SOS*

*SOS ehk Suur Outbacki Seiklus

Minu lemmik osa päevast on tegelikult hommik. Siis on rahulik, vaikne, õhk on värskem ja Austraalia suvel on see ka ainus aeg päevast kui on jahedam. Hommikul on valgus mahedam ja ei pea pidevalt silmi kissitama või päikseprillidega silmi varjama. Hommikuti lasevad ka minu lemmiklinnud Austraalia harakad oma laulupaelad valla (pange youtube otsingusse "australian magpie singing" kui tahate teada kuidas ta kõlab). Aga sellised hommikud Austraalia harakate lauluga hakkavad lõppema. Oleme hetkel Austraalia Põhjaterritooriumil Darwinis ja juba järgmisel nädalal lendame Aasiasse, sest Eestisse tulles jääb see osa maailmast nagunii tee peale.

Viimane tööpäev veinitehases oli eelmisel neljapäeval, päev enne Suurt Reedet (Suurel Neljapäeval, kui soovite). Tööandja poolt oli meile kummalegi ette nähtud enam kui 50 dollarit veinitehase poest hea ja parema soetamiseks. Kulutasime seda raha suure vaevaga, sest palju sa ikka veini juua jõuad. Ostsime selle raha eest hoopis mitmeid erinevaid kohalikke käsitöösnäkke, mis pikal kõrbereisil kulusid marjaks ära. Suur Reede möödus väga tegusalt, pakkisime asju ja valmistusime Suureks Outbacki Seikluseks.

Laupäeva varahommikul startisime sisemaa suunas olles põnevil ja ootusärevuses, sest kumbki meist polnud "päris" kõrbe näinud. Üsna pea pärast Renmarkist välja jõudmist hakkasidki tee äärtest kaduma suuremad puud ja põõsad, asendudes soolavõsa ja kõrbetaimedega. Etteruttavalt võib aga öelda, et kõige lähemale meie ettekujutusest päris kõrbest just see osa jäigi. Austraalia sisemaa pole üldse nii trööstitu kui võiks arvata.

Senimaani ongi kõige kõrbelisem tundunud Lõuna-Austraalia, kus on mõõdetud ka Austraalia kõige kõrgemad temperatuurid. Teede äärde jäävad soolavõsad ja maalilised soolajärved.

Järjekordne kaugustesse ulatuv soolajärv.

Kalambuur tee ääres, mis koputab narkouimas sõitvate autojuhtide südametunnistuse uksele, neid pidavat Lõuna-Austraalias jaguma.

Pärast sadu ja sadu kilomeetreid sõitu jõudsime Port Augustasse, mis oli viimane suurem linn enne sisemaale siirdumist. Einestasime seal mõnusasti jõe kaldal, kui järsku istus meie lauda vanem napsune aborigeeni naine. Ta rääkis kuidas ta kunagi armastas sakslast, kes tahtis teda Saksamaale kaasa kutsuda, aga kurjad piirivalvurid ei lubanud proual Austraaliast lahkuda. Seda juttu rääkis ta mitu korda. Lisaks rõhutas ta, et oleme TEMA maale teretulnud. Nagu muuseas hakkas ta järsku meie asju endale küsima. "Sul on kenad päikseprillid, kas ma tohin need endale võtta?" küsis ta Jaanikalt. Samuti küsis, ega meil talle mingeid riideid anda pole ja meie sööginõusid soovis ta ka endale. Üldse mitte agressiivselt seejuures. Küsija suu pihta ju ei lööda? Siis aga ühines meiega vist tema vend, kes oli hambutu ja tarvitanud ilmselt lisaks alkoholile ka muid meeli ülendavaid aineid. Meie olime selleks ajaks lõunastamise lõpetanud ja jätsime nendega viisakalt hüvasti. See oli tõenäoliselt meie esimene ja viimane sügavam kokkupuude aborigeenidega.

