Täna teeme veini, homme teeme veini...

Oleme siin nagu Tipp ja Täpp, kuid me pole kommisöömise tsükklisse sattnud, vaid hoopis veinitegemisse haaratud. Olen juba kuu aega punaseid veine teinud, Martin tegeleb endiselt viinamarjade purustamisega. Nõnda veinitehases toimetades meie päevad mööduvadki. Nagu eelmiselgi aastal töötame iga päev, vaid pärast iga kolmandat töönädalat saame kaks päeva puhata. Meil pole endiselt töötamise vastu midagi, selleks me siia Riverlandi tulimegi.

Viinamarjapurustaja, mida Martin opereerib. See puru siin peal pole mingi suvaline praht, vaid tammetükikesed, mis lisavad veinile maitseomadusi.

Purustaja opetaator-loomaaktivist.

Purustajast päästetud habeagaam. 

..ja veel habeagaame. Meie töökaaslane rääkis, et vahel viib ta mõned agaamid oma aeda, mitte päris lemmikloomadeks, vaid kahjurite hävitamiseks. Habeagaam on agar näriliste, noorte madude ja putukate sööja, ta on toidukonkurent ka madudele, keda keegi oma aeda ei soovi. 

Olin üsna nördinud, sest mulle lubati iga nädal, et töö algab järgmisest nädalast ning nädalatest sai kuu. Kõiges ei saa süüdistada ka punaste viinamarjade hilist valmimist, sest tahtmise korral oleks olnud võimalik punaste veinide tegijaid ka mujal veinitehase sektisoonides rakendada. Ka teised hooajatöölised pidid töö algust ootama. Kokku hoitakse siin esimese asjana töötajate pealt (selle tõestuseks on hea näide tehasetööliste söögiruum, mis on kole, räpane ning katkise katusega). Palgaga on siin õnneks hästi, sest ametiühing on selle nimel vaeva näinud.

Töötajatele "puru silma ajamine" on tegelikult hooajatööliste igipõline probleem. Austraalias suhtutakse kokkulepetesse üldiselt üsna vabalt. Ma ei tea, kuidas siin härgadelt sarvist võtmisega on, kuid meest sõnast võtta siin sageli ei õnnestu. Sellega võiks arvestada iga inimene, kes Austraaliasse rändab ja võtma seda kui "omapära". Oleme hakanud sellega vaikselt harjuma.

Kõigele vaatamata meeldib meile veinitehases töötada, sest palk on väga hea, amet huvitav ja pärast tööpäeva jääb enamasti alles inimeseks olemise rõõm. Seda enam, et saame töötada koos juba meile tuttavate inimestega. Meie töökaaslased on vahvad, leiavad toimetuste kõrvalt alati natuke aega muljetamiseks ja nalja tegemiseks.

....ja päikesetõusu ajal piltide tegemiseks. Öövahetuse üks võlusid on proovide kogumine kõrgete veinimahutite otsas, kust saab nautida ilusaid vaateid ja jälgida linde. 

Martin tõi mulle ühe väikese habeagaami, kelle ta jälle purustajast päästis. Koduloomaks me ühtegi võtta ei kavatse ja viime nad veinitehase umber kasvavasse võpsikusse.

Ülemus ei jaganudki tööle naastes mulle eriti palju õpetussõnu, pigem rääkisime niisama elust-olust. Ütles, et tean nagunii, mida tegema pean ja nõnda ma siis üsna iseesisvalt päevast päeva toimetan. Tööülesanded on mul samad, mis eelmiselgi aastal ja ülemus usaldab ning ei vaevu isegi väga kontrollima. Igaks juhuks ikka küsin vahel üle, sest mis on minu teine aasta veinitehases 27 aasta kõrval, sest just nii kaua on mu ülemus siin veinitehases töötanud.

Viinamarjahävitaja. Enamasti ma tegelikult viinamarju veinitehases ei söö, sest need on sulfaatidiga lausa üle valatud. Kõik pildil olevad mahutid on minu tööpõld, mida ma iga päev künnan (läbi pumpan, mõõdan temperatuure, kogun proove jne). Üks pudel siin mahutis valmivat veini maksab umbes 40 dollarit, kallimad üle 60.

Umbes 60 tonni mahutavate veinipaakide juures toimetamine on mu igapäevane töö. 

Tehispäikesed öövahetuse ajal rõõmsalt elektrit tarbimas.

Töötamine tootvas tööstuses on päris palju mõtteainet pakkunud. Siin saab omaette vaagida mõtteid inimsuhetest, käsuahelast, ökoloogiast, kapitalismist, tehnoloogia arengust, tänapäeva steriilsuse poole pürgivast maailmast. Keskmine tehasetööline on ilmselt enamike arust madalalaubaline õllelembene räpastes riietes keskealine mees. Seda enam võite üllatuda, kui töökaaslased räägivad Nostradamusest, paleodieedist ja karske eluviisi rõõmudest.

Ühel hommikul kutsus töökaaslane meid paadiga sõitma. Ta ei läinud sinna päris niisama lõbusõitu tegema, vaid vähimõrdasid välja võtma. Siin on lubatud igaühel, kel on olemas vähipüügi luba, omada 3 nimesildiga mõrda ning kokku võib päevas püüda 200 vähki. Kohalikud ei lase end seadustel eriti segada ning pannakse kas märgistamata või sõbra nimega mõrdasid. Nagunii ju kõigil vähipüügi huvi pole. Vähkisid tundub siin jaguvat, sest enamikes mõrdades olid pirakad elukad ning kokku saime 36 vähki, vette visatud alamõõdulistega kokku umbes 70. Lisaks sellele veel magevee krevette, millest mõned kohe toorelt suhu pistsime.

Meie töökaaslane paneb vähkidele mõrra sisse känguruliha. Tundub, et vähkidele see meeldib.

Austraalia jõevähk.

Jõe ääres kohtasime mõnda kängurut.

Arvatavasti on paari nädala pärast veinihooaeg läbi. Sellel aastal saabusid viinamarjad üsna üheaegselt ja selle tõttu oli kohe tööle asudes kuhjaga toimetusi ja nõnda järsku võib ka veinitegu lõppeda.

Sel aastal kestis kuumalaine päris pikalt, mitu nädalat järjest oli 40 kraadi ringis ja isegi öösel ei olnud naha märjaks saamine keeruline. Päris palju on sadanud. Ekstreemsete ilmastikutingimuste põhjuseks on ilmselt iga umbes viie aasta järel korduv el nino, mis teadupärast hakkab selleks korraks vaikselt läbi saama. 

Päikese eest varjav võrestik maja umber.

Verandal käib veinide degusteerimine.

Käime vahel Murray jões ujumas. 

Majaomanik läks mitmeks nädalaks ära ja jättis meie hoolde oma koera. 

Roosid sellesse kliimasse meie meelest ei sobi, sellele vaatamata olime lubanud majaomanikule, et kastame ta lilli.

Mandlisalu meie elukoha taga. Eelmisel aastal nägime seal ka kängurusid, kuid sel aastal pole me neid näinud. 

...viinamarja istandused meie elukoha taga. Jah, elame istanduste keskel. 

Käime vahel viigikaktuse raksus. Nagunii keegi neid siin ei söö. 

Pilvevaatluseks on väikelinnas piisavalt aega.