Suured ookeanituristid

Õunaharvendamistööd me õnneks või kahjuks eriti pikalt ei teinud. Tööd oleks ehk jätkunud isegi jaanuari keskpaigani, aga tõtt-öelda oli töö ikkagi üsna nüri ja ammendas ennast kiiresti. Vaatamata sellele, et farmerid olid hästi toredad, oli meile juba varem teada, et jaanuari algul peame tagasi Riverlandi piirkonnas olema (Murray jõe ääres), et osaleda veinitehases füüsilistel katsetel ja proovipäevadel. Veinitehases oleks tööd palju ja seda jätkuks vähemalt kaheks kuuks, mis paneks meid Murray jõe piirkonda täitsa lukku.

Aga soov Austraaliat avastada on suur ja seega otsustasimegi veel enne kogu tõsidusega tööle pühendumist täiel rinnal turistitada. Aastavahetuse plaanid viisid meid Melbourne'i, sest meie elupaigale Kalangadoo linnas oli Melbourne isegi lähemal kui osariigi pealinn Adelaide. Sõita tuli 450 kilomeetrit, mis Austraalia mastaapides on nagu Nurga poodi piima järele minek.

Melbourne'is oli plaan ööbida meie sõprade Aideni ja Sabrina juures. Paraku saatsid nad just enne meie Melbourne'i jõudmist sõnumi, et nende plaanid muutusid ja nad lähevad aastavahetust linnast välja tähistama. Olime lõhkise küna ees, kuid just siis leidsin rahakoti vahelt kapten August Sirkeli antud visiitkaardi. Helistasime talle, kuid ta ei vastanud. Kuidagimoodi saime siiski Augusti kätte ja selgus, et tal on plaan teiste eestlastega Eesti majja aastavahetuse ballile minna. Minu parim ülikond jäi seljakoti piiratud mahu tõttu Eestisse ning ka Jaanikal polnud ballikleiti ega uhkeid kingi kaasas, mistõttu jäi meil ballile minemata, seda enam, et piletid olid nagunii juba välja müüdid. Küll aga saime Augustilt lahkelt tema maja võtme, viisime oma auto sinna ära ja läksime kesklinna vana aastat ära saatma.

Rongiga kesklinna jõudes tabas meid eest tõeline hullumaja. Linna keskne Flinders streeti rongijaam ja Föderatsiooni väljak oli tohutust rahvamassist umbes. Ei saanud istuda ega astuda. Proovisime päris linnasüdamest pisut kaugemale minna ja tõelisel teosammul liikudes see õnnestus. Üle Yarra jõe kulgeva laia silla, mis muidu mõeldud trammidele ja autodele, olid vallutanud jalakäijad. Sillal olid inimeste seisatamist keelavad sildid, sest muidu oleks kahel pool silda tekkinud hiiglaslikud ummikud. Seda tuleti meelde pidevalt ka ruupuriga. Kogu see olukord tundus päris jabur. 

Lõpuks leidsime rahulikuma koha, kus saluuti vaadata. Uue aastanumbri kukkudes läks tulevärk lahti ja vist nii võimsat ilutulestikku polnud mina veel näinud. See muudkui kestis ja kestis, iga järgnev rakett üritas eelnevat ilu ja vägevuse poolest üle trumbata. Kui saluut läbi sai, läks meie vaatluspunkti juures lahti tasuta tantsupidu. Seal oli rahvast mõnusalt, mitte liiga palju ega liiga vähe. Aga kahjuks just siis kui me olime ennast parajalt soojaks tantsinud, tehti peole lõpp. Linna korraldatud peod said kella ühest läbi ja kuigi kõvemad tantsulõvid oleks kindlasti leidnud endale uue koha kus pidutsemist jätkata, oli meil vaja järgmisel päeval varakult teele asuda ja seega läksime Augusti juurde magama. Rongisõit aasta viimasel päeval ja uue aasta esimesel päeval oli kusjuures tasuta ja peale selle oli käiku pandud mitu lisarongi, mis sõitsid varajaste hommikutundideni. Melbourne'i linnavalitsus ikka hoolib oma kodanikest.

Esimene pilt sellel aastal, raketid eriti pildile ei jäänud

Hullud inimesed põrgu eeskojas

Järgmisel hommikul jätsime Augustiga hüvasti ja alustasime pikka sõitu. Melbourne'st lääne poole kulgeb enam kui 200 kilomeetrine maantee, mis on tuntud kui Great Ocean Road ehk Suur Ookeanimaantee. Nagu nimest aimata võib, jookseb maantee piki rannikut, kus ühel pool järsk kaljusein ja teisel pool määratu ookean. Tee oli alguses väga sopiline, lõpmatute kurvide, tõusude ja langustega. Tee on küll kitsas, ent kuna maalilisi vaateid leidub igal käänul, on ka meiesugustele turistidele mõeldud: iga natukese maa tagant olid tee ääres taskud, kuhu aeglasemad autod sisse said põigata, et taga sõitvad kiiremad mööda lasta. Seda võimalust kasutasime päris palju, sest osad maanteelt avanevad vaated olid tõeliselt hingematvad. Õhtuks leidsime tee ääres mõnusa peatuspaiga ja ööbisime autos.

