Nau mai haere mai ki aotearoa!*

Märkamatult on möödunud esimene nädal meie Uus-Meremaa reisist. Isegi see tunne, et me pole enam Austraalias jõudis kohale alles kuskil kolmandal päeval, kui me järjekordsete kuumaveeallikate ja geisrite vahel ringi liikusime. Enne seda ei saanud arugi, küllap oli reisiväsimus suur ja tegelikult erineb Uus-Meremaa Austraaliast esmapilgul tõesti vähe - räägitakse sama keelt, sõidetakse samal pool teed ja ka rahaühik on dollar. Aga hakkan siis järjest meenutama.

Maandusime Aucklandis ja otsustasime sedapuhku proovida lennujaamas magamise mõnusid, kuna mulle oli kuskilt tüüpilisest "top 10" listist meelde jäänud, et Aucklandi lennujaam on magamiseks üks paremaid maailmas. Leidsimegi magamiseks vaikse ja rahuliku koridori, aga põrand on igal pool sama kõva ja tuled ikka eredad. Uni polnud parim, aga vähemalt ei olnud hommikul kaugele minna, et oma rendiauto kätte saada.

Enne auto järgi minekut lugesin meie rendifirma arvustusi ja jõudsin juba tehtud otsust kahetsema hakata. Inimesed olid kirjutanud arvustusi sellest, kuidas nad 12 tundi oma autot ootasid ja kuidas neid lõpuks ootas suitsu ja kehavedelike järgi lõhnav isend. Olime seetõttu rendifirmasse jõudes kõigeks valmis, aga protsess oli kiire ja auto esmapilgul korralik. Kõige tipuks on meie autol lustlik numbrimärk Eedi89, nagu mingi rate.ee kasutaja.

Autorattad viisid meid esmajärjekorras üle kaunite küngaste ja läbi sõnajalametsade mädamuna järgi lehkavasse Rotorua linna. See umbes Tartu suurune linn on Põhjasaare ja üldse kogu riigi vulkaanilise tegevuse keskus. Vulkaanid on siinkandis mõistagi ammu rahunenud, aga pinnas jalge all siiski ei ole. See väljendub arvukates kuumaveeallikates, veidrates pinnavormides, kuumades mudamülgastes ja taevasse kuuma vett ja auru pritsivais geisreis. Siin lähedal asub ka Taupo järv, mis on maailma suurim vulkaanikraater. Üleüldse on tegemist maailma ühe aktiivseima geotermaalse piirkonnaga.

Rotorua linn oli täis igasuguseid auravaid ja mulisevaid kohti.

Selles majas paiknes kunagi sanatoorium, kus rikkad ja ilusad said ennast kuumaveeallikates ravitseda. Tänapäeval asub seal muuseum.

Manuka ehk teepuu õied. Manuka on maooridele oluline taim, millest tehakse manuka mett ja teepuuõli ja mille kõva puitu kasutatakse puutööks. Manuka saepuru annab liha või kala suitsetamisel sellele hõrgu maitsevarjundi.

Seiklesime erinevates geotermaalsetes rahvusparkides, ühel uhkem nimi kui teisel. Näiteks Waiotapu keskusust kutsuti "geothermal wonderland", kuigi imemaa mõõdu andsid teisedki piirkonna rahvuspargid välja. Nimetet Waiotapu jättis aga veidi mõru maigu suhu, sest sealne Lady Knoxi geisri purse toodi esile pettusega. Maoori päritolu giid selgitas, kuidas too geiser üldse avastati: paarsada aastat tagasi olevat vangid seal pesu pesnud ja seebivesi oli esmakordselt geisri käivitanud. Nõnda siis temagi, rääkis meile selle loo ära ja viskas suure seebitüki geisri korstnast sisse ja paari minuti pärast purskuski kuuma vee ja auru juga sealt välja.

Imetabaseid loodusnähtusi oli Rotorua ümbruses palju. Pildil Champagne pool ehk šampanjabassein Waiotapu rahvuspargis.

Champagne pool teise nurga alt vaadatuna.

Oma silmaga vaadates oli selle järvekese vesi suisa neoonroheline.

Waiotapu pakkus ka niisama kauneid vaateid ümbritsevale loodusele, pildil on taaskord üsna ebatavalist värvi veega järv.

