Viljakas tööpõld

Viimased paar nädalat on möödunud New South Walesi ja Queenslandi osariigi piiril, väikses 5000 elanikuga Goondiwindi linnas. Kui me veinitööd tegime ja Lõuna-Austraalias Renmarkis elasime, arvasime, et see on üks ütlemata depressiivne linn. Seejärel tegime puuvillatööd New South Walesis Hillstonis, mis oli veelgi masendavam linn. Goondiwindi kõrval on Hillston ja eriti Renmark peaaegu kuurortlinnad.

Goondiwindis on olemas kõik austraallasele eluks vajalik: McDonalds, Subway ja muud kiirsöögikohad. Ka siin linnas on puuvillatööstus tugevalt esindatud, siin on lausa kolm tehast selle töötlemiseks. Palju on tööriista- ja igasugu tehnikapoode. Linnailme on hästi tööstuslik ja minu arust üsna kole. Inimesed sõidavad ringi kastiga džiipidega ja on tõenäoliselt ainsa põhjusena maalt linna tulnud oma varusid täiendama.

Selle tunneli lõpus on maja, kus elame. 

Meie ustav sõber Milli, kellega kodu jagame. Milli saab eesti keelest aru, koju tulles tervitab ta meid alati rõõmsalt ja tahab hirmsasti meie tähelepanust osa saada. Hommikul saatis ta meid alati niimoodi tööle.

Seevastu Jaanikale see linn meeldib, peamiselt siin lokkava roheluse poolest. Praegu on siin ju kevad ja kõik õitseb, eriti kenad on sirelilillade õitega jakarandapuud. Suurte puude vahel lendavad kirevad papagoid ja muud toredad Austraalia linnud. Majad on ka iseenesest viisakad ja mõnevõrra suuremad kui teistes väikelinnades kus me elanud oleme. On näha, et Queensland on jõukam osariik kui South Australia.

Oma suuruse kohta on Goondiwindis päris palju meelelahutusasutusi, ehk siis pubisid, baare ja muid napsukohti. Pole siin ühtegi sellisesse asutusse veel jõudnud, aga samas ei tunne ka, et me millestki ilma jäänud oleksime.

Kevad täies hoos.

Minust pikemad kaktused. Õitsemise aeg on küll kaunis, kuid viljade valmimise ajal saaks maitsvaid kaktusevilju süüa. 

Teraviljatööstus on Goondiwindis esindatud lausa kahe vilja vastuvõtupunktiga. Suuremas võetakse vastu kõrgema kvaliteedilist otra, nisu ja kikerhernest. Meie töötasime Goondiwindi väiksemas vastuvõtupunktis, kus võetakse vastu ainult odravilja, mis läheb loomasöödaks.

Hallkängurud olid viljamahutite juures tavalised, nagu ka pabulad mida nad sinna odra nosimisest maha jätsid.

Aknast näeb lisaks kängurutele ka roosakakaduusid (Eolophus roseicapilla).

Kui algul lubati meile, et tööb jagub isegi kuni kuueks nädalaks, töötasime reaalselt vaid kolm nädalat. Siin piirkonnas oli rekordiline vilja-aasta ja meie viljahoidlad said kõik lihtsalt viimse piirini täis. Numbrite keeles rääkides - Goondiwindi East vilja vastuvõtupunktis on neli viljapunkrit, igaüks mahutab 25 000 tonni - kokku siis 100 000 tonni odravilja. Kõik see meeletu viljakogus läheb ümbruskonna veisefarmidesse loomasöödaks, kõik selleks, et Austraallased saaksid liha süüa (seda nad teevad palju).

Odra teekond fotograafi selja taga asuvasse hoidlasse. Kauguses kallutavad rekkad oma viljalaadungit masinasse, mis selle mööda konveierit viljapunkrisse saadab.

Odramäed ja odrajõed.

Suured odrahunnikud kaetakse iga päeva lõpus presendiga. Mina turnin mäe ostas, Jaanika on see väike neoonvestis kuju.

Töötingimused tundusid esialgu karmid - 15 tunnised päevad ja puhkepäevi võisime loota alles siis, kui hooaeg läbi. Tegelikkuses osutusid osad päevad pisut lühemaks, niiet saime vahel poes toiduvarusid täiendamas käia. Füüsiliselt ei olnud ka midagi rasket, sest kuigi väljas oli üle 30 kraadi, olime Jaanikaga mõlemad siseruumides ja nautisime konditsioneeri jahutavat toimet. Vedas, et me saime teha tubast tööd, sest Goondiwindi on kohalike seas tuntud oma kurjade kärbeste poolest. Neid on siin mustmiljon ja nad ei anna kuidagi asu, lendavad ninna, kõrva ja suhu.

Kärbsed maanduvad särgil ja ootavad juhust, et kehaavaustesse lennata. 