Enam kui 200 kilomeetrit sõidumõnu

Idülliline tuletorn Great Ocean Roadil

Selliseid vaateid oli Great Ocean Roadil kümneid

Great Ocean Roadi äärde jäävad Victoria osariigi peamised vaatamisväärsused, nagu 12 Apostlit. Rannik läheb Melbourne'ist kaugemale minnes järjest kaljusemaks ja emake loodus ehk siis lained ja tuul on kaljumassi aastatuhandetega järjest ära söönud. Osa kaljusid on aga merre alles jäänud ja nõnda ongi seal võimsad tornilaadsed moodustised, mida mingil põhjusel apostliteks kutsutakse. Apostlite juures oli tohutult turiste ja sellise pildi tegemine, kus keegi võõras pildile ei jääks oli paras katsumus.

Need ongi need 12 apostlit, kahjuks kõik apostlid ei tahtnud pildile jääda. Olid vist häbelikud.

Minule jättis Suurest Ookeanimaanteest võibolla võimsaima kogemuse Loch Ard Gorge. Selle lahesopi kahe massiivse kalju vahel avastasid kaks merehädalist, kelle laev oli põhja läinud ja kelle lained õnnelikul kombel sinna varjulisse soppi viisid. Praegu on seal mõnus mererand kus tugevate lainete kiuste õnnestus meil ka väike suplus teha.

Loch Ard Gorge

Üks mõnevõrra üllatuslik koht Great Ocean Roadi ääres oli parasvöötme vihmamets. Mina näiteks ei teadnudki, et selline metsaliik üldse olemas on, aga kõrgete mägede vahel vist siis on ikkagi piisavalt soe ja niiske, et selline ökosüsteem seal tekkida saaks. Mets nägi välja nagu Jurassic Parki filmi võttepaik. Oli üsna lihtne ette kujutada, kuidas sellises metsas võisidki kunagi dinosaurused ringi joosta. Metsas domineerisid puusuurused ja puitunud varre (või tüvega) sõnajalad ja suured laialehised puud. Mingit erilist faunat seal me ei näinud, aga kuuldavasti pidi seal elama haruldane must lihasööja tigu. Meile mõlemale see mets igatahes väga meeldis.

Jaanika teeb tarka nägu ja uurib vihmametsa

Leidsime puu sees mõnusa süvendi kus seista

Great Ocean Road on ainult veidi üle 200 kilomeetri pikk, aga kuna seal on nii palju vaatamist, siis oli meil tükk tegu, et enne pimedat Adelaide'i lähedale Cape Jervisesse jõuda. Kaks päeva Great Ocean Roadile pühendada on napilt piisav, aga olime juba varem broneerinud järgmiseks päevaks tuusiku Kangaroo Islandile ehk Kängurusaarele. Suhteliselt soodsas paketis sisaldus edasi-tagasi sõit praamiga, terve päev vaatamisväärsusi saarel ja austraaliapärane kahekäiguline lõuna.

Ühel hommikul avastasime autost kutsumata külalise, kes tahtis meiega Känguru saarele kaasa tulla

Vaatamisväärsusi Austraalia suuruselt kolmandal, umbes Saaremaa suurusel Känguru saarel jagus. Saar on eelkõige rikkalik loomastiku poolest. Täitsa lähedalt oli võimalik näha merilõvisid, kes rannal peesitasid. Neid elab saarel kahte liiki ja mõlema liigi kolooniaid käisime ka vaatamas. Kahjuks väheneb merilõvide arv aasta aastalt ja teadmata põhjustel. Lähedalt ja nende loomulikus elukeskkonnas neid loomi näha oli muidugi tore kogemus.

Karmivõitu kaljude, hõbedaste liivade ja türkiissinise veega Kangaroo Island

Känguru saare põliselanik merilõvi jõudehetke nautimas. Põliselanik sellepärast, et kuni 19. sajandini ei elanud saarel inimesi, olid ainult kängurud, merilõvid ja väiksemad loomad.

Merilõvid omavahel maid jagamas.

Känguru saarel varem koaalasid ei elanud, aga saarel on palju eukalüpte ja seetõttu on neid loomakesi saarele üksjagu asustatud. Eukalüptide vahel jalutades nägime puudes päris mitmeid koaalasid tukkumas.

