Mesised nädalad Tansaanias

Pulmad on ammu peetud, kuid pulmareisilt jõudsime tagasi alles mõned nädalad tagasi. Kohe pärast reisi suundusin haiglasse tilgutite alla, sest lennukilt saabudes oli mul 40kraadine palavik. Täpset diagnoosi ei saanudki teada. Vähemalt ei olnud tegemist malaaria, dengue palaviku ega nakkusliku kiilaspäisusega, sest paari päeva pärast olin haiglast väljas. Praegu on kõik korras, oleme täis D-vitamiini, mõnusa jumega ja ägedate kogemuste võrra rikkamad ning jagame Teiega pilte koos natukese jutuga.

Reisisihiks oli meil Tansaania. Miks just see riik, tagantjärele enam ei mäletagi. Aafrika tundub ikkagi eriti eksootiline ja me polnud seal varem käinud (Jaanika on küll Egiptuses käinud, aga see pole ju "päris" Aafrika).

Seiklus algas juba Tallinna lennujaamas, kui avastasime, et meie lend Istanbulist Tansaania suurimasse linna Dar Es Salaami on tühistatud - õnneks küll suunati meid ümber Istanbul-Nairobi lennule ja sealt saime üsna kähku ka Tansaaniasse. 

Esimene päev Tansaanias oli meil nagunii planeeritud bussisõiduks ning selleks ajaks kui me Dar Es Salaami kaootilisse bussijaama jõudsime, olidki viimased bussid Arusha suunas juba väljumas. Kell oli alles 11 hommikul, aga Arushasse sõidab terve päeva ning bussijuhid ei taha sõitu pimedale jätta. Sõbralikud kohalikud aitasid meid sipelgapesa meenutavas bussijaamas bussile, mis just hakkas Arusha suunas liikuma. Sooja oli üle 30 kraadi, konditsioneeri bussis ei olnud, kuid lahtised aknad ajasid asja ära. Küll aga olid bussis turvavööd, mis sealsetel teedel olid hädavajalikud. Maanteel paiknesid suhteliselt regulaarselt lamavad politseinikud - ja bussijuht ei võtnud neile lähenedes eriti hoogu maha - ning turvavööta oleks korduvalt peadpidi lakke lennanud.

Esiti kartsin, et Aafrika tekitab minus mingi kultuurišoki sarnase emotsiooni. Tegelikult oli see hirm asjata. Olles Aasias reisinud, ei üllatanud Aafrika sugugi, seda enam, et tegu on ikkagi Aafrika mõistes üsna eesrindliku riigiga. Võrreldes näiteks Kambodžaga olid teeääred isegi puhtamad. Ka vaesus ei riivanud ülemäära silma. Kui buss Dar Es Salaamist välja jõudis, hakkasid tee ääres sagenema majade asemel hütid, osad lihtsalt savist kokku mätsitud, osad aga ainult okstest punutud seintega. Inimesed tee ääres olid sõbralikud ja lehvitasid. 

Olime bussis ainukesed valged turistid. Kõige meeldivamad kokkupuuted kohalikega olidki bussis, sest seal ei olnud kellelgi turistidega seotud ärihuvisid. Enamuse ajast olid kaasreisijad vaiksed ega rääkinud isegi omavahel. Selles osas ei erinegi sealsed inimesed niivõrd eestlastest. Buss tegi tihti lühikesi peatusi, mis võimaldas tee ääres ootavatel kaupmeestel karastusjooke, pähkleid ja muid näkse müüa. Meil ei olnud väikseid kohaliku raha kupüüre ja üks kaasreisijatest ostis meile pudeli Fantat. Hiljem kui meil oli peenraha ja seda talle pakkusin, ei olnud ta nõus raha vastugi võtma. Lahkeid ja sõbralikke kohalikke kohtsime oma teekonnal veelgi.

Arushasse jõudsime 12-tunnise bussisõidu järel ja juba pilkases pimedas. Üks sõbralik mees, kellega bussis natuke pikemalt juttu ajasin, aitas meil leida usaldusväärse taksojuhi, kes meid hotelli sõidutas. Ta muretses meie pärast ja andis isegi oma telefoninumbri, kui meil peaks abi vaja minema.