Erinevalt meie viimasest töökohast puuvillatehases, olid viljatöö kolleegid normaalsed. Koos meiega töötas seal kokku kümmekond inimest, kellest kõigiga saime hästi läbi. Meie ülemus John on muhe ja sõbralik, täielik vastand puuvillatehase ülemusele, kes oli enamasti pahur ja ebaviisakas.

Aga mida ma seal tööl siis ikkagi tegin? Suur, ühe kuni kolme haagisega veoauto (või autorong) sõitis sample standi ehk proovivõtu putka juurde, mina võtsin suure tolmuimejaga nende kastist viljaproove ja mõõtsin niiskust, proteiinitaset ja sõna otseses mõttes eraldasin terad sõkaldest. Kõik need parameetrid määravad ära vilja kvaliteediklassi ja selle, kui palju farmer laadungi eest raha saab.

Sellise pika varrega tolmuimejaga käiski proovide võtmine viljalaadungitest.

Mina laboris odravilja testimas.

Proovide analüüsimine võtab aega ja rekkajuhid tulid sageli proovivõtu putkasse oma tulemusi ootama. Nende seas võis näha kõige stereotüüpsemaid austraallasi. Päikse käes täiesti pruuniks kõrbenud, muljetavaldava habeme või vuntsidega maakad, seljas võidund välja veninud kaelusega särk, jalas karvaseid reisi natukene liialt paljastavad vanakooli spordipüksid, peas kauboikaabu ning jalas loomulikult terasninaga saapad (terasninaga saapad või varbavahe plätud on austraallastele umbes nagu vanadele eestlastele viisud - ehk siis rahvusjalanõu). Suust on neil tüüpidel sageli rohkem kui paar hammast puudu, mis puisest austraalia aktsendist aru saamise veelgi keerulisemaks teeb. Iga lause lõpeb muidugi sõnaga "mate" ehk "sõber" (tüüpiline tervitus: "How's it goin', mate"). Jututeemadeks oli enamasti alkohol - küsiti mis jooke mina eelistan ja rääkisid kuidas nad ootavad oma tööpäeva lõppu, et saaks õllepurgi avada.

Rekkameeste lemmik peakate on kaabu, mis on enamasti ehitud kas sulekese või looma sabakarvadega. See on päris uus ja viisakas kaabu, kuid enamasti olid kaabud määrdunud ja augulised. 

Vaade minu töökohast. Jaanika töökoht kaalusild on see väike beežikas putka paremas ääres.

Peale rekkameeste külastasid meie proovivõtu putkat ka farmerid, kes tahtsid, et ma nende kaasa võetud vilja niiskustaset mõõdaks. Liiga kõrge niiskusega odravilja me vastu võtta ei tohi ja seetõttu käis mõni farmer iga päev oma vilja niiskust mõõtmas, et kas saab juba kombainid põllule saata. Farmerid tõid prooviks vilja kõige erinevamates anumates. Tavaline oli võikarp või ämber, aga põnevamatel juhtudel toodi vilja nokatsi või määrdunud kauboikaabu sees.

Lisaks rekkameestele ja talunikele käivad vahel läbi ka konnad.

Odralaadungist proovi võttes ja analüüse tehes puutusin ma pidevalt kokku odraviljaga, mis tolmab rohkem kui oskaks arvata. Kõigele lisaks paneb odratolm naha hirmsasti sügelema ja pika päeva lõpuks sügelesin ma üle kere. Esimeste päevade järel andsid vanemad olijad nõu, et ma sügelevatele kohtadele beebipuudrit raputaks. Kusjuures see nipp aitas, igal hommikul raputasin ennast beebipuudriga üle nagu tuhksuhkruse pontšiku ja nägin välja nagu mölder.

Sample standis ehk proovivõtuputkas töötasin ma koos meie ülemuse jutuka 18-aastase tütre Aleishaga. Juba esimese tööpäeva lõpuks oli mul kogu tema elulugu teada. Selgus, et Aleisha kaalus varem 140 kilo, aga tegi siis läbi maovähendusoperatsiooni ja näeb nüüd enam-vähem normaalne välja, kui rippuv nahk välja arvata. Päris drastilist elumuutust vist maovähendusoperatsioon siiski kaasa ei toonud, sest kommikarp oli tüdrukul alati käeulatuses.

Selle sama maovähendusoperatsiooni oli läbi teinud ka tema isa ehk meie ülemus, kes kaalus varem 150 kilo, aga nüüd on tavaline, isegi kõhna meesterahva mõõtu. Kuuldavasti oli ka Aleisha õde varem samas kaalukategoorias, aga nüüd olevat alla võtnud. Kogu perekonna peale kaotasid nad Aleisha sõnul 250 kilo. Pakse inimesi oleme Austraalias palju näinud, nüüd nägime suurt probleemi ka lähemalt.

