Waikerie redneckid

Wahepeal pole Waikerie linnas midagi põnevat toimunud. Meie Jaanikaga teeme rasket tööd, korjame apelsine ja pärast tööd käime tavaliselt Murray jões ujumas. Murray jõgi on Austraalia pikim ja veerohkeim jõgi ning ilma selleta poleks siin üldse põllumajandust.

Mõtlesime vahelduseks ka mõnesse lähedal asuvasse järve ujuma minna, kuid enamik neist on soolajärved. Meie ööbimiskoha lähedal on samuti üks selline, Ramco järv, kus ääres saab edukalt linnuparvi järgida, kuid mis ujumiseks päris sobiv koht ei ole. Nimelt oli järv varem mageveekogu, kuid siinse põllumajanduse tõttu muutus soolajärveks, kuna järve ning märgalade vett kasutati ohtralt niisutussüsteemide tarbeks. Siinsed mullad on väga soolased ning veekogude soolaseks muutumine ähvardab pea kõiki veekogusid.

Sooldunud Ramco järv

Esimesel nädalal nägime jõe ääres ka siinsele piirkonnale iseloomulikku vana ratasaurikut ning lootsime, et saame sellega mõnel vabal päeval sõitma minna. Paraku pole vanaaegne jõesõiduk siin enam peatunud. Vähemalt saime mööduvast aurikust pilti teha ja selle kõrval ujuda. 

Nagu oleks Tom Sawyeri raamatusse sattunud

Murray jõge ääristavad enamikes kohtades kõrged liivakivi kaljud ning jõeoru ümber on maaliline kuppelmaastik. Vahel kui on vaba päev sõidame ööseks mõnda vaiksesse kohta, et nautida kaljult avanevat ilusat vaadet jõele ning teistest backpackeritest puhata. Sihtkohta jõudmiseks oleme kasutanud üle Murray jõe viivat tasuta praami, sest Waikerie linnas pole silda.

Vaade kõrgelt Murray kaldalt

Ööpäevaringselt silla otstarvet täitval praamil

Linnaelu on rahulik, tänavad on enamasti tühjad. Tänavatel näeb rohkem meiesuguseid backpackereid kui kohalikke. Linnapildis näeb enamasti vanu inimesi ja enamik neist liikleb siin sellise neljarattalise elektrimootoriga rolleri/ratastooli abil. Üsna palju on siin ka prükkareid. Enamasti ka vanemad inimesed, otsivad nad jõe ääres asuvatest prügikastidest taarat.

Käime sageli ka kohalikus raamatukogus, kus saab oma seadmeid laadida ja ürgsete arvutitega internetis käia. Austraallased muide ei ole selline e-rahvas nagu eestlased. Ükspäev käis keskealine daam raamatukogu töötajalt abi palumas, sest ei osanud minna Google lehele. Lugeda pole siinses raamatukogus paraku väga midagi, sest enamik raamatutest on kas armastusromaanid, koolilastele mõeldud kirjandus või Sci-fi. Kui selline raamatukogu asuks Eestis, oleks Rein Lang vihast roheline.

Esimesel advendil leidis Waikerie linnatänavatel aset karneval, kus inimesed olid oma autod kulla ja karraga ära ehtinud ja kandsid jõuluteemalisi kostüüme. 30-kraadises päikseleitsakus jõuluvana näha oli pisut veider, aga kuna sel aastal meil Jaanikaga kohe kindlasti valgeid jõule ei tule, peame sellega ära harjuma. Üle linnatänavate kajas kantrimuusika, mis tundub üldse siinse piirkonna inimeste lemmikmuusika olevat. Nagu oleks kuskil USA lõunaosariigis.

Võrdlus Ameerikaga on igati paslik, sest minule isiklikult meenutab austraallase aktsent just kõige rohkem mõne Ameerika lõunaosariigi rednecki aktsenti. Autodest on kõige rohkem siin džiipe ja kastiga autosid, sealjuures võimsa mootoriga madalaid kastiga autosid (neid kutsutakse siin "ute") oli palju juba Melbourne'is. Siin maapiirkonnas sedavõrd rohkem. Ameerikalikud on ka suured, pika ninaga veoautod, mida Euroopas enam küll ei kohta. Sageli on need ka eriti pikad, kus ühel suurel veoautol on sageli kaks pikka haagist, aga vahel isegi kolm haagist järel. Maanteel sellisest veoautorongist möödasõitu teha võib olla päris jube.