Taksojuhi kõrval istuv mees hakkas meile järgmiseks päevaks safarit pakkuma, kuid väsinuna ei viitsinud sellele veel mõelda ja keeldusime viisakalt. Hommikul ootas sama mees hotelli ukse taga ja istus nagu vana sõber hommikusöögilauda ning hakkas kohe jälle oma safariplaanist rääkima. Hotellis oli veel teinegi safarikorraldaja, kes samuti oma pakkumist meile tutvustas. Meil aga oli vaja raha võtta ning kohalik sim-kaart osta, et saaksime mobiilset internetti kasutada (muideks, internetiühendus on Tansaanias üsna hea ja paljudes kohtades oli ka wifi). Lisaks oli meil vaja osta päiksekreemi, sest meie oma konfiskeeriti Tallinna lennujaamas, mis on meie kogemusel ainus lennujaam, kus käsipagasi 100ml vedeliku reeglist piinliku täpsusega kinni peetakse ja kõigisse muudessegi nõuetesse paindumatult suhtutakse, mingit inimlikku mõistlikkust ei tasu Tallinna lennujaama turvatöötajatelt oodata. 

Päiksekreem ja muu vajaminev olemas, otsustasime edaspidi müügimehi vältida, kuigi see meil eriti ei õnnestunud. Juba eelnevast õhtust lootusrikas ja hommikul hotelli ukse taga passinud mees jälitas meid viisakast kaugusest pea pool päeva ning kosilasi tuli aina juurde. Kõik vestlused algasid sõbralikult, küsiti stampküsimusi, kust me pärit oleme, kuidas meile Tansaania meeldib jne, kuid järsku hakkasid kõik oma safariteenust pakkuma. Tuli ette ka olukordi, kui palusime end rahule jätta mispeale sõimati meid rassistideks. Äritegemise soovist keeldudes öeldi meile kord lausa, et me oleme kommunistid. Sellise süüdistuse peale ei osanud enam midagi kosta.

Arusha on põhiline linn, kust enamik safarisid algab. Kuna safarid maksavad palju ja on kohalikele oluline tuluallikas, siis ei saa liialt pahaks panna, et seda nõnda intensiivselt tänavatel pakutakse. Siiani pole me kusagil reisides nii järjekindlaid ja pealetükkivaid müügimehi näinud.  

Tänavatel kõndides saime pidevalt kohalikega tutvust teha. Enamasti kutsuti meid oma poode vaatama, mõnda restorani külastama või taheti meile safari maha müüa. Kahjuks ei ole meil kohalikest kuigi palju fotosid, sest pildistamisesse suhtutakse siin paranoiliselt. Nimelt levib osade kohalike seas müüt, et valged inimesed teevad fotosid inimestest, keda nad inimkaubana maha tahavad müüa. 

Järgmisel varahommikul oli meie hotellis auto vastas ning sõit safarile võis alata. Juba pooletunnise sõidu järel hakkasime teede ääres nägema kaelkirjakuid ja veelompidest vett koguvaid põlisrahvaste esindajaid masaisid. Ngorongoro rahvuspargi väravas ootasid uudishimulikud paavianid. Seejärel hakkasime tee ääres kohtama juba väga paljusid antiloope, kaelkirjakuid ja sebrasid. Huvitaval kombel ei teinud enamik neist autost väljagi ja paljusid neist nägime kõigest paari meetri kauguselt.

Viiepäevase safari jooksul külastasime Serengeti, Ngorongoro, Manyara järve ning Tarangire rahvusparki. Neist kaks esimest olid kindlasti võimsaimad, sest just nendes parkides nägime palju kiskjaid. Ngorongoro kraatris nägime hüäänide võitlust raipe pärast, kuid seal elutsevaid musti ninasarvikuid kahjuks ei õnnestunud meil kohata. Palju räägiti safaril "suurest viisikust" Need on lõvi, leopard, elevant, pühvel ning ninasarvik ja on kuuldavasti küttimiseks kõige keerulisemad loomad. Meie pidasime vereta jahti oma fotokaga ning tabamata jäi vaid ninasarvik. Päris jahipidamise eest rahvuspargis võib aga 30 aastaks trellide taha sattuda. 