See firma, kus me töötasime teadvustab samuti inimeste kaaluprobleemi ja on just meie ülemuse Johni valinud nö esindusfiguuriks. Hommikuti enne tööga alustamist viis John läbi väikse hommikvõimlemise, mis oli küll pigem sümboolne, aga tore ikkagi. Vanemad olijad tegid hommikvõimlemist kaasa sigaret suus tossamas, mis mulle palju nalja tegi.

Järgnevalt kirjutab Jaanika oma töö kohta:

Viimses reliikvias ütles Agnes eestlastele nii armsaks saanud lause "meil lobisemise eest palka ei maksta!" Aga mulle siin makstakse, sest minu päev möödub rekkajutidega jutustades, telefonikõnedele vastates, arvutit klõbistades ja niisama naeratades. Odratolmuga ma siin tegemist ei tee.

Algselt koolitati mind viljakvaliteedi hindajaks, aga kuna meie töökohas oli puudu just kontorineiu ehk siis peene nimega kaaluoperaator, siis saingi selleks mina. Mul polnud antud ametiposti vastu midagi,  sest saan terve päeva põletava päikese eest kontoris istuda ja konditsioneeril ennast jahutada lasta. Lisaks käib ülemus ja teisedki töötajad siin minuga jutustamas. Vahel ajame niisama lolli loba või lõõbime ja nõnda toredalt mööduvadki tööpäevad. Esimesed tööpäevad olid muidugi päris karmid, kui pidime 15 h järjest töötama ja koju minnes jõudis vaid süüa ja magada. Vahel öösel olin paradoksi ees, kas akna all olevate rekkameeste autod ära kaaluda või mitte, kuid otsustasin neid ignoreerida ja edasi magada. Huh, tegu oli hoopis kaalusilla õudusunenäoga! Pole imestada, kui töö moodustab peamise ärkveloleku aja.

Enne tormi tõmmatakse viljamägedele kate peale ja lõpetatakse töö. 

Jakarandapuud ja rekkad - see ongi Goondiwindi.

Õnneks hoolitses meie puhkepäevade eest Emake Loodus, kes siinset piirkonda tormidega tuuseldas ja vihma tõttu pidid farmerid paar päeva ootama, sest märga vilja hoidlatesse vastu ei võeta. Tormid olid ilusad, vihm tegi õhu värskeks ja sai natuke puhata. Ühel õhtul oli õues eriti ebamaine valgus, natuke sünge kuid samas kaunis. Õhtu algul oli kõigele justkui kollane filter peale tõmmatud, mis läks hiljem üle oranžiks ja enne hämariku saabumist lausa roosaks. Taevas lendasid suured lendrebaste parved, mis justkui ei tahtnud lõppeda...

Vabad päevad said läbi ja saime rõõmuga naasta tööle. Mu töö näeb välja selline, et tervitan rekkamehi vana hea how are you-ga ja sisestan kõik andmed alates rekka numbrimärgist kuni viljakvaliteedi näitajateni ja fikseerin loomulikult ka kaalu ning ütlen neile, millisesse mahalaadimiskohta minna. Kui vili maha laetud, siis kaalun juba tühja rekka ning väljastan ja allkirjastan paberid, mis siis tõendavad, et vili on vastu võetud. Päris otseselt sõltub minust, et kõik talunikud ausalt oma vilja eest tasustatud saaksid, seega on mul üsna vastutusrikas amet. Samas on see töö ka jube lihtne.

Mina tööpostil.

Vahel saadan ka faksiga kirju, mis on minu arust päris naljakas. Ometi on ju 21. sajand! Aga mõne koha pealt on Austraalia ikka üsna vanamoodne. E-kirju ametkonnad siin justkui ei tunne ja kõike saadetakse postiga (mis on meile kui ränduritele üsna tüütu ja ebameeldiv), seega faksi üle ei maksa ka imestada.

Pärast tuhandeid allkirjastamisi sai mu allkiri töö efektiivsemaks muutmiseks uue minimalistliku kuue. 

Kuna rekkameestega suhtlemine moodustab suurima osa mu tööst, siis tutvustan natuke neid isendeid läbi enda silmade. Kui enamasti peetakse rekkajuhte hirmsasti ropendavateks tüüpideks, siis minu juures on nad üsna paipoisid, teevad vahel isegi komplimente. Enamik on minu jaoks neutraalsed tegelased, paar tükki on mu lemmikud, kellega pikemalt vestlen ja mõned üksikud on ka sellised, kes on ebameeldivad ja kellelt küsiks hea meelega "mida sa siit jälle tahad!" Üks eriti meeldejääv tegelane oli hurmurist vanapapi Bill (väärikad 79 aastat seljataga), kes nägi välja nagu Clint Eastwood. Iga kord ta pilgutas lõbusalt silma ja oli lihtsalt jube muhe tüüp.

