid pani imestama, et kosmosesüstikud ja kõiksugune meeletu müra, mis sellega kaasas käib ei tundu heidutavat alligaatoreid, keda oli Kennedy kosmosekeskuse juures väga palju.

VAB

Imetlesin raketipargis ameeriklaste kosmoseajastu algusaegu.

Esimesed kosmosereisid polnud just ülemäära mugavad.

Nii suured mootorid olid Saturn V raketil, seda tüüpi rakett viis inimesi kuule.

See on moodul, mis maandus kuul.

Kuukulgur.

Mustad ja pruunid laigud lubavad aimata kui suuri kraade see maandumiskapsel pidi taluma atmosfääri naastes.

Alan Shepardi skafander, millega ta käis kuu pinnal. Skafandril on näha ka natuke kuutolmu.

Selline oli kuumooduli sisemus.

Kosmosesüstik Atlanis, mis käis 33 kosmosemissioonil ja peab nüüd oma väljateenitud pensionipõlve Kennedy kosmosekeskuses.

Proovisin, kuidas oleks olla kosmosesüstiku "roolis".

Jaanika kuult pärit kivi katsumas.

Floridasse tulevad paljud talvel päikest, merd ja pidusid otsima. Rentisime nende samade lihtsate soovide pärast auto ja sõitsime osariiki avastama. Esmalt suundusime Florida läänerannikule Mehhiko lahe äärde, kuna kuuldavasti pidavat seal talvel soojem olema. Esimene peatus oli St. Petersburg, kuulsa Venemaa linna nimekaim. Tundus, et ka Florida St. Petersburgis oli üsna palju venelasi, nägin näiteks t-särki kirjaga "я ❤ Санкт-Петербург". Peamiselt aga tõi meid Ameerika Piitrisse Salvador Dali muuseum. Muuseumis saab näha maailma suurimat Salvador Dali erakogu, mis kuulus Reynolds ja Eleanor Morsele.

Meie rendiauto, 2016. aasta Dodge Dart. Auto rentisime Turo kaudu - soovitan soojalt, see on nagu Airbnb, aga autodele. Inimesed rendivad välja oma isiklikke autosid, hinnad olid palju soodsamad kui rendifirmadel ja leida võis huvitavamaid autosid.

Salvador Dali muuseum nägi juba väljast välja nagu kunstiteos.

Salvador Dali maal "Aparaat ja käsi" valmis pärast tema sõjaväe teenistust.

S. Dali oli seda oma kodulinna vaadet maalides kõigest 13-aastane.

Daddy longlegs of the Evening-Hope!

Dali nägemus Abraham Lincolni portreest

Muuseumis oli Salvador Dali maalide alateadvusest inspireeritud maailma detaile.

Kunstipoe installatsioon autost, kus sajab vihma ja lööb äikest.

Samal ajal kui me St Petersburgis viibisime toimus seal jalgpallimäng Poola meeskonna Varssavi Legia ja mingi Kolumbia meeskonna vahel. Ühes jalkafännide lauludega levis linnas roheline toss.

St Petersburgist sõitsime rannamõnusid nautima. Teele jäid uhked villad, mereäärsed hotellid ja värvilised linnakesed. Päike paistis ja õhk oli soe, kuid vesi valmistas pettumuse: see oli kõigest 16 kraadi. Umbes nagu Eestiski suvel mere ääres. Me ei lasknud end sellest heidutada ja saime siiski suvitada.

Ameeriklaste patriotismi üks paljudest väljendusviisidest on hiiglastlikud riigilipud täiesti suvalistes kohtades. 

Ookeanisse kohe ranna lähedal heitvett suunav toru osutus populaarseks kohaks, kus päikeseloojangul end pildistada, mediteerida ja päikest ära saata. 

Päikeseloojangu tantsutseremoonia on hea põhjus, et oma kirevad riided  selga panna ja trummide-tamburiinide saatel tantsu  lüüa. 

Mehhiko lahe äärsetest randadest oli minu arvates meeldivaim Sanibeli saar, mis muuhulgas on tuntud oma merekarpide poolest. Rannad Sanibeli saarel olid täis turiste ja kohalikke, kes merekarpe korjasid. Osad olid kohale tulnud ämbrite, spetsiaalsete karpide korjamise sõelade ja rehadega.