Ööbisime safaril kahel ööl lihtsates telkides, ühel ööl lausa Serengeti südames ja kahel ööl luksuslikumas telgis, kus oli eraldi magamistuba ja isegi vannituba. Ühel ööl käisid laagriplatsil telkide ümber ringi kolm vesipühvlit. Lõvide möirgeid ja muid kummalisi hääli kostus öösel telkidesse hästi, kuigi magada me saime siiski hästi. Magamist ei seganud ka sääsed, kes salakavalalt ka vaatamata sääsevõrgule ja sääsemürgile meid sõid. Sääski oli seal palju ja kuna Tansaanias levib ka malaaria, siis oleks ilmselt mõistlik süüa malaariatablette, kanda pikemaid riideid ja kasutada putukamürki. Mina muidugi ei kasutanud ühtegi neist abivahendeist; vahel määrisin end siiski sääsemürgiga kokku kui meelde tuli. 

Toit safaril oli lihtne, hommikuti pannkoogid ja muna, lõunaks kuiv kanakoib, ebamäärase tekstuuriga siniseks keedetud muna ja võileib, kuhu moosi oli nii vähe vahele määritud, et vaevu oli moosi maitset tunda. Vähemasti õhtusöök oli korralik. Ühtlasi saime safari käigus aru, et ei ole vahet millise safarikorraldajaga minna, nad kõik pakuvad sarnast programmi, sarnast ööbimist ja toitu, ainus vahe on hind. Loomulikult on võimalik võtta luksuslikum safaripakett, kuid selle eest tuleb välja käia juba palju suurem summa. Seega olime rahul, et suutsime endale välja kaubelda soodsa safaripaketi (praegused safarihinnad algavad 150 eurost päev). Vahemärkusena lisan, et ühe euro väärtus on umbes 2200 kohalikku raha, seega olime Tansaanias korraks ka miljonärid. Üldiselt tuleb tansaanias kõvasti kaubelda, sest esmalt alustatakse pakkumisi üsna ulmelistest summadest. Teadmiseks neile, kes arvavad, et Tansaania on odav reisisihtkoht. Ei ole! Toit, ööbimine, transport ja meelelahutus on seal isegi võrreldavad Eesti hindadega.

Kõik, kes vähegi kahtlevad, kas vaatamata üsna soolasele hinnale siiski safarile minna, siis meie soovitusel minge kindlasti! See on uskumatu, kui palju loomi ühe safari käigus näeb. Loomi oma loomulikus keskkonnas vabalt toimetamas näha on midagi muud kui loomaaias. Enamik elukaid ei lase end safariautodest üldse häirida ja nõnda on hea jälgida metsikute loomade igapäevaseid toimetusi. 

Serengeti rahvuspargis jäädvustatud fotod:

Rahvuspargis ei hakkaks kindlasti ka ornitoloogidel igav. Üks ilusamaid ja sagedasemaid linde, keda kohtasime oli hund-kuldnokk (Lamprotornis superbus).

Üks maailma suurimaid lennuvõimelisi linde marabu.

Punapea agaam (Agama agama)

Sebrasid nägeme enamasti suurte karjadena.

Lõvidel on praegusel aastajal jooksuaeg ja neid nägi sageli paaridena pikutamas.

Nägime safari ajal kahte paarituvat lõvipaari. Sellises kohas võta vaid kaamera kätte ja püüa järjest National Geographicust tuttavaid kaadreid.

Lõvide paaritumisritaal jättis mõlemal korral väga sümpaatse mulje. Isane lõvi taganes kohe kui emane lõvi hambaid näitas ja tuli kohe emase juurde kui emane huvi üles näitas. Enne paaritumist hõõrusid mõlemad nähtud lõvipaarid päid üksteise vastu, pärast lühikest paaritumist jätkasid nad üksteise kõrval magamist, isane valvsamalt, emane kõhuga taeva poole.

Thomsoni gasellid, kes olid kogeaeg justkui valvel ja liputasid närviliselt oma must-valgeid sabasid. Neid nägime ka hüäänide hammaste vahel.

Leopardi nägemiseks peab rohkem õnne olema, sest nende arvukus on väike ja nad on osavad peitjad.

Meil vedas ja nägime leopardi koos kutsikaga, kes tuli safariautodele väga lähedale. Sellel hetkel lugesime kokku pea 20 safariautot, sest autojuhid andsid leopardi nägemisest raadio teel varmalt märku kolleegidele. Muul ajal oli rahvusparkides rahulik ja safariautosid nägime teel vähe.

