Siisikesed suurlinnas

Oleme Melbourne'is eneselegi märkamata veetnud mõnusasti juba terve kuu. Aeg lendab siin, sest tegevustest ei tule kunagi puudust. Lisaks asjalikele tegevustele oleme siin veedetud aja jooksul päris palju meelt lahutanud. Katsun kiirelt mõnest viimasest eredamast momendist kirjutada. 

Juba kaugelt paistab silma linna südames värve muutev vaateratas ja mõtlesime Martiniga, et päris vahva oleks linna ülevalt poolt kaeda. Tahtsime vaaterattale jõuda päikeseloojangu ajal, kuid tagant järgi tundub, et pimeduses on suurlinna vaatamine ülevalt isegi palju põnevam. Tore oli ka see, et saime olla vaatekapslis kahekesi, ega pidanud teiste turistidega parema vaatevälja eest võitlema:)

Vaaterattal

Maailm on väike ja nõnda sattus Martin Melbourne'is oma endise trennikaaslasega kokku. Kaspar on Austraalias juba teist aastat ja jagas meiega oma kogemusi. Jõime koos Kaspariga oma esimese austraalia õlle ja õhtul käisime jazzikontserdil.

Martin ja Kaspar St Kildas

Päris palju oleme Melbournes käinud muuseumides ning meie rõõmuks on enamik ka tasuta. Enne farmi minekut on hea veel viimased kultuurikübemed üles korjata ja erudeeritud inimese kombel aega veeta. Ian Potteri kunstimuuseum oli isegi huvitavam kui Victoria rahvusgalerii, sest seal eksponeeriti kohaliku kunsti parimaid palasid, mis meid just eelkõige huvitasid. Aborigeeni kunsti päralt oli lausa terve korrus. Enamike aborigeenide maalid jutustavad kohalikke pärimuslugusid ning mõned neist võivad esmapilgul tunduda päris ajuvabad.

Aborigeenide kunstiteosed võivad mõnele meenutada laste esimesi katsetusi kunsti vallas

Melbournes asub ka liikuva pildi muuseum ACMI ja tegime ka seal tiiru peale koos Martini endise sõjaväekaaslase Madisega, keda üks päev täiesti juhuslikult rongi peal nägime. 

Martin ja ühest Austraalia kuulsaimaist filmist Mad Max pärinev auto

Melbourne'is on palju erinevaid kunstilaatasid ning otsustasime vaadata, mida põnevat seal ka leidub. Seal müüdi lisaks kunstnike valmistatud esemete ja maalide ka toitu ning isegi meeleolu tõstvaid tinktuure. Pärast käisime ka Queen Victoria ööturul, kus lisaks ostlemisele sai süüa, juua ja head muusikat kuulata, sest kohe kõrval toimus Melbourne'i muusikanädala üritus.

Kunstilaat kesklinna põiktänaval

Saime üle pika aja kokku ka oma couchsurfi sõprade Sabrina ja Aideniga ning ostustasime minna koos meie äärde. Algselt oli plaanis minna Phillipi saarele, mis on Sabrina meelest üle ilusamaid kohti Victorias, kuid ajapuuduse tõttu sõitsime linnast vaid mõnekümne kilomeetri kaugusele. Me pole tükk aega käinud linnast väljas ning nautisime omakeskis looduses olemist täiel rinnal. Rand oli metsik ning seal polnud kedagi teist peale meie ning loomakeste, kes olid mõõna ajal kivide peale jäänud.  

Isegi Martini tukk on õnnelik, et sai linnast välja

Võtsin optimistlikult igaks juhuks ujumisriided kaasa, kuid vesi oli väga külm, sest on veel kevad ja ei tohi unustada, et Antarktika ei olegi teab mis kaugel. 

