Lihtne nagu apelsin

24. novembri varahommikul alustasime teekonda oma esimese farmitöökoha suunas. 8 tundi sõitu möödus üllatavalt kiiresti. Aina rohkem sisemaa poole sõites hakkas roheline maastik aina kuivemaks muutuma ning teede ääres oli mitmel pool tuleohtlikkust näitavad sildid. Umbes poolel teel jõudsime Mallee põõsastiku piirkonda, kus võis näha liivasel maasikul vaid üksikuid puid ja põhiliselt torkivaid põõsaid. Taimestiku poolest meenutas see piirkond pigem kõrbe. Siin ümbruses on suure aurumise tõttu päris palju soolajärvi, mille ääres kasvab iseloomulik soolast pinnast taluv taimestik. 

Soola "välja higistavad" lilled

Kõrbe meenutav maastik

Umbes poolel teel tegime Tyrrelli soolajärve ääres peatuse. Nii veidras kohas polnud ei mina ega Jaanika veel kordagi käinud. Järveks seda kohta kutsuda oleks võibolla isegi palju, rohkem tundus see nagu hiiglaslik soolakõrb, mis vaid õhukese soolavee kihiga on kaetud. Osa järvest oli suisa beebiroosa veega.

Tyrrelli järve pind

Roosa veega soolajärv Tyrrelli järve kõrval

Teel Lõuna Austraaliasse oli meil esimene kokkupuude Austraalia politseiga. Nimelt olid paljud maanteed, millel sõitsime, justkui joonlauaga tõmmatud ja eneselegi märkamatult sõitsime 110 alas 130ga. Nagu Murphy seadusena ilmus keset tühermaad ei kusagilt välja politseidžiip, sini-puna tuled vilkumas. Proovisin rääkida inglise keelt võimalikult suure aktsendiga ja teha hästi süütut nägu. Tundus, et toimis, sest politseinik lasi meil minna, sõnades vaid "this is an ordinary car and these are ordinary roads" (see on tavaline auto ja need on tavalised maanteed). Edaspidiseks igatahes väga hea mõttetera, mida endale meelde tuletada.

Kui hakkasime lähenema Lõuna Austraalia osariigi piirile, tegi Jaanika nalja, et peaksime kõik oma kaasa võetud banaanid ja muud puuviljad ära sööma või ära peitma, äkki konfiskeeritakse piiril ära. Tol hetkel tunduski naljakas, aga Lõuna Austraaliasse jõudes ootas meid ees tollipunkt. Range ilmega tolliametnik uuris meilt, ega meil banaane või muid puuvilju kaasas pole. Seekord süütu näo tegemine enam ei aidanud ja üsnagi põhjaliku läbiotsimise käigus konfiskeeriti meilt kõik banaanid ja õunad. Selgus, et banaanidega koos võivad kaasa reisida mingid pahad puuviljakärbsed, kes võivad farmeritel terve saagi söögikõlbmatuks muuta.

Enne päikseloojangut jõudsime sihtkohta, 1700 elanikuga Waikerie linna. Waikerie on Austraalia tsitrusepealinn ja linnapildis on seda ka näha - näiteks prügikastid on oranži värvi ja apelsinikujulised. Ei pea mainimagi, et linna ümbritsevad tohutud viljapuuaiad apelsinipuudega.

Linna keskväljak annab kohe aimu, millise kohaga on tegu

Apelsinidesse saab Waikeries isegi prügi panna

Sõitsime linnast läbi umbes 10 kilomeetri kaugusele kämpingupaika, kus meid võttis vastu apelsinifarmeri naine, Filipiinidelt pärit Cathy. Nimega sobivalt on Cathyl väga palju kasse. Kiirel loetlemisel sain mina kokku kümme kassi, aga hiljem olen ma veel näinud mitmeid hiirekuningaid, keda ma varem ei märganud. Kõiki kasse teadis ta kusjuures nimepidi ja hakkas meilegi neid tutvustama.

Kämpinguplats on üsna spartalik, meil on siin kaks välikäimlat, vesiklosett, kraan kust saab pesu-, aga mitte joogivett ja väike grillinurk ka. Maapind on üsna vaenulik, igal pool on väiksed teravad ogad, mis peale astudes valu teevad ja jalatsite alla kergesti kinni jäävad. Kogu eluks vajaminev kraam on autos, mis on ühtlasi ka meie magamistuba. Magna on mõnustalt ruumikas ning kahe inimese madrats mahub sinna iluati sisse. Naljakas on mõelda, et sõidame pidevalt ringi kogu oma elamisega. Samas on see jube mugav, sest kõik asjad on alati kaasas. 

Loodus on siin kuiv, poolkõrbe laadne, aga tänu Murray jõele on siin piirkonnas palju erinevaid istandusi. Autoga niisama ringi kruiisides oleme silmanud avokaadopuid, viinapuid ja muidugi apelsinipuid. Taeva kohal tiirutavad suured roosade kakaduude parved, kes kriiskavad õudse häälega. Roosadest kakaduudest lendab siin natuke vähem ka valgeid, aga samavõrd ilusaid kakaduusid, kuid nende "linnulaul" on veelgi jubedam.

Lärmakad iludused reas

Kirjeldan paari sõnaga meie tööd ka. Töö tundub lihtne nagu apelsin, kuid on füüsiliselt päris kurnav. Meil on Jaanikaga mõlemal korjamiskotid, kuhu sisse me apelsine korjame. Korjamiskottidest valame apelsinid suurde kasti, mida kutsutakse biniks, mis mahutab kuskil 400 kg apelsine. Esimesel päeval kulus meil ühe bini täitmiseks kahepeale umbes poolteist tundi, teisel päeval olime juba kiiremad. Palka makstakse, nagu arvata võite, päevas korjatud binide järgi. Palk pole suur, aga eeliseks on see, et me ei pea majutuse eest maksma ja võime töötada nii palju kui tahame, kas või seitse päeva nädalas. Apelsine igatahes jagub.

Selline on see kurikulus bin, mille eest me tasu saame

Apelsine korjata võiks suhteliselt kiiresti, aga tööd aeglustab meie kohustus korjata kõik puud täiesti tühjaks. Suuremad puud on üle kolme meetri kõrgused ja kõrgemalt korjamiseks peame kasutama redelit. See mõistagi võtab aega, nagu ka puu seest oksarägastikust korjamine. Apelsinipuud on ka okkalised ja meil mõlemal olid esimese päevaga käed kriime ja pinde täis. Ka pidevalt lagipähe lõõskav päike ja kuumus ei tee tööd lihtsamaks. Aga puhkepauside ajal saame süüa apelsine nii palju kui mahub. Apelsinisalude lõhn on ka väga mõnus, selline tsitruseõli ving on igal pool õhus.

Valgekrae musta tööd tegemas

Apelsinifarmis töötades on meil välja kujunenud juba korralik töörutiin. Ärkame veidi enne päiksetõusu, peseme-sööme ja lähme 6.30 apelsine korjama. Seda teeme umbes kella 4ni, seejärel lähme kas Murray jõkke ujuma või rekkameeste parklasse pesema. Magama lähme ka varakult, sest pimedas pole kämpinguplatsil suurt midagi teha. Waikerie linn samuti just vaatamisväärsustega ei hiilga, aga Murray jõel on vanaaegne jõeaurik, millega peaks saama sõita. Järgmine kord kirjutame kui selle laevaga sõitmas käime või midagi muud põnevat teeme. Seniks jätkame töölainel.

Armastus kolme apelsini vastu