Mäest üles ja alla viib vallatu tee

Ootamatused käivad Austraalias elamise juurde, eriti kui oled rändur ja teenid elatist juhutöödega. Igaks juhuks mainin ära, et me ei pea end siin pagulasteks (kuigi võiks mööndustega öelda, et võib-olla oleme natuke majanduspagulased) ega ka õnneküttideks, sest õnne ei leia nagunii otsides, veel vähem küttides. Oleks ju ebaloogiline leida õnne nõnda eesmärgile pühendatud tegevuse läbi. Õnn tuleb võib-olla  (väljendan siin kohal just ebakindlust, sest eales ei saa kindel olla, millal üks või teine seisukoht ümber lükatud saab) siis kui olla õnnelik olemiseks valmis.

Jätsime koer Milli ja Travisega hüvasti ja sõitsime mägedesse Main Range'i rahvusparki. Õhtul hakkas vihma sadama ja pugesime oma autosse varju ja nõnda meie esimene matkaõhtu mööduski aknast vihmasadu nentides.

Varahommikuks oli taevas selginenud ja asusime avastusretkele. Kuna tegu on väga suurel alal paikneva rahvuspargiga ning enamus sellest on väga raskesti läbitav ja juurdepääsmatu ala, siis  kulus tükk aega nuputamise peale, kust otsast läheneda sellele kaunile kohale. Üsna maantee äärest algasid mõned matkarajad, mis ei meeldinud mulle müra tõttu. Samuti hakkasin jonnima, et selle matkaraja äärde ei jää kõrged taevani ulatuvad kivisambad, mida ma nii kangesti näha tahtsin.

Kivisammaste asemel nägime põnevaid raipelõhnalisi seeni. Seenemaailm on meeletult kirev ja internetis tuhlates ei leidnud ma selle liigi nime. Ehk mõni seenehuviline teab?

Õnneks ei olnud mu jonnimine päris ilma asjata, sest saime kõne tööandjalt, kes meile veel nädalaks lisatööd pakkus. Kui oleksime juba matkarajal kaugemale liikunud, siis poleks meid sealt leviaugust enam tööle saanud meelitada. Õnnis teadmatus annab rahu, see eest telefonioperaatorid hoolitsevad selle eest, et kõik tagantjärgi oma vastamata kõnesid näeksid. Juba paar tundi hilinemist võib asjaolusid muuta, sest tööpakkumisi tehakse siin sageli nõnda, et töö algab juba samal päeval ja nii me asusimegi tagasi Goondiwindi poole. Algul me küll mõtlesime, kas tasub nädalaks tagasi tööle minna, kuid kuna nädalaga teenib Austraalias sama palju nagu Eestis kuu ajaga (arvestades hetke olukorda ja meie erialasid), siis langetasime otsuse töötamise kasuks. Olulisemgi sellest on muidugi fakt, et viljavastuvõtus töötamine meile tegelikult meeldis.

Tööpäev algas alles õhtul ja meil oli pisut aega matkata ja järve ääres piknikut pidada. Majutuskohaga ei olnud meil ka muret, sest Travis ütles, et oleme iga kell tagasi oodatud, kuid ilmselt ei osanud ta oodata meid kohe paari päeva pärast. Väljaütlemistes tuleb olla ettevaatlik, sest äkki mõni võtabki sõnasabast kinni.

Mäeorgude kohal hõljus udu, teedel uitasid lehmad ja mõnes kohas ei saanud aru, kus lõppes tee ja kust algas oja.

Mägede vahel peidus on kaunis Moogerahi järv.

Tagasi Goondiwindisse sõites valdas meid kummaline tunne, et päev oli juba päris pikaks veninud. Öövahetuse viimastel tundidel hakkas see tunne endast tuntavalt märku andma. Nimelt olime ülemuse jutust aru saanud, et töötame ainult südaööni. Hommikuks olime zombid ja palavas, enam kui 30 kraadises toas päeval magades und täis ei saanud. Enne öörütmiga harjumist sai töö otsa ja ega me polekski kauem saanud töötada, sest nädalavahetuseks olid meil juba plaanid tehtud.

Öötöö üheks võluks on ööliblikate lõputu lendlemine. Martini käe peal on Cosmodes elegans.