Tegelikult ei mõista ma üldse aborigeene hukka. Lihtsalt valge inimene on nende elu selliseks teinud. Nad olid ju veel sadakond aastat tagasi kütid ja korilased, kes pidevalt rändasid ning arusaam kindlast elupaigast on neile võõras. Sellepärast ongi aborigeenide majad juba kaugelt äratuntavad, lagunenud, lõhutud ja koledad. Majas lõkke tegemine ei ole nende arvates tabu. Nagu paljud teisedki loodusrahvad, on ka aborigeenid viinakuradile vastuvõtlikumad. Nad ei suuda muutuva maailmaga kohaneda ja otsivad pudelist lohutust. Pärast pikka diskrimineerimist hakkas Austraalia valitsus paarkümmend aastat tagasi aborigeenidele rikkalikku sotsiaaltoetust maksma, mis paraku küll, kulub peamiselt alkoholile ja muudele meelemürkidele.

Põhja poole liikudes kohtasime üha enam aborigeene, aga keegi neist pole meiega enam rääkima tulnud.

Aborigeenide arusaam maastikuarhitektuurist ei ühti sageli valge inimese ettekujutusega. Nende aiad on tavaliselt rämpsu täis, majad augulised või pooleldi põlenud. 

Esimese reisipäeva lõpuks jõudsime opaalikaevandamise pealinna Coober Pedysse. See koht on peale maailma parimate opaalide tuntud ka selle poolest, et inimesed elavad suure kuumuse talumiseks maa-alustes elamutes. Meiegi viskasime mõnele maa-alusele majale pilgu peale. Muuhulgas külastasime erinevaid opaalipoode, ühes poes värvikam müüja kui teises. Esimeses külastatud kohas oli kõõrdsilmne ja kurt kreeklane, kellelt paraku ühtegi opaali ei ostnud. Teisel pool teed müüs oma opaale horvaat, kes lubas meile ma ei tea mitu korda 50 protsenti odavamalt opaale müüa. "Young couple - fifty percent discount." "From Estonia - fifty percent discount." Ja kuna olid lihavõtted, lubas ta meile samuti opaale 50 protsenti odavamalt müüa. Kokku oleksime pidanud 78,5 protsenti soodustust saama, kui mu matemaatika mind alt ei vea. Pärast selliseid lubadusi ostsime talt mõned ehted, kuigi vist nii suurt soodustust me siiski ei saanud. Järgmises kohas oli hästi tagasihoidlik ja natuke kohatuna tunduv vanamees, kes ei julgenud päris hästi oma opaale reklaamida. Ostsime sealtki neid vääriskive, sest tema hinnad olid odavamadki ja valik suurem kui horvaadil.

Cooberi Pedyle lähenedes hakkavad silma opaalikaevandamise käigus tekkinud pinnase kuhilad. 

Paremal oleva künka sees on kirik, hotell, üleval surnuaed, ilmselt jäi midagi veel mainimata.

Maa-alune katoliku kirik.

Mahajäetud maa-alune korter Coober Pedys.

Juba Coober Pedys kimbutasid meid Austraalia sisemaa peamised loomad - vastikud väiksed kärbsed, kes pidevalt ninna, suhu ja kõrva kipuvad. Ja neid on PALJU. Kärbsed tõusevad koos päiksega ja kaovad koos päikseloojanguga. Ent päikseloojangu järel tuleb tööle öine vahetus inimeste kiusamise pataljonis - sääsed. Nendest ei pääsenud me ka kuivemates sisemaa kohtades, kuigi nad ei olnud nii häirivad.

Coober Pedyst järgmine sihtkoht oli meil seesamune suur kivi keset tühermaad - Uluru. Tegelikult on seal ümber nii mõndagi teha, sest aastatega on Uluru ja Kata Tjuta rahvuspark arenenud massiivseks turismimagnetiks, mis tõmbab ühtviisi ligi nii austraallasi kui ka välismaalasi. Paarikümne kilomeetri kaugusel Ulurust asub turismist elatuv Yulara puhkeküla, mis on juba väiksema linna mõõtu, kust ei puudu ostukeskus, postkontor, politsei, tuletõrje ja kiirabi ning loomulikult igale hinnatasemele sobilikke majutusasutusi ja restorane. Meie ööbisime liivadüünidega piirneval laagriplatsil, mis oli meie siinviibitud aja jooksul kalleim, kus me peatunud oleme. See eest kuulsime öösel dingode ulgumist ning nad ei tundunud üldse kaugel olevat.