Suurimad rekkad (roadtrainid ehk autorongid) kaalusid koos laadungiga üle 110 tonni ning mahutasid üle 70 t vilja.

Rekkad olid kõik isemoodi ja osad olid päris edevad. 

Ahoi, ma olen kantrimees!

Tööl tabas mind tõeline üllatus, kui pärast paberite üle andmist kõlas häbelik "aitäh". Mõtlesin esimese hooga, et äkki ma kuulen luulusid. Aga tuligi välja, et rekkajuht, teada saades, et oleme eestlased, hakkas iga kord uusi eestikeelseid sõnu õppima. See tegi alati meele rõõmsaks. Viimase laadungi ajal ulatas ta mulle Eesti kaardi ja palus mõned vaatamisväärsused sinna märkida, sest tal oli plaanis Eestit külastada, kuna oli kuulnud, et seal on kaunis loodus. Loomulikult kribasin kaardile mõned kenad kohakesed ja andsin ka lingid, kust ta võiks lisainfot leida. Loodan, et ta jõuab Eestisse ja veedab seal toredasti aega.

Martin rääkis juba pikemalt rekkameeste hämmastavast stiilist. Arusaadav, et neil pole aega väga ennast sättida, riideid pesta ja vahel isegi pärast söömist nägu pühkida. Hommikul tuleb mõni rekkamees rokase suuga (kohe selline mõnus tumepruun sõõr suu ümber) ja siis õhtul kui pudilõug tuleb uut laadungit tooma, siis üllatus-üllatus, kõik on endine ja sõõr ehib endiselt suud. No, mis siis teha! Las ta olla!

Kavaler kaalusillal.

Viimasena kirjutan ka ühest tööalasest naljast. Vahel võtavad inimesed endale tööga kaasa ka ametialase tiitli või lausa erinime ja nüüd on ka minul oma töönimi. Kuna austraallasele valmitab minu nime hääldamine raskusi ja nad väänavad seda nii mis kole, siis olen hakanud kasutama lihtsalt nime Jane (vahel ütlen, et olen Jane Field, mis on ju päris hea variant minu päris nimest). Üks rekkamees kuulis aga valesti ja sai aru, et ma olen Jane Feed (ehk eesti keeles Sööda Jane) ja kuna me siin ju söödavilja vastu võtame, siis on see päris paslik nimi mulle. Nii palju siis minu tööst.

Sellist nägu pididki rekkajuhid siin taluma.

Pärast töö lõppemist jäime natukeseks Goondiwindisse siisitsema (meie keeles tähendab see laisklemist ja kõike, mis selle juurde käib). Pärast pikki tööpäevi kulus see meile ära. Saime natuke ümbrust uudistada, milleks meil muidu aega ei olnud ja avastasime, et meie elukoha lähedal elab igasugu armsaid loomakesi. Kuna siin pool maakera on kevad, siis linnud on elevil, lilled õitsevad ja kõik on roheline. Loodus vohab enne kui kuiv suvi algab ja päike kõrvetab ära viimsegi kastmata rohututi.

Üks paljudest värvilistest põõsastest. 

Jakarandapuu õied.

Liblikas ei saa toidunappuse üle kurta ja võib-olla kurtmine on ainult inimeste komme.

Need õied on sama pehmed nagu nad pildilt tunduvad.

Pärast tormi olid teed mõnes kohas õievaibaga kaetud. Ühtegi kuulsust kahjuks sellel punasel vaibal ei näinud.

Isadepäeva õis.

Õhtuti, kui päike madalamale vajus ja temperatuurid mõnusamaks muutusid, oli parim aeg jalutuskäikudeks ja lendrebaste vaatlemiseks. Lendrebased on suured nahkhiired, kelle tiibade siruulatus on üle meetri ja minule meenutavad nad väikseid lendavaid karukesi. Enne päikese loojumist lendavad nad suurte parvedena õitsvatele puudele toituma. Puud hakkavad sellel ajal elust kihama ning mõnes kohas hakkab just kui õielund sadama, sest lendrebased tuuseldavad seal nii mis kole. Kui nad parasjagu ei söö, siis nad kraaklevad valjult omavahel, ukerdavad okstel või ripuvad ja uurivad oma nööbitaoliste silmadega, mis puu all toimub. Kõike seda oli lausa lust jälgida ja koju minnes tundsin, kuidas kael oli vahtimisest kangeks jäänud.

Lendrebastel on väljakujunenud lemmikud puud, kuhu nad tavaliselt keha kinnitama lendavad.

Kahjuks jäi meie aeg siin Goondiwindis lühikeseks, sest viljauputuse tõttu sai viljasalv täis ja peame hüvasti jätma oma toredate töökaaslaste ning kärbestest kubiseva linnakesega. See oli igas mõttes üks meeldivamaid töid, mis me Austraalias senini teinud oleme.

