Kuldne Myanmar

Juba enne Aasiasse minekut kartsime mõlemad suuri turistimasse. Nende vältimiseks otsisime kaardilt vähem avastatud kohti. Kohe jäi silma Myanmar, endise nimega Birma, mis asub üldises plaanis India ja Tai vahel. Kuni aastani 2012 oli riik sõjaväe valitsuse all ja välismaalastele peaaegu suletud. Turiste täielikult vältida ei õnnestunud, sest me pole ainsad kes varem kinnist riiki avastada tahtsid.

Varem oli riigi nimi Birma, kuid see pole päris täpne. Birmalased on suurim riigis elav rahvusrühm, aga nii mitmeski provintsis on birmalased vähemuses. Peale nende on seal veel palju-palju rahvaid, kes vahel keskvõimuga ka veriseid lahinguid peavad. Neid rahvaid seob vaid asjaajamiseks mõeldud birma keel ja tähestik, mida koolides kõigile õpetatakse. Erinevate rahvuste tähtsustamiseks on selle riigi pikem nimi Myanmari Liidu Vabariik.

Küll aga oli võrdlemisi pikk isolatsioon võimaldanud säilida autentsel Myanmari kultuuril. Võrreldes Kambodžaga tervitasid meid suhteliselt prügivabad teeperved ja puhtad tänavad. Mehed kannavad enamuses longyit ehk pikka seelikut, muus osas riietuvad nad nii nagu läänes ikka kombeks, ehk selle juurde kantakse t-särki või triiksärki. Läksin moega kaasa ja soetasin ka endale longyi. Õppisin üsna kiiresti seda õigesti kandma ja ausalt öeldes oli õhuline seelik 40 kraadises kuumuses märksa mõnusam riietus kui püksid.

Naiste põski kattis kollakasvalge pulbrikiht. Seesugusel meigil on peale kosmeetilise mõju ka päiksekreemi kaitsev funktsioon. Maalitud nägusid saatis peaaegu alati soe naeratus. Erinevalt Kambodžast või Taist ei näe birmalased valges inimeses liikuvat rahakotti, mis tundus eriti kontrastne pärast Kambodža seiklusi. Kohalikud tahavadki valge inimesega lihtsalt suhelda ilma igasuguse tagamõtteta. Minusugusele introvertsele ja tõsisele Eesti mehele oli selline siirus esiti harjumatu, kuid hakkas kiiresti meeldima. Ainult taksojuhid on samasugused nagu mujal Aasias - üritavad turistilt seitset nahka koorida.

Inimeste sõbralikkust oli näha isegi niisama tänaval jalutades. Ükski jalutuskäik Yangonis ei möödunud ilma, et mõni kohalik meiega pilti ei tahaks teha. Lõpuks tundsime ennast lõputu poseerimise järel nagu kuulsused. Autogramme jagama siiski ei pidanud. Küll aga tunti huvi meie kodumaa vastu, mida iroonilisel kombel Austraaliaga sassi aeti (Estonia ja Australia on võõrale kõrvale küllalt sarnased).

Nunnad Sule pagoodi juures. Sule pagoodi peetakse Yangonis tähtsuselt teiseks pagoodiks ja kuna see asus meie ööbimiskoha lähedal, siis käisime ka seda vaatamas.

Üks paljudest piltidest koos kohalikega.

Puuderdatud põskedega tütarlaps, kes müüb buddha austamiseks mõeldud lillekette.

Tohututes kogustes inimlikku soojust kogesime Shwedagoni pagoodi juures. Pagood koosneb erinevatest stuupadest ja budistlikest reliikviatest, olulisim neist on enam kui 100 meetrine kullatud ja kalliskividega kaunistatud stuupa, mis pidavat sisaldama kahte Buddha juuksekarva. Shwedagoni pagoodi juures oli tohutult palju inimesi, valdavalt kohalikud. Meie juurde tuli munk ja 9 aastane tüdruk, kes rääkis perfektset inglise keelt. Rääkisime nendega pikalt ja saime kohaliku elu kohta palju põnevat teada. Loomulikult kohtasime väga palju birmalasi, kes meiega pilti tahtsid teha. Üks noormees, kes pakkus end meile vabatahtlikuks giidiks, seletas budistlikke traditsioone ja mütoloogiat. Ta kulutas mitu tundi oma ajast meie peale, kuid ei tahtnud selle eest sentigi.

