Friday, December 12, 2014

Apelsinid kotti ja punuma


Pärast kahte nädalat rasket tööd apelsinipuude vahel juhtusime olema õigel ajal õiges kohas ning saime väikese ametikõrgenduse. Hakkasime saama pisut suuremat palka ning töötama suure kompanii Nippy's apelsiniistanduses, kus on suuremad apelsinid ning madalamad puud. Samal ajal jätkasime siiski tööotsinguid, sest apelsini korjamisega eriti hästi ei teeni ja mustlaste eluviis ning Waikerie hakkavad end vaikselt ammendama. Saime vaid paar päeva korjata suuremaid apelsine, sest leidsime endale uue töö siit 500 km kaugusel lõunas ning pikemalt mõtlemata hakkasime valmistuma lahkumiseks (kui paari minutit saab valmistumiseks lugeda). Meil on ju kogu elamine endaga alati kaasas ning saame sõita kuhu iganes igal hetkel.

Apelsinide korjamise lõpetasime mitte hirmsate ämblikute pärast, vaid väikese palga tõttu. Emadele-isadele, sõpradele teadmiseks, et muretsemiseks on vähe põhjust, sest viimati suri inimene ämblikuhammustuse tõttu Austraalias 1979. aastal. 
Viimasel päeval sõitsime natuke ümbruskonnas ringi. Läksime ka tööandja poolt läbi, et temaga hüvasti jätta, kuid uksele tuli keegi noormees teatega, et Cathy on hõivatud. Muide, helistamine on Austraalias üsna tulutu tegevus, sest sageli ei võeta kõnesid vastu ning erand pole ka meie tööandja. Kuna esimesel päeval sai kokku lepitud kõigiga, et võime lahkuda, millal iganes tahame, siis andsime oma apelsini korjamise konksu ja korjamiskotid ära ning saatsime sõnumi edasi uksele tulnud noormehe kaudu.

Kassikari Cathy maja ees
Enne minekut korjasime veel suure kotitäie apelsine ja hakkasime sõitma Adelaide'i poole. Kuigi siin piirkonnas sajab suvel väga harva saatis meid siinne ilm minema vihmapiiskade saatel. 

Apokalüptiline vaade Murrey jõele enne lahkumist, meid saadavad kuivanud puud ja pelikanid
Olime mõlemad elevil ja õnnelikud, et saab jälle uusi kohti avastama minna. Adelaide'i poole sõites jäid teede äärde suured viinapuuistandused, seal hulgas ka Barossa valley, kus toodetakse Austraalia hinnatumaid veine. Auto aknast avanes unenäoline vaatepilt ees laiuvate udusse mattunud kuldsete küngastega.

Tegime peatuse Adelaide'is, et õhtust süüa ja linnas ringi jalutada. Adelaide'is on palju rohelust ja majesteetlike maju ning siin tundub palju rahulikum kui Melbourne'is. Vabadel päevadel tuleme siia kindlasti veel ja siis saame linnaga juba lähemalt tutvuda. Pimeduse saabudes sõitsime linnast välja, et kuhugi oma auto parkida ning magama heita. Me ei teinud seda vaid privaatsuse huvides, sest Austraalia linnades pole lubatud autodes magada ning selle eest võib korraliku trahvi saada.

Leidsme vaikse kohakese Adelaidest vaid mõne minuti kaugusel Port Noarlunga'i juures, mida uhub India ookean ning kuhu suubub Onkaparinga jõgi. Sõime hommikust ookeani ääres, käisime düünide ja liivakivi kaljude ääres jalutamas ning ka ookeanis ujumas. Meie mõlema jaoks oli see esimene ujumine India ookeanis. Tunne on tõesti selline nagu olekesime sattunud paradiisi, kust lahkuda niipea ei tahaks, kuid pidime edasi sõitma, et jõuda õhtuks oma uude elukohta Kalangadoosse.
Port Noarlunga kaunist randa uhub India ookean
Oleme rõõmsad, et sattusime paradiisi
Üks veinipiirkond asendus teisega ning meie tee viis aina lõuna poole. Põikasime veel Hindmarshi saarelt läbi, mis on vaikne kohake Coorongi rahvuspargi juures ning mõtlesime sõita läbi sealsete väikesaarte, mis on ühendatud omavahel sildadega. Kahjuks ei saanud me seda teha, sest teed olid piiratud aedadega. Austraalias seigeldes tuleb arvestada, et kõik Googel'is näidatud teed ei pruugi sihtikohta viia, sest suletud erateid on siin päris palju. Siin lähedal paiknesid ka endised vaalapüügijaamad, kus tänapäeval saab lõunavaalu jälgida, kes paraku saabuvad siia märtsist oktoobrini, seega praegu jääme sellest vaatepildist ilma. 