Kõige põnevamad geotermaalsed struktuurid ja värvid leidsime olevat Orakei Korako rahvuspargis, kus võis rahus ja vaikuses looduse meistriteoseid nautida. Selles rahvuspargis ei olnud turistide sagimist ja pole ka ime, sest Orakei Korako kohta ei liigu palju infot ja nõnda jääbki see koht vaid väheste uudistajate pärusmaaks.

Orakei Korako asub kauni järve ääres, mis oleks maaliline ka ilma geotermaalsete pinnavormideta.

Keegi oleks justkui värvipotid ümber ajanud...

...ja me polnud ainukesed, kes nõnda arvasid, sest järgmise koha nimeks oligi pandud "kunstniku värvipalett".

See ei ole liustik, vaid geisrist voolava mineraalide rikka vee tahenemisel tekkinud pinnavorm.

Kaunis mineraalide vikerkaar: kollase värvi annavad sulfiifidid, punase raudoksiidid, rohelise sulfiidid ja rauasoolad, lilla mangaanoksiid, musta süsinik, valge räni jne. Kõigele lisaks kasvavad seal toksilisi gaase ja kuumust trotsivad vetikad ja bakterid, kes lisavad sellele ilule veel oma värvingu.

Kui me juba siia kanti sattusime, siis mõtlesime pilgu peale heita ka Te Puia maoori kultuurikeskusele, mille territooriumile jäi ka lõunapoolkera suurim, Pohutu geiser. See kuumaveeallikas purskus inimese sekkumiseta (endiselt meenutades nähtud seebitrikki, mis meid paranoiliseks tegi). Muuseas oli seal ka maoori küla ja ka kõik giidid olid maoorid, kes oma ajalugu ja kombeid tutvustasid. Tänapäeval on maoore Uus-Meremaal 15 protsenti rahvastikust, aga 700 aastat tagasi olid nemad esimesed inimesed, kes pärast pikka kanuuretke üle ookeani (viimaste uuringute järgi pärinevad maoorid Kagu-Aasiast) oma jala Uus-Meremaale tõstsid.

Lõunapoolkera suurim Pohutu geiser, mis purskub umbes iga tunni tagant.

Maoorid hoiavad traditsioonilist käsitööd endiselt au sees, aga soorollid on rangelt paigas: naised tegelevad riiete ja korvide punumisega (see maoori mees lihtsalt tutvustab põgusalt ühte riidepunumistehnikat).

Ja sellise puutööga tohivad tegeleda ainult maoori päritolu mehed

Maoori puutöö näide. Väga huvitav on maoori mütoloogia, kus näiteks ei ole tasakaal mitte hea ja kurja vahel, vaid hoopis sõja ja rahu vahel. Iga puukujuga austatakse mõnda maoori jumalust.

Sellise tervitustantsu ehk hakaga tervitasid maoorid vanasti kõrgeid külalisi. Tänapäeval võib hakat näha peamiselt enne spordivõistlusi, kus Uus-Meremaa koondis osaleb, näiteks jalgpallis või ragbis.

Umbes selline võis välja näha tüüpiline maoori elamu sadakond aastat tagasi.

Uus-Meremaa oli inimestest ja muust maailmast väga pikka aega täiesti isoleeritud ja seetõttu jõudis siin välja areneda üsna isevärki ökosüsteem. Kõik imetajad on neile saartele toonud inimesed, varem domineerisid siin lennuvõimetud linnud, nagu näiteks kiivi. Aga saarte suurima linnu, jaanalinnust tükk maad suurema lennuvõimetu moa, küttisid maoorid väljasuremiseni kõigest 40-60 aastaga. Sama juhtus hiigelkotkaga, kes valdavalt moadest toitus. Väike lennuvõimetu kiivi pääses vaid seetõttu, et on öise eluviisiga ja magab ööpäevas kuni 22 tundi. Naljameeste sõnul valiti just seetõttu kiivi Uus-Meremaa rahvusloomaks - maooridele meeldib samuti palju magada.

Puuvili nimega kiivi on samuti saanud oma nime Uus-Meremaalt. Seal on seda puuvilja juba sadakond aastat kasvatatud, aga kuni 1960ndateni tunti seda hiina karusmarja nime all. Nime "kiwifruit" või eesti keeles kiivi sai puuvili selleks, et teda hõlpsam turustada oleks. 