Toidukultuuri osas on Austraalias Ameerikaga sarnanev barbeque kultuur. Ka siin valmistatakse burgereid, aga burger ise on teistsugune. Tavaline Austraalia burger koosneb ühest röstsaiast (see kandiline), aga see on röstimata. Sinna peale pannakse kas lamba- või känguruvorst ja ohtralt sibulat. Üle valatakse see barbeque kastmega.

Austraalial ja Ameerikal on ühist veel palju. Mõlemas riigis on kohalik rahvas praktiliselt välja surnud, asemele on tulnud sisserändajad kõikjalt maailmast. Austraalia on oma ühiskonna arengu poolest mingis mõttes umbes seal, kus Ameerika oli sada aastat tagasi. Praegustest Austraalia elanikest veerand on sündinud mujal, kui Austraalias. Pooltel Austraalia kodanikel on vanemad sündinud mujal kui Austraalias. Sealjuures assimileeruvad kõik rahvad ühiskonda palju paremini kui Euroopas või mujal maailmas. Ilmselt sellepärast, et nii suur osa Austraalia kodanikest on kas esimese või teise põlvkonna immigrandid ja seeläbi mõistetakse teisi kultuure ka paremini.

Mõistagi on kõik või vähemalt enamik austraallasi väga sõbralikud. Pangas suhtlesin ühe klienditeenidajaga, kes välimuselt oli India päritolu. Ta küsis minult, mida ma austraallastest arvan. Vastasin, et kõik on väga sõbralikud. Hindu ütles, et ta on küsinud seda küsimust kõigilt klientidelt ja kõik ütlevad vastuseks, et austraallased on väga sõbralikud.

Sõbralikkus paistab välja igal tasandil, ka riiklikul. Austraalia riik on välja töötanud kavala süsteemi, millest võidavad kõik. Jutt käib muidugi working holiday viisast, mille alusel tulime siia riiki ka meie. Viisa alusel võivad noored, alla 30 aastased inimesed tulla Austraaliasse reisima ja töötama. Võimalus on jääda ka teiseks aastaks, kuid siin peitubki konks. Selleks, et saada teise aasta viisa, tuleb selle aasta jooksul töötada 88 päeva suurlinnadest väljaspool. Enamasti farmitööd tehes. See on täielik triumf Austraalia riigile, pannes turistid tegema tööd, mida kohalikud enam teha ei taha. Rahaliselt teenib isegi selliste töödega ikkagi märgatavalt rohkem kui Eestis midagi asjalikku tehes.

Seda 88 farmipäeva nõuet teavad ka kõik tööandjad ja on varmad seda kurjasti ära kasutama. Nad teavad, et nii mõnigi seljakotirändur on valmis sisuliselt tasuta tööd tegema, et vaid oma farmipäevad täis saaks. Oleme siin olles kuulnud mitmeid lugusid inimestest, kes korjavad puuvilju ja teenivad sellega ainult nii palju raha, et saavad hädavaevu majutuse ja toidu eest makstud. Isegi siin väikses Waikerie linnas oleme kohanud rändureid, kes on siinkandis juba 6 kuud apelsine korjanud. Eks see ole veidi kurb, tulla Austraaliasse seiklema ja maad nägema (näha on siin palju) ja siis veedad poole sellest ajast kuskil külakolkas, Waikerie linnas.

Peamised süüdlased selles on tööhostelid, mis pakuvad seljakotiränduritele (backpackeritele) majutust ja ka tööd. Neil on tehtud lepingud paljude farmeritega ning farmer saab oma tööjõu just hostelis viibijate seast. Sageli on soovijaid rohkem kui töökohti ja nõnda juhtubki, et kõigepealt tuleb elada paar nädalat hostelis tööd tegemata, aga samal ajal on ju majutuse eest ikka vaja maksta. Elamistingimused on tööhostelites kaugel mugavusest, enamasti jagatakse tuba vähemalt viie võhivõõraga ja igasugune privaatsus on välistatud. Tõsi, paljud reisijad hindavadki tööhostelist leitud tutvusi ja suuri pidusid, aga pidutseda saab ju ka kodumaal...

Jõelaeval asuv tööhostel. Pildilt jäävad välja paatmajad, mida on Murray jõel palju

Meie Jaanikaga aga elame õnnelikult autos, kus ruumi magamiseks on piisavalt ja kogu elu on pidevalt kaasas nagu mustlasel. Peseme ennast jões või veokijuhtidele mõeldud parklas (seal on dušš) ja teeme süüa matkapliidil või jõe ääres olevatel ühiskasutatavatel elektrigrillidel (tasuta, muide). Oleme eluga rahul.

Mugav voodi keset loodust