Päikseloojagukumas on Uluru eriti kaunis ja seda vaatepilti tulevad paljud inimesed imetlema. Nägime, kuidas autode parkimisala kõrvale pannakse püsti toolid ja lauad, ühes olid võetud toidud ja veinid, isegi veinipokaalid olid mõnedel peenematel turistidel kaasas.

Päevasel ajal kõndisime ümber Austraalia punase südame (see retk oli umbes 10 kilomeetrit, et saaksite aimu kui suur see monoliit on). Õnneks ei näinud me häirivalt palju turiste, sest nad olid raja peale ära hajutunud. Tegelikult külastab Ulurut meeletult palju inimesi, sellest annavad aimu suured parklad. Mitmel Uluru küljel olid pildistamist keelavad sildid, sest need on aborigeenide pühapaigad, millest igaühel on mõni lugu rääkida. Fotolt püha kohast legendi lugedes võib keegi seda väidetavalt valesti mõista.

Kivisurf Uluru laineharjal. 

Aborigeenide kaljujoonistused.

Aborigeenide püha veesilm Uluru külje all.

Uluru on geoloogi märg unenägu. Seal on näha, kui erinevalt erosioon miljonite aastatega mingit kivimit mõjutada võib.

Ulurul võis näha koopaid, uuristusi, kaljulõhesid ja lainete moodi moodustisi.

Aborigeenid käisid veesilmade juures loomi küttimas. Jaanika on see täpp all vaskul nurgas.

Aborigeenide muistendid ja legendid on kõik õpetava sisuga ja väga vägivaldsed. Umbes sellised, et mao näoga mees ei jaganud teistele oma sööki ja valetas, siis tuli sisaliku näoga mees ja tappis ta ära ning selle loo moraal on see, et toitu tuleb teiste hõimu liikmetega jagada. Pika peale hakkasid kõik need üsna sarnased müüdid juba ära tüütama. Aga aborigeene endid me Uluru, Kata Tjuta ega isegi mitte aborigeeni kultuurikeskuse juures ei kohanudki, kuigi Uluru ja Kata Tjuta maa on algomanikele juba ammu tagastatud.

Ulurust palju võimsama mulje jättiski tegelikult Kata Tjuta, mis asub Ulurust umbes 50 kilomeetri autosõidu kaugusel. Kui Uluru on ainult üks suur kivi, siis Kata Tjuta koosneb paljudest omanäolistest moodustisest, mille vahel saab jalutada ning millest suurim tõuseb 546 meetri kõrgusele ümbritsevast maapinnast. Kui rääkida selle piirkonna geoloogiast, siis on tegelikult Uluru ja Kata Tjuta omavahel maa alt ühenduses, ehk siis Uluru ja Kata Tjuta on nagu vorst, mille otsad kahes kohas maa seest välja pressivad. Kata Tjuta tähendab kohalikus aborigeeni keeles "palju päid" ning hea kujutlusvõime korral need päid tõesti meenutavad. Suurte kaljulahmakate vahel kõndides tekkis küll aukartus selle koha ees. Hakka või arvama, et tõesti on tegemist tulnukate kätetööga. Ei ole raske aru saada, miks Uluru ja Kata Tjuta on kohalikele aborigeenidele pühad kohad.

Päiksetõusu ajal tervitas meid kõrbemaastiku kohal laiuv vikerkaar.

Kata Tjuta hommikuvalguse kumas.

Vaade Ulurule Kata Tjuta juurest.

Taga on mitu pead (Kata Tjuta), Jaanikale meenutas see natuke Pärnu jää-ja lumefestivali jaoks tehtud elevante.

Käisin korraks Marsil.

Walley of the Winds nimeline matkarada viis läbi orgude, punaste kivimürakate ja kaljude.

Matkaraja ääres olid sildid, mis soovitasid juua liitri tunnis, seega oleksime pidanud nõuannet järgides kandma kahepeale kokku üle 8 liitri vett. Paslik oleks küsida, kus kaamlid on.

Kivimürakad on täis vee tekitatud tumedaid jutte, uuristusi ja auke.

Prantsuse seljakotirändur küsis selle pildi tegemise eesti viieka, kauplesime hinna lihtsalt tänu peale. Aitäh!

Kata Tjuta kivide vahel pidasid sealsed aborigeenihõimud tähtsaid kokkusaamisi, pole paha looduslik konverentisaal.