Uus-Meremaa riik (või inimesed?) oskavad muuseas ka oma riiki väga hästi turustada. Erinevate väljaannete poolt on see maa korduvalt valitud parimaks reisisihtkohaks ning sellele faktile otseselt vastu vaielda ei tahakski. Aga meile kui eestlastele on mõnevõrra harjumatu, et mingi loodusnähtuse vaatamise eest raha nõutakse. Ja mitte sümboolset summat, vaid täitsa märkimisväärset. Võib-olla võiksid Eesti turismikorraldajad sellisest lähenemisest õppust võtta. Aga ehk hoopis ongi kodumaine turismindus parem, sest vastasel juhul oleksid kõik rabad umbkeelseid prantslasi ja ebaviisakalt trügivaid hiinlasi paksult täis.

Tasulistele loodusnähtustele oli mõistagi ka erandeid, näiteks Kerosene Creeki nimeline ojake, kus me 30-kraadises väävlilõhnalises vees ujumas käisime. Ma ei teadnud, et sellistes kohtades ei tohi pead vee alla pista, sest kuumas vees elutseb kuri amööb, kes tekitab ajukelme põletikku ja enam kui 99% tõenäosusega tapab. Mitu päeva käisin ringi tugeva peavalu ja teiste sümptomite kartuses, aga seekord vist pääsesin.

Sel hetkel mõnulesin ma ojas veel õndsas teadmatuses seal elutsevast amööbist.

Pärast suplemist kuumas vees olime igasuguseid geotermaalseid nähtusi juba harjumiseni näinud ja võtsime ette retke üksildasse Põhjasaare idaossa. Seal on autosid vähe ja turiste veel vähem. Tasuks saime kauneid vaateid mitme filmilindi jagu, kui me filmile pildistaks (enne reisi saime aga parandusest kätte oma hea fotoaparaadi, millega tehtud piltide kvaliteeti siinsamas näha võib).

Just Põhjasaare idarannikule saabusid esimesed maooride kanuud. Praegu elab siin vähe inimesi ja tegemist on selgelt kõige vaesema senini nähtud piirkondadest. Paljud majad on vanad või lagunenud ja sootuks maha jäetud. See ainult lisab piirkonnale müstilisust.

Hobuseid on Uus-Meremaal palju.

Veel rohkem on lehmi...

... ja kõige rohkem on lambaid.

Sellises seisundis maju on idarannikul palju, millest on kahju, sest vaated on seal kaunid.

Ei oskagi öelda, kas pilved on väga madalal või mäed väga kõrged. 

Udune ilm lisas idaranniku vaadetele müstilisust.

Autosid nägime idarannikul harva, kuigi teed olid üldiselt head. Pildil lühike kruusalõik Uus-Meremaa idapoolseima punkti lähistel.

Proovisime Uus-Meremaal ookeanis ujumise ka ära. Vesi oli sama jahe nagu Eestis.

Oleme senini ööbinud väga maalilistes kohtades nii rohetavate mägede vahel kui ka mererannas, kust paistavad liivakivikaljud. 

Järgmine sihtpunkt meie teel oli Napieri linn, mis on tuntud kui art deco pealinn. Nimelt hävis pea kogu linn 1931. aasta maavärinas, aga kõigest 22 kuuga ehitati linn tollaste moodsaimate arhitektuuriröögatuste (peamiselt art deco) järgi üles. Tänaval jalutades oli tunne, nagu oleks mõnda Hercule Poirot' episoodi või Great Gatsby filmi sattunud. Ainult autod reedavad. Käisime isegi ühes vintage-poes, kus müüdi kõikvõimalikku ajastutruud kraami, alustades kleitidest lõpetades sisustuselementidega.

Isegi tänavasildid olid art deco stiilis.

Napieri linnast sõitsime edasi Põhjasaare lõunarannikule, kus kohtasime suurt merilõvi kolooniat. Õnnestus üsna lähedale pääseda, vähemalt nii lähedale, et kaamerasilm seletaks mis loomaga tegu. Merilõvisid vaatama sõites alahindasin ma meie auto kütusetarbimist ja nii ootamatult kütus otsa lõppeski. Õnneks pikalt teele jääma ei pidanud, üks õnnelik juhus viis teiseni ja vähem kui poole tunniga õnnestus mul hankida väike kogus bensiini, millega saime lähima bensiinijaamani sõita.