Martin ütles, et tema jaoks on Austraalia reis nüüd korda läinud. Känguru kukrusse on käsi pistetud, koaalaga kallistatud, Suures Vallrahus sukeldatud ja AC/DC kontserdil käidud. Siin kohal tahaks Harryt tänada, kes lubas oma aadressile kontsertipiletid saata, sest netist ei saanud me e-pileteid osta (jälle mõned Austraalia iseärasused, millega tuleb e-riigi kodanikel harjuda).

Kontsert toimus Brisbanes ja saime vanameistreid kaeda, kes nõnda paljusid on hullutanud. Võib-olla mõnele tundub vanameeste kompromissitu möllamine naljakana, siis kohapeal seda kõike nähes kadusid küll igasugused kahtlused, kas nõnda väärikas eas tüübid suudavad ikka rahvale veel korralikku elamust pakkuda. Kuigi ma pole ise suur AC/DC fänn, siis mulle kontsert väga meeldis ja rock'n'roll sai minust ka võitu. Martinist ei tasu siin kohal rääkidagi, talle kontsert väga meeldis ja koju tulleski kummitasid teda mõned kontsertil kuuldud lood.

Pensionieas vanameistrid trotsisid vanust ja rokkisid laval nagu noorukid, eriti soolokitarrist Angus Young (suurel ekraanil vasakul).

Pärast nädalavahetuse veetmist Brisbanes sõitsime Byron Bay lähistele Julian Rock'i sukelduma. Seekord käisime ära 15 m sügavusel ja mul oli kõrva rõhu ühtlustamisega parajalt tegemist. Õnneks lahenesid bioloogilised probleemid peatselt ja sain nautida veealust maailma ilma segava kõrvavaluta. Byroni laht oli täiesti erinev Suurest Vallrahust. Põhi oli kaetud Austraalia habehaidega (Orectolobus maculatus), nad lihtsalt lamasid liikumatult ja ootasid vist saaki. Nägime ka merikilpkonni, suuri riffahvenaid ja veel palju teisi kalasid. Kividel lamasid kummalised oranžid moodustised ja lähemalt vaadates selgus, et need on hoopis merikuradid. Kõige rohkem köitsid mu tähelepanu põhjas kasvavad tumesinised vetikad, mille peal oleks justkui hõbedased tikandid. Kuna enamikke huvitavad pigem suured ujuvad elukad, siis ei leia väikeste staatilisemate eluvormide kohta piisavalt infot, niiet kahjuks ei tea ma senini, mis makrovetikatega tegu oli.

Martin arvas, et minuga sukeldumine on üsna keeruline tegevus, sest ma jään pidevalt midagi vahtima ja unustan oma hapnikuballooni kontrollida. Pärast sukeldumist läksime veel snorkeldama ja koos kilpkonnadega ujuma. Kilpkonnadel tundus olevat meist täiesti ükskõik ja nad tegid oma toimetusi lausa nõnda, et ujusid mulle vahepeal lausa külje alla. Nägime esimest korda moreeni ujumas, tavaliselt passivad nad avatud suuga mõnes praos.

Teel Byron Baysse ei saanud ka ilma AC/DC'ta.

Byron Bay rand.

Mõtlesime ka ühte suurde koopasse sukelduma minna, kuid kuna enne seda oleks vaja rohkem kogemusi, siis lükkame selle kuhugi tulevikku. Edasistel päevadel jäime vee peale, kuid siiski ookeani äärde. Telkisime Ballina linna lähedal ühes üsna inimtühjas kohas, kus saime osa loomade elu episoodidest. Elasime kaasa putukate, lindude ja isegi ühe mao tegemistele.

Martin sobitab Austraalia harakaga sõprust ja kuigi me ei poolda looduses lindude söötmist, siis enese turvalisuse huvides pidime seda tegema. Nimelt on need harakad väga agressiivsed, kui neil on pesitsusaeg ning nad võivad inimesi rünnata, kui juhtud olema nende pesa läheduses. Meie telkimisplats paraku seda oligi, Õnneks tekitasime harakates usaldust ja hilisemalt ei tekkinud meil nendega üksteise mõistmisel probleeme. Harakad peavad lugu tasakaalustatud toitumisest, sest kohe pärast saiatüki võmist püüdis lind kinni suure konna.