Kõikjal mandri keskel oli nii roheline. Kasvasid suured rohelised põõsad, siin-seal isegi puud. Rohelistest kõrtest rääkimata. Kõrbest andsid aimu vaid mõnes kohas paiknevad punased liivaluited, mis olid küll õige väiksed. Ühest küljest pettusime, et ei näinud tõelist kõrbe, aga tegelikult oli kogu sisemaa maastik üle ootuste ilus.

Jaanikale meeldisid need kõrbepuud, inglise keeles kutsutakse neid desert oak'ideks, ladina keeles Allocasuarina decaisneana.

Pärast seda sõitsime uhkes üksinduses Kings Canyonisse, mis meenutas mulle natuke Ameerikas asuvat Grand Canyonit, kuigi ma seal kunagi käinud pole. Kings Canyon ehk kuninga kanjon on üks kaunis koht, kõrgelt kaljuservalt nägi kaugele ja kivine maastik oli jälle midagi teistsugust, mida me kumbki varem kohanud polnud. Infotahvlitelt lugesin, et seal elas aborigeeni rahvusgrupp nimega kuninga people ning minul tekkis küll kohe küsimus, miks selle koha nimi on Kings canyon ehk kuninga kanjon ja miks seal elab kuninga rahvas. Lingvistiliselt on tegemist põneva probleemiga, tore on ju mõelda, et valged inimesed, kes kohale nime andsid olid eestlased või on eestlastel mingi sügav, hoomamatu side nonde kohalike aborigeenidega, igatahes on siin Valdur Mikitale mõtteainet küll ja küll.

Kings Canyon oli päris kõrge, tegelikult ma sealt alla hüpanud ei oleks.

Sisalik Ctenophorus caudicinctus. Kokku elab Kings Canyoni rahvuspargis 60 eri liiki roomajaid. 

Müstilised pinnavormid.

Kanjonisügavustesse viis trepp, kust leidsime veesilma. Seda kohta kutsutakse Eedeni aiaks.

Veesilm kanjoni põhjas. 

Veel müstilisi pinnavorme.

Need lombid olid täis konnakulleseid.

Miljonite aastate pikkune töö on loonud sellist kaunit kunsti.

Kunagi paiknes siin liivakõrb, aga erosiooni käigus on see muutunud selliseks kivimassiiviks, mis ulatub silmapiiri taha.

Ööbima sõitsime Rainbow Valleysse ehk vikerkaare orgu. Ka seal on üks kaunis kivi, mis päikseloojangu ajal põnevaid varjundeid tekitab. Peale meie ööbis seal veel üks paarike, mistõttu tundsime ennast üsnagi üksildaselt, seda heas mõttes. Laagriplatsi ilu poolest oli see koht minu arvates kauneim mida ma siin maal näinud olen. Öösel ei saanud me pikalt und, sest tegelesime Lõunataeva vaatamisega. Valgusreostus puudub seal täielikult, taevalaotus on tume ja selge ilmaga võikski tähti vahtima jääda.

Ehk oskab mõni jäljetundja öelda, kas tegemist on kaamli või lehma jälgedega?

Metsikud arbuusi sarnased viljad, mis Jaanikal suu vett jooksma panid. Ta ei suutnud kiusatusele vastu panna ning proovis neid, ent viljad osutusid kibedateks ja söödamatuteks. 

Punasest liivast tee, mis viis Rainbow Valleysse

Rainbow Valley. Minu hinnangul parim laagriplats Austraalias 

Päikseloojanguvalguses Rainbow Valley.

Pisike kohalik geko Rainbow Valley laagriplatsi registreerimiskastis.

Linnuke poseeris oksal...

... ja tuli minu käest moosi nuruma. 

Adelaidest läbi mandri südame Darwinisse kulgev Stuarti maantee on riikliku tähtsusega maantee, mööda seda sõidavad suured, kuni kolme haagisega autorongid, kuid tee on nii pikk, et liiklus on võrdlemisi hõre. Möödasõite pidin tegema harva, tee oli üsna tühi. Enamasti oli kiirusepiiranguks 130km/h, aga oli ka lõike, kus kiirusepiirang puudus sootuks. Huvitav, et võimud autojuhte sedasi usaldavad, aga teed on enamasti ka laiad, sirged ja hea asfaldiga.