Jaanika üritab koaalat järgi teha nii hästi kui oskab

Vulkaanilise tegevuse jälgi nägime ka Känguru saarel, Remarkable Rocksi (Märkimisväärsed kaljud) nimelises kohas. See on üks väga-väga suur kivi, aga mitte nii suur kui mandri keskel paiknev maailmakuulus punane Uluru kivimassiiv. Põnevad olid aga selle kivi peal asetsevad basaldist moodustised.

Mõned kivid Remarkable Rocksil olid tõepoolest märkimisväärsed

Kaunis kivine Kängurusaar

Tagasi Cape Jervisesse jõudes nägime lõpuks päikse merre loojumist. Sageli sõitsime me kuni pimedani või olime kohas, kus päikese loojangut polnud võimalik näha. Päike loojus harjumatult kiiresti, aga sellega kaasnes muinasjutuline valguskuma.

Seda pilti EI OLE töödeldud, oligi selline maagiline päikseloojang.

Järgmisel päeval sõitsime edasi Adelaide'i poole. Kuuldavasti olid siinsed metsatulekahjud ületanud ka Eesti meedia uudiskünnise ja nii mõnigi uuris minult, kuidas siin maakera kuklapoolel olukord on. Tulekahjud olid meist siiski õnneks piisavalt kaugel, aga õhus levis lõkke lõhn ja suurt suitsupilve nägime autost küll. Siinsed metsad muide tahavadki aeg-ajalt põlemist. Puude põlemise järel tekkivat tuhka kasutavad paljud taimed kasvamiseks, samuti on siin ka taimeliike, kes tänu tulele levivad ja paljunevad. Eukalüptid kasvavad meeletu kiirusega, isegi kuni meeter aastas. Kahjuks aga on need väga tuleohtlikud, sest puudes sisalduvad eukalüptiõlid põlevad nagu bensiin, mistõttu on ka kustutustööd keerulised. Suvi alles algas ja ilmselt tuleb tulekahjusid veelgi.

Kus suitsu, seal tuld.

Ühel hommikul avastasime sellise ranna, kuhu sai autoga suisa sisse sõita. Kasutasime võimalust ja sõitsime veele nii lähedale kui tohtis.

Meie igatahes sõitsime Adelaide'i külje alla Clelandi loomaparki, sest kuulsime, et seal saab koaalat kallistada. Kahjuks olid kuumad päevad jätnud oma jälje ka koaaladele, sest palava ilma tõttu otsustati anda neile puhkust ja just sel päeval kui meie loomaparki külastasime, ei saanud koaalasid kallistada. Oma aedikus sai neid ikka vaadelda ja juhuslikult nägime ka metsikut koaalat puu otsas.

Haruldane koaala. Haruldane selles mõttes, et ta parasjagu ei maga või ei söö. Kõige asjalikum omasuguste seas.

Clelandi loomapargis võis näha Tasmaania kukkurkuradeid, sipelgasiile, vombateid ja paljusid linde. Esindatud olid mitmed reptiilid, sealhulgas pooleteistmeetriseid sisalikke goannasid ja Austraalia mürgiseimad maod. Ka äärmiselt mürgine tiigermadu, keda meil elusana õunu korjates märgata ei õnnestunud, kuid kelle laipa me õunaaia lähedal nägime, oli loomapargis olemas. Osa loomi liikus loomapargi territooriumil täitsa vabalt ringi ja need loomad olidki kõige põnevamad. Tundus, et loomad olid meiesuguste turistidega harjunud, võibolla seetõttu, et me pakkusime neile loomapargist ostetud spetsiaalset toitu. Näiteks kängurud ei teinud meist väljagi ja lasid end vabalt silitada, samal ajal kui nad meie peost laisalt sõid. Ühele kängurule õnnestus mul ja Jaanikal isegi sõrm kukrusse pista kui ta oma poega imetas. Olin alati mõelnud, milline on känguru kukkur seestpoolt. Selgus, et soe ja veidi niiske.

Jaanika sobitab sõprust potoroo ja vallabiga

Jaanika leidis veel ühe uue sõbra, pelikani.

Majesteetlik monitor ehk goanna, eesti keeles mingit sorti varaan

Mina leidsin uusi sõpru kängurude seast.

Suurem punakänguru ei olnud nii sõbralik ja temaga hoidsime viisakat distantsi.

Loomadega suhtlemise järel käisime Adelaide'is ookeanis ujumas ja võtsime suuna Renmarki poole, kus meid järgmisel päeval ootas ees tervisetest veinitehases. Pikemalt sellest järgmises postituses.

South Australia numbrimärkidel on kirjas "The Festival State", ehk festivali osariik. Siin pildil on Adelaide'i festivali väljak.

Valge liivaga Semaphore beach Adelaide'is