Linnud elavad meie piknikule kaasa. Hiljem hoiatasid linnud suure kisaga meid mao eest. Kartsime, et tegu on väga mürgise taipaniga, kuid lähemal jälgimisel tundus, et see oli ohutu puumadu. Samas üllatas meid mao üsna agressiivne olek, meie olemasolu ei ajanud teda kohe minema, vaid ta jäi meid üsna erksas olekus jälgima. See oli ühtlasi Austraalias meie esimene kokkupuude maoga.

Juba eelnevalt kirjutasin õndsa teadmatuse sees elamise rahust. Käisime iga päev laintes hullamas ja ei muretsenud eriti millegi pärast. Hiljem saime teada, et siin samas lähedal nähti kolme mõrtsukhaid ja mõned päevad tagasi ründas hai ühte surfarit. Hairünnakute poolest on antud koht päris märkimisväärne. Võib-olla sellepärast ongi siin nii inimtühjad rannad. Suplemas käies kohtas Martin ühte suurt kala, kes tema arust meenutas raid. Laintes vilksamisi kedagi nähes ei jõua arugi saada, kellega täpselt kohtuti ja vahel ongi hea, kui ei tea.

Martin nakatus lebola viirusesse.

Meripõis Physalia utriculus.

Liivarannad on tegelikult päris igavad, sest õige elu käib ikka loodete vahelisel kivisel rannaalal. Käisin ka eulitoraali uudistamas ja leidsin sealt igasuguseid põnevaid vetikaid, meripurasid, limuseid, usse, krabisid jne. Kõige kaunimad olid kõik isemoodi mustritega meritähed.

Äkki oskab mõni geoloog seletada, kuidas sellised mustrid ookeani põhja tekivad?

Hommikune võimlus ja suplus päikesetõusu ajal. 

Edasi rändasime taas Brisbane poole, kuid enne seda põikasime Lamingtoni rahvusparki, kuhu me olime juba ammu tahtnud minna. Pildid räägivad enda eest ja sealne rahu, rohelus ja looduse ürgsus tuletas meelde, millises maapealses paradiisis me elame. Vahel tuleb lihtsalt mugavustsoonist lahkuda, jätta maanteed endast kaugele ja minna sügavamale. Süvenemine viib iluni, aga süvenemine vajab aega. Vahel tahaks aja peatada.

Papagoi näitas, kus käimla on. Vastutasuks tahtsid nad süüa. Papagoid on väga nahaalsed, võib-olla on nad oma ilusast välimusest teadlikud.

Lamingtoni rahvuspargis oli puuvõrades kõndimise rada ja väikese akrofoobia kiuste ronisime ka päris puulatva, mis oli 30 m kõrgusel. 

Põnevaim elu toimub puuvõrades, kus kasvavad epifüüdid, pesitsetsevad linnud ja varjavad end püütonid.

Vaatame puuladvast mägede poole.

Palmi punupatsid.

Teekond koseni.

Endeemiline Lamingtoni vähk Euastacus sulcatus.

Imekaunis vaikne kohake, kus võib rahulikult ujuda nõnda, et ujukad kuivaks jäävad.

Loodusest tagasi Queenslandi pealinna tõi meid tagasi kaua oodatud Tame Impala kontsert. Vahva kokkusattumusena läksid ka meie võõrustajad Maarten ja Susan Tame Impalat kuulama, niiet saime nendega ühineda.

Kogu botaanika aia org oli rahvast täis ja vaatamata hirmsale tunglemisele, mõnele liiga purjus tüütule kodanikule oli kontsert vägev. Kahtlemata on Tame Impala väga hea live bänd ja kontsertiga keeratakse lugudele veel paar vinti peale. Minu jaoks jäi kontsert lühikeseks, võib-olla ka selle tõttu, et see oli nii eufooriline ja kahjuks kõik eufooriline möödub ruttu ja jätab kärsituna täpselt samasse punkti, kus sa enne olid või isegi pisut kehvemasse positsiooni. Ilmselt on see tuttav tunne kõigile, kes heal peol või kontsertil käinud.

Kui AC/DC on kuulsaim Austraalia bänd, siis Tame Impala võib olla mantlipärija, kes selle tiitli üle võiks võtta.