Ilus lumivalge liivaga looduslik rand Sanibeli saarel. 

Suuremate merekarpide eest võib saada päris kopsaka summa, võite ise Ebayst vaadata. Meie suuri karpe ei leidnud, aga toredaid suveniire saime ikkagi.

Jaanika näitab rannalt leitud saaki.

Jääkülm karastusjook on ameeriklastele kuskui inimõigus ja seda isegi rahvuspargis.

Värvilisi suvilaid mere ääres kirjeldati kui Florida romantikat. 

Florida klišee - päevitavad enam mitte nii valged pensionärid, palmid ja ookean.

Õhtuhämaruses vaatasime pelikane, kes kala järgi vette sukelduvad. 

Kuhu viib tulukestega kaunistatud palmidega tee? Ikka ostukeskusesse.

Tahtsime  oma Florida reisil kindlasti Evergladesi rahvuspargi loodusega tutvuda. See on üle 6000 ruutkilomeetrine troopiline soine metsik ala. See on ühtlasi ka USA üks kuulsamaid ja selle riigi ainuke subtroopilises kliimavöötmes asuv rahvuspark. Siinsete alade loodusmaastik on mitmekesine, hõlmates nii soid, rohumaid, mangroovitihnikuid, männimetsi kui ka estuaare. Evergladesi rahvuspark on elupaigaks taime- ja loomaliikidele, mida võib looduslikult leida vaid siit, näiteks elab siin väga haruldaseks jäänud Florida panter, keda on looduses ligikaudu 160 isendit. Rahvuspargi aladele jõudes võis juba näha teede ääres tohutult palju linde ja alligaatoreid. Puudel kasvas palju epifüüte ja ka kauneid orhideesid.

Madukael Anhinga anhinga kuivatab oma tiibu.

Alligaatoreid nägime Floridas palju. Neid on maanteeäärsetes kraavides, majade vahelistes tiikides ja tihnikutes.

Alligaatorid peesitavad ja kurameerivad.

Kormoranid puu otsas.

Tillandsia liik, mis kuulub muide ananassiga samasse sugukonda.

Ameerika kormoran Phalacrocorax auritus oma hüpnotiseerivate silmadega.

Evergladesi metsad

ja märgalad..

Alligaatoreid nägime ka teedel puhkamas.

Evergladesi rahvuspargi lähedal sattusime ööbima villasse...

...kus olid soojad ja külmad basseinid, purskkaevud, sillad, palmid ja värvilised lillepeenrad.

Jõe ääres puu otsas nägime roheleeguani Iguana iguana isast oranžis "pulmarüüs".

Evergladesis ja selle lähedal pakuvad meelelahutust mitmed alligaatorifarmid, kus saab airboatiga sõita, alligaatori sabasid süüa ja etendusi vaadata. 

Enne söötmist kogunesid alligaatorid aia äärde ning astusid selle käigus üksteisele tuimalt pähe. Kui talitaja neile surnud rotti näitas, siis hakkasid mõned alligaatorid sisisema, osad sitsisid nagu koerad.

Pärast Evergladesi sõitsime lõuna poole päikest püüdma Florida keyde suunas. Florida maismaad ja lõunapoolseimat saart Key Westi ühendab pea 200 kilomeetrine kiirtee. Selles saarestikus on pea 2000 saart ja paarkümend neist on ühendatud sildadega, pikim neist pea 11 kilomeetrit. Sõites The Overseas maanteel  avanesid kaunid vaated mangroovitihnikutele, randadele ja helesinisele ookeanile. Väikestest linnadest mööda sõites nägime ka sügisel Floridat laastanud orkaan Irma jälgi: katkisi maju, juurtega välja kistud puid ja risu.