Majaka juurde viis järsk tuuline trepp, kust me juba silmasime merilõvisid.

Vaade majaka juurest.

Suuremad merilõvid näisid inimestega harjunud olevat ja ei teinud meist väljagi.

Õnnestus isegi üks haigutus pildile püüda.

Samal ajal kui mina bensiini otsisin, ootas Jaanika autoga sellises kohas. Rannikul oli eriti muljetavaldav kontrast musta vulkaanilise liiva ja türkiissinise vee vahel.

Uus-Meremaa on tuntud kui mitmete maailmakuulsate filmide võttepaik, kuulsaim neist kindlasti "Sõrmuste Isanda" triloogia. Ise me küll suured "Sõrmuste isanda" fännid ei ole, aga käisime siiski korraks filmi radadel kohas, kus filmis asus haldjakindlus Rivendell. Metsad, kus siiani jalutanud oleme, tunduvad maagilised niigi, isegi ilma filmiefektideta.

Siinsetes metsades domineerivad sõnajalad. 

Värav "Sõrmuste Isanda" filmist.

Jaanikale meeldis rippsild, mis õõtsus korralikult, kuid tundus ikkagi väga ohutu.

Sõnajalgu oli mitut sorti, üks huvitavam kui teine.

Uus-Meremaa sümbol hõbesõnajalg on oma nime saanud hõbedase alumise külje poolest.

Sõnajalad katavad metsa nagu loor.

Täna külastasime Uus-Meremaa pealinna Wellingtoni. Vihma sadas ja aega polnud palju, kuna ruttasime praamile, et sõita Lõunasaarele, kus me valdava osa alles jäänud ajast veedame. Nii palju kui me Wellingtoni nägime, tundus täitsa kena linn. Aga noorele linnale kohaselt ei olnud seal mingit vau-efekti tekitavat arhitektuuri. Täna oli udune ja vihmane, loodetavasti saame Lõunasaarelt tagasi tulles vea parandada ja blogisse lisada ka ühe Wellingtoni pildi. Praegu aga peate leppima pildiga meist endist. Blogipostituse tegemiseks leidsime aega tänu sellele, et sõidame praamiga Lõunasaarele ja sõit kestab 3 tundi. 

*Maoori keeles: Teretulemast Uus-Meremaale!

Mäest üles ja alla viib vallatu tee

Ootamatused käivad Austraalias elamise juurde, eriti kui oled rändur ja teenid elatist juhutöödega. Igaks juhuks mainin ära, et me ei pea end siin pagulasteks (kuigi võiks mööndustega öelda, et võib-olla oleme natuke majanduspagulased) ega ka õnneküttideks, sest õnne ei leia nagunii otsides, veel vähem küttides. Oleks ju ebaloogiline leida õnne nõnda eesmärgile pühendatud tegevuse läbi. Õnn tuleb võib-olla  (väljendan siin kohal just ebakindlust, sest eales ei saa kindel olla, millal üks või teine seisukoht ümber lükatud saab) siis kui olla õnnelik olemiseks valmis.

Jätsime koer Milli ja Travisega hüvasti ja sõitsime mägedesse Main Range'i rahvusparki. Õhtul hakkas vihma sadama ja pugesime oma autosse varju ja nõnda meie esimene matkaõhtu mööduski aknast vihmasadu nentides.

Varahommikuks oli taevas selginenud ja asusime avastusretkele. Kuna tegu on väga suurel alal paikneva rahvuspargiga ning enamus sellest on väga raskesti läbitav ja juurdepääsmatu ala, siis  kulus tükk aega nuputamise peale, kust otsast läheneda sellele kaunile kohale. Üsna maantee äärest algasid mõned matkarajad, mis ei meeldinud mulle müra tõttu. Samuti hakkasin jonnima, et selle matkaraja äärde ei jää kõrged taevani ulatuvad kivisambad, mida ma nii kangesti näha tahtsin.

Kivisammaste asemel nägime põnevaid raipelõhnalisi seeni. Seenemaailm on meeletult kirev ja internetis tuhlates ei leidnud ma selle liigi nime. Ehk mõni seenehuviline teab?