Martini esimene kokkupuude Vaikse ookeaniga

Rand nägi põnev välja, sest lisaks liivale oli seal ka vulkaanilise päritoluga kivisid. Sabrina, Aiden ja nende juures couchsurfiv hollandlanna Charlie mõnulesid samal ajal rannaliival, kui meie Martiniga kivide vahel meritähti, krabisid, vetikaid ja muid mereorganisme uurisime. 

Sabrina, Aideni ja Charliega, Martin on kaamera taga

Pidime õhtuks linna jõudma, et õigel ajal Melbourne'i muusikanädala üritusele jõuda. Queen Victoria turul esines Oneohtrix Point Never ja olime päris põnevil, et saab head muusikat kuulata ja pidutseda. Enne põhiesineja peale minemist oli päris vägev lasershow, kuid kahjuks oli selle taustaks üpris häiriv staatiline muusika ehk minu jaoks pigem müra. Ka Oneohtrix Point Never jäi natuke lahjaks ja enamikke tema paremaid lugusid ei saanudki kuulda. Live oli võrreldav olukorraga, kus naine võtab end alasti ja annab juba lootust, kuid siis jääb ootamatult magama. Need, kes tulid tantsimise ootuses, ilmselt pettusid. Kuid ehk meeldisid "liialt kunstiks" minevad helid melomaanidele, kes seal hindavalt seisid ja kuulasid. 

Laserid kütsid rahva üles, aga muusika tõi alla

Pärast kontserti mõtlesime mõnele peole edasi minna, kuid kahjuks ei saanud me ühelegi endale meelepärase muusikaga üritusele sisse, sest piletid olid lihtsalt välja müüdud. Siin tuleb ilmselt pidusid palju pikemalt ette planeerida ning spontaansusele palju ruumi ei jää. Oma öiste rännakute käigus jõudsime lisaks Maccasesse (nii kutsutakse Austraalias MacDonaldseid) juhuslikult ka ühte väga veidrasse kohta, kus oli ühte ruumi üritatud toppida nii palju kulda, karda ja vilkuvaid tulesid ning muid disainielemente kui võimalik. Täiesti võimalik, et selline võib välja näha põrgu eeskorda ja ega me palju ei eksinudki. Tegemist oligi mängupõrgu eessaalidega. Olime imestuses, et keegi ei küsinud kasiinosse sisenedes dokumenti ning lisaks lausa ballikleite kandvatele daamidele ning smokingutes härradele oli mänguautomaatide või ruletilaua taha eksinud nii mõnigi ilmselgelt alaealine kodanik. Meile mõlemale tundus, et täna pole meie õnnepäev ja nii me siis jalutasime lihtsalt kõigist nendest vilkuvatest ja kutsuvatest automaatidest lihtsalt mööda. Sealt välja saamiseks kulus tükk aega ning ei usu, et Eestis nii suurt kasiinot üldse oleks kui see siin, kuhu juhuslikult sattusime. Anne Veski on öelnud, et talle meeldib kasiinos aega veeta ning see on tema jaoks nagu pidu, kuhu minnes ta enda parimad riided selga paneb. Meie kohaliku diiva mõttekaaslasi tundub Austraalias jaguvat.

Kasiino eesruumis poseerimas, kahjuks ei saanud kasiinos pilti teha

Oma eelviimasel päeval Melbourne'is läksime Carltoni aeda, kus asub Kuninganna Victoria aegne võimas näitusepaviljon. Kahjuks ei saanud me sinna sisse, kuid väljastki oli seda kena vaadata ning sealses aias väike piknik teha. Seal samas kõrval asub ka Melbourne muuseum ja IMAX kinosaal, kus avaneb võimalus vaadata filme maailma suuruselt kolmadalt kinoekraanilt. Kasutasime seda võimalust ja käisime seal Interstellerit vaatamas ning see oli kahtlemata üks minu võimsamaid kinoelamusi. Samas hoones asub ka muuseum, kus on ekspositsioone nii loodusteaduste, anatoomia kui ka kultuuri valdkondadest. Me ise jõudsime kahjuks enne sulgemist läbi käia vaid inimese aju, keskkonna osakonna ning näha ka mõnda looma skeletti. 