Hindmarshi saare maaliline  mereäärne maastik
Coorongi rahvuspark koosneb laguunide keest, mida eraldab ookeanist 145 km pikkune liivasäär, Sõrve liivasäär on selle kõrval poisike 
Tegime veel pikniku peatuse kultuuripärandi nimistusse kantud šotipärases väikelinnakeses Strathalbynis ja sõitsime aina rohkem tsivilisatsioonist eemale. Paar nädalat olime näinud vaid soolavõsa ning päris metsi nähes läks süda kohe soojaks. Siinseid õhtupäikese käes ilutsevaid männimetsi vaadates tekkis tunne nagu oleks jõudnud Värskasse, kuid mu illusioonid lõppesid peatselt, sest teede ääres tervitasid meid kaks kängurut ning see pole nüüd küll väga eestimaine vaatepilt.

Lõunapausi ajal Strathalbyn'is tulid pealetükkivad linnud sööki nuruma 
"Ei ole rohkem süüa", pealetükkivad linnud Strathalbyn'is episood 2 
Kalangadoo poole sõites lõppesid nii suured poed, autogaasi tankimise võimalus kui ka mobiili leviala. Mõtlesime, et päris halb kui siin ei saagi telefoniga rääkida ega netis olla, kuid õnneks nagu hiljem selgus oli tegu ajutise probleemiga. Meie tööandja Glenn ootas meid telefonilevi puudumise pärast tee ääres ning juhatas meid edasi. Siin tundub kõik palju soliidsem kui meie eelmises töökohas. Tegu on perefarmiga ja me töötame otse farmeri alluvuses mitte vahendaja kaudu. Meid viidi kohe kurssi siinsete ohtudega nagu tiigermaod ja metsatulekahjud. Meile anti kaasa pabereid täitimiseks ning igasugust ohutuse infot. Tundub, et suvised metsatulekahjud on siin päris tõsine probleem ning siin ollakse nendeks alati valmis. Madusid küll kardetakse palju ja nad on siin tõesti mürgised, suured ja agressiivsed, kuid statistika põhjal pole asi nii hull, sest terves Austraalias sureb maohammustuse tõttu aastas keskmiselt vaid üks inimene, sedagi tsivilisatsioonist kaugetel aladel. Lähim "suur" linn Mount Gambier (50 000 elanikku) asub siit vähem kui 40 km kaugusel. 

Ühtlasi sai vähemalt praeguseks otsa meie matkaelu ning hülgame oma autoelamu. Hakkame elama nüüd känguru korteris. Just selline on meie maja aadress. Elame koos itaalia paari, prantsuse noormehe... ning kass Kalangadooga. Prantslase sõnul elab maja all ka tiigermadu, kuid see pole kindel fakt. Kuid kindel on see, et meie maja ümbruses elavad possumid, kellele meeldib pimeduse saabudes üksteisega maid jagada. Maja on viisakas ja avar ning saame elada omaette toas. Magamistoa aknast paistab lambakari ning köögiaknast lehmad. Üle pika aja on nii mõnus voodis magada ja duši alla minemiseks ei pea sõitma 7 km. Mis elul nõnda viga!
Meie majakaaslane ja sõber kass Kalangadoo arvab samuti, et elul pole viga midagi

1 comment:

  1. Vahva, et muudkui ringi rändate ja et saate pühad ikka tsiviliseeritud inimese kombel majas elades mööda saata :D Häid pühi ja rohkelt avastamisröömu teile mõlemale!

    ReplyDelete