Jõuluvana leidis meid Austraaliast üles

Jõuluaeg oli käes ning inimesed sagisid poodide vahel ringi nagu sipelgad, kellel vaja kuuseoksi oma pessa vedada. Meie aga käisime linnas esialgu üsna tulutult askeldamas, et oma auto lõpuks ära registreerida. Nimelt tuli välja, et Austraalias tuleb auto 14 päeva jooksul pärast ostmist enda nimele registreerida ja seda ka juhul kui eelmise omaniku poolt tehtud registreering veel kehtib. Meie käes on auto aga rõõmsalt üle kuu aja olnud ning peagi lõpetab kehtivuse praegune numbrimärk ning sellega koos ka kindlustus. Seega põhjust oli linna sõitmiseks enam kui küll. Pidime "tänu" Austraalia bürokraatiale tegema seda päris mitu korda. Esiteks ei saanud me Kalangadoos ega Penolas oma auto ülevaatust teha, sest kohalikud politseinikud olid puhkusel. Huvitav, kes siin siis korda hoiab?

Võib-olla hoiavad politsei asemel siin jõuluajal korda hoopis jõuluvanad.

Austraallaste humoorikad jõulukaunistused. Paljudes aedades võis näha eri poosides jõulumehi.

Pidime oma auto ülevaatuse seega tegema Mount Gambieris. Lisaks anti meile Lõuna-Austraalia Teeninduskeskusest ülevaatuse valed lahtiolekuajad ja selle tõttu pidime järgmisel päeval jälle sõidu linna ette võtma.

Ülevaatus oli üsna labane. Vaadati auto kerenumbrit, et varastutud poleks; turvavööde olemasolu ja korra vaadati LPG süsteem ka üle. Victoria osariigis, kust auto ostsime, oleks pidanud tegema enne auto registreerimist põhjaliku tehnoülevaatuse ja suure tõenäosusega poleks meie Magna sealt päris esimese hooga läbi saanud. See ongi lihtne põhjus, miks enamik rändureid eelistab oma auto registreerida mujal osariigis.

Nagu eelnevalt mainitud, siis e-riigist on Austraalia kaugel ja siinsete seaduste ülereguleeritusega  tuleb hakata vaikselt harjuma. Nimelt ei piisanud auto registreerimiseks meie tööandja poolt antud kinnitusest, et töötame ja elame Lõuna-Austraalia osariigis, vaid selleks on vaja elukoha eest maksmise tsekki või panga tõendit, sest nõnda on seaduses kirjas. Panga tõend on lihtlabane kiri, kus pank kirjutab, et elad seal, kus sa ütled ja võid iga kell suvalise elukoha aadressi öelda. Seega ainult meie ütlusest ei piisa, vaid on vaja kinnitust, et meie ütlesime, et me siin elame. Tundub tobe, aga keegi on sellise seaduse kirja pannud. Kuna siin on pangad lahti kella 16-ni, siis pidime ka jõululaupäeval taas linna minema.

Järjekordse Mount Gambieris käigu ajal avastasime, et panga vastas on koopa park. Me ei olnud paraku esmaavastajad, sest kui me parki jõudsime, siis aasialased juba pildistasid seal.

Pangast andis elukoha kinnituse päkapikuks moondunud teller, kes mu isikuandmeid nähes küsis kohe, et kas meil Eestis on praegu lumi maas. Telleri huvi tulenes faktist, et tema sõbra juures oli mitu kuud elanud üks soomlane.

Esimeseks jõulukingiks olidki tuttuued läikivad numbrimärgid ning sellega kaasnev seaduslik autoga sõitmise luba ning kindlustus. Meile läks see vajalik jõulukingitus ka natuke maksma,  nimelt küsitakse siin 12 kuu registreeringu eest 800 austraalia dollarit.

Lõpuks saimegi tagasi oma ajutisse koju minna, et jõuluõhtuks valmistuda. Saabudes avastasime, et tööandjad olid meile vahva üllatuse teinud ehtides meie maja terassi ära ning pannes lauale väikese kunstkuusekese. Õhtul tulid nad meile veel kingituseks maiustusi tooma. See oli nii liigutav, eriti arvestades fakti, et eelmine tööandja ei ole vaevunud isegi enne jõule meile palka ära maksma.

Meie majakaaslased polnud jõuludest nii vaimustuses kui meie. Ei teagi, võib-olla itaallaste ja prantslaste jaoks ei olegi see nii suur sündmus. Jõululaupäeva nad ei pidanud. Nõnda tähistasimegi jõuluõhtut täiesti kahekesi, kaugel-kaugel oma peredest. Oleks tahtnud end Eestisse oma pere juurde võluda, et saaks nagu igal aastal piparkooke teha, kuuske ehtida, kirikus käia ja koos laua taga istuda, eelnevat aastat meenutada ja kinke avada.

