Kiire suvine sügispuhkus Balkanil

Käisime septembri lõpus ja oktoobri alguses autoga Kagu-Euroopat avastamas, aga vahepeal on nii kiire olnud, et pole jõudnud siinsetel veergudel seda näidatagi. Pärast seiklusi Austraalias olime Jaanikaga juba ära unistanud autoga reisimise võlu. Ei pea muretsema kui palju (vähe) asju kaasa pakkida, ei pea muretsema logistika pärast, kuidas vaatamisväärsusteni jõuda. Omaette ja oma autoga reisides on paindlikkus meeletu. Ning kuna suvi jäi Eestimaal üürikeseks ning me mõlemad olime sel päeval tööl, otsustasimegi nüüd sügispuhkuse teha ja kihutada otsemaid lõunasse. Autoga Eestist Albaaniasse sõit tundub paljudele hirmutav, kuid oma Austraalia kogemusele tuginedes julgesime sellise tüki ette võtta.

Kuna ennekõike tahtsime saada päikest ja sooja, tuli selleks üksjagu autos istuda ja sõita. Esimese päevaga sõitsime Poolasse, teise päeva õhtuks olime juba Horvaatias Zadari linnas.

Otsustasime soojale maale jõudmist tähistada suveriietega, tõmbasin selga maika ja lühikesed püksid ning jalga plätud, Jaanika otsis välja oma  suvekleidi. Vanalinnas ringi jalutades olime paraku ainsad hullud, kes nii napilt riides olid, enamikel olid juba kergemad joped seljas. Tuleb tunnistada, et oli tõepoolest veidi jahe, aga mitte jahedam kui tavapärane Eesti suveõhtu.

Zadar on kuulus oma mereoreli poolest. Käisime ka seda kuulamas ja vaatamas. Orel on tehtud nii, et merelained tekitavad heli. Igaljuhul oli tegu huvitava ambienti kuulamise kogemusega.

Järgmisel päeval saime juba tunda suvesoojust, kuid Horvaatiaga me pikalt ei tutvunud, vaid sõitsime edasi Bosnia ja Hertsegoviina poole. Tee viis mööda käänulisi ja kauneid mägiteid, kuna sedapuhku otsustasime teadlikult vältida kiirteid. Kui näiteks Tšehhis ja Ungaris õnnestus meil tasulised kiirteed maksmata läbida nii, et keegi peale liikluskaamerate seda ei märganud, siis Horvaatias tuli enne kiirteele minekut võtta talong ning kiirteelt lahkudes selle alusel tasuda teemaksu. Vahemärkusena ootame praegu huviga, kas meieni jõuab mõni trahv teetolli tasumata jätmise eest näiteks Tšehhist või Ungarist. Aga ka mitte-tolliteed olid heas korras, lihtsalt käänulisemad, mis lubaski tegelikult rohkem maad näha.

Juba pärastlõunaks olime Bosnias ning maalilise Kravica kose juures. Kuigi vesi oli kose all külm ja erilist suveilma ka ei olnud, otsustasin ma ikkagi külmas kristalses vees kerge karastava supluse teha.

Kravica kose jalamil kus segi valgus veega.

Kuna sõitu oli palju, siis me väga pikalt kuskil ei peatunudki. Ka vahemaad polnud mägises Bosnias väga pikad, päeva jooksul jõudsime näha mitut vaatamisväärsust. Kravica kosest läksime edasi Mostari külje all olevasse Blagaj Tekke muhameedlaste kloostrisse, kuhu me küll sisse ei läinud, aga väljast vaadata oli juba piisav elamus. Pilt ei anna kahjuks edasi kui kõrge kaljusein kloostri taga oli. Kaljuseina sees oli ka auk, kust jõgi algas või täpsemalt maa peale jõudis.

Klooster Blagaj Tekkes

Pimeda saabudes jõudsime aga Mostarisse, mis on bosnialastele väga oluline linn. Täpne riigi nimi on ju Bosnia ja Hertsegoviina ning Mostar on just Hertsegoviina pealinn ja olulisim kultuurikeskus. Mostaris asub ka kuulus sild, mille horvaadid Jugoslaavia lagunemise ajal puruks pommitasid, kuid õnneks hiljem rahuajal bosnialased selle ikkagi taastasid. Küllap oli ka 20-meetri kõrguselt sillalt vette hüppamine selline meelelahutus ilma milleta noored mehed kuumi suvepäevi mööda saata ei saanud.

