Meelelahutus, suvine talv ja troopika Gold Coastil

Gold Coast on Queenslandi osariigi suuruselt teine linn (ligi 600 000 elanikku), siit 70 km kaugusel asuva Brisbane'i järel (Brisbane'is elab 2,3 miljonit inimest). Tegelikult sulavad need linnad praktiliselt kokku üheks massiivseks linnastuks. Meie elupaik oli aga Gold Coasti kesklinnast umbes poole tunnise autosõidu kaugusel. Ühistransport on siin kallis ja kütus odav, seega oligi just auto kõige soodsam liiklusvahend.

Sõitsime monorailiga kasiinosaarele. Raha me seal maha ei mänginud, käisime vaid lõunatamas.

Monoraili rööbas.  

Vaade Gold Coasti kõrgeimast pilvelõhkujast.

Enne Gold Coastile jõudmist unistasime Jaanikaga valgetest randadest, surfamisest ja niisama lainetes hullamisest. Kohale jõudes ootas meid ees aga Eesti suvi - suusatada ei saa, aga randa ka ei kipu. Mõtlesime, et äkki me ei jõudnud Gold Coastile vaid hoopis Cold Coastile. Aga tegelikult tuleks arvesse võtta ka seda, et siin on hetkel talv ja talvel 20 kraadi päeval pole ju sugugi külm. Lihtsalt ujuma sellise ilmaga ei läheks.

Leidsime endale elukoha, kus muuhulgas pidime kantseldama väikseid karvatuuste.

Kunsti ei maksa Gold Coastile otsima tulla.

Vaatamata jahedale talvetuulele lendas ringi kauneid liblikaid.

Nii me siis keskendusimegi rannavälistele tegevustele, lootuses, et ehk tuleb ka soojemaid päevi. Gold Coasti kesklinnas asub Surfers Paradise nimeline linnaosa, mis, nagu nimestki aimata võib, on tõeline surfarite paradiis. Siinkandis on lainelauatamine tõeline rahvussport, võiks isegi öelda elustiil ja väidetavalt asuvad siin ka ühed maailma parimad surfirannad, kus peetakse igal aastal suuri võistlusi. Kuid peale selle on Surfers Paradise üle Austraalia tuntud ka kui peopealinn. Juba esimesel õhtul linnas jalutades saime aimu, mis sorti meelelahutusega on tegu. Napimast napimate kleitidega ja füüsikaseadusi trotsivate kontsakingadega neidised jalutasid parvedena ringi, musklis torsodega ilusmehed üritasid labaselt nende tähelepanu köita. Palju oli ka meiesuguseid backpackereid, kes ka samamoodi melust osa üritasid saada.

Surfers Paradise ööelu ei rauge isegi argipäevadel.

Tundsime, et pakutav meelelahutus pole päris meie jaoks. Ilmselt tuleks enne väga palju alkoholi kõrist alla kummutada, et kõik need ööklubid ja peod normaalsed tunduksid. Jalutasime niisama sotsioloogi kombel tänavatel ringi ja tegime tähelepanekuid elust enesest. Ööelu Surfers Paradises võibolla muudest suurlinnadest väga ei erinegi, oli vaid rohkem palme ja muid troopikataimi ja vilkuvaid tulesid. Meenutas veidi Miamit, kuigi ma pole seal käinud. Tegelikult on siin Gold Coastil Miami nimeline linnaosa täiesti olