Kambodža: prügisse mattunud kõrgkultuur

Kambodža suuruselt teise linna Siem Reapi maandudes tervitas meid tõeline leitsak. Siem Reap paikneb merest kaugemal, küllap seetõttu on seal ka kuumem. Kagu-Aasias on just aprill kõige kuumem kuu, sellesse aega mahuvad ka  uusaasta pidustused. Tais ja Kambodžas tähendab see ühtlasi vähemalt nelja päeva pikkust, osades piirkondades aga isegi nädalast pralletamist. Peamiselt tähistatakse uusaastat inimeste pritsimisega. Lastel on veepüssid, vanematel lausa ämbrid, millega palavuse käes kannatavaid kaaskodanikke jahutada. Lisaks määritakse möödakäiatele ka talki näkku ja autosid pritsitakse värviga. Täielik kaos!

Meie jaoks tähendas suur uusaastafestival seda, et me ei saanud esiti kuidagi lennujaamast minema, sest enamik taksojuhte pidas samuti pühi ja tööd ei teinud. Lõpuks õnnestus meil ikkagi saada taksot sõitva Lexuse džiibi peale. Mõtlesime, et küll see Kambodža on uhke koht, isegi taksojuhid sõidavad Lexusega (hiljem selgus, et Lexus ongi Kambodžas väga levinud automark). Taksojuht ise oli nii väike, et nägi napilt rooli tagant välja, aga nägi piisavalt, et meie hotell üles leida.

Viisime oma kompsud hotelli ära ja läksime uurima, kust midagi hamba alla saaks. Üsna varsti leidsime tänava ääres koha, kus kohalikud naised suppi keetsid. Mõtlesime oma kõhtudele mitte armu anda ja kohe tundmatut rooga proovida. Me ei pidanud valikut kahetsema. Nähtavasti oli liha juba mitu tundi keenud ja seetõttu viis supp keele alla. Supp ei olnud üldse vürtsikas,  laual oli tšillipulber ja erinevad kastmed, millega igaüks võis ise vastavalt eelistusele toitu maitsestada. Lisaks toodi lauale erinevaid rohelisi maitsetaimi (vist koriander ja mingit sorti münt), mida võis samuti supi sisse puistada. Käisime selles söögikohas veel korduvalt ja etteruttavalt võib ära öelda, et see supp oli üks mõnusamaid toidukogemusi meie Aasia reisi jooksul.

Tänasime kokatädisid khmeeri keeles ja andsime neile 2 dollarit, tagasi saime aga kohalikku raha. Nimelt ongi Kambodžas pentsik olukord, kus paralleelselt on käibel kaks valuutat – Ameerika dollar ja Kambodža riel. Isegi kohalikud kasutavad enamasti dollareid, aga dollarisentide asemel kasutatakse kohalikku raha.

Kambodžas oli terve meie sealoleku ajal palav ja seetõttu üritasime alati peatuda konditsioneeriga hotellides. Aga näiteks Siem Reapis osutus see kasutuks, sest meie mõlemal seal veedetud ööl oli pikk elektrikatkestus ja palavuses magada ei saanud. Kõige jahedam hetk oli enne päiksetõusu, aga ka siis oli minimaalselt 27 kraadi, juba kella 7st muutus kuumus talumatuks.

Siem Reapis tõusimegi enne päiksetõusu, osalt kuumuse, osalt rahvamasside vältimiseks. Nimelt asub linna kõrval UNESCO maailmapärandisse kuuluv iidne Angkori linn ja kuulus Angkor Wati tempel. Kolmepäeva pilet tervesse iidsesse kompleksi maksis 40 eurot. Kõrge hind aga turiste ei heidutatud, sest ammu enne päiksetõusu oli iga templi juures kõva sagimine. Tegime Angkor Wati juures päiksetõusu pildid ära ja sõitsime edasi, lootuses rahvamasse vältida. Esimeste templite juures oligi vähe inimesi, saime rahulikult uudistada bareljeefe ja iidseid skulptuure, hiljem aga jõudsid turismigrupid meile järgi.

Angkor Wat päikesetõusu valguses.

Hommikupalvus ja andide toomine Angkor Thomis.

Ei tahaks olla rassist, aga meie reisi ajal kohatud rahvustest on kõige ebameeldivamad hiinlased. Nad trügivad, on ebaviisakad ja räägivad valjusti. Jaanika arvates veel riietusid ka maitsetult. Kui rahvast poleks olnud, võinuks end ette kujutada Indiana Jonesina templeid avastamas. Mõned templid olid üsnagi keerulise plaaniga  ja meenutasid labürinti. Osad templid olid põnevad, sest džungel oli need peaaegu tagasi võtnud; suured puud ja väädid kasvasid läbi võimsate templimüüride. Ta Prohmi nimelises templis on näiteks Tomb Raideri film üles võetud.

Kõige võimsama mulje jättis piirkonna suurim ja kuulsaim tempel Angkor Wat, mis on suurim religioosne monument maailmas. Sellel 900-aasta vanusel ehitisel on üsna kummaline ajalugu. Ehitatud algselt hinduistliku templina, muutus see budistlikuks templiks, kui uus Khmeeri impeeriumi valitseja juhtus olema teisest religioonist. Nõnda oli Angkor Wat kord budistlik, siis jälle hinduistlik. Mõistagi jättis selline pendeldamine jälje ka templile endale. Budistid rikkusid osa hinduistlikke bareljeefe, mis neile ei meeldinud ja vastupidi. Praeguseks on siiski alles jäänud võimsad, 50 meetri pikkused bareljeefid, millest igaühel on jutustada mõni loomismüüt või religioosne lugu.

Bayoni templite torne ehtivad hiiglaslikud näod.

Oranžides riietes Buddha mungad Angor Wati juures.

Turistid andsid ahvidele pudelivett.

Angor Wati seinad on relieefe täis. Minust paremal on näha kuninglikku tantsijatari.

Piimamere vahtu löömise müüt Angor Wati seintel.

Õhtul Siem Reapi linnas jalutades nägime kui tähtis on khmeeridele nende kohalik uusaasta. Me saime mitu korda märjaks ja meid puistati talgiga üle. Peamiseks liiklusvahendiks on rollerid ja mopeedid ning nende veetavad vankrid, millesuguseid sõidukeid kutsutakse tuktukiks. Liiklus on väga kaootiline ja üle tee minekuks tuleb lihtsalt süda rindu võtta ja lihtsalt teele astuda, kaherattaliste juhid oskavad ise üsna hästi jalakäijate vahelt mööda põigelda. Segane liiklus koos uusaastapidustustega jättis Siem Reapist suurlinna mulje, kuigi tegelikult elab seal 200 000 inimest.
Järgmisel päeval sõitsimegi väiksemasse Battambangi linna. Juba bussijaamas ootas meid tuktuki juhtide hord, kes kõik oma teenuseid pakkusid. Lõpuks valisime tuktuki, mis oli ehitatud väikesest Daihatsu autost, aga omanik oli seda BMW märkidega tuuninud. Sõbralik sohver viis meid hotelli ja hiljem linnast välja vaatama kohalikku peamist tõmbenumbrit – bambusrongi.

Bambusrong on üks täiesti jabur fenomen. Pärast seda kui Battambangi ja pealinna Phnom Penhi vahele ehitati korralik maantee, ei tasunud rongisõit majanduslikult enam ära ja kogu raudtee jäeti maha. Leidlikud külaelanikud ehitasid aga lihtsamast lihtsamad sõidukid, millega raudteed mööda inimesi ja kaupa vedada. Eriti oluliseks muutub bambusrong märjal aastaajal, kui paljud teed muutuvad läbitamatuks.

Süsteem ise on lihtne. Kaks täpselt raudteele sobituvat telge koos ratastega, suur bambusplaat sinna peale, kõige peale paadimootor ja sõit võib alata. Ebatasasel, juba aastakümneid hooldamata raudteel 50 kilomeetrit tunnis kihutada oli päris ekstreemne kogemus. Kõige huvitavam oli aga siis, kui teine bambusrong vastu sõitis. Vastavalt bambusraudtee kirjutamata reeglitele peab teed andma see rong, mis on kergema laadungiga. Inimesed tulevad rongilt maha, kaubad laetakse samuti maha, bambusplaat ja mootor tõstetakse maha ja rattad ka. Kui teine rong on möödunud pannakse bambusrong uuesti kokku. Kogu see protseduur võtab aega mõne minuti.

Kui olime pärast raputavat rongisõitu tagasi Battambangis, läks meil kõht tühjaks. Aga selle asemel, et jälle välja sööma minna, otsustasime minna kokakursustele. Kohalik mees nimega Vannak tuli meile rolleriga järgi, kuidagi mahtusime me kõik väikse kaherattalise peale ära ja võtsime suuna turule, kust me ostsime värsket kala, sibulat, kookoshelbeid ja muud. Seejärel sõitsime Vannaki koju, kus me hakkasime kohalikke roogasid valmistama.

Nõnda nagu Vannak ees tegi, tegime meie järgi. Valmistasime kohalikku kalarooga nimega amok ja mingit kanakastet. Midagi keerulist nendes roogades ei olnud. Üldiselt kasutatakse khmeeri köögis palju kookospiima, tšillit, sidrunheina ja koriandrit. Toitu küpsetasime õues  lahtisel tulel suure lillepoti sees. Ühtlasti saime ka vastuse, miks kõikjal Kambodžas võib lõkkelõhna tunda.  Kokandustunni lõppedes saime kingiks retseptiraamatu, kus on sees palju khmeeri ja tai retsepte. Loodetavasti saame teile Eestis mõnda neist roogadest valmistada.

Kuna kokanduskursus toimus Vanneki kodus, saime ka piiluda, milline on üks tavapärane khmeeri kodu. Ühe sõnaga öeldes – lihtne. Vanneki maja oli laotud punastest põletatud tellistest, peal oli lihtne eterniitkatus. Enamasti elab mitu põlvkonda koos, näiteks meie kokk elas koos oma ema, venna, vennanaise ja nende lastega. Kõik magasid ühes suures toas, lisaks oli veel tagasihoidlik elutuba ja käimla, mis oli lihtsalt auk põrandas. Mitte midagi üleliigset majas ei olnud.

Tai ja Kambodža ehk khmeeri kultuur on omavahel väga tihedalt läbi põimunud. Tai rahvussport on tai poks, Kambodža rahvussport on khmeeri poks. Tai jalamassaaž on maailmakuulus, meie aga proovisime Battambangis khmeeri jalamassaaži. Ega seal vist erilist vahet polegi. Sisenesime massaažisalongi, kus igale kliendile oli määratud oma pime massöör. Neid oli seal päris palju ja mul tekkis küsimus, kust neid pimedaid nii palju leitakse (või ongi kõik pimedad massööriks õppinud). Meid kui valgeid inimesi juhatati viisakamasse tagatuppa, paluti lavatsitele pikali heita ja sisse astusid pimedad massöörid, kes kobamisi leidsid üles meie jalad.

Päikseprillidega pime noormees mudis mu jalgu üsna valusasti, isegi et ma ütlesin talle, et ta liiga kõvasti ei masseeriks. Jaanika vist seda ei teinud, sest tema oli massaaži ajal kohati päris valugrimassides. Pärast massaaži ütles Jaanika, et ta jäi rahule.

Pimedatest massööridest juba kirjutasin, aga ka muude puuetega inimesi oli Kambodžas väga palju. Suuremates turismikohtades mängis pilli alati mõni miiniohvrite bänd, kus igal liikmel oli vähemalt üks jäse puudu. Vietnami sõja ajal pommitasid ja mineerisid ameeriklased väga ulatuslikult ka Kambodžat, mille tagajärgi võib tõesti näha tänaseni. Santide kõrval mõjusid väga lõbusalt väiksed lapsed, kes tänaval ringi jooksid ja meist möödudes karjusid „One dollar, one dollar,“ aga kes vist iseennast ka liiga tõsiselt ei võtnud ja naerdes edasi jooksid. Seda mentaliteeti, et valge inimene on liikuv rahakott, õpetavad khmeerid oma lastele vist juba varakult.

Järgmisel päeval jõudsime pealinna Phnom Penhi. See on juba tõeline Aasia suurlinn koos kaasneva hullumajaga. Liiklus oli segasem kui varem, tänavad räpasemad, inimesi veel rohkem. Pnom penhis asub kuningapalee ja mitmed punakhmeeride ajalooga seotud kohad. Punakhmeerid tapsid aastatel 1975-1979 genotsiidi käigus 2 miljonit inimest, ehk veerandi kogu tollasest riigi populatsioonist. Jaanika ei tahtnud genotsiidivanglaid, massihaudu ja muud säärast vaadata, nõnda piirdusime vaid kuningapaleega. Õhtul aga läksime vaatama kohalikku khmeeri tantsu, mis oli täiesti lummav.

Kambodža kuningapalee aed. Pilt annab vähe edasi selle aia külluslikkusest. Kuningapalee aladele jäi arvukalt templeid ja kulda-karda.

Khmeeri traditsioonilist tants, mis kasvas välja kuninga õukonnast.

Palju aega veetsime Phnom Penhis kohalikke turgusid avastades. Arvata võib, et turult leiab hoolikas otsija kõike, mida tarvis ja palju-palju muud, mida pole absoluutselt tarvis. Toidupoolise osas söövad Kambodžalased vist kõike, mis hamba all ei karju. Reisi vältel maitsesime suuri praetud tarantleid (maitses nagu iga suvaline fritüüritud asi), suuri prussaka moodi asju (maitselt magus, aga ka veider värvi või lahusti mekk), väikseid ussikesi (pähklised, mõnus õlle kõrvale süüa), kriketeid (täitsa mõnusad näksid). Levinud olid grillitud konnad ja kõikvõimalikud mereannid. Phnom Penhis võtsime sihikule osta poest kõiki puuvilju, mida me varem polnud näinud. Osad neist suutsime tuvastada ja järgnevad nende ingliskeelsed nimed: cherimoya, sugar apple, langsat, longam, jackfruit, durian. Minu lemmik on jackfruit, maakeeli on see vist jaka.

Üllatavalt populaarne tänavatoit Phnom Penhis on pizza. Ent mitte tavaline, vaid „happy pizza“, millega kõikvõimalikud söögikohad turiste peibutavad. Sellisele pizzale on maitsestamiseks (või pigem mõjustamiseks) lisatud kanepit. Maitse poolest oli kanep pizzalisandina pigem halb, andes sellele mõru maitse. Paari tunni pärast aga hakkas efekt tunda andma, mis oli oodatust palju võimsam. Ülejäänud õhtu möödus lõbusas meeleolus nagu pizza nimest eeldada võis.

Puuviljaturg Phnom Penhis.

Kuninglik puuvili durian, mis haiseb imelikult, kuid maitseb päris hästi.

Väikest lõunauinakut päeva kuumimal ajal võib pidada ka keset tänavat, khmeerid ei lase end selle tähtsa toimingu ajal tänavamürast segada.

Kohalik populaarne sõiduvahend tuk-tuk. Imelise Aasia "leiutise" abil saab mopeediga vajaduse korral vedada ka kümmet inimest. 

Suhkruroo joogi tegemise masin.

Phnom Penhi melust väsinutena sõitsime mere äärsesse kuurortlinna Sihanoukville’i. Sellel linnal on side ka Eestiga, nimelt on rahvuskaaslastest ärimehed seal püsti pannud hotelli. Kuuldavasti saab seal isegi Eesti keeles õlut tellida. Sihanoukville on aga väga kole linn, veelgi räpasem kui Kambodža üldiselt. Meie võtsime seda ainult vahepeatusena ning sõitsime samal päeval praamiga edasi Koh Rong Sanloemi saarele.

Koh Rong Sanloem on nagu paik mingist filmist või raamatust. Midagi sellist mis inimestel silme ette kerkib, kui mainida sõna „paradiisisaar“. Türkiissinised veed, valged liivad, palmid ja kokteilid. Kogu elu saarel oli väga rahulik ning kuigi meie ümber oli üsna palju kuurorte, tundus, et ka teised inimesed on seal sama eesmärgiga – lõõgastuda ja ennast välja puhata. Vanuatuga võrreldes oli inimesi kõvasti rohkem, aga vabu lamamistoole jagus kõigile ja keegi ei lärmanud.
Meie ööbimiskoht asus saarel Saracen Bays, mis on üks suur ja väga madal laht. Vesi oli seal nii sile, et oli lausa raske uskuda, et me mere ääres oleme. Nähtavus oli vee all hea, aga snorkeldades eriti midagi vaadata polnud. Vähemalt valges mitte. Öösel aga tuli nähtavale helendav plankton, mis hakkas vee all liigutades helendama. Veetsime igal saarel viibutud õhtul pimedas vees  vähemalt tund aega , lihtsalt liigutasime oma käsi ja vaatasime imetlusega neid siniseid sädemeid, mis liikumisel tekkisid. See oli tõeline maagia.

Elasime kahekesi sellises majakeses.