Küllastumata rahvamass läks järelpidu või koduteed otsides suure rongina läbi pargi, kus tänavamuusikud olid juba tükk aega enda pisikest kuulsusemomenti oodanud. Ideaalne ajastus ja koht, sest nii mõnigi ei tahtnud veel vaikusega leppida. Vahet ei ole mis, aga peaasi, et midagigi. Pärast kontserti tahtsime calvadost juua (siin kohal tervitan Annat), aga paljusid häid asju, millega Euroopas harjunud oleme, siin kahjuks pole.

Samuti pole Austraalias minule teadaolevalt ühtegi Eesti Apostlik Õigeusu Kirikut ja nõnda pidin jälle sisse põikama teiste õigeusklikke pühakotta. Kuna varemalt oleme teenistusel vaid kreeklaste juures käinud ja seal oleme alati sooja vastuvõtu osaliseks saanud, ei osanud me arvata, et see ei pruugi olla sama teiste rahvuste õigeusu kirikutes. See teema on pikk ja keeruline ja nõuaks eraldi postitust ja võin vaid öelda, et armulauda ma sealt ei saanud ja kahjuks jäi natuke kurb tunne hinge. Tekkisid kurvad seosed praegu maailmas võimust võtvate tendentsidega.

Loodame, et olete mõtteis ja palves meiega. Mõtleme ise ka ikka päris palju lähedastele ja kodule, püüame teie eludega kursis olla nii hästi või halvasti kui meil see välja tuleb.

Lendame juba homme Uus-Meremaale ja oleme selleks puhuks juba soojemad riided kotti pakkinud. Soovin igaks juhuks juba ette ilusat pühade eelset aega!

Austraalia on juba jõuluehteis, ilmselt Eesti ka.

PS: pealkiri on pandud mõeldes Jürile ja Laurile, kes kunagi seda vahvat laulu mudilastena laulsid ja Annale, kes seda oma kirjutises meelde tuletas.

Viljakas tööpõld

Viimased paar nädalat on möödunud New South Walesi ja Queenslandi osariigi piiril, väikses 5000 elanikuga Goondiwindi linnas. Kui me veinitööd tegime ja Lõuna-Austraalias Renmarkis elasime, arvasime, et see on üks ütlemata depressiivne linn. Seejärel tegime puuvillatööd New South Walesis Hillstonis, mis oli veelgi masendavam linn. Goondiwindi kõrval on Hillston ja eriti Renmark peaaegu kuurortlinnad.

Goondiwindis on olemas kõik austraallasele eluks vajalik: McDonalds, Subway ja muud kiirsöögikohad. Ka siin linnas on puuvillatööstus tugevalt esindatud, siin on lausa kolm tehast selle töötlemiseks. Palju on tööriista- ja igasugu tehnikapoode. Linnailme on hästi tööstuslik ja minu arust üsna kole. Inimesed sõidavad ringi kastiga džiipidega ja on tõenäoliselt ainsa põhjusena maalt linna tulnud oma varusid täiendama.

Selle tunneli lõpus on maja, kus elame. 

Meie ustav sõber Milli, kellega kodu jagame. Milli saab eesti keelest aru, koju tulles tervitab ta meid alati rõõmsalt ja tahab hirmsasti meie tähelepanust osa saada. Hommikul saatis ta meid alati niimoodi tööle.

Seevastu Jaanikale see linn meeldib, peamiselt siin lokkava roheluse poolest. Praegu on siin ju kevad ja kõik õitseb, eriti kenad on sirelilillade õitega jakarandapuud. Suurte puude vahel lendavad kirevad papagoid ja muud toredad Austraalia linnud. Majad on ka iseenesest viisakad ja mõnevõrra suuremad kui teistes väikelinnades kus me elanud oleme. On näha, et Queensland on jõukam osariik kui South Australia.

Oma suuruse kohta on Goondiwindis päris palju meelelahutusasutusi, ehk siis pubisid, baare ja muid napsukohti. Pole siin ühtegi sellisesse asutusse veel jõudnud, aga samas ei tunne ka, et me millestki ilma jäänud oleksime.

Kevad täies hoos.

Minust pikemad kaktused. Õitsemise aeg on küll kaunis, kuid viljade valmimise ajal saaks maitsvaid kaktusevilju süüa. 