Myanmari kultuuris või pigem nende budistlikul suunal on kõige olulisem nädalapäev, mil sa sündisid. Veidral kombel on neil seal 8 nädalapäeva (eristatakse kolmapäeva hommikut ja õhtut), mistõttu on kõik suuremad stuupad kaheksanurkse põhiplaaniga. Igas nurgas paikneb vastavale nädalapäevale (lisaks siis veel kolmapäeva hommiku ja õhtu nurk) pühendatud altar koos Buddha kuju ja sünniloomaga. Buddha kõrval on väike purskkaev ja topsid, millega Buddha kujule ja sünnilooma kujule oma vanuse jagu kordi vett pähe valades pidavat head õnne saama. Mina olen muide sündinud teisipäeval ja minu sünniloom on lõvi, Jaanika sündis laupäeval ja tema sünniloom on draakon.

Teel Shwedagoni pagoodi nägime lootoseõisi täis Kandawgyi järve.

Ilus kohalik tüdruk, kes kannab rahvusriideid. Myanmaris meeldib inimestele kanda traditsioonilisi riideid, enamik naisi ja mehi kannavad longyisid.

Shwedagon on Myanmari oluliseim pagood.

Paarikesed buddha kuju juures. Buddha pea ümber vilkuv sõõr tähistab valgustatust.

Nunn palvetamas.

Kohalikel on kombeks pesta oma sündimise nädalapäeva nurgas buddha pead.

Huvitav kultuuriline nähtus Myanmaris on beetlipähkli närimine. Seda teevad nii noored kui vanad, mehed ja naised. Kõvemad tüübid suudavad sülge täis suuga rääkida nii, et ei saa arugi. Beetlipähkel ei maksa seal praktiliselt midagi ja seda müüakse tänavatel väga palju. Maitse poolest meenutab beetel kõige rohkem seepi (aga see võib olla ka maitseainetest mida pähklile peale raputatakse); efekti poolest sarnaneb see mingil määral tubaka suitsetamisega. Pea hakkab ringlema, tekib kerge lõõgastunud olek ja surin peas. Efekt on üsna lühiajaline ja mitte eriti tugev. Küll aga tekitab beetlipähkli närimine palju sülge, mida ei ole hea alla neelata. Seda sülitatakse tänavale ning Yangonis olid kõnniteed punaselaigulised, nagu oleks Jackson Pollock seal omavolitsenud. Pikaajalisematel kasutajatel värvuvad hambadki punaseks.

Beetlipähkli müüja.

Kaunis park Yangoni kesklinnas, eemalt paistab Sule pagood. 

Kohalikud teevad hommikuvõimlemist võidusamba ümber.

Tänaval ei pea pikalt jalutama enne kui mõnda toiduputkat näeb.

Vahel kohtas ka tänaval magavaid inimesi.

Tüüpiline "tänavakohvik" Yangonis.  

Proovisime esimest korda puuvilja Syzygium samarangense (inglise keeles waterapple), pildil paremal.

Stiilsed birmalased Yangonis. 

Tegime Yangoni linnale rongiga tiiru peal. Kohe kui kesklinnast välja sõita näeb vaesust, hurtsikuid ja veepealseid peenraid.

Myanmari pealinn Yangon jättis hoopis teistsuguse mulje kui teised Aasia suurlinnad Bangkok või Phnom Penh. Yangoni liiklus oli palju rahulikum ja viisakam, peamiselt selle pärast, et Yangoni linnas on keelatud sõita mis tahes kaherattalise sõiduvahendiga. Linnapildist puudusid kõikjal mujal Aasias nii tavalised mootorrattad ja mopeedid, jalgratastest rääkimata. See põhjustas linnas muidugi palju ummikuid, näiteks sõitsime me kesklinnast 15km kaugusel asuvasse bussijaama peaaegu 2 tundi ja jõudsime Baganisse suunduvale bussile ainult tänu taksojuhi operatiivsele tegutsemisele. Nimelt nägi ta juba välja sõitnud bussi, kihutas sellele järgi ja keeras sellele ette. Buss pidas kinni ja võttis meid viimaste reisijatena peale.

