Are you happy?

Inglise keel on teada tuntud lihtne keel eneseväljenduse seisukohalt. Näiteks laulusõnu on kergem kirjutada inglise keeles, sest isegi suhteliselt mõttetute sõnadega lüürika võib kõlada päris normaalselt. Tunnete väljendamine on inglise keeles lihtsam. Kui tõlkida öeldu eesti keelde, siis kõlaks see palju piinlikumalt või lausa dramaatiliselt. Eesti keeles on näiteks sõnad "õnnelik" ja "armastama" palju suurema tähenduse ja kaaluga ning neid niisama igapäevaselt ei pilluta. Austraalias tulevad meelde USAs elatud kuud, kus mu sõnakasutus muutus äkitselt palju emotsionaalsemaks. Välja elamise sisukohalt on inglise keel tõesti hea. Tere tulemast emotsioonid!

Peol olles nautisime Martiniga muusikat, tantsisime ja jälgisime, mis laval toimub. Aiden tuli päris tihti meie käest küsima "are you happy?" või "are you enjoying yourself" ja muidugi oli see armas, et ta uuris, kas me oleme rahul (just nimelt rahul, sest veider oleks seda tõlkida "õnnelik"). Eks see võib ilmselt ameeriklasele ja austraallasele imelik tunduda, et inimesed võivad vaikides ja ümbust jälgides rahul olla, sest tihtipeale tundub, et nad ise seda sageli ei suuda. Eks see ongi sisetunde küsimus. Ühel on vaja koguaeg olla ise sündmuste keskpunktis, kuid mõni eelistab jällegi olla vaatleja ja naudib nõnda olemist kõige täiuslikumalt. Enamikes läänelikes kultuurides tekitab vaikus seltskonnas ebamugavust, kuid suure tõenäosusega võivad soomlased ja jaapanlased vaikides ebamugavust tundmata pikalt üksteise seltsis viibida. Loomulikult ei saa kõiki inimesi kindlatesse kultuurigruppidesse lahterdada, sest eks kõikjal leidub erandeid.

Selles suhtes ei erine Austraalia USAst, et pidevalt küsitakse nagu mööda minnes "how are you" ja ega tegelikult kedagi väga ei huvitagi, kuidas sul läheb, vaid pigem on see niisama küsitud ja lihtsalt nagu "tere". Austraalias käib small talk söögi alla ja söögi peale. Nagu enamik eestlased, pole ka meie suurem asi tühja-tähja rääkijad. Siin aga arvatakse, et sul on igav või pole sa olemisega rahul, kui pidevalt ei naerata ega jutusta. Ma ise pean ennast väga avatud inimeseks, kuid ilmselt olen ikkagi enamikest austraallastest palju kinnisem.

Kindlasti peame veel nii mõnigi kord kokku puutuma olukordadega, kus meie temperamenti ei mõisteta ning arvatakse, et me pole õnnelikud või peetakse meid lausa ebaviisakateks. Eks see kõik on harjumise asi ja võib-olla oleme Eestisse tagasi jõudes vaikselt hakanud austraallaste moodi suhtlema.