Forida Keys on populaarne koht snorgeldamiseks ja sukeldumiseks. Tahtsime isegi siinseid koralliriffe uudistama minna, kuigi paljud siinsed korallid on surnud ja elavate korallide nägemiseks peab rannikult kaugemale  purjetama. Siin on ka üks omamoodi nähtus- vee all seisev suur Jeesuse kuju. Kahjuks ei saanud me patsu lüüa ookeani põhjas oleva Jeesusega, sest tugeva tuule tõttu ei viinud ükski paat snorgeldajaid ja sukeldujaid merele. Meile pakkus lohutast Key lime magus koogike, mis on Key Westi kuulsaim maiustus. Key West oma natuke räämas viktoriaanlikus stiilis majade ja ringi jalutavate kukkedega mõjus boheemlasliku ja hedonistliku kohana, kuigi siinsed majutuse hinnad on mitu korda kallimad kui Miamis.

Key Westi viktoriaanliku stiili majad.

Ernest Hemingway elas Key Westis selles majas aastatel 1928-1939.

Siin kirjutas Hemingway väidetavalt 70% oma teostest.

...ja selline nägi välja Hemingway vannituba.

Hemingway maja kuulsad kuuevarbalised kassid on ainukesed, kellel on au magada kuulsa kirjaniku voodis. Geneetilise defektiga kassid on selle majamuuseumi justkui omaette vaatamisväärsused. Neid on seal kokku ligi 40. 

Floridas reisides ei saa üle ega ümber Miamist, kuhu viivad 12-realised maanteed. Miami on nagu ülejäänud USA, üks korralik rahvaste paabel. Esmalt sattusime kohe Little Havana linnaosasse, kus elavad nagu nimestki võib järeldada kuubalasi, kuid ka mehhiklasi ja teisi ladina-ameeriklasi. Little Havanas on särtsakad inimesed, särtsakad söögid, kirevad tänavad, palju tänavakunsti, jazzikohvikud, stiilsed vanamehed, sigari aroomid ja karneval. Sealsed baarid on justkui nagu muuseumid täis detaile 1920ndatest.

Doomino mängimine tundub olevat Little Havanas populaarne meelelahutus, selleks on ette nähtud lausa spetsiaalne park.

Kohtasime Little Havanas Keith Richardsi teisikut.

Veel üks Little Havana stiilinäide.

Nõnda valmivad kuuba sigarid.

Ladina-ameerika muusikute "Walk of Fame"

See Little Havanas asuv kino on kusjuures üks Miami vanimaid hooneid, pärineb see 1920ndate algusest. Miami on väga noor linn. 

Miamis veedetud päevade ajal jalutasime ringi ka Design districtis, mis koondab endasse kõige kallimate ja uhkemate brändide poed. Nii mõnegi maailmakuulsa rõivadisaineri pood ise oli juba nagu kunstiteos. Design districtist jalutuskäigu kaugusel oli ka Wynwood, mis on tuntud oma tänavakunsti poolest.

Üks suur 3D printeriga valmistatud pargi kujunduselement.

Design districtis on palju kalliste brändide poode ja iga maja üritab olla omaette disainielement linnas. Üritasime ka end lihtsate inimestena sinna kuidagi sobitada. 

See tütarlaps näeb välja nagu majakallistaja, kuid see on ka mõistetav, sest iga päev ei näe puukoorest fassaadiga maja.

Wynwoodi linnaosas olid vaat et kõik majad kaetud tänavakunstiga.

Wynwood Wallis saab näha maailmaklassi tänavakunsti....

ja pop-kunsti galeriisid....

Miami kesklinn oli üsna trööstitu. Linna allakäigu üks sümboleid, Ultramont Mall figureeris kunagi ka 1980ndate kultussarjas "Miami Vice". Praegu on aga Miami kesklinnas palju kodutuid, tänavad räpased ja valdavalt inimtühjad.

Miami kesklinnas pilvelõhkujate vahel käi vilgas ehitustegevus. Huvitav kas see ongi "Make America Great again"? 

Miamis olles veetsime tegelikult suurema osa oma ajast South Beachil, kus on pidu, rannad, art deco majad ja kirev elu. South Beachi tänavatel näeb palju edevates ja mitte liialt palju fantaasiale ruumi jätvates riietes inimesi. Kui võtta kaasa vanaisa kalavõrk ja see endale peale tõmmata, siis sulanduksite täitsa kenasti tänaval spatseerijate massi. Juba keskpäeval on linn peomeeleolus ja osades baarides vihutakse tantsu nii nagu õhtut ei tulekski. Souht Beachil nägime eksootilisi ja kalleid sportautosid, aga kuuldavasti ei kuulugi kõik ainult rikkuritele, vaid neid on seal võimalik lühiajaliselt rentida.