Baganisse jõudes polnud päike veel tõusnud, valitses pilkane pimedus. Kohe bussist väljudes hüppasid taksojuhid ligi ja pakkusid pealetükkivalt oma teenust. Mõne kilomeetri kaugusele sõidu eest nõudsid nad 20 dollarit, mille peale meie naersime ja hakkasime pilkases pimeduses teadmata suunas kõndima. Peale meie oli bussis veel üks Euroopa paarike, kes väsinuna vist ei olnud huvitatud kauplemisest ja maksid täishinna, et hotelli saada. Lõpuks õnnestus meil hind kaubelda isegi 5 dollarini, aga selle trumpas üle külgkorviga elektriroller-takso, kes pakkus oma hinnaks 4 dollarit. Rolleril polnud tulesid, selle asemel oli juhil pealamp, mis eriti kaugele ei valgustanud. Õnneks oli liiklus Baganis olematu ja jõudsime ühes tükis hotelli.

Bagan sarnaneb mingis mõttes Kambodža iidsele linnale Angkor Watile, sest ka siin oli hulganisti tuhande aasta vanuseid budistlikke templeid. Erinevaid väiksemaid ja suuremaid templeid pidavat selle linna ümbruses kokku olema 3000 ringis. Enamikest olid alles vaid varemed, kuid oli ka selliseid, kuhu sai otsa ronida ja vaadet ümbritsevatele templitele nautida.

Templid on suhteliselt suurele alale laiali pillutatud ja selleks, et palavuses  nende vahel liigelda rentisime elektrimopeedi. Kahe päeva jooksul külastasime templeid nõrkemiseni. Eriti meeldejääv oli üks suur tempel, kuhu pealtnäha sisse ühtki ust ei viinud, aga väikse akna mõõtu august sisse pressides sai sinna küll. Tekkis Indiana Jonesi tunne, klaustrofoobilises, pimedas ja palavas kitsaste tunnelite rägastikus sai enamasti püsti kõndida, kuid oli ka kohti kus tuli käpuli roomata. Sügavamal tunnelites olid end sisse seadnud nahkhiired ja pärast pikka ekslemist leidsime väikese ilma peata Buddha kuju. Las parem pildid rääkigu!

Vaatasime päikesetõusu Swesandawi pagoodi otsas.

Bagani küla naised. 

Hiiglaslik kullast buddha kuju. Igas templis oli tavaliselt neli buddha kuju. Kokku nägime oma reisi jooksul ilmselt tuhandeid buddhasid, kõik isemoodi ilmete ja kujuga.

Ananda tempel.

Templite vahele jäid põllud ja heinamaad, kus võis sageli näha härgadega sõitvaid või kündvaid kohalikke. 

Budistliku kloostri ees jagati munkadele päevane ports riisi.

Suurim riisinõu, mida ma eales näinud olen.

Kitsekarjus. 

Selle templi sees olid salapärased käigud ja väidetavalt isegi jõgi.

Kohalikud marakratid. 

Veetsime Bagani piirkonnas kolm päeva, millest viimasel päeval sõitsime mikrobussiga Popa mäele, kus asub mungaklooster ja kust avaneb võimas vaade ümbruskonnale. Omaette tõmbenumbriks on kloostri jalamil elavad ahvid, kes turistidelt palukest nuruvad. Mõni ahv muutus lausa nahaalseks ja haaras püksist kinni ja ei lasknud enne lahti kui midagi hamba alla sai.

Myanmaris elab umbes 300 000 budistlikku munka ja mõistagi kohtasime oma reisil paljusid. 

Edasi liikusime Mandalay linna, mis on Yangoni järel suuruselt teine linn Myanmaris ja mis on ka kunagi pealinna staatust kandnud. Erinevalt Yangonist olid igasugused kaherattalised sõidukid linnapildis väga levinud ja see jättis linnale üsna kaootilise mulje. Ühtlasi oli see vist kõige palavam meie reisil külastatud koht. Kui muidu oli 40 kraadi varjus suhteliselt tavaline, siis Mandalays oli varjus lausa 46, tunnetatav temperatuur aga uskumatuna tunduvad 52 kraadi celsiuse järgi. Myanmari päevarütm oligi meil selline, et tavaliselt ärkasime enne päiksetõusu, umbes 5 ajal, tegutsesime umbes 9ni, pärast seda läks juba talumatult palavaks ja meie tõmbusime hotelli siestat pidama, et uuesti pärastlõunal kella 4-5 ajal virguda.

