Melbourne Cup ja tõstukiload

Ma ei mäleta, kas esimesel või teisel päeval Melbourne'is turistitades hakkas silma plakat, et Melbourne Cupi päeval on linnas ühistransport muudetud ja toimub suur paraad. Meil Jaanikaga polnud toona veel kummalgi õrna aimugi, mis asi see Melbourne Cup (Melbourne'i karikas) on. Aga kuna linnatänavatel pidavat toimuma paraad (tasuta, mis oli meile veel eriti oluline), siis plaanisime seda kindlasti vaatama minna.

Hiljem saime kohalike käest teada, et tegemist on hobuste võiduajamisega ja siin Victoria osariigis on see päev ka rahvuspüha. Üritusse pisut negatiivselt suhtunud meie ameeriklastest võõrustajad ütlesid, et tegemist on üritusega, kus lihtrahvas saab ennast tunda aristokraatidena. Mehed panevad selga ülikonnad, naised selga kõige uhkemad tualetid ja suured kübarad ja... põhimõtteliselt juuakse ennast lihtsalt purju. Hobuste võidujooksu vaadatakse ka ja paljudel on seal kindlasti suured rahad mängus, aga peamine on ikka uhkete riiete kandmine ja segi joomine. Nii vähemalt meile öeldi.

Paraku ei saanud me paraadi näha, sest selle asemel tekkis hoopis põnevam pakkumine. Rohan, kellega me couchsurfingu lehel suhelnud olime, ütles, et ta läheb koos mitme teise eestlasega Melbourne'i Cupi päeval lähedal asuvasse veinitehasesse lõunale. Kuna me Jaanikaga evime ambitsioone töötada veinitehases, siis tundus see variant kahe kärbse ühe löögiga maha löömisena - saame süüa, veinitehases aega viita, näha kuidas veinitehas toimib ja äkki isegi mõned kasulikud kontaktid telefoni salvestada. 

Melbourne'i karika päeva hommikul oli rong, millega kesklinna liikusime, igatahes kõiksugu karvaseid ja sulelisi juba täis. Karvased ja sulelised olid eelkõige daamide kübarad, üks uhkem kui teine. Nii mõnigi oli selle ürituse joomise osaga varakult alustanud ja oli parajalt svipsis. Saime kokku eestlastega, kes olid ennast ka ürituse puhul veidi viisakamalt riidesse pannud. Mina tundsin end oma lühikeste pükste ja maikaga igatahes ebamugavalt. Olime Austraaliasse kaasa võtnud nii vähe riideid, et sealt midagi paremat leida oleks olnud ka keeruline. 

Rohaniga kokku saamiseks pidime sõitma rongiga päris linna äärde, kust sõit autodega edasi läks. Esimest korda Melbourne'ist välja sõitmine oli meeleolukas, nägime kaunist Yarra orgu ja erinevaid eukalüptimetsi. Veinitehasesse kohale jõudnuna tekkis vähemalt minus kerge pettumus, kuna tegemist oli väga väikse veinitehasega. Ainult restoran oli suur, aga tegelikult selle pärast me sinna sõitnud olimegi. 

Taamal viinapuud, ees Jaanika ja Martin

Saime maitsta mitmeid punaseid ja valgeid veine ja seda täiesti tasuta. Neist vaid mõni üksik läbis minu ja Jaanika kvaliteedikontrolli. Seejärel sõime lõunat. Menüüs oli ka känguruliha ning mina ei jätnud võimalust kasutamata ja tellisin kohe selle. Känguruliha oli jäetud pooltooreks, liha oli ilusti punane ja samas väga pehme. Maitse kohta ütleks venelased "ne mjaso, ne rõba". Seda maitset kirjeldada on raske, minu jaoks oli see midagi täiesti uut. Seda serveeriti koos pikantse kitsejuustuga ja need kaks sobisid kokku hästi. Jaanikale känguru ei maitsenud, minu arust oli täitsa hea. Seda enam, et eelarvelistel põhjustel polnudki me Austraalias varem liha söönud. 

See pole okse, see on känguru

Pärast sööki vaatasime telekast kauaoodatud Melbourne'i karikavõistlust. Peale meie eestlaste seltskonna oli restoranis ka sadakond austraallast, kes kõik olid ennast uhkelt riidesse pannud, nagu siinmail kombeks. Tundus, et päris paljudel oli hobuste peale raha pandud, sest inimesed vaatasid seda paelunult ja emotsionaalselt. Minu kui üldiselt suure spordisõbra jättis hobuste võiduajamine külmaks. Kuuldavasti kukkus üks miljonidollariline hobune kahe võidujooksu vahepeal kokku ja suri ning see tegi kogu ürituse minu jaoks veelgi vastumeelsemaks. Inimesed meie restoranis ja staadionil olid rõõmsad ikkagi. 

Selja taga on veinikelder, kuhu sisse meid ei lubatudki

...

Samal nädalal läksin ma uuesti kooli - otsustasin omale teha forklifti ehk kahveltõstuki load (kahveltõstuk kõlab naljakalt ja seetõttu kasutan edaspidi nimetust forklift). Selleks pidin ma minema kuhugi Melbourne'i tööstuspiirkonda, kuhu ei viinud rongid ega trammid, sinna sai sõita ainult kord tunnis liikuva bussiga. Telefoni GPSi kasutades õnnestus mul õige koht üles leida ja ennast kursusele kirja panna. Peale minu oli klassis üks uusmeremaalane ja austraallane. Meie õpetajaks oli rasket austraalia aktsenti rääkiv, oma 150 kilo kaaluv Matt. Täiega tore tüüp oli, viskas muhedat nalja, kuigi ma paljudest tema naljadest aktsendi tõttu küll aru ei saanud. 

Esimene päev keskendus teooriale. Austraalias on KÕIK ülireguleeritud. Nii ka forkliftiga, millega sõitmiseks peab sellega kaasas käivat turvareeglistikku sõna-sõnalt teadma. Selgus, et forkliftiga töötamine läheb kõrge riskiga töö alla ja seetõttu kehtivad sellele ka karmimad reeglid. Varem, kui reeglid polnud nii karmid, sai igal aastal Austraalias ja kogu maailmas seda riistapuud juhtides keegi tõsiselt viga ja isegi surma. Kummuli seda masinat keerata on suhteliselt lihtne.

Teooriat õpetas Matt meile nii: tunni algul anti kõigile konspekt ja värviline marker ja tema ütles mis osad konspektist alla joonida. Sisuliselt joonisime alla kogu 30-lehelise konspekti, seda osa, mida teadma ei pidanud, oli ülivähe. Järgmisel päeval tuli kogu selle materjali peale sooritada test, kus eksimisruumi polnud. Samal päeval lasti meid ka esimest korda forklifti rooli ja mul tuli sellega sõit täitsa hästi välja. Nii hästi, et Matti arvates olen ma varem palju masinatega ringi käinud. Ise küll ei ütleks, aga forkliftiga sõitmine oli tõesti lihtne. Lihtsalt tuleb meeles pidada, et pööravad tagarattad.

Järgmistel päevadel sooritasin edukalt teooriaeksami ja ka sõidueksami ja load kätte ma saingi. Või tegelikult päris load saadetakse mulle postiga, aga avaldus on igatahes teele saadetud. Loodetavasti suurendab nende lubade olemasolu minu šansse tööd leida - paljudes farmikohtades on forklifti lubadega kandidaadid eelisolukorras. 

Õnnelik forkliftimees