Suvitaja päevaraamat

Arvasime, et pärast puuvillatehases töötamist viskame pikemaks ajaks jalad virna või tegelikult pigem ookeanivette ja laseme end päikesel hellitada pärast sisemaal külmetamist. Kas siis eestlaslik töökus või lihtsalt vajadus vahel natuke paiksemat elu elada (ilmselt nii üht kui teist) siiski pani meid ka töökuulutusi silmitsema ja saimegi juskui niisama möödaminnes töö suures korporatsioonis, mis tegeleb teravilja kokkuostu ja kõige muu selle juurde käivaga.

Enne tööle asumist pidime mõlemad mitmepäevased koolitused läbima, kus õppisime kõike alates teravilja kvaliteedi hindamisest, ohutusest ja isegi harjavarre käes hoidmist. Infot oli nii palju, et korraks tekkis lausa mõnus tunne, et oleme tagasi ülikooli sattunud. Tunnet võimendas seegi, et suureks üllatuseks oli koolitusel kohal ka minu kursusekaaslane Uku. Tuttavatest olid kohal veel üks minuga samal aastal õppimist alustanud bioloog Katri ning Tatjana ja Mikk, kellega esimest korda Melbourne'is kohtusime. Väga tore oli kõiki tuttavaid kohata. Julgelt pooled koolitusel osalenutest olid eestlased ja tundub, et sellele korporatsioonile meeldib eestlasi tööle palgata. Koolitaja oli isegi ära õppinud mõned eestikeelsed sõnad, mis loomulikult valmistas palju heameelt. 

Kõigi nende õppepäevade eest saime palka ning koolitustel pakuti ka head ja paremat süüa. Mind koolitati viljakvaliteedi hindajaks, Martinit viljapunkris toimetajaks, kuid tööandja soovil läbisime mõlemad kõikvõimalikud kursused ja saime koolituse lõpuks mõlemad ka vastavad tunnistused. Mina sain mingi ime kombel kursuse lõputestis kõige rohkem punkte ja mulle kingiti selle eest mälestuseks nokamüts, mille Martin kohe endale hea meelega pähe pani. Nüüd oleme jälle ühe sertifikaadi võrra rikkamad ja võime täitsa ametlikult Austraalias vilja kvaliteedi hindajatena töötada.

Koolitused toimusid kaunis Austraalia aianduse pealinnas Toowoombas, kus toimub iga-aastane lillefestival ja selleks puhuks on kõik pargid kauneid lilli täis istutatud, põõsad pügatud ja isegi purskkaevudes voolab värviline vesi. Kuna pidime esimese öö autos magama, sest jõudsime linna päris hilja, siis mõtlesime, et ei taha päris autos magajate moodi välja näha ja lõhnata. Enese üles vuntsimiseks läksime hommikul lähedal olevasse ujulasse, kust me üllataval kombel leidsime sauna. Jah, tegu on esimese saunaga, mida me senini Austraalias olles näinud oleme. Mõtlesime, et jäägu see saunaskäik pika koolituspäeva lõppu ja nii me siis pärast tulimegi tagasi. Saun oli tõesti mõnus ja käisime seal päris mitu korda higistamas. Kuna oleme aasta jooksul saunatamise täiesti unarusse pidanud jätma, siis korraga ei jaksanudki väga kaua laval istuda. Korraks tekkis isegi tunne nagu oleks Eestisse sattunud.

Sellest toredast pargist leidsime palju Eestimaa koduaedasid kaunistavaid lilli.

Lillevaipadega on kujutatud maailma eri riikide lippe koos igale riigile omase sümboliga. 

Lilleallee.

Pargis sai rongiga sõita, hüppasime mõlemad peale.

Leidsin jänkupõõsa, pargis oli veel muruniidukpõõsas, kilpkonnpõõsas jne.

Leidsime palmide sees õnarused ja neid uurima minnes silmasime seal nii sisalikke, ämblikke kui ka muud põnevat.

Kuna olime endale juba paraja puhkuse planeerinud ja Airbnb kaudu elamise Sunshine Coastil broneerinud, siis oligi aeg sinnapoole oma Magnaga kimada. Meie lahked võõrustajad olid John ja Susan, kes meiega oma lõbusaid seiklusi jagasid. Nad olid mitu aastat Vaikse ookeani saartel purjetanud, kuid nüüd paiksemaks jäänud ja võtavad hoopis ise rändureid vastu. 

Austraallastele lausa meeldib kõikjale hiiglaslikke asju ehtada. Seekord siis sattusime ananassi juurde, kuna siin piirkonnas kasvatatakse neid palju.