Mere ääres peesitamisele oli hea vaheldus džunglis jalutamine.

Ajagraafik oli meil Kambodžas tihe ja pidime Koh Rong Sanloemi saarega kolme päeva pärast hüvasti jätma. Sellega oli üks ebameeldiv juhtum, kus me jäime tänu kohalike kehvale asjaajamisele praamist maha ja pidime mitu tundi järgmist praami ootama. Bussid liiguvad samuti harva ning seetõttu jõudsime oma järgmisse sihtkohta Kampotisse alles õhtul.

Kampot on kuulus oma musta pipra poolest, mis pidi olema maailma parim. Samuti on kuulus sealne krabi, mille söömist me keskkonnateadlike inimestena siiski vältisime. Mina sõin hoopis loomaliha sipelgatega. Praetud tiibadega sipelgad lisasid lihale hapusust. Tiheda ajagraafiku tõttu ei jõudnudki me Kampotis palju ringi vaadata, sest juba järgmisel päeval sõitsime riigi idaosasse Kratiesse.

Kratiesse viis meid soodne ja moodne Kambodža Posti mikrobuss. Tundub, et Kambodža Post ei ole head teavitustööd teinud, sest vaatamata tuliuutele autodele ja heale wifile bussis olime me ainsad reisijad. Pärast väikest lõunauinakut hotellis võtsime suuna praamile, mis viis meid üle Mekongi jõe keskel paiknevale Koh Trongi saarele. Koh Trong paikneb küll keset jõge, aga on piisavalt suur, et selle avastamiseks jalgratas rentida. Sellel saarel nägime hoopis teistsugust elu kui mujal Kambodžas. Elu saarel kulges vaikses tempos, Inimesed olid sõbralikud nagu ikka, kõrgetele vaiadele ehitatud majad andsid aimu üleujutuste ohust. Tundub, et turistide nägemineei ole siin tavaline, peale meie endi ei näinudki me seal teisi välismaalasi. Kohalikud tahtsid meiega pilti teha ja poseerida samuti.

Enamik Koh Trongi saare majakestest seisid vaiadel, sest ülejutused on siinkandis tavalised.

Parvmajakesed Mekongi jõel.

Melu Mekongi jõel.

Põllutööde tegemisel ja asjade vedamisel kasutatakse vaesemates Kambodža piirkondades siiamaani härgi.

Järgmisel hommikul läksime mootorpaadiga võimsa Mekongi jõe peale, kus meil õnnestus kohata Irrawaddy delfiine. Kahjuks ei olnud nad nii uudishimulikud kui delfiinid ookeanis, veest kõrge kaarega välja nad ei hüpanud, aga põnevad loomad siiski. Muus osas möödus meie päev rahulikus tempos nagu Kambodžas ikka.

Suhkruroo joogi tegemise masin.

Naljakas oli õhtul näha inimesi jõe ääres line-tantsu tantsimas. Nii noored kui vanad, mehed ja naised tantsisid lääne hittide järgi, millel olid khmeerikeelsed sõnad. Siis nägin silti, et seda üritust toetab Soome Punane Rist. Kiire guugeldamine andis vastuseks, et nii ongi. Soomlaste eestvedamisel loodud programm rahva liigutama saamiseks on Kratie provintsis osutunud meeletult edukaks. Provintsi 200 000 elanikust käib vähemalt korra nädalas (tantsud toimuvad igal õhtul) tantsimas 60 000 inimest ja osalejate sõnul on neil tuju parem ja tervisehädasid vähem.

Juba järgmisel päeval alustasime pikka sõitu tagasi Siem Reapi, kus me enne äralendu jõudsime veel kõvasti raha raisata ja suveniire osta. Vastupidiselt levinud arvamusele ei ole Kambodža teab mis odav – kui ettevaatlik ei ole, kaob raha kiiresti. Ükski asi alla dollari ei maksa, aga dollar siia, dollar sinna... Võib-olla majutus oli vaid odavam kui Tais, aga toit oli pigem isegi natuke kallim ja üldiselt ka mitte nii maitsev kui Tais. Kambodžas on palju põnevat, kuid lääne inimest võib heidutada sealne räpasus. Prügi vedeleb pea igal pool, raske on leida tänavaääri, mis ei riivaks puhtusesõbra silmi.

Meie järgmiseks sihtkohaks oli Myanmar, sealsetest seiklustest saate lugeda juba järgmises postituses.