Õnneks ei olnud mu jonnimine päris ilma asjata, sest saime kõne tööandjalt, kes meile veel nädalaks lisatööd pakkus. Kui oleksime juba matkarajal kaugemale liikunud, siis poleks meid sealt leviaugust enam tööle saanud meelitada. Õnnis teadmatus annab rahu, see eest telefonioperaatorid hoolitsevad selle eest, et kõik tagantjärgi oma vastamata kõnesid näeksid. Juba paar tundi hilinemist võib asjaolusid muuta, sest tööpakkumisi tehakse siin sageli nõnda, et töö algab juba samal päeval ja nii me asusimegi tagasi Goondiwindi poole. Algul me küll mõtlesime, kas tasub nädalaks tagasi tööle minna, kuid kuna nädalaga teenib Austraalias sama palju nagu Eestis kuu ajaga (arvestades hetke olukorda ja meie erialasid), siis langetasime otsuse töötamise kasuks. Olulisemgi sellest on muidugi fakt, et viljavastuvõtus töötamine meile tegelikult meeldis.

Tööpäev algas alles õhtul ja meil oli pisut aega matkata ja järve ääres piknikut pidada. Majutuskohaga ei olnud meil ka muret, sest Travis ütles, et oleme iga kell tagasi oodatud, kuid ilmselt ei osanud ta oodata meid kohe paari päeva pärast. Väljaütlemistes tuleb olla ettevaatlik, sest äkki mõni võtabki sõnasabast kinni.

Mäeorgude kohal hõljus udu, teedel uitasid lehmad ja mõnes kohas ei saanud aru, kus lõppes tee ja kust algas oja.

Mägede vahel peidus on kaunis Moogerahi järv.

Tagasi Goondiwindisse sõites valdas meid kummaline tunne, et päev oli juba päris pikaks veninud. Öövahetuse viimastel tundidel hakkas see tunne endast tuntavalt märku andma. Nimelt olime ülemuse jutust aru saanud, et töötame ainult südaööni. Hommikuks olime zombid ja palavas, enam kui 30 kraadises toas päeval magades und täis ei saanud. Enne öörütmiga harjumist sai töö otsa ja ega me polekski kauem saanud töötada, sest nädalavahetuseks olid meil juba plaanid tehtud.

Öötöö üheks võluks on ööliblikate lõputu lendlemine. Martini käe peal on Cosmodes elegans.

Martin ütles, et tema jaoks on Austraalia reis nüüd korda läinud. Känguru kukrusse on käsi pistetud, koaalaga kallistatud, Suures Vallrahus sukeldatud ja AC/DC kontserdil käidud. Siin kohal tahaks Harryt tänada, kes lubas oma aadressile kontsertipiletid saata, sest netist ei saanud me e-pileteid osta (jälle mõned Austraalia iseärasused, millega tuleb e-riigi kodanikel harjuda).

Kontsert toimus Brisbanes ja saime vanameistreid kaeda, kes nõnda paljusid on hullutanud. Võib-olla mõnele tundub vanameeste kompromissitu möllamine naljakana, siis kohapeal seda kõike nähes kadusid küll igasugused kahtlused, kas nõnda väärikas eas tüübid suudavad ikka rahvale veel korralikku elamust pakkuda. Kuigi ma pole ise suur AC/DC fänn, siis mulle kontsert väga meeldis ja rock'n'roll sai minust ka võitu. Martinist ei tasu siin kohal rääkidagi, talle kontsert väga meeldis ja koju tulleski kummitasid teda mõned kontsertil kuuldud lood.

Pensionieas vanameistrid trotsisid vanust ja rokkisid laval nagu noorukid, eriti soolokitarrist Angus Young (suurel ekraanil vasakul).