Sunshine Coast on austraallaste seas väga populaarne suvituspiirkond ja saime sellest isegi aimu, kui pidime suvituslinnas Noosas parkimiskohta üle poole tunni otsima. Sunshine Coastil näeb palju peeneid söögikohti, kalleid autosid ja peeneid hotelle. Martin nägi kaugelt Ferrarit ja niimoodi sattusime ka juhuslikult vanade autode näitusele. Austraallastele pole raha probleemiks ja seega võib siin igasuguste peenete hobidega tegeleda alates sõjaaegsete lennukitega lendamisega, nende kollektisoneerimisega, samuti ka uunikumautode putitamisega. Viimase kauneid tulemusi saimegi oma silmaga kaeda. 

Daamile sobilik sõiduvahend.

Kõik autod olid läikima löödud.

Martin ja tema lapsepõlve lemmik Ferrari F40.

Amulett härrasmehe uunikumauto peal.

Noosa rannad on kuulsad surfarite seas ja mõtlesime isegi, et võiks natuke surfata, kuid jätsime selle plaani katki nähes rannas meeletut rahvamassi. Ei oleks tahtnud üle teiste peade sõita, aga ega see meid ei morjendanud, sest suurtes laintes saab niisama ka möllata. 

Senini oleme enamasti üsna inimtühjadel randadel peesitanud, kuid lõpuks saime kinnitust austraallaste palju kiidetud rannakultuuri kohta. 

Martin surfab oma kehaga.

Kaljune mererand Noosa rahvuspargis.

Veetsime Sunshine Coastil mõnusasti aega nagu suvitajad ikka, kuid ma ise võib-olla meelsasti sinna uuesti ei läheks. Meie jaoks oli seal liiga palju inimesi ja sagimist. Samas oli vahva saada osa lõpuks sellest kuulsast ja palju kiidetud austraallaste rannamelust. Olla üks osa nendest merd nautivatest inimestest, vaadata inimesi ja võib-olla pisut ennastki näidata :) Kuigi võib-olla sai ennast liigagi palju näidatud, sest lained kiskusid vägisi bikiinid paigast ära ja õnneks ma polnud ainuke, kes pidevat end kohendama pidi. 

Lainte poolt räsitud mererääbis.

Pikalt puhata ei saanudki, sest pidime sõitma Goondiwindisse, kus toimusid järjekordsed tööks ette valmistavad koolitused. Nägime jälle tuttavaid nägusid, saime tarka juttu kuulata ja narkotesti teha (see käib Austraalias pea iga asjalikuma töö juurde), mille läbimisega meil mõistagi probleeme polnud.

Maailm on väike (nagu me juba kõik teame) ja saime sellele jälle kinnitust. Nimelt tuli välja, et meie majakaasne on mulle juba lapsepõlvest saati tuttava Sigridi töökaaslane ja nõnda saimegi kokku. Sigrid kutsus meid pärast koolitust endale külla kartulisalatit sööma ja oli väga vahva muljetada. Aitäh Sigridile maitsva kodumaise salati eest. 

Elukoha leidmisega siin väikeses Goondiwindi linnas läks meil ka kenasti, seda tänu toredale eesti tüdrukule Kristinale, kes andis meile oma tuttava kohtaktid, kellel oli hetkel oma majas saadaval üks vaba tuba. Algul oli majaomanikust noormees pisut paranoiline ja suhtlesime vaid Facebooki teel. Alles linna jõudes ütles ta oma aadressi. Kohtudes tundus, et kõik klappis ja nõnda kolisimegi oma paari kompsuga tema juurde kohe sisse. 

Nagu te olete ilmselt juba aru saanud, siis ega me pikalt niisama laiselda ei viitsi, sest uudishimu sunnib meid alatihti igasugu retki ette võtma. Natuke on selles süüdi ka Austraalia ise, kes oma ilusaid kohti aina avastama kutsub. Olime juba ammu lugenud lumivalge liivaga Whitsunday randadest ja mõtlesime, et ega ei jäägi muud üle, kui oma silmaga kaema minna, kui valged need rannad siis õigupoolest on. Algul mõtlesime, et lähme Whitsunday saarele mitmeks päevaks laagrielu pidama, kuid kuna töö oli juba kohe kohe algamas pidime natuke kompaktsema reisiplaani välja mõtlema ja nõnda saigi seilamisretkele end broneeritud. 

Airlie Beachile, kust algavad kõik seilamisretked Whitsunday saartele, jõudes oli juba enne keskpäeva möll täies hoos. Lõbusaimad pidulised olid muidugi britid, kes olid ennast lausa kostümeerinud ja rüüpasid juba kes teab mitmendat õlut. Kui õlled sees ja tuju hea, siis miks mitte tempe visata ja langesin isegi väikese vingerpussi õnge. Nimelt lõbustasid poisid end tänava ääres juures sellega, et panid möödakäijate jalge vahele roomama traadiga juhitava mängumao. Ma muidugi võpatasin korraks ja poistel oli nalja nabani, ise panin ka korraliku naerukajaka maha.