Hüäänid paistsid silma oma erilise toimekuse poolest. Neid võis näha enamasti üksteisega liha pärast kraaklemas, mängimas, luuramas või mudas püherdamas. See hüään urineeris mudaloiku ja hakkas seejärel mudas solberdama.

Jalutasime laagriplatsist veidi eemale päikeseloojangut vaatama. Me ei saanudki väga kaua kaunist vaadet nautida, sest meie giid märkas meid ja ütles, et peame kohe laagriplatsile tagasi minema ja ei tohi ilma autota laagriplatsi piiridest üldse välja minna, sest see on väga ohtlik. Serengetis pidavat olema nii palju kiskjaid, et üksi pimedal ajal ilma relvata kõndides ei peaks ühte tundigi vastu enne kui keegi sind ära sööb. Kohe meie laagriplatsi kõrval oli antiloobikari ja öösel kuulsime lõvide möirgeid.

Thomsoni gasellid.

Päikesetõus.

Varahommikul sattusime kohta, kus tee ääres pikutas lõvipaar ja teisel pool teed teine lõvipaar. Lõvipaaridest veidi eemal nägime kolme lõvikutsikat ja teisel pool jõge kahte emalõvi, kes proovisid vesipühvlit rünnata. Kahjuks olid nemad kaamerasilmale liiga kaugel. 

Jõehobud on ühed ohtlikumad loomad Afrikas. Territoriaalsete loomadena on jõehobud varmad inimest vees ründama. 

Kaljudamaan (Procavia capensis) näeb välja nagu näriline, kuid tema lähimad sugulased on elevandid, manaatid ja dugongid. 

Kaljudamaan

Punaagaame nägime oma reisi ajal palju.

Mangusti-sarvnokk (Tockus deckeni)

Emane jaanalind. Isased jaanalinnud on mustade sulgedega, emased on kahvatumad, pruunikashallide sulgedega.

Gnuud galopeerimas

Nägime mitmetuhandepealisi gnuukarju.

Ngorongoro rahvuspark:

Vaade Ngorongoro kraatri servalt.

Masaide küla. Masaid on siiamaani säilitanud oma primitiivse eluviisi olles rändkarjakasvatajad. Neil on piisavalt julgust, et varastada lõvidelt saaki ja üksi oma loomakarja valvata. Jaanika nägi autoaknast, kuidas mitu masaid verist lehmakorjust järasid. Masaid joovad veel tänapäevalgi sooja loomaverd ja söövad toorest liha. 

Masaid.

Järv keset Ngorongoro kraatrit. 

Kanna (Taurotragus oryx) koos lindudega.

Vesipühvlid.

Jaanikale meenutas gnuu Vanapaganat

Hüäänidel tundus olevat lõputu isu. Alatihti nägime neid saakloom suus jooksmas või korjuse pärast jagelemas.

Aafrika kroonkurg.

  

Tüügassead hakkasid Jaanikale meeldima. 

Tundub, et siin on juba töö tehtud.

Meie purunematu maastikuauto sõitis sügavasse auku ja lõhkus vedrustuse ära, kohe auto kõrval nägime väikest rästikut. 

Emased lõvid koos poegadega.

Oma magamisharjumuse ja püherdamise poolest meenutasid lõvid kasse.

Šaakal šõnnikuhunniku peal.

Sellest elevandist on arvatavasti osa saanud lõvid, hüäänid, raisakotkad ja ilmselt keegi veel. Midagi ei lasta raisku minna.

Lake Manyara rahvuspark:

Lake Manyara rahvuspargis on suur järv ja sood, kust võib leida tuhandeid linde.

Vesipühvel veest välja ronimas.

Tüügassiga teab, et põlvili on ju palju ergonoomilisem rohtu süüa.

Lake Manyara metsades nägime tuhandeid paaviane.

Cercopithecus mitis, eestikeelset nime ei leidnud, äkki siniahv?

Lake Manyara põhiline vaatamisväärsus on sealsed üüratud flamingoparved. Kahjuks olid flamingod teisel pool järve ja pildilt võib aimata vaid pikka roosat riba.

Elevandid tulid safariautole väga lähedale.

Gasell on kaotanud võitluses oma sarve (põhimõtteliselt on ta nüüd ükssarvik)

Rohepärdikul (Cercopithecus aethiops) on iga päev munadepühad.