Pärast nädalavahetuse veetmist Brisbanes sõitsime Byron Bay lähistele Julian Rock'i sukelduma. Seekord käisime ära 15 m sügavusel ja mul oli kõrva rõhu ühtlustamisega parajalt tegemist. Õnneks lahenesid bioloogilised probleemid peatselt ja sain nautida veealust maailma ilma segava kõrvavaluta. Byroni laht oli täiesti erinev Suurest Vallrahust. Põhi oli kaetud Austraalia habehaidega (Orectolobus maculatus), nad lihtsalt lamasid liikumatult ja ootasid vist saaki. Nägime ka merikilpkonni, suuri riffahvenaid ja veel palju teisi kalasid. Kividel lamasid kummalised oranžid moodustised ja lähemalt vaadates selgus, et need on hoopis merikuradid. Kõige rohkem köitsid mu tähelepanu põhjas kasvavad tumesinised vetikad, mille peal oleks justkui hõbedased tikandid. Kuna enamikke huvitavad pigem suured ujuvad elukad, siis ei leia väikeste staatilisemate eluvormide kohta piisavalt infot, niiet kahjuks ei tea ma senini, mis makrovetikatega tegu oli.

Martin arvas, et minuga sukeldumine on üsna keeruline tegevus, sest ma jään pidevalt midagi vahtima ja unustan oma hapnikuballooni kontrollida. Pärast sukeldumist läksime veel snorkeldama ja koos kilpkonnadega ujuma. Kilpkonnadel tundus olevat meist täiesti ükskõik ja nad tegid oma toimetusi lausa nõnda, et ujusid mulle vahepeal lausa külje alla. Nägime esimest korda moreeni ujumas, tavaliselt passivad nad avatud suuga mõnes praos.

Teel Byron Baysse ei saanud ka ilma AC/DC'ta.

Byron Bay rand.

Mõtlesime ka ühte suurde koopasse sukelduma minna, kuid kuna enne seda oleks vaja rohkem kogemusi, siis lükkame selle kuhugi tulevikku. Edasistel päevadel jäime vee peale, kuid siiski ookeani äärde. Telkisime Ballina linna lähedal ühes üsna inimtühjas kohas, kus saime osa loomade elu episoodidest. Elasime kaasa putukate, lindude ja isegi ühe mao tegemistele.

Martin sobitab Austraalia harakaga sõprust ja kuigi me ei poolda looduses lindude söötmist, siis enese turvalisuse huvides pidime seda tegema. Nimelt on need harakad väga agressiivsed, kui neil on pesitsusaeg ning nad võivad inimesi rünnata, kui juhtud olema nende pesa läheduses. Meie telkimisplats paraku seda oligi, Õnneks tekitasime harakates usaldust ja hilisemalt ei tekkinud meil nendega üksteise mõistmisel probleeme. Harakad peavad lugu tasakaalustatud toitumisest, sest kohe pärast saiatüki võmist püüdis lind kinni suure konna.

Linnud elavad meie piknikule kaasa. Hiljem hoiatasid linnud suure kisaga meid mao eest. Kartsime, et tegu on väga mürgise taipaniga, kuid lähemal jälgimisel tundus, et see oli ohutu puumadu. Samas üllatas meid mao üsna agressiivne olek, meie olemasolu ei ajanud teda kohe minema, vaid ta jäi meid üsna erksas olekus jälgima. See oli ühtlasi Austraalias meie esimene kokkupuude maoga.

Juba eelnevalt kirjutasin õndsa teadmatuse sees elamise rahust. Käisime iga päev laintes hullamas ja ei muretsenud eriti millegi pärast. Hiljem saime teada, et siin samas lähedal nähti kolme mõrtsukhaid ja mõned päevad tagasi ründas hai ühte surfarit. Hairünnakute poolest on antud koht päris märkimisväärne. Võib-olla sellepärast ongi siin nii inimtühjad rannad. Suplemas käies kohtas Martin ühte suurt kala, kes tema arust meenutas raid. Laintes vilksamisi kedagi nähes ei jõua arugi saada, kellega täpselt kohtuti ja vahel ongi hea, kui ei tea.

Martin nakatus lebola viirusesse.

Meripõis Physalia utriculus.

Liivarannad on tegelikult päris igavad, sest õige elu käib ikka loodete vahelisel kivisel rannaalal. Käisin ka eulitoraali uudistamas ja leidsin sealt igasuguseid põnevaid vetikaid, meripurasid, limuseid, usse, krabisid jne. Kõige kaunimad olid kõik isemoodi mustritega meritähed.

Äkki oskab mõni geoloog seletada, kuidas sellised mustrid ookeani põhja tekivad?

Hommikune võimlus ja suplus päikesetõusu ajal. 

