Civilization is overrated

Pärast esimest nädalat uue tööandja juures ja uues piirkonnas võime teha väikse vahekokkuvõtte ja anda ülevaate sellest, millega me möödunud nädalal tegelesime. Kõigepealt tööst. Igal hommikul alustame tööd täpselt 6.30 ja hakkame õunu korjama... et neid maha visata. Praegu on õunad puudel alles väiksed, umbes ploomi suurused, aga samamoodi on väiksed ka õunapuud, enamasti mitte üle kahe meetri kõrgused. Kui kõik õunad puudele jätta, murraks suureks kasvavad õunad paljud oksad puudel lihtsalt ära. Selleks olemegi abiks meie, kes koristavad puudelt ära kõik üleliigse. Muuhulgas tuleb okstelt ära korjata kõik vähimagi defektiga õunad. Tarbija on siin nii nõudlik, et ostab vaid läikima löödud punaseid, ideaalseid õunu. Supermarketis sisseoste tehes nägime meie korjatavat "Pink Lady" õunasorti puuviljaletil säramas, ilmselt mingi vahaga veel ekstra läikima löödud. Hind oli poes 6 Austraalia dollarit kilo (umbes 4 eurot).

Meie harvendatav õunasort "Pink Lady" poelettidel. Nagu näha, lähevad õunad vaatamata krõbedale hinnale kaubaks nagu soojad saiad.

Töö on üsna vaheldusrikas, oleme juba selle nädala jooksul täitnud erinevaid ülesandeid, näiteks terveid õunapuu oksi ära murdnud (kui on tõesti liiga palju õunu küljes) või näiteks spetsiaalsel tõstukiga, teosammul liikuval traktoril töötanud, et latvadest üleliigseid õunu eemaldada. Ühel päeval sõitsime aga hoopis viinapuuaeda, kus pidime viinapuude oksi lõikamiseks üles tõstma. Meile on määratud kindlad pausid, kümneminutiline kell 9.30 ja pooletunnine lõuna kell 12.30. Tööpäev ise lõpeb kell 3, seega jääb päevas mõnusasti aega ka muudeks tegevusteks. Meie farmis töötav personal eesotsas vendade Beni ja Glenniga on igati meeldiv, meisse suhtutakse selge austusega, eriti võrreldes apelsinide korjamisega, kus tööandjal oli meist täiesti suva. Meie otsene ülemus Ben rõhutab pidevalt, et me õunu kirega kohtleks, sest nende õunade eest makstakse meile palka. Kui palka makstakse töötatud tundide, mitte korjatud kastide eest, võib hoolas olla küll. Jaanika ütles, et praegune töö on võrreldes apelsinide korjamisega nagu laisklemine.

Jaanika traktoril latvadest õunu harvendamas.

Nõnda ongi töö kõrvalt meil jäänud palju aega ümbruskonna avastamiseks. Seda enam, et kuigi meie mobiilioperaator Telstra peaks olema suurima leviga Austraalias, ei ole siin kõrval asuvas Kalangadoo linnas üldse levi isegi helistamiseks, internetist rääkimata. Kalangadoo linn (Wikipedia andmetel 2006 aasta seisuga 305 elanikku, praeguseks ilmsel veel vähem) on tõeliselt kole. Tänavad on inimtühjad, ka autosid ei liigu. Kui autosid liigubki, siis on enamasti tegemist vähemalt 20 aastat vanade rontidega. Majad on räämas, paljudel kruntidel suured sildid, kuhu peale kirjutatud FOR SALE (müüa). Seoses meie armsa Mitsubishi registreerimise pikendamisega pidime minema kohalikku politseijaoskonda, et sealt mingit tõendit saada, aga politseijaoskonnas polnud kedagi kohal, automaatuksed käisid isetahtsi kinni-lahti ja jaoskonnast seest kostus alarm. Helistasime kohalikku politseijaoskonda, aga kõne suunati lähimasse suurde linna Mount Gambieri. Tuli välja, et kohalik politseinik on praegu puhkusel.

Eelmiste elanike poolt jäetud klaas vannitoas sõnumiga "tsivilisatsioon on ülehinnatud" annab aimu, kus kohas me elame.

Eelmises postituses sai mainitud, et Mount Gambieris elab 50 000 elanikku. Tegelikult tegime linna mõnevõrra suuremaks kui see tegelikult on, nimelt elab seal ainult 25 000 elanikku. Selle näitajaga on Mount Gambier South Australia osariigi suuruselt teine linn Adelaide järel, mis näitab milline piirkond üldiselt see Lõuna-Austraalia on. Siin on ainult põllumajandus ja enamik osariigist moodustab kõnnumaa või kõrb. Lõuna-Austraalia osariigi sisemaal on piirkondi, kus elatakse vaid maa all, sest kliima on eluks maa peal liiga karm.