Kohutav kuumus võttis meil tegutsemisisu vähemaks ja niisama linnas ringi kooserada väga ei viitsinudki. Külastasime vana kuninglikku paleed, mis jättis üsna mannetu mulje ja nägime maailma suurimat raamatut. See koosneb enam kui 700st üksikust suurest kivitahvlist kuhu on peale raiutud budistlikke tekste.

Mandalays oli päris kaootiline liiklus.

Kohalikes rahvariietes Jaanika koos Mandalayst pärit tüdrukuga.

Birma kuninga palee aed, kus täna enam kuningat ei ole ja tegu on pigem mannetu muuseumiga. 

Nende tornide sees on peidus maailma pakseim raamat.

Raamatu üks lehekülg, kus on kirjas budistlikud õpetused.

Mandalay mägi, kust avaneb kaunis vaade linnale.

Kohalikud tulid päris sageli komplimente jagama või niisama jutustama.

Mandalay mäe tipus oli loomulikult tempel.

Lõbus munk, kes on palju beetlipähklit närinud.

Üks suuremaid tõmbenumbreid linnas on U Beini sild, mis iseenesest eriti ilus ei olegi, aga päikseloojangul saab sealt kauneid fotosid. Sild näeb välja nagu see võiks iga hetk kokku kukkuda, aga on seal juba enam kui 100 aastat samasugusena seisnud. Silla juurest tagasi jalutades me pisut alahindasime vahemaid ja lõpuks olime pimedas keset täielikku pärapõrgut. Õnneks peatus meie kõrval üks džiip ja meid linna ära. Autojuht küll inglise keelt ei osanud, aga see sõbralikkus oli jällegi tore mälestus Myanmarist.

Fotogeenilie paadipoiss U Beini silla juures. 

Enne päikeseloojangut ilmusid silla juurde sajad pardid. 

Väidetavalt on tegu maailma vanima ja pikima tiigipuust sillaga ja sillataladki olevat toodud kuningakojast.

Järgmisel öösel või pigem väga-väga vara hommikul alustasime rongisõitu Kyaukmesse. Seal pole mitte mingit vaatamisväärsust, tahtsime sinna sõita puhtalt kogemuse pärast. Rong sõitis harva kiiremini kui 30 km/h ja raputas seejuures kohutavalt. Tee kulges üle mägede ja orgude, aknast nägi täiesti vapustavaid vaateid. Reis ei möödunud ka sekeldusteta, keegi autojuht suutis rongile ette sõita, kuid kuna rong nii aeglaselt sõitis, ei saanud keegi seal autos õnneks viga. 8 tunnine rongisõit oli üsna meeleolukas, vahetevahel käisid rongis ringi naised kes müüsid jäätist või puuvilju või muid snäkke. Rong jõudis Kyaukmesse mitu tundi hiljem kui graafikus kirjas.

Tegu on juba ametlikult amortiseerunud sillaga, kuid rongid sõidavad seal sellele vaatamata.

Õhtul kui me Kyaukme linnas ringi jalutasime, kõndisime mööda koolimajast, astusime sinna sisse ja vestlesime pikalt kahe inglise keele õpetajaga. Nad palusid meil jääda noortele inglise keele tundi andma. Peamiselt tähendas see siiski seda, et meie rääkisime oma kodumaast ja elu-olust, nemad rääkisid enda elust. Inglise keele õppimine on väga populaarne, tundub, et kõik tahavad giidideks saada.

Õpilased olid ülitoredad ja küsisid nii palju küsimusi. Uskumatu, kui huvitatud nad tundusid maailmast ja meist olevat.

Kyaukme asub juba täitsa Hiina piiri lähedal Shani osariigis, kus domineeribki shani rahvusgrupp. Kuuldavasti peavad shani sõdurid ka lahinguid Myanmari riigi vägedega ning alles paar nädalat tagasi said kaks saksa turisti Kyaukme ümbruses matkates miini plahvatuses vigastada. Meie seetõttu targu kuhugi tihnikusse ei tikkunud, rentisime jällegi mootorratta ja avastasime sellega ümbruskonna külasid.