Edasi rändasime taas Brisbane poole, kuid enne seda põikasime Lamingtoni rahvusparki, kuhu me olime juba ammu tahtnud minna. Pildid räägivad enda eest ja sealne rahu, rohelus ja looduse ürgsus tuletas meelde, millises maapealses paradiisis me elame. Vahel tuleb lihtsalt mugavustsoonist lahkuda, jätta maanteed endast kaugele ja minna sügavamale. Süvenemine viib iluni, aga süvenemine vajab aega. Vahel tahaks aja peatada.

Papagoi näitas, kus käimla on. Vastutasuks tahtsid nad süüa. Papagoid on väga nahaalsed, võib-olla on nad oma ilusast välimusest teadlikud.

Lamingtoni rahvuspargis oli puuvõrades kõndimise rada ja väikese akrofoobia kiuste ronisime ka päris puulatva, mis oli 30 m kõrgusel. 

Põnevaim elu toimub puuvõrades, kus kasvavad epifüüdid, pesitsetsevad linnud ja varjavad end püütonid.

Vaatame puuladvast mägede poole.

Palmi punupatsid.

Teekond koseni.

Endeemiline Lamingtoni vähk Euastacus sulcatus.

Imekaunis vaikne kohake, kus võib rahulikult ujuda nõnda, et ujukad kuivaks jäävad.

Loodusest tagasi Queenslandi pealinna tõi meid tagasi kaua oodatud Tame Impala kontsert. Vahva kokkusattumusena läksid ka meie võõrustajad Maarten ja Susan Tame Impalat kuulama, niiet saime nendega ühineda.

Kogu botaanika aia org oli rahvast täis ja vaatamata hirmsale tunglemisele, mõnele liiga purjus tüütule kodanikule oli kontsert vägev. Kahtlemata on Tame Impala väga hea live bänd ja kontsertiga keeratakse lugudele veel paar vinti peale. Minu jaoks jäi kontsert lühikeseks, võib-olla ka selle tõttu, et see oli nii eufooriline ja kahjuks kõik eufooriline möödub ruttu ja jätab kärsituna täpselt samasse punkti, kus sa enne olid või isegi pisut kehvemasse positsiooni. Ilmselt on see tuttav tunne kõigile, kes heal peol või kontsertil käinud.

Kui AC/DC on kuulsaim Austraalia bänd, siis Tame Impala võib olla mantlipärija, kes selle tiitli üle võiks võtta.

Küllastumata rahvamass läks järelpidu või koduteed otsides suure rongina läbi pargi, kus tänavamuusikud olid juba tükk aega enda pisikest kuulsusemomenti oodanud. Ideaalne ajastus ja koht, sest nii mõnigi ei tahtnud veel vaikusega leppida. Vahet ei ole mis, aga peaasi, et midagigi. Pärast kontserti tahtsime calvadost juua (siin kohal tervitan Annat), aga paljusid häid asju, millega Euroopas harjunud oleme, siin kahjuks pole.

Samuti pole Austraalias minule teadaolevalt ühtegi Eesti Apostlik Õigeusu Kirikut ja nõnda pidin jälle sisse põikama teiste õigeusklikke pühakotta. Kuna varemalt oleme teenistusel vaid kreeklaste juures käinud ja seal oleme alati sooja vastuvõtu osaliseks saanud, ei osanud me arvata, et see ei pruugi olla sama teiste rahvuste õigeusu kirikutes. See teema on pikk ja keeruline ja nõuaks eraldi postitust ja võin vaid öelda, et armulauda ma sealt ei saanud ja kahjuks jäi natuke kurb tunne hinge. Tekkisid kurvad seosed praegu maailmas võimust võtvate tendentsidega.

Loodame, et olete mõtteis ja palves meiega. Mõtleme ise ka ikka päris palju lähedastele ja kodule, püüame teie eludega kursis olla nii hästi või halvasti kui meil see välja tuleb.

Lendame juba homme Uus-Meremaale ja oleme selleks puhuks juba soojemad riided kotti pakkinud. Soovin igaks juhuks juba ette ilusat pühade eelset aega!

Austraalia on juba jõuluehteis, ilmselt Eesti ka.

PS: pealkiri on pandud mõeldes Jürile ja Laurile, kes kunagi seda vahvat laulu mudilastena laulsid ja Annale, kes seda oma kirjutises meelde tuletas.