Teraviljatööstus on Goondiwindis esindatud lausa kahe vilja vastuvõtupunktiga. Suuremas võetakse vastu kõrgema kvaliteedilist otra, nisu ja kikerhernest. Meie töötasime Goondiwindi väiksemas vastuvõtupunktis, kus võetakse vastu ainult odravilja, mis läheb loomasöödaks.

Hallkängurud olid viljamahutite juures tavalised, nagu ka pabulad mida nad sinna odra nosimisest maha jätsid.

Aknast näeb lisaks kängurutele ka roosakakaduusid (Eolophus roseicapilla).

Kui algul lubati meile, et tööb jagub isegi kuni kuueks nädalaks, töötasime reaalselt vaid kolm nädalat. Siin piirkonnas oli rekordiline vilja-aasta ja meie viljahoidlad said kõik lihtsalt viimse piirini täis. Numbrite keeles rääkides - Goondiwindi East vilja vastuvõtupunktis on neli viljapunkrit, igaüks mahutab 25 000 tonni - kokku siis 100 000 tonni odravilja. Kõik see meeletu viljakogus läheb ümbruskonna veisefarmidesse loomasöödaks, kõik selleks, et Austraallased saaksid liha süüa (seda nad teevad palju).

Odra teekond fotograafi selja taga asuvasse hoidlasse. Kauguses kallutavad rekkad oma viljalaadungit masinasse, mis selle mööda konveierit viljapunkrisse saadab.

Odramäed ja odrajõed.

Suured odrahunnikud kaetakse iga päeva lõpus presendiga. Mina turnin mäe ostas, Jaanika on see väike neoonvestis kuju.

Töötingimused tundusid esialgu karmid - 15 tunnised päevad ja puhkepäevi võisime loota alles siis, kui hooaeg läbi. Tegelikkuses osutusid osad päevad pisut lühemaks, niiet saime vahel poes toiduvarusid täiendamas käia. Füüsiliselt ei olnud ka midagi rasket, sest kuigi väljas oli üle 30 kraadi, olime Jaanikaga mõlemad siseruumides ja nautisime konditsioneeri jahutavat toimet. Vedas, et me saime teha tubast tööd, sest Goondiwindi on kohalike seas tuntud oma kurjade kärbeste poolest. Neid on siin mustmiljon ja nad ei anna kuidagi asu, lendavad ninna, kõrva ja suhu.

Kärbsed maanduvad särgil ja ootavad juhust, et kehaavaustesse lennata. 

Erinevalt meie viimasest töökohast puuvillatehases, olid viljatöö kolleegid normaalsed. Koos meiega töötas seal kokku kümmekond inimest, kellest kõigiga saime hästi läbi. Meie ülemus John on muhe ja sõbralik, täielik vastand puuvillatehase ülemusele, kes oli enamasti pahur ja ebaviisakas.

Aga mida ma seal tööl siis ikkagi tegin? Suur, ühe kuni kolme haagisega veoauto (või autorong) sõitis sample standi ehk proovivõtu putka juurde, mina võtsin suure tolmuimejaga nende kastist viljaproove ja mõõtsin niiskust, proteiinitaset ja sõna otseses mõttes eraldasin terad sõkaldest. Kõik need parameetrid määravad ära vilja kvaliteediklassi ja selle, kui palju farmer laadungi eest raha saab.

Sellise pika varrega tolmuimejaga käiski proovide võtmine viljalaadungitest.

Mina laboris odravilja testimas.

Proovide analüüsimine võtab aega ja rekkajuhid tulid sageli proovivõtu putkasse oma tulemusi ootama. Nende seas võis näha kõige stereotüüpsemaid austraallasi. Päikse käes täiesti pruuniks kõrbenud, muljetavaldava habeme või vuntsidega maakad, seljas võidund välja veninud kaelusega särk, jalas karvaseid reisi natukene liialt paljastavad vanakooli spordipüksid, peas kauboikaabu ning jalas loomulikult terasninaga saapad (terasninaga saapad või varbavahe plätud on austraallastele umbes nagu vanadele eestlastele viisud - ehk siis rahvusjalanõu). Suust on neil tüüpidel sageli rohkem kui paar hammast puudu, mis puisest austraalia aktsendist aru saamise veelgi keerulisemaks teeb. Iga lause lõpeb muidugi sõnaga "mate" ehk "sõber" (tüüpiline tervitus: "How's it goin', mate"). Jututeemadeks oli enamasti alkohol - küsiti mis jooke mina eelistan ja rääkisid kuidas nad ootavad oma tööpäeva lõppu, et saaks õllepurgi avada.