Kuningilik näitusepaviljon, purskkaev ja paradiisililled

Martin ja Melboune muuseumis asuva suurima elusolendi sinivaala skelett

Juba ammu mõtlesime külastada Abbotsfordi kloostrit ning kõigest paari minutilise rongisõidu kaugusel linnasüdamest tervitasid meid hobused, lambad, kitsed, lehmad ning metsikud jõeperved. Kloostri ümber olid lisaks loomaaedikutele ka kena aed, kus kasvavad nii viinamarjad kui ka köögiviljad. Selle koha nimi võib olla eksitav, sest palvetamisega siin küll enam ei tegeleta. Maja on hõivanud kõiksugu alternatiivsed teraapiatoad, kunstitöökojad, söögikohad ja baarid. Veider oli näha kloostri ees nunnade või munkade asemel hoopis õlut libistavaid ja lärmavaid hipstereid. 

Pärast skelettide vaatamist oli meeldiv kohata ka kloostri ümber elavaid loomi

Kloostrist on saanud nüüdseks trenditeadlike inimeste meelelahutuskoht

Läksime õhtul jõe äärde sushit sööma ning märkasime, et meist pisut eemal toimub mingisugune festival. Läksime asja lähemalt uurima ning tuli välja, et seal leiab aset Nuudli festival. Tegu pole üldse naljaga, vaid kohaga, kus nii maiasmokad kui ka nuudlisõbrad saavad vilkuvate tulede, muusika ja suure rahvamassi keskel söömisega tegeleda. Pakuti suurt valikut tänavatoitu kõikvõimalikest aasia köökidest. Lisaks oli õllebaare ja mõned jäätiseputkad. Melbourne Midnight Noodle Market, nagu selle ürituse nimi inglise keeles uhkelt kõlab, on osa siin toimuvast hea toidu kuust. Ei teagi, millal tuleb kord aeg, kui sellised veidrad söömaorgialaadsed fesivalid ka Eestisse jõuavad.

Nuudleid himustav inimeste mass Melbourne kesklinnas

Vimasel päeval enne farmi poole sõitmist läksime koos Melbourne'i maja eestlastega ühiselt pühapäeva tähistama. Sõitsime Melbourne'ist mõnekümne kilomeetri kaugusele Werribee loomaparki. August ütles meile naljatades enne minekut, et meid pannakse puuri ja lähme end loomadele näitama. Põhimõtteliselt nii oligi, sest sõitsime lahtise bussiga loomade keskele, kes meie ümber vabalt ringi kõndisid. Kuna sealne loodus meenutas kangesti Aafrikat - kuivanud rohuväljad üksikute puudega, siis tekkis tõesti safari tunne. Loomad olid väga julged ka, meid tulid uudistama piisonid, jõehobud, kaljukitsed, sebrad ja muud loomad. Nägime esimest korda elus lähedalt ka ninasarvikuid ja kaelkirjakuid. Kaelkirjakud olid eriti seltsivad, nad tulid bussile väga lähedale ja pärast järgnesid veel pikalt meile. Loomapargis oli lisaks avatud alas peetavaele loomadele ka lõvisid, gepardeid, ahve, kängurusid ja muid elajaid. 

Neli julget kaelkirjapoissi 

Pärast loomapargi külastust pidi toimuma eestlaste ühine söömaaeg, aga enamik inimesi oli suurest näljast juba omaette einestanud ning meie koos juba tuttavate Augusti, Helduri ja Piretiga otsustasime minna piknikut pidama Victoria Roosiaeda. See oli kõige suurem roosiaed, kus ma kunagi käinud olen. Roosiaia põhiplaaniks on Tudorite vapiroosi kujund ning seal kasvab enam kui 4500 eri liiki roose.

Roosiaed kui aiandushuvilise unenägu