Kas tegu on mässuliste relvaga? Kahjuks ei olnud meil sellel hetkel kedagi kohalikest kõrval, kes oleks osanud sellele küsimusele vastata.

Vesipühvlid on siin kandis levinud koduloomad.

Kohalikud kuivatavad teelehti.

Bambusepaberi vabrik.

Meie viimane suurem peatus Myanmaris oli Inle järv, mille peamiseks atraktsiooniks ongi - üllatus-üllatus - paadisõit järvel. Kalurid kasutavad kohati veel traditsioonilist ühe jalaga aerutamist. Seda hakkavad nad tegema kohe, kui turisti näevad. Paadimees sõidutas meid erinevatesse töötubadesse, nägime kuidas valmivad hõbeehted, kohalikud sigarid, ja siidist rõivad. Külastasime ka hüppavate kasside kloostrit, kuid paraku olid kõik kassid väsinud ja keegi neist läbi rõnga ei hüpanud nagu algselt lubatud. Kõige huvitavamad olid minu arust järvel asuvad külad. Need olid vaiadel, sest märjal aastaajal võib veetase tõusta päris palju. Põnev vaatamisväärsus oli ulpivad aiad. Keset järve vee sees kasvatatakse tomateid, suvikõrvitsaid ja teisi köögivilju. Osa paadimehi kaevab järvepõhjast välja viljakat muda ja seda veetakse pidevalt "peenratele" juurde.

Kohalike iseäralik sõudmistehnika. 

Ühes Inle järve külas elasid pika kaelaga Paduangi naised.

Myanmari sigari valmistamine.

Vesiaiad.

Inle järve põhjast korjatakse vesitaimi ja muda, mida kasutatakse põldude väetiseks. 

Õhtusöögile läksime Myanmari ainsasse veinimõisasse, nautisime seal päikseloojanguvaadet Inle järvele ja degusteerisime veine. Kogenud veinigurmaanidena peame kahjuks küll tõdema, et Myanmari veinid ei kõlba kuskile. Pärast sellist pettumust sõitsime vaatama kohalikku nukuteatrit, mis suutis kehva veini kogemuse heastada. Nukuteater on Myanmaris kadumisohus kunst, sest noored enam ei huvitu sellisest asjast, kuigi ajalooliselt on see vanem kui traditsiooniline tants, mis on just oma liikumistest inspireeritud hampelmannide liikumisest.

Toidu poolest oli Myanmar võrreldes teiste Aasia köökidega võibolla kõige igavam. Rahvustoit on kalasupp mohinga, mida igas kohas natukene erinevalt tehakse. Kahjuks ei jätnud see supp ei minule ega Jaanikale suuremat muljet. Kuna Myanmar on juba väga lähedal Indiale ja ka hindusid elab riigis palju, olid India road väga levinud. Jaanika pole suurem India köögi fänn, aga Yangonis suvalises tänavarestoranis söödud lambaliha oli üks paremaid, mida ma söönud olen. Meile mõlemale väga maitses India maiustus faluda, mis on midagi piimakokteili sarnast. Hiinaga piirnevas Shani osariigisYangonis asus meie hotelli lähedal suur mošee ja selle kõrval oli keefiribaar, mis oli meeletult populaarne. Inimesed tellisid tassitäie keefirit ja istusid tänava ääres ja jutustasid. Kangest alkoholist tundus viski väga populaarne, aga meie proovisime riisiviina, mis oli üllatavalt maheda maitsega.

Myanmar ei ole kuldne vaid templite pärast. Sealne kuld oleks justkui peidetud ka inimeste südametesse. Kohtasime oma rännakute ajal imetoredaid, siiraid ja lahkeid inimesi. Ma ei pea silmas sellist püüdlikku ja pealetükkivat vaid ehedat ja omakasupüüdmatut sõbralikkust. See on nagu malbe naeratus, mida tehes ei paljastu hambad, vaid naeratus kumab vastu silmadest.

Selleks korraks on meie seiklused Aasias läbi. Tore oli reisida, kuid mõnus on ka lõpuks Eestis olla.