Rekkameeste lemmik peakate on kaabu, mis on enamasti ehitud kas sulekese või looma sabakarvadega. See on päris uus ja viisakas kaabu, kuid enamasti olid kaabud määrdunud ja augulised. 

Vaade minu töökohast. Jaanika töökoht kaalusild on see väike beežikas putka paremas ääres.

Peale rekkameeste külastasid meie proovivõtu putkat ka farmerid, kes tahtsid, et ma nende kaasa võetud vilja niiskustaset mõõdaks. Liiga kõrge niiskusega odravilja me vastu võtta ei tohi ja seetõttu käis mõni farmer iga päev oma vilja niiskust mõõtmas, et kas saab juba kombainid põllule saata. Farmerid tõid prooviks vilja kõige erinevamates anumates. Tavaline oli võikarp või ämber, aga põnevamatel juhtudel toodi vilja nokatsi või määrdunud kauboikaabu sees.

Lisaks rekkameestele ja talunikele käivad vahel läbi ka konnad.

Odralaadungist proovi võttes ja analüüse tehes puutusin ma pidevalt kokku odraviljaga, mis tolmab rohkem kui oskaks arvata. Kõigele lisaks paneb odratolm naha hirmsasti sügelema ja pika päeva lõpuks sügelesin ma üle kere. Esimeste päevade järel andsid vanemad olijad nõu, et ma sügelevatele kohtadele beebipuudrit raputaks. Kusjuures see nipp aitas, igal hommikul raputasin ennast beebipuudriga üle nagu tuhksuhkruse pontšiku ja nägin välja nagu mölder.

Sample standis ehk proovivõtuputkas töötasin ma koos meie ülemuse jutuka 18-aastase tütre Aleishaga. Juba esimese tööpäeva lõpuks oli mul kogu tema elulugu teada. Selgus, et Aleisha kaalus varem 140 kilo, aga tegi siis läbi maovähendusoperatsiooni ja näeb nüüd enam-vähem normaalne välja, kui rippuv nahk välja arvata. Päris drastilist elumuutust vist maovähendusoperatsioon siiski kaasa ei toonud, sest kommikarp oli tüdrukul alati käeulatuses.

Selle sama maovähendusoperatsiooni oli läbi teinud ka tema isa ehk meie ülemus, kes kaalus varem 150 kilo, aga nüüd on tavaline, isegi kõhna meesterahva mõõtu. Kuuldavasti oli ka Aleisha õde varem samas kaalukategoorias, aga nüüd olevat alla võtnud. Kogu perekonna peale kaotasid nad Aleisha sõnul 250 kilo. Pakse inimesi oleme Austraalias palju näinud, nüüd nägime suurt probleemi ka lähemalt.

See firma, kus me töötasime teadvustab samuti inimeste kaaluprobleemi ja on just meie ülemuse Johni valinud nö esindusfiguuriks. Hommikuti enne tööga alustamist viis John läbi väikse hommikvõimlemise, mis oli küll pigem sümboolne, aga tore ikkagi. Vanemad olijad tegid hommikvõimlemist kaasa sigaret suus tossamas, mis mulle palju nalja tegi.

Järgnevalt kirjutab Jaanika oma töö kohta:

Viimses reliikvias ütles Agnes eestlastele nii armsaks saanud lause "meil lobisemise eest palka ei maksta!" Aga mulle siin makstakse, sest minu päev möödub rekkajutidega jutustades, telefonikõnedele vastates, arvutit klõbistades ja niisama naeratades. Odratolmuga ma siin tegemist ei tee.