Jaanika leidis Miami Beachilt nähtamatu hobuse, millega ratsutada.

Käisime ujumas, kuigi lipud seda ei soovitanud. Lained oli suured ja mereranda oli uhutud palju meduuse.

 

Leemurid lemmikloomana jalgratta korvis, sellist asja ei näe igapäev ja küllap pakkus vaatepilt seetõttu huvi ka politseinikele.

Miami Beachi stiilinäide.

Kurikuulus Gianni Versace maja, kus ees ta ka maha lasti. Praegu saab seal maitsta kallist kaaviari.

Kuigi rattaga on Ocean Drivel palju hõlpsam liikuda, siis autoga saab ennast kvaliteetsemalt eksponeerida. Väga tavaline oli rentida kallis auto ja kuulata hästi valjult hip-hoppi :)

Miami on koduks NBA korvpallile, nimelt mängib siin mitmekordne NBA meister Miami Heat, kellel pole küll käsil parimad päevad, kuid üle keskmise meeskond on nad siiski. Tahtsime kogu seda šõud oma silmaga näha ja valisime mänguks Miami Heati ja Charlotte Hornetsi vastasseisu. Nägime oma silmaga ära sellised NBA staarid nagu Dwight Howard, Kemba Walker ja Goran Dragic. Mängueelne šõu oli võimas, kuid mängu ajal mitte niiväga. Jaanika pidi pettuma, sest tema ootas eelkõige tantsutüdrukute etteasteid, kuid need jäid napiks ja olid pigem Kalevi tantsutüdrukute tasemel. Mängu kõrval üllatas mind eelkõige reklaami rohkus areenil. Olles NBAd telekast vaadanud, teadsin ma muidugi kui palju on seal mängu vahel reklaamipause, kuid sellest ei pääsenud ka kohapeal. Kõikvõimalike seisakute ajal täitusid suured ekraanid erinevate reklaamidega.

Mäng ise oli põnev, veel minut enne lõppu oli mäng viigis, kuid viimastel sekunditel napsas Heat võidu omale. Kui üksikud hetked välja arvata, oli publik üsna leige. Nii mõnigi "fänn" ilmus oma istekohale alles esimese veerandi keskpaigaks, muidugi hiiglaslik popkornilaadnug kaenlas, kuid oli ka inimesi, kes jõudsid kohale alles teiseks poolajaks. Küllap selline ongi Ameerika spordikultuur, sooritusega väljakul on sama oluline osa meelelahutuskogemusest toit ja jook.

American Airlines Arena, Miami Heati koduareen.

Enne tagasi Orlandosse jõudmist põikasime ühte "liblikate maailma", kus me nägime käesuuuruseid liblikaid ringi lendamas, kauneid lillepeenraid ja kõiksugu värvilisi värvulisi. Muideks sealses piletikassas töötas mees, kes oli Eestis käinud ja teadis kiita Saaremaa kaunist loodust. Lasime sellel jutul enda kõrvu mõnuga paitada, ega hakanud kurtma oma kehva suusailma üle. 

Kaunis sinisetiivaline Morpho menelaus on levinud suurel alal Kesk- ja Lõuna-Ameerikas. 

Heliconius melpomene üks paljudest hübriididest. Selle liigi hübriidide tekkimine ja kiired evolutsioonilised muudatused on teinud sellest liblikaliigist teadlastele huvipakkuva uurimisobjekti. Ka selles liblikamajas toimus antud liigi paljundamine ja uurimine.

Ehisamadiin Erythrura gouldiae

Orlandos on nii palju teemaparke, et võtab silme eest kirjuks. Meie läksime Sea Worldi, kus on Orlando ühed hirmsaimad "ameerika mäed" ja saab vaadata kõiksugu mereelukaid. Sea Worldi akvaariumites nägime näiteks saaghaid, keda me polnud varem kusagil näinud ja saime tunda, kui halvasti lõhnavad flamingod.