Mostarist jookseb läbi Neretva jõgi ning järgmisel päeval läksime mõnikümmend kilomeetrit kaugemal Konjici linna, et selsamal Neretva jõel kummipaadi ehk raftiga kärestikel adrenaliini kogeda. Toredad briti noormehed tegid paadisõidu ajal nalja, giid tegi rahulikumal lõigul peatuse, kus me veetsime aega cevapi nimelisi kebabivorstikesi grillides.

Cevapi koosneb lisaks kebabivorstikestele ka lapikust leivast ja hakitud sibulast, vahel harva ka tomatit, kuid mitte mingit kastet. Cevapi on Bosnia rahvustoit ja palju suurema au sees kui must leib või mulgikapsas Eestis. Seda sõid peaaegu kõik kohalikud peaaegu igas söögikohas ja nii päevast päeva.

Rahulikematel jõelõikudel leidsime aega ka piltide tegemiseks.

Kitsi nägime Balkani reisi ajal väga palju.

Pärast väntsutusi Neretva jõel suundusime Bosnia pealinna Sarajevosse. Mul ei olnud linna osas erilisi ootusi, mõtlesin, et tore lihtsalt korraks peatuda ja puhata. Tegelikult oli Sarajevo väga äge linn, nooruslik ja energiline, paljude mõnusate kohvikute ja baaridega. Ühtlasi tuletas sealne ööelu meelde kui hea on, et Eestis on baarides suitsetamine keelatud, enamik Sarajevo omi oli sigaretitossu mattunud.

Surnuaed Sarajevos. Kuuldavasti võeti pärast Bosnia sõda ja Sarajevo piiramist linnas hulgaliselt parke maha, et teha surnuaedadele ruumi. Neid oli seal tõesti palju.

Sarajevo on kuulus vist peamiselt kahe asja poolest: seal lasti maha Austria-Ungari ertshertsog Franz Ferdinand, mille tagajärjel algas Esimene maailmasõda ning teiseks toimusid seal 1984. aastal taliolümpiamängud. Käisime Franz Ferdinandi atentaadipaigas ja kuulasime kuidas asi ikkagi juhtus ning matkasime ka olümpiamängude tarbeks rajatud bobikelgurajani, mis praegu on varemetes.

Proovisin raja ära.

Bobikelguraja juures avanesid Sarajevole kaunid vaated. Sarajevo on nii mägine, et seal jalgsi liikudes saab endale tugevad jalad.

Sarajevo linnavalitsuse hoone, mis näeb välja nagu Ottimani ajastu hoone, kuid tegelikult on ehitatud Austria-Ungari ajal.

Kuulus Bosnia kohv. Seda juuakse nõnda, et hammustatakse tükk suhkrut (kaanega toosis) ja juuakse lonks kohvi peale. Kohvi joovad bosnialased põhimõtteliselt igal vabal hetkel. 

Bostnia lihtne rahvustoit Cevapi.

Sarajevost edasi sõitsime Montenegrosse, tee oli käänuline ja mägine, tihti otsisime kohta, et peatuda ja pilti teha. Üldiselt ei maksa Bosniasse minekut karta, teed on seal korralikud ja kultuur ja elu-olu vägagi euroopalik. Bosnias olid meie kogemusel ka Balkani piirkonna kõige sõbralikumad inimesed- Lisaks veel hämmastavalt odav. Kõige odavam bensiiniliiter oli just Bosnias, 85 senti.

Piva kanjon (taustal).

Kusagil Bosnia ja Montenegro vahel.

Kui muidu oli Horvaatias ja Bosnias septembri lõpus selline hea Eesti suveilm, umbes 20 kraadi ringis, siis Montenegro mägedes oli juba sügis. Žabljaki linn on talvel populaarne suusakuurort ja suvel populaarne matkajate seas. Läksime meiegi matkama, kuid kuna pilved olid väga madalal ja sadas uduvihma, siis me ühtegi kõrgemat tippu vallutama ei läinud.

Üks päev mägedes oli meie jaoks piisav - tulime ikkagi kadunud suve otsima ja seetõttu sõitsime järgmisel päeval juba edasi ranniku poole, kus oli märgatavalt soojem. Montenegro jättis sarnaselt Bosniaga samuti väga hea mulje. Ka seal oli odav ja kuigi kallim kui Bosnias, siis siiski odavam kui Tallinnas. Montenegros sai eurodega maksta ning linnapildis oli palju vene uusrikkaid, täpselt nagu Tallinnas.