Algselt koolitati mind viljakvaliteedi hindajaks, aga kuna meie töökohas oli puudu just kontorineiu ehk siis peene nimega kaaluoperaator, siis saingi selleks mina. Mul polnud antud ametiposti vastu midagi,  sest saan terve päeva põletava päikese eest kontoris istuda ja konditsioneeril ennast jahutada lasta. Lisaks käib ülemus ja teisedki töötajad siin minuga jutustamas. Vahel ajame niisama lolli loba või lõõbime ja nõnda toredalt mööduvadki tööpäevad. Esimesed tööpäevad olid muidugi päris karmid, kui pidime 15 h järjest töötama ja koju minnes jõudis vaid süüa ja magada. Vahel öösel olin paradoksi ees, kas akna all olevate rekkameeste autod ära kaaluda või mitte, kuid otsustasin neid ignoreerida ja edasi magada. Huh, tegu oli hoopis kaalusilla õudusunenäoga! Pole imestada, kui töö moodustab peamise ärkveloleku aja.

Enne tormi tõmmatakse viljamägedele kate peale ja lõpetatakse töö. 

Jakarandapuud ja rekkad - see ongi Goondiwindi.

Õnneks hoolitses meie puhkepäevade eest Emake Loodus, kes siinset piirkonda tormidega tuuseldas ja vihma tõttu pidid farmerid paar päeva ootama, sest märga vilja hoidlatesse vastu ei võeta. Tormid olid ilusad, vihm tegi õhu värskeks ja sai natuke puhata. Ühel õhtul oli õues eriti ebamaine valgus, natuke sünge kuid samas kaunis. Õhtu algul oli kõigele justkui kollane filter peale tõmmatud, mis läks hiljem üle oranžiks ja enne hämariku saabumist lausa roosaks. Taevas lendasid suured lendrebaste parved, mis justkui ei tahtnud lõppeda...

Vabad päevad said läbi ja saime rõõmuga naasta tööle. Mu töö näeb välja selline, et tervitan rekkamehi vana hea how are you-ga ja sisestan kõik andmed alates rekka numbrimärgist kuni viljakvaliteedi näitajateni ja fikseerin loomulikult ka kaalu ning ütlen neile, millisesse mahalaadimiskohta minna. Kui vili maha laetud, siis kaalun juba tühja rekka ning väljastan ja allkirjastan paberid, mis siis tõendavad, et vili on vastu võetud. Päris otseselt sõltub minust, et kõik talunikud ausalt oma vilja eest tasustatud saaksid, seega on mul üsna vastutusrikas amet. Samas on see töö ka jube lihtne.

Mina tööpostil.

Vahel saadan ka faksiga kirju, mis on minu arust päris naljakas. Ometi on ju 21. sajand! Aga mõne koha pealt on Austraalia ikka üsna vanamoodne. E-kirju ametkonnad siin justkui ei tunne ja kõike saadetakse postiga (mis on meile kui ränduritele üsna tüütu ja ebameeldiv), seega faksi üle ei maksa ka imestada.

Pärast tuhandeid allkirjastamisi sai mu allkiri töö efektiivsemaks muutmiseks uue minimalistliku kuue. 

Kuna rekkameestega suhtlemine moodustab suurima osa mu tööst, siis tutvustan natuke neid isendeid läbi enda silmade. Kui enamasti peetakse rekkajuhte hirmsasti ropendavateks tüüpideks, siis minu juures on nad üsna paipoisid, teevad vahel isegi komplimente. Enamik on minu jaoks neutraalsed tegelased, paar tükki on mu lemmikud, kellega pikemalt vestlen ja mõned üksikud on ka sellised, kes on ebameeldivad ja kellelt küsiks hea meelega "mida sa siit jälle tahad!" Üks eriti meeldejääv tegelane oli hurmurist vanapapi Bill (väärikad 79 aastat seljataga), kes nägi välja nagu Clint Eastwood. Iga kord ta pilgutas lõbusalt silma ja oli lihtsalt jube muhe tüüp.

Suurimad rekkad (roadtrainid ehk autorongid) kaalusid koos laadungiga üle 110 tonni ning mahutasid üle 70 t vilja.

Rekkad olid kõik isemoodi ja osad olid päris edevad. 

Ahoi, ma olen kantrimees!