Hetk enne tünga.

Suur jahisadam Airlie Beachís. 

Luksusjaht Sarissa, mille taolisest poleks osanud undki näha. See iludus kuulub meediamagnaat Rupert Murdochi pojale. 

Me ei tulnud ju siia brittidega pidutsema, vaid siiski seilamisretkele, niiet asume teema kallale. Algselt lubas reisifirma meile reisi väikse katamaraaniga, kus on pardal 11 inimest, igal paaril oma kajut ja põhilise osa reisist moodustab sukeldumine. Paar päeva ette helistades selgus, et sukeldumist firma enam ei paku ja kuna väljendasime selgelt oma pahameelt, siis vabanduseks saime tasuta sukeldumise Byron Bays, mille me siis kunagi hiljem ette võtame. Sellega veel üllatused ei lõppenud ja mereretkele minnes selgus, et pardal on üle 20 inimese ja kajutites ollakse kuuekesi. Uurisime loomulikult, kas tegu on ikka sama reisiga, mille broneerinud oleme, kuid selgus, et tõesti on. Tundub, et antud reisiagentuuri ei huvitanud, kas inimesed saavad seda, mida nad tahavad. Me oleksime olnud nõus privaatsuse eest rohkem raha välja käima, kuid seda võimalust meile ei antudki. Nagu elus ikka, siis ülemuste poolt tehtud tehtud otsuste (tuli välja, et firma oli kulude kokkuhoiu mõttes oma reisitingimusi muutnud) tõttu pidid töötajad endast parima andma, et reisist kõigile siiski hea mälestus jääks. Mulle ja Martinile anti eraldi kajut, kuna me olime ainukesed, kes valeinfot levitava agentuuri kaudu reisi broneerisid. Olime väga tänulikud eelkõige laeva meeskonnale, kes meile vastu tulid. Meeskonnas olid samasugused seljakotirändruid nagu meiegi. Kõik reisifirma poolt tehtud apsud suutsid nad ära siluda. Tegu oli tõeliste multitalentidega, kes lisaks sellele, et nad pidevalt ülientusiastlikud ja positiivsed olid, oskasid nad hästi süüa teha, loodusest rääkida, hoida pidevalt laev puhas, midagi parandada jne. 

Puri tõmmati üles ja seilamine võis alata.

Võib-olla mäletate Vanuatu postitusest, et mind vaevas pikal laevasõidul merehaigus. Seekord kavaldasin iivelduskurjami üle võttes juba päev enne purjetama minekut tablette, mis tegid küll olemise pisut rõõmus-uimaseks, kuid samas oli mul hea olla ja võisin vaid kaastundega vaadata teisi merehaigeid, keda kahjuks ikka oli, kuna sattusime merele üsna tuulistel päevadel. 

Ja merehaigeks ei jäänudki seekord.

Kaassõitjaid oli küll oodatust rohkem, kuid samas olid kõik meeldivad ning samasugused rändurid nagu meiegi. Kõige vahvamad olid brasiillased, kellega mängisime igasugu sõnaseletusmänge. Martin leidis kohe nendega ühise keele ja sai oma brasiilia reisi muljeid jagada. Veel oli pardal sakslasi, hollandlasi, austerlasi, inglasi, šotlasi, iirlasi, üks ameeriklanna ja võib-olla veel mõni kahe silma vahele jäänud rahvuse esindaja. 

Brasiilia semudega koos saime oma lina lehvitada.

Esimesel õhtul räägiti meile lühidalt Suurest Vallrahust ja järgmistel päevadel saime mitmes kaunis lahes snorkeldada, näha Vallrahu suuri ja värvilisi koralle, troopilisi kalu, suuri tuunikalasid, kõigi lemmikut meriroos-ahvenat ja isegi ohtlikku meduusi. Kalu oli mõnes kohas nii palju, et nad ujusid otsa ja vahel ei näinudki väga kaugele, sest olin ümbritsetud suure kalaparvega. Kilpkonna nägime vaid rannalt ja delfiine päikese loojangu ajal katamaraanist natuke eemal veest välja hüppamas. Õhtul pimedas ujusid paadi ümber suured kalad, kes esmapilgul tundusid haide moodi, kuid lähemalt vaadates olid nad ühed teised suured kalad, inglise keeles Bigeye trevally (Caranx sexfasciatus).

See pole irvhammas, vaid koralle sööv Blackvein Parrotfish (Scarus rubroviolaceus). Kõik järgnevad veealused pildid on meie korraldajate tehtud ja kõigi nende elukatega kohtusime snorkeldades.

Hiiglaslik rõõneskarp (Tridacna gigas).

Imeline korallimaailm. 