Kohtasime Miamis inimesi, kes ütlesid resoluutselt, et Sea World on loomade vangla. Teadaolevalt on enamik loomad sinna sattunud pärast päästmist ja loodusesse tagasi neid enam ei viida, sest väidetavalt nad ei saaks seal enam hakkama. Oleks muidugi hea, kui saaks neilt intelligentsetelt loomadelt küsida, kas nad arvavad, et nad elavad vanglas, kui nad üldse aru saavad, mida see sõna tähendab. 

Merilõvid olid väga suhtlusaltid, eriti kui käes oli putkast ostetud kala. Ja kus on kalad, seal on kohal ka ameerika siid-haigur Egretta thula. 

Sea Worldis nägime mõõkvaalade etendust, mis alates 2019. aastast seal ära lõpetatakse. Selle põhjuseks on loomakaitseaktivistide surve. 

Mõõkvaalad raputasid pead väikeste kalade peale, kuid suure lõhe peale nad noogutasid. Veel näitasid nad keelt ja pritsisid esimestel pinkidel (k.a meie) istujad läbimärjaks. 

Delfiinid tegid koos talitajatega trikke, vistates nad veest välja ja keerutades neid vee all nina peal. Et kogu etendus veel eepilisem oleks mängis taustaks eepiline tümakas ja õhku tõusid värvilised aarapapagoid. 

Loomadega kohtumine nende looduslikus elupaigas on midagi muud kui näha neid treenituna teemaparkides. Floridas on üks maailma suurimaid manaatide populatsioone. Võib-olla Teil tekkis küsimus, et kes on manaati? Lühidalt seletades on tegu rahuliku pool tonni kaaluva meriveislaste seltsi kuuluva rohusööjaga, kelle sugulane ei ole mitte hüljes, vaid hoopis elevant.  Tegemist on dugongi sugulasega, keda me nägime Vanuatul. Väidetavalt on meriveislaseed ehk sireenilised andnud ainet sireenide ja merineitsite müütidele. Vaatasime neid nii ja naapidi ja mõtisklesime, et kui kaua peab merel seilama, et manaatit merineitsina näha.

Eriti hea on manaatisid Floridas vaadelda talvekuudel, kui ameerika manaatid kogunevad massiliselt ookeanist soojematesse sisemaa jõgedesse. Jõgedes on tänu allikatele aastaringselt üle 20 kraadine vesi. Meie läksime samuti hea meelega jõkke ujuma, sest vesi oli seal 10 kraadi soojem kui karge talvine Kesk-Florida hommik.

Ameerika manaati Trichechus manatus

Üritasime olla manaatide kodus viisakad ja mitte peale tükkivad, kuid hoopis nemad tulid meid väga lähedalt vaatama. Manaatid ujusid meie vastu ja tulid oma ninaga juskui kohe suu peale. Manaatidele meeldisid Jaanika juuksed, mida nad oma mokkadega uudistama tulid, võib-olla need meenutasid merirohtu. Pole ime, et manaatid nii julged on, sest neil puuduvad looduslikud vaenlased. 

Tagasi kodumaal olles on minult palju küsitud, kas ma tahaksin elada Ameerikas? Muidugi, tore oli näha sugulasi ja avastada uut maad, kuid kogu see riik on niivõrd veider, et püsivalt elada ma seal päris kindlasti ei tahaks. Ülim konservatiivsus, patriotism, relvalembesed kodanikud (mis ikka ja jälle annab endast erinevate koolitulistamiste näol märku), lisaks meelelahutuslikkus ja pealtnäha sõbralikud inimesed moodustavad ühe ütlemata veidra kompoti. See muidugi ei tähenda, et ma kunagi võimalusel Ameerikasse tagasi ei läheks. Mul elavad seal endiselt sugulased, kellele võiks külla minna ning New York või California on kindlasti teistsugused. Kes pole Ameerikas käinud, sellele ma soovitaks juba selle kummalise kultuuri kogemise mõttes seal korra elus ära käia.

Mul oli väga hea meel näha üle aastate oma sugulasi ja loodan neid peatselt veel näha. Selle peale ütlen: "See you later, alligator!"