Tööl tabas mind tõeline üllatus, kui pärast paberite üle andmist kõlas häbelik "aitäh". Mõtlesin esimese hooga, et äkki ma kuulen luulusid. Aga tuligi välja, et rekkajuht, teada saades, et oleme eestlased, hakkas iga kord uusi eestikeelseid sõnu õppima. See tegi alati meele rõõmsaks. Viimase laadungi ajal ulatas ta mulle Eesti kaardi ja palus mõned vaatamisväärsused sinna märkida, sest tal oli plaanis Eestit külastada, kuna oli kuulnud, et seal on kaunis loodus. Loomulikult kribasin kaardile mõned kenad kohakesed ja andsin ka lingid, kust ta võiks lisainfot leida. Loodan, et ta jõuab Eestisse ja veedab seal toredasti aega.

Martin rääkis juba pikemalt rekkameeste hämmastavast stiilist. Arusaadav, et neil pole aega väga ennast sättida, riideid pesta ja vahel isegi pärast söömist nägu pühkida. Hommikul tuleb mõni rekkamees rokase suuga (kohe selline mõnus tumepruun sõõr suu ümber) ja siis õhtul kui pudilõug tuleb uut laadungit tooma, siis üllatus-üllatus, kõik on endine ja sõõr ehib endiselt suud. No, mis siis teha! Las ta olla!

Kavaler kaalusillal.

Viimasena kirjutan ka ühest tööalasest naljast. Vahel võtavad inimesed endale tööga kaasa ka ametialase tiitli või lausa erinime ja nüüd on ka minul oma töönimi. Kuna austraallasele valmitab minu nime hääldamine raskusi ja nad väänavad seda nii mis kole, siis olen hakanud kasutama lihtsalt nime Jane (vahel ütlen, et olen Jane Field, mis on ju päris hea variant minu päris nimest). Üks rekkamees kuulis aga valesti ja sai aru, et ma olen Jane Feed (ehk eesti keeles Sööda Jane) ja kuna me siin ju söödavilja vastu võtame, siis on see päris paslik nimi mulle. Nii palju siis minu tööst.

Sellist nägu pididki rekkajuhid siin taluma.

Pärast töö lõppemist jäime natukeseks Goondiwindisse siisitsema (meie keeles tähendab see laisklemist ja kõike, mis selle juurde käib). Pärast pikki tööpäevi kulus see meile ära. Saime natuke ümbrust uudistada, milleks meil muidu aega ei olnud ja avastasime, et meie elukoha lähedal elab igasugu armsaid loomakesi. Kuna siin pool maakera on kevad, siis linnud on elevil, lilled õitsevad ja kõik on roheline. Loodus vohab enne kui kuiv suvi algab ja päike kõrvetab ära viimsegi kastmata rohututi.

Üks paljudest värvilistest põõsastest. 

Jakarandapuu õied.

Liblikas ei saa toidunappuse üle kurta ja võib-olla kurtmine on ainult inimeste komme.

Need õied on sama pehmed nagu nad pildilt tunduvad.

Pärast tormi olid teed mõnes kohas õievaibaga kaetud. Ühtegi kuulsust kahjuks sellel punasel vaibal ei näinud.

Isadepäeva õis.

Õhtuti, kui päike madalamale vajus ja temperatuurid mõnusamaks muutusid, oli parim aeg jalutuskäikudeks ja lendrebaste vaatlemiseks. Lendrebased on suured nahkhiired, kelle tiibade siruulatus on üle meetri ja minule meenutavad nad väikseid lendavaid karukesi. Enne päikese loojumist lendavad nad suurte parvedena õitsvatele puudele toituma. Puud hakkavad sellel ajal elust kihama ning mõnes kohas hakkab just kui õielund sadama, sest lendrebased tuuseldavad seal nii mis kole. Kui nad parasjagu ei söö, siis nad kraaklevad valjult omavahel, ukerdavad okstel või ripuvad ja uurivad oma nööbitaoliste silmadega, mis puu all toimub. Kõike seda oli lausa lust jälgida ja koju minnes tundsin, kuidas kael oli vahtimisest kangeks jäänud.

Lendrebastel on väljakujunenud lemmikud puud, kuhu nad tavaliselt keha kinnitama lendavad.

Kahjuks jäi meie aeg siin Goondiwindis lühikeseks, sest viljauputuse tõttu sai viljasalv täis ja peame hüvasti jätma oma toredate töökaaslaste ning kärbestest kubiseva linnakesega. See oli igas mõttes üks meeldivamaid töid, mis me Austraalias senini teinud oleme.