Tarangire rahvuspark

Tarangire rahvuspargis nägime palju elevante, kuid kõige rohkem jäi see rahvuspark meile meelde tsetse kärbsete poolest, keda oli palju ja nad hammustasid läbi riiete vaatamata sellele, et olime endale kõvasti putukamürki nii nahale kui ka riietele määrinud. 1-2% tsetse kärbestest kannavad surmavat haigust unitõbe.

Järjekordne lõvide kuramaaž.

Safarilt tagasi jõudes sõitsime bussiga Arushast kahe tunni kaugusele Moshisse, mis on tuntud kui Aafrika kõrgeima mäe Kilimanjaro matka alguspunkt. Kõik valged, keda me seal linnas nägime, olidki mägironijad. Tegelikult ei nõua Kilimanjaro vallutamine erilisi alpinismioskusi, ainult aega ja raha (6 päevane matk maksab 1500 dollarit), seega kahjuks sel korral pidime Aafrika kõrgeima mäe vallutamata jätma. Moshi linn ise oli hubasem kui Arusha, inimesed ei olnud nii pealetükkivad ja saime nautida rahulikult vaadet mäele.

Kilimanjaro liustikust on alles jäänud üsna mannetu osa. Prognooside kohaselt ei näe seal enam paarikümne aasta pärast lund. Kohalike sõnul on kliimamuutus tuntav ka Moshi linnas, mis on viimase kümne aastaga palju kuumemaks muutunud, samuti on vähenenud vihma hulk.

Õhtul lendasime lennukiga tagasi Dar Es Salaami ning järgmisel hommikul sõitsime praamiga Sansibari saarele. Saaremaast pisut väiksema Sansibari saare pealinn Stone Town hakkas mulle kohe meeldima. Sansibar oli pikalt olnud Omaani koloonia ning seega võis ka Stone Towni tänavapildis näha palju araabia mõjusid. Käisime Freddie Mercury sünnikodu juures ja uitasime kitsastel tänavatel ning eksisime korduvalt seal ka ära. Kuna meil oli küllalt aega, oli see ekslemine vägagi meeldiv tegevus.

Tansaania rahvarohkeimas linnas Dar Es Salaamis viibisime vähe ja paljude meelest pole see koht eriti turvaline ega ka tuntud väätamisväärsuste poolest. Meie hosteli akendest nägime puuviljakaupmehi ja korraks siiski käisime väljas, et mõned puuviljad osta. 

Hommikul jõudsime Sansibarile ja uitasime Stone Townis, mis oli teistest Tansaania linnadest palju ilusam. Linnas on palju koloniaalajastu arhitektuuri ning araabia mõjutusi. Kitsad tänavad olid täis vürtside lõhna, vürtsikasvatus on Sansibaril turismi järel tähtsuselt teine tuluallikas.

Valdav enamus Sansibari elanikest on moslemid.

Jalka ühisvaatamine linnaplatsil. Jalgpallisärkidega mehi kohtas tänavatel palju. Isegi Tottenhami fänne nägime!

Traditsiooniline mäng bao mille reeglitest ma lõpuni aru ei saanud, kuid mis tundus tegelikult siiski huvitav. 

Stone Townis nägime palju uhkeid väärispuidust uksi. Uksed pärinevad algselt Indiast, kus sellised pronksist kaunistused olid kaitseks sõjaelevantide vastu. Sansibaril elevantidega probleeme pole, aga võimsad uksed on kujunenud staatusesümboliks.

Kahjuks on paljud uhked koloniaalajastu majad väga halvas seisus ja lausa eluohtlikud.

Stone Townis on palju uhkeid hotelle ja restorane, mis annavad aimu, milline võis olla rikaste kolonialistide elu sadakond aastat tagasi.

Tansaania köök on lihtne, nende rahvusroog on maisipuder ugali, mis meenutab tekstuurilt paksu mannaputru, ent on täiesti maitsetu. Lisaks söövad nad palju riisi, kartuli asemel süüakse tihti praetult tärkliserikkaid suuri banaane. Meie kogemuste põhjal ei oska tansaanlased eriti hästi liha valmistada. Puuviljad Tansaanias olid seevastu väga maitsvad ja neid me sõime palju.

