Picasso riismed ja Tartu Brunswick' is

Kohtusime oma uute võõrustajate australlannast Sabrina ja ameeriklasest Aideniga, kellega kohe ühele lainele saime. Esimeseks heaks märgiks oli hea muusikamaitse, kuna külla tulles mängis taustaks Caribou album. Sabrinal ja Aidenil oli meiega palju ühist, alustades hobidest ja lõpetades ellusuhtumisega ning ilmselt selle tõttu oli nendega ka väga lihtne suhelda. Nad kutsusid meid õhtul peole, kuid enne seda otsustasime natuke kohalike galeriidega tutvuda. Seadsime sammud National Gallery of Victoria poole, kuna Martin tahtis näha Jean Paul Gaultier'i näitust, kes on disaininud riideid näiteks Madonnale ning kelle kleite on üritustel kandnud näiteks ka Lady Gaga.

Galeriisse sisenedes ei saanud kuidagi mööda vaadata suurest veeseinast ning ees ootavast disaini poest. Enamik asjad olid seal üpris soolaste hindadega ning seda isegi nipsasjakesed, mis nägid suhteliselt tavalised välja, kuid olid maestro looming. Vaatasin tükk aega Jean Paul Gualtier'i disainitud triibulist särki, mis maksis üle 100 dollari ja üritasin leida erinevusi tavalise turul või Judithis müügil oleva särgikesega. Ega seal muud midagi teisiti polnud, kui välja arvata kuulsa moelooja nimi. Aga seda me teame juba peaaegu sünnist saati, et bränd ja nimi loevad ja maksavad. Sama on ka siinsete abirogeenidest kunstnikega, kelle tööd on üsna sarnased, kuid ühe töid tasub osta ja kollektsioneerida, kuid teise omad võib rahuliku südamega mõnekümne dollari eest maha müüa.

Kahjuks tuli välja tõsiasi, et kuigi galerii külastamine on tasuta, siis ajutised väljapanekud maksavad päris kena kopika ning otsustasime leppida püsinäitustega, mis paiknesid kolmel erineval korrusel. Euroopa keskajast läksime üsna sujuvalt üle, kuigi seal oli ka mõni kelmikam teos, kuid idamaade osa oli päris huvitav nagu ka vanade kõrgkultuuride osa, kus vanimad eksponaadid olid üle 3000 aasta vanad. Moodsa kunsti osas veetsime kõige rohkem aega, kuigi oli näha, et Austraaliasse on jõudnud vaid parimate palade riismed. Siiski võis galeriist leida Picasso varasemat loomingut ja Monet' maale. Põnev oli ka disaini osa, kus oli päris palju ja Alvar Aalto loominut. Näiteks ma ei teadnud varem, et ta on lisaks arhitektuurile ja mööblidisainile disaininud ka vaase jms. Samuti ei jäänud me päris ilma ka Jean Paul Gaultier'i loomingust, sest kõige ülemisel korrusel olid ka mõned tema disainitud kleidid. Aga nagu juba eelnevalt sai mainitud, siis parimad eksponaadid on ära jagatud ilmselt USA ja Euroopa vahel, kuid huvitav oli siiski näha, mis Austraalias näidatakse. Isiklikult oleksin rohkem soovinud näha aborgeeni kunsti, kuid ilmselt seda siin nii vaatamisväärseks ei peeta, kuigi paljud trendiinimesed ja kollektsionärid hindavad neid päris kõrgelt. Meile Martiniga aborigeenide kunst väga meedib ja ühel hommikusöögil lugesime ka nende piltiderohket loomemuistendit. 

Esiplaanil Jean Paul Gaultier'i disainitud kleidid

Nalja valmistas galerii ees saali keskel olev uhke karusell, mille peale minnes tuli lugeda läbi pikk ohutusinfo, vaatamata sellele, et karusell liikus teokiirusel ja oli pigem mõeldud niisama istumiseks. "Safety first" (ohutus eelkõige) on Austraalias põhiline.

"Üliohtlikku" peegelkaruselli peal

Plaanisime tänaseks päevaks vaid ühe galerii külastuse, sest õhtune üritus algas üsna vara. Esialgu plaanisid Sabrina ja Aiden juba õhtul kuuest peole minna, kuid läksime lõpuks ikka kaheksa ajal. Üritus toimus vanas tehasehoone moodi majas ning sisenedes oli kohe tunda Tartu hõngu ehk nagu oleks sattunud Brunswicki stiilis Genialistide klubisse, kus oli igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Subkultuurid siin ja seal pool maakera on üsna sarnased. Ega Tartu ja Melbourne hipil või hipsteril väga vahet ei teekski, kui välja arvata austraallase omanäoline aktsent. Lisaks hipsteritele ja hipidele liikus ringi ka kõiksugu muid põnevaid inimesi. Välja nägemise koha pealt ei hoita siin tagasi: looma onesie'd (kombinesoon või rahva keeles üllar), naljakad hilbud, ülikõrged platvormiga kingad või muud naljakad detailid on vähemalt siin peol üsna sagedased. Eestis võiks ka inimesed vabamalt ja omanäolisemalt riietuda.

Ruumi täitsid psühheedelsed efektid ja laval mängis kitarri ning laulis üks andekas rastatüdruk, kes lõpuks meie üllatuseks ka beatbox'i tegi. Lisaks esines veel üks lustakas surfarite rockbänd ja kõige lõpuks Psy Trance viljelevad soliidses eas härrad The ScullaMooks. Ei tasuks arvata, et mina või Martin oleksime suuremat sorti Psy Trance fännid, kuid antud bänd oli tõesti tasemel ja esinemisel ajal suutsid nad meid täiesti ära omada. 

Underground peol Brunswickis

Päris paljud peolised jõid õlle asemel fermenteeritud teejooki Kombucha't, mis pidi olema seedimisele kasulik ning sisaldama mineraale ja vitamiine. Umbes ühe paiku öösel hakkasime vaikselt peolt ära liikuma, kuid enne seda tehti peolistele taga aias ka grillitud burgerit. Aianurgake oli päris mõnus: seal kasvasid maitsetaimed, viigipuu ja ühes servas oli ka lõke, mille ääres sai end soojendada, kuna tänane õhtu oli üsna jahe. Nii tore, et Sabrina ja Aiden meid Brunswicki underground peole kutsusid, sest ega me ise ilmselt poleks sinna sattunud.