Pavlova Strana vaateplatvorm, kust avanes vaade Skoderi järvele (kuskil seal kauguses).

Vaade Budva linnale.

Perasti linn.

Perast

Mitmel pool balkanimaades kasvasid tee ääres metsikud granaatõunapuud. Jaanika proovis neid ka, aga maitselt olid need liiga mõrud.

Stari Bar

Stari Bar

Kuigi meile Montenegro meeldis ja seal oli soe ja odav ka, oli meie eesmärk ikkagi jõuda Euroopa ühte metsikumasse riiki - Albaaniasse - mistõttu sõitsime varsti edasi. Montenegro on tilluke, pindalalt umbes kolmandik Eestist ning heade teedega. Üsna pea olime Albaanias ning koheselt saime kergema kultuurišoki. Kui Bosnia ja Montenegro olid vägagi euroopalikud ning millegagi otseselt ei üllatanud, siis Albaanias sagenesid hobuvankrid liikluses ja üllataval kombel ka Mercedesed. Umbes iga teine (või vähemalt kolmas) auto oli seal vana Mercedes-Benz. Liiklus oli väga kaootiline ja mingit loogikat leida oli raske. Teeääred olid prügised nagu Aasias ja teed ise kohati päris auklikud, eriti linnades.

Huvitav fenomen Albaanias oli kohutav risustatus külma sõja aegsete punkritega. Neid oli iga kuju ja suurusega ja täiesti suvalistes kohtades, teeäärtest ja põldudest kuni järsu kaljurannikuni välja. Korduvalt tabasin end mõttelt, kui head oleksid Albaania teed, kui kommunistid oleks kogu selle betooni punkrite asemel teedesse valanud.

Üks paljudest punkritest mis Albaaniat risustavad.

Albaanlaste tavapärane liikumisvahend Mercedeste kõrval. Taamal näha veel üht punkrit.

Käisime esmalt vaatamas Apollonia linna, mis oli kunagine Kreeka koloonia. Sealt edasi aga läksime peaaegu peatumata Vloresse ja sealt veel edasi, et lõpuks ka päriselt randasid nautida. Ilmaga meil vedas, oktoobri alguses oli seal umbes 25 kraadi (või rohkemgi) ja vesi oli nii soe, et oleks võinudki vette jääda.

Kunagise Kreeka koloonia Apollonia varemed.

Oliive oli palju ja eri sorti, need veel päris valmis polnud.

Veiniklaasid valati Albaanias alati ääreni täis.

Tüüpiline Albaania rand. Kivine, läbipaistva helesinise veega ja prügimäe kõrval. Võib arvata, et kõrghooajal, juulis-augustis, on rannad märksa kenamad.

Albaania on jaburalt odavate hindadega maa. Saime kahepeale mingis teeäärses restoranis 4 euroga söönuks. Viisakas merevaatega hotell, kus me muide olime ainult kahekesi, läks meile maksma kolme öö eest kokku 36 eurot. Ilmselt oli see nii madalhooaja tõttu. Me olime pea igas rannas kas üksi või nägime ainult üksikuid inimesi. Ent rannatoolid ja päiksevarjud viitasid sellele, et suvel käib "Albaania Rivieras" vilgas tegevus. Seda ütlesid ka kohalikud - 1. septembriga pidavat sealne rannahooaeg lõppema ning enamik restorane ja majutuskohti paneb uksed kinni. Meile selline rahulik puhkus sobis.

Pikk sõit Albaaniast koju võttis 30 tundi, kuid vahetustega ei olnud see üldse kontimurdev. Natuke närvikõdi lisas Poolas möllanud torm Xavier, mille tagajärjel me mitu korda autoga pidime otsa ringi keerama, kuna puu oli teele kukkunud. Kord ootasime kiirteel mitu tundi kuni päästeteenistus eemaldas teele kukkunud elektriliini. Soovitame kõigil kodinad autodesse pakkida ja autoga Albaaniasse suve nautima sõita. Pealekauba saab tagasitulles Lätis peatuse teha ja nende majandust alkoholi ostmisega toetada.

Teel koju kontrollis üks Bosnia politseinik meie dokumente ja soovis head teed.