Kui maismaa-Tansaania köök oli suhteliselt igav, siis Sansibari köögi pakutav meeldis meile mõlemale väga. Ei olnud sealgi mingeid erilisi maitseid, küll aga palju värskeid mereande ja puhtaid maitseid.  Sõin seal parimat kaheksajalga mis ma eales saanud olen, see oli pehme ja mahlane. Samuti oskavad kohalikud hästi kala grillida. Proovisime ka vürtsidega maitsestatud grillitud homaari. Kõik mereannid olid imehead!

Kuigi olime juba viiepäevasel safaril käinud, otsustasime ka Sansibaril teha ühe väikse väljasõidu. Külastasime Jozani metsa, kus elavad endeemilised, ainult Sansibarile omased ahvid, keda farmerid varem viljasaagi rüüstamise tõttu suureks nuhtluseks pidasid ning massiliselt küttisid, ent kelle arvukus pärast farmeritele hüvitise maksmist tõusma hakkas. Hüvitiste rahad tulevad turistidelt, kes rahvusparki sisenemise eest maksavad. Praeguseks on ahve looduses juba üle 3000 isendi.

Sansibari punane koolobusahv (Procolobus kirkii)

Tegelikult tulime Sansibarile peamiselt ikkagi rannapuhkusele ja seda me kogu ülejäänud reisi ajal ka tegime. Muuhulgas käisime kahel korral ümbritsevatel korallriffidel sukeldumas, veealune maailm ei olnud mõistagi nii uhke kui Tais Andamani meres, kuid märkimisväärseid sukelduskohti siin siiski leidub. Nägime näiteks päris palju astelraisid, merihobusid ja muid põnevaid elukaid. 

Esimesed kaks ööd peatusime Nungwis, kus ookeani ääres on palju luksuslikke hotelle ja restorane. Ööbisime viiskas külalistemajas kallite hotellide juures. See aga ei takistanud meil käia uhkemates hotellides einestamas ja vahelduseks ookeanile ka maailmalõpubasseinides ujumas. 

Mõnus vaikne katusebaar, kust päikeseloojangut vaadata.

Päikeseloojangu ajal kogunesid kohalikud rannale, et jalgpalli taguda.

Õhtu saabudes kaeti mere äärde lauad, pandi küünlad põlema ja pisut eemal sai lettide juures endale õhtusöögiks meeldiva kala valida, mis kohe grillile asetati. Ei saa kurta, kui saab otse rannal küünlavalgel värskelt grillitud kalasteiki ookeani kohina saatel süüa ja peale juua värskelt pressitud grenadiinimahla.

Kõige ilusamad rannad olid meie meelest Kendwas, mis asub Nungwist jalutuskäigu kaugusel.

Meie ööbimiskoht idarannikul oli vaatega merele. See koht oli nii mõnusa atmosfääriga, täpselt lõõgastumiseks loodud. 

Sansibaril on väga tugevad looded, mistõttu oli huvitav jälgida, kuidas keset päeva meri mitmesaja meetri kaugusele põgenes. Eriti tugevad looded olid idarannikul, kus suplemise tegid veelgi keerulisemaks merisiilikud, keda ookeanipõhi täis oli. Seevastu oli idarannik läänerannikust vaiksem. Läänerannikul olid küll paremad ujumistingimused ja ilusamad rannad, kuid rohkem rahvast ja melu. Kuidas kellelegi, meie veetsime aega siin ja seal ning jäime väga rahule. Täpselt nagu kogu reisiga.

Rannas võis näha kohalikke, kes valgetega igasugust äri ajasid. Hostelite pidajad kutsusid neid beach boy'deks. Siin pildil on üks väheseid "rannatüdrukuid", keda nägime.  

Enamik sansibari naisi on moslemitele kohaselt konservatiivselt riides.

Idarannikul saime päikesetõususid ja vaikust nautida.

Ostsin endale Aafrika vanaisa särgi.

Rannalõvisid ei näinud, see eest rannalehmasid küll.

Kes ei hüppaks rõõmust kui ookean nii türkiissinine ja liiv nii lumivalge on? Muide, rannaliiv on Sansibaril nii peenike, et Jaanika peseb seda veel siiamaani oma juustest välja.

Aafrikas käidud! pole mustal mandril viga midagi! Võib-olla Lääne-Aafrikasse veel ei kipu, kuid Tansaania on küll täitsa mõnus koht!