Mount Gambier on niisiis isegi Eesti mõistes üsna väike linn, aga vaadata on seal palju. Kogu siinne piirkond asub karstialal ja pinnas on siin paene - nagu Põhja-Eestis. Mount Gambier ise asub aga vana kustunud vulkaani jalamil, mis on tekitanud linna põnevaid geograafilisi fenomene. Linna külje all asub kustunud vulkaani kraatris täiesti sügavsinise veega järv, mis on saanud endale loomingulise nime Blue Lake. Enamuse aastast on järv tuhmhalli värvi, aga paari päeva jooksul novembris muudab järv järsult värvi ja muutub täiesti siniseks ja püsib sellisena siinse suve lõpuni, seega umbes märtsini. Vaatepilt on igatahes võimas. Huvitav on veel fakt, et Mount Gambieri elanikud saavad oma joogivee Blue Lake'ist. Järve keskmine sügavus on 70 meetrit ja vett on seal seega palju.

Vulkaani kraatris asuv sinise veega järv. Kaldad on sel järsud ja sügavust üle 70 meetri.

Ühel vabal päeval käisimegi Mount Gambieris sinise järve ääres ja kraatrijärvede ääres. Peale sinise veega järve oli seal kõrval veel üks vulkaanikraatris asuv järv, sedapuhku tumerohelise veega. Nimeks on loomingulised austraallased sellele pannud Valley Lake ehk orujärv. Seda järve kasutatakse veespordiks, paadiga sõitmiseks ja ujumiseks ja järve kaldad olid paksult suvitajaid täis. Järve kaldal pidasime piknikku meiegi.

Sinise järve kõrval asuvast orust leidsime euroopaliku metsa.

Täitsa Mount Gambieri kesklinnas on üks park, mille sarnasest ma isegi mitte kuulnud polnud. Umpherston Sinkhole ehk Umpherstoni karstilehter, ongi park suures sisselangenud karstikoopas. Kindlasti kohe kõige ägedam park kus ma käinud olen, aga las pildid räägivad iseenda eest. Kui pargi rajaja Samuel Umpherston sadakond aastat tagasi pargi rajas, oli pargi põhjas vesi ja selle keskel saar, kuhu pääses väikse paadiga. Muidugi oli praegune park ilus ja muinasjutuline, aga Umpherstoni algne variant oleks olnud veelgi võimsam.

Pargisügavusse on isegi palmid istutatud

Maagiline Umpherston Sinkhole

Mount Gambieri ümbrus meenutab Eestit. Siin on eukalüptipuude asemel palju okaspuid, seda küll metsameeste poolt puidu saamiseks istutatud, aga ka paene pinnas meenutab kodumaad. Palju on siin aga igasugu koopaid, kuhu me ka sisse põikasime. Tantanoola koopas võis näha võimsaid stalagtiite ja stalagmiite. Mina polnud sellist koobast varem näinud, aga Jaanika sõnul olevat Euroopas palju võimsamad stalagtiidikoopad.

Stalagtiidid, stalagmiidid ja turistid Tantanoola koopas.

Käisime ka Naracoorte'i koobaste rahvuspargis, mis kuulub maailmapärandi nimistusse. Külastasime järjekordset koobast ja nägime mitmeid erinevaid fossiile. Naracoorte'i rahvuspark on fossiilide poolest erakordselt rikkalik, sealt on leitud sadu erinevaid ürgseid kukkurlooma liike. Luustikud on hästi säilinud, kuna piirkonnas on palju paekivi koopaid, kuhu paarsada tuhat aastat tagasi kukkurloomad sisse kukkusid ja enam välja ei saanud. Ajapikku mattusid koopad liiva ja muu sodi alla, aga loomade luud säilisid hästi.   Paljud ürgsed kukkurloomad olid luustiku põhjal ka taastatud, mõni neist nägi üsna veider välja.

Midagi känguru ja koaala vahepealset, umbes sada tuhat aastat tagasi välja surnud kukkurloom.

Üks paljudest Naracoorte'i rahvuspargi koobastest.

Meie elupaik Kalangadoos on tegelikult ookeanile üsna lähedal. Pühapäeval pidi tulema 32 kraadi sooja ja otsustasime majakaaslastega umbes tunni aja kaugusele Beachporti linnakese juurde randa sõita. Ilm rannas mõnulemiseks polnud teab mis ideaalne, oli kõva tuul ja üldse mitte nii soe, aga esimene pikem rannas olesklemine on nüüdseks siiski tehtud. Vesi oli kah külm. Aga selle eest oli rand ja seda ümbritsevad kaljud väga kenad ja turnimiseks mõnusad. Hiljem vaatasime, et oleme kõik vaatamata päiksekreemile punaseks põlenud - UV indeks oli 12, mis on juba ekstreemselt kõrge.

Tuul seal üleval oli küll kõva, aga õnneks Jaanikat minema ei puhunud.

Võimas ookean oli randa uhtunud nii mõndagi põnevat.

Beachporti juures olevates kaljudes olid koopad, kust sai läbi ronida.

Trenni tegemist pole ma Austraalias unarusse jätnud, vajadusel kasutan Jaanikat hantlina.

Uuel nädalal on meil veel kolmel päeval töö, seejärel on jõulud ja sellele järgneb kohe nädalavahetus. Mida me selle nelja vaba päevaga siin ette võtame ja kuidas me siin jõule tähistame saate lugeda juba järgmisest kirjutisest.