Humphead Maori Wrasse (Cheilinus undulatus) oli üks mu lemmikuid, sest ta on meetripikkune ja päris uurishimulik kala.

Vahel olime kalaparve keskel, kus kalad tikkusid ligi, riivasid ja varjasid täielikult vaatevälja.

Hommikul jõudsimegi maailmakuulsasse ja paljude reisiajakirjade meelest maailma ühte ilusamasse randa, Whitehavenisse. Seal tõesti olid lumivalged rannad, eriti pilvise ilmaga olid kontrastid meeletud. Nagu kõnniks lume peal, ümber eresinine vesi, pea kohal tumesinine taevas. Liiv oli pehme ja meri oli soe ja vaatamata mööduvale vihmasabinale läksime ikkagi ujuma. Ja kohe ranna ääres nägime astelraid. Seal pidavat palju astelraisid ja rifihaisid ujuma (rifihaid on väikesed ja neid ei pea kartma). Pigem on just vahva neid kohata. Päevad möödusidki purjetades ja snorkeldades ehk toruujudes (reisiraamatu eestikeelne vaste ajab muigama). Kuna korallide maailm oli imekaunis ja kalad sõbralikud, siis ei tahtnud üldse veest välja tulla ja lõpuks pardale naastes olid huuled sinised ja lõdisesime üle keha. Õnneks oli laeva tekil mõnus soe mullivann, kus sai end üles soojendada ja samal ajal kauneid vaateid merele ja saartele nautida. Kokku seilasime Vallrahul Whitsunday saarte vahel kaks päeva ja kaks ööd. Vaatamata eelnevatele ebameeldivatele "üllatustele" ja üsna heitlikule ilmale oli tore Whitsunday saarte vahel seilata ja kogu seda nii merepealsest kui ka veealusest ilust osa saada.

Rahvusvaheline seltskond. Poisid näitavad keha ja naised on niisama ujedad.

Üks nii suur ja teine just kui tibatilluke.

Vaade Whitehaveni rannale.

Enne väiksesse kärbestest kubisevasse maalinna Goondiwindisse naasemist veetsime mõnusasti aega kaunil Rainbow rannal, kust on Fraseri saar kiviga visata. Nagu turistide poolt armastatud Fraseri saarel saab ka seal autoga mererannas sõita. Andsime oma Magnale natuke puhkust ja läksime hoopis laintesse hullama ning hiiglaslikele värvilistele liivadüünidele kondama.

Väike värskendus kose ääres, mida hetkel pole.

Männimetsa järgi võiks arvata, et oleme kuskil kodumaal. Aga see palm rikub kõik ära.

Rainbow rand.

Liivaluidete otsas. 

Algne mõte oli siia ööseks jääda, kuid märkasime, et meie kõrval olevat laagriseltskonda tuli linnaametnik ära ajama. Käis pikk arutelu, kuid peale jääb ikka ametnik. Siin puhul ei tööta isegi common sense (minu pakutud vasted: talupojamõistus, ETS-eluterve suhtumine). Pole ju kuigi mõistlik juba alkoholi tarvitanud ja kogu oma elamise lahti pakkinud rändurid sundima lahkuma. Meie auto ei ärata nii palju kahtlust, kuid siiski tuli härra ka meie käest küsima, et ega me ometi siia ööseks ei plaani jääda. Tegime süütud näod pähe ja vastasime, et meil on plaan edasi sõita ja läinud me olimegi. Öö veetsime Wikicampsi märgitud laagrikohas, kus võib kindel olla, et keegi ei tule sind öösel üles ajama ja trahvi tegema.

Teel Goondiwindisse nägime sipelgasiili, varaani ja teede ääres sadu vallabisid, kes natuke enesetapjaliku pilguga maantee poole vaatasid. Nad lihtsalt on natuke omamoodi loomakesed ja eks autot juhtides tuleb ettevaatlik olla. Goondiwindisse jõudes tervitasid meid põllumajanduslikud lõhnad ja verejanulised sääsed, kuid pikemalt sellest linnast kirjutame järgmine kord.

Varaanide kohtamine muutub juba tavaliseks.

Sellised olid meie järjekordseid avastusretked. Ostsime Martiniga juba varakult endale Brisbanest üle 300 lehekülje paksuse Suurt Vallrahu ja sealseid liike tutvustava raamatu ja Eestisse naastes võivad kõik huvilised seda uudistama tulla. Seega ei hakka ma pikalt ja spetsiifiliselt käesolevas postituses siinsest ökosüsteemist kirjutama. 

Vabandan, et postitus kannab endas tänapäeva maailma vaimsust, kus pidevalt on kiire ja süvenemiseks jääb aina vähem aega. Säilitage eluterve talupojamõistus ja ärge ennast informatsioonitulvas ära kaotage. Kallistused ja tervitused teile sinna mitme maa ja mere taha!