Maantee ei kuhugi, pidevalt miraažid.

Sellisest maanteerongist mööda sõitmine võib olla adrenaliinirikas kogemus.

See, et teed on suhteliselt tühjad ja asustust praktiliselt polnud, tekitas kuidagi erilise vabaduse tunde. Taevas tundus ka eriti kõrgel paiknevat ja see avarus oli täiesti selgelt tajutav ja nauditav. Justnimelt seda tühjust nautisin ma reisi jooksul kõige enam. Kohati oli Austraalia keskosa ka väga künklik, eriti sealse piirkonna suurima linna Alice Springsi ümber. Alice Springs jäi meile meelde ainult sellega, et seal oli palju suvalises kohas teed ületavaid aborigeene.

Alice Springsist 400 kilomeetrit põhja pool olid tee ääres põnevad kaljumürakad, mida kutsutakse Devils Marlbles'iks. 

Jõu- ja ilunumbrid Devils Marblesi juures.

Tee peale jäi Austraalia UFO pealinn Wycliffe. Bensiinijaama juures oli laagriplats, kus märkasime nais- ja meestulnukate (femalien ja malien) dušideni juhatavaid silte, otsustasime tulnukate kombel salaja end puhtaks pesta, et saaks värskena edasi sõita.

Tulnukaid Wycliffes ei näinud, küll aga patrullis seal üks sõbralik emu.

Loomadest ei olnud sügaval sisemaal enam peaaegu üldse kängurusid näha. Lõuna-Austraalia osariigis neid tee ääres surnud kujul veel leidus, võimsad kiilsaba kotkad nende kallal maiustamas. Metsikuid kaamleid (kes toodi riiki 19. sajandil transpordivahendina) pidavat Austraalia kõrbetes elama lausa kuni 300 000, kuid meie nägime kaamlit ainult farmis. See-eest nägin tee ääres kavala ilmega dingot, ilusat valget punase tutiga Austraalia sisemaale omast kakaduud Lophochroa leadbeateri ja viirpapagoide parve.

Seda kaamlit kohtasime tee äärde jäävas aedikus, kuid metsikuid kaamleid me kahjuks ei näinud.

Seevastu metsikuid emusid oli looduses palju.

Laagriplatsil toimetasid roosakakaduud.

Kata Tjuta juures oli palju julgeid tuvisid Geophaps plumifera, keda me omakeskis kutsume soundracki tuvideks, kuna nad teevad lennates kummalist vilinat.

Ja meie oodatud tõelist kõrbe ei tulnudki, põõsad ja heinamaad hakkasid asenduma juba päris metsadega kui ootamatult käis pauk ja ma sain kohe aru, et ma olin kellegi alla ajanud. Kiirustasime enne pimeda saabumist oma ööbimiskohta, ma sõitsin tõesti kiiresti, kui eikusagilt kargas keegi otse auto ette. Ei jõudnud reageeridagi. Esiotsa arvasime, et see oli dingo, aga dingo nii loll ei ole, et kihutava auto ette hüppab. Tegemist oli hoopis vallabiga, kelle kohta Jaanika on öelnud, et nad on enesetapjalike nägudega. Nüüd siis üks tegigi enesetapu ja üritas tappa ka meie autot. Pidasime auto kinni, esistanges oli korralik mõlk, numbrimärk oli kortsu tõmbunud ja auto alt tilkus mingit vedelikku. Sõitsime aeglaselt edasi ja kartsime halvimat. Järsku lakkas konditsioneer töötamast. Kerisime aknad alla ja sõitsime higistades oma ööbimiskohta Daly Watersisse. Olime elusalt ja tervelt jõudnud troopikasse, kõik sirises ja õhk oli niiskusest nii paks, et seda oleks saanud noaga lõigata. Vetsus olid suured palvetajaritsikad.

Daly Watersi pubi on juba ammusest ajast ränduritele puhkust pakkunud. Seda ajalugu võis pubi seintel näha. See oli kaunistatud kõikvõimaliku pahnaga, alates vanadest juhilubadest, rahatähtedest, õllepudelikorkidest ja lõpetades rinnahoidjate ja trussikutega.