Kuna lähim õigeusu kirik asub Kalangadoost üle 400 km kaugusel, siis kirikusse ei saanud pühade ajal minna. Aga eestlasele kohase rikkaliku jõululaua katsime küll. Isegi õlles hautatud hapukapsas oli laual, rääkimata seapraest ja muudest hõrgutistest. Mandariinide asemel sõime Austraalia kombe kohaselt kirsse. Piparkooke kahjuks ka ei saanud teha, sest kaubanduskeskusest ei leidunud ei piparkooke ega tainast. Kuna kunstkuusk oli tilluke, et sinna ei mahuks alla ükski kingitus, siis pidime midagi muud välja mõtlema. Nõnda saigi meie jõulupuuks õieehteis roosipuu. Kuna olime mõlemad olnud head lapsed, siis ootasid meid puu all meie tagasihoidlikult pakitud kingitused. Martin luges ilusti luuletust ja mina lunastasin kingi lauluga. Las kingitused jääda saladuseks ja eks agaramad on juba välja uurinud, kes mida sai. Olime mõlemad väga rahul, sest jõuluvana meid Austraaliast üles leidis ja teadis täpselt, mida meil vaja oli.

Söömaaeg jõuluõhtul.

Omamoodi jõulupuu.

Esimesel jõulupühal läksime külla Reedule, kellega nädal aega tagasi postkontris täiesti juhuslikult tutvusime. Reet nimelt on Austraalias elav eestlane, kes pärast sõda siia elama tuli ja kuuldes meid eesti keeles rääkimas tuli ta meiega kohe tutvuma. Eestlasi jagub ka väikestesse ja kõrvalistesse Austraalia paikadesse.

Reet tegi meile väga ilusa jõulukingituse kui ütles, et võime tema juures perega Skype's rääkida. Olime saanud oma vanematega vaid kirjutada, sest videokõnesid on siinse netiga võimatu teha. Nii hea oli oma isa, ema, Anna, Jüri ja Lauri häält kuulda ja näha üle pika aja. Martin oli sama õnnelik, et sai oma emaga jutustada. Poleks osanud oodatagi, et jõululaupäev nii tore tuleb. Ema ja isa näitasid lund ka, niiet võib öelda, et saime ka valgetest jõuludest osa.

Tore oli ka Reedu, tema abikaasa ning pojanaise ja pojatütrega jõule tähistada, uhket pidusööki süüa ja muljetada. Meile pakuti igausugu põnevaid traditsioonilisi Austraalia hõrgutisi alutades jõulupraest lõpetades jõulupudingu, Pavlova tordi ja piparkooki meenutavate küpsistega. Reet ja ta abikaasa käisid mõned aastat tagasi Eestis ka ning meenutasid sealseid põnevaid sündmusi. Kuigi Reeda eesti keel hakkab vaikselt ununema, siis näha on, et Eesti on väga sügaval tema südames ning ta meenutab oma isamaad kauni heldimuse ja nostalgiaga. Isegi on tunne nagu oleks mõnda Eesti koju sattunud, sest kuusel olid lapsepõlvest tuttavad jõuluehted, Eesti rahvariietes nukud ja Vana Tallinna liköör kapi peal ning eesti teemalisi nipsasjakesi pea igas toanurgas. Ilmselt on selliseid Eesti patrioote Austraalias päris palju, kes küll igatsevad oma isamaad, kuid tagasi Eestisse elama ei lähe enam kunagi.

Pärast pidusöömaaega ja seedimist ostustasime, et jookseme jõulupeki maha ja teeme kaks tiiru ümber Mount Gambieri Sinise järve. Õhtu oli sume, tumedate pilvede vahelt piilusid päikesekiired ning teisel pool taevast ilutses vikerkaar. Mis sest, et kodust kaugel ja lumetu, kuid jõulud olid väga ilusad sellegi poolest.

Jõulude puhul saime kaks päeva vabaks ning jätkasime ümbruskonna avastamist. Siinses piirkonnas on palju märke endisest vulkaanilisest tegevusest. Mount Gambieri Sinine järvgi asub vulkaanikraatris. Linnast natuke eemal asub Mount Schank, mis on nagu Mount Gambiergi ainult mõni tuhat aastat vana, kuid selle kraatri põhjas ei asu järv. Kraatri keskele saab jalutada ja vulkaanipurske jälgi uudistada. Martin ajas kraatri põhjas taga lisaks vulkaanilistele kividele ka vallabid (kes ei tea, siis vallabi on känguru pisem sugulane).

Vulkaanikraater Mount Schank'i tipus

Kraatrist mitte väga kaugel asub ka Väike sinine järv, mis pole küll nii tumesinine nagu Mount Gambieri järv, kuid siiski kena väike kraatrijärveke ning selles on lubatud ujuda. Kuna ilm oli soe, siis kasutasime võimalust ja hüppasime järve servalt türkiissinisesse vette.

Väike Sinine järv.

Martin ujub türkiissinises järves nii et turbo taga.

Kahju on siit ilusa looduse rüpest, toreda farmipere juurest ning hubasest lammastest ümber piiratud majakesest lahkuda, aga uued seiklused ning aastavahetus Melbourne'is ootavad ees!