Järgmisel hommikul käivitus auto ilusti ja saime oma reisi jätkata. 35-kraadises suure õhuniiskusega leitsakus on konditsioneerita autoga üsna ebamugav liigelda. Õnneks oli meie järgmine sihtkoht Nitmiluki rahvuspargis Edithi kosk, kus me tegime pika supluse. Kiirevooluliselt jõelt ootaks karastavust, aga vesi oli soe nagu vannis. Võtsime nalja viluks maskid ja torud kaasa ja snorkeldasime jões. Hea nähtavusega vees nägime mitmeid kalu ja vähki.

Jaanika tunneb rõõmu troopiliste taimede üle ja mõtleb, et tore oleks olla nektarit nosiv lind.

Edithi kosk. 

Mõnusa vooluga kivised basseinid.

Endel ehk enekas kosega.

Ilma konditsioneerita on autoga troopikas liigelda paras piin ja seetõttu kulgeski meie marsruut ühest ujumiskohast teise, täpsemalt Litchfieldi rahvusparki, kus ka ööbisime. Öösel sadas tugevat padukat ja müristas kõrvulukustavalt, mis tuletas veelkord meelde, et me oleme troopikas. Meie telk pidas vihmale üllatavalt hästi vastu.

Florence'i kosk. 

Litchfieldi rahvuspargis on koskede jalamil mitmeid ujumiskohti, kus ei pea krokodille kartma.

Tabletopi märgala, pildilt kahjuks ei paista, et taga on õitsvate vesirooside väli.

Magnettermiidi pesa.

Katedraaltermiitide pesa, millest osad teedest kaugemad olid üle 3 m kõrgused.

Tilkusime higist kui Wangi kose juurde jõudsime, kuid ei saanud seal ujuda, sest väljas olid harikrokodillide eest hoiatavad sildid, nimelt pidavat nad märjal aastaajal ka siinsetesse vettesse sattuma. 

Darwinisse oli sõita jäänud juba vähem kui 100 kilomeetrit kui järsku voolas radiaatori vedelik välja ja mootor hakkas üle kuumenema. Mõtlesime, et nüüd on autoga kõik, kuid pidasime kinni, valasime radiaatorisse vett juurde ja siiani on kõik vastu pidanud. Eile käisime kahele kosilasele autot näitamas ja täna ostsidki teisena autot vaatama tulnud sakslased auto ära. Algselt plaanisime autot müüa 2000 dollariga ja olime nõus langetama hinda 1800 peale, kuid katkise konditsioneeriga auto eest pidasime lõpuks õiglaseks küsida 1400 dollarit. Väga halvasti ei läinud. Loodame, et meie Mitsubishi Magna teenib saksa rändureid hästi.

Välimuse poolest meie auto nii jube ei olnudki.

Darwini esmamuljed on sellised, et siin on talumatu ilm. Pidevalt on liiga palav ja liiga niiske, mitu korda päevas peab käima duši all. Aga loodetavasti aitab siin virelemine kiiremini aklimatiseeruda Aasia kliimaga. Linn ise on väike, tundub et kogu melu on koondunud ühele tänavale, umbes nagu Tartus Rüütli tänaval (tegelikult ongi Darwin ainult natuke Tartust suurem, siin elab 135 000 inimest).

Teisipäeval lendamegi juba Bangkokki ning reedeks on meil broneeritud viiepäevane sukeldumisreis ööbimisega laeval Andamani meres. Sealt edasi reisime (vist) Kambodžasse ning edasi Myanmari (varem tuntud ka kui Birma).

Hakkabki üks eluetapp läbi saama. Austraalia on meile pakkunud palju rõõmu, toredaid emotsioone, eneseavastamist, aga kohati ka kurbust, üksildust ja palju koduigatsust, mis õige varsti leevendust saab. Tagasi Eestisse jõuame 16. mail. Kunagi teeme ka oma Austraalia elust kokkuvõtva postituse, kus märgime kaardil ära külastatud kohad ja läbitud kilomeetrid. Teie aga nautige kevadet ja proovige suvesoojus varakult kohale meelitada, me pole tüüpilise Eesti suvega veel võib-olla harjunud.

Jaanika vabandab, kui keegi sai pilte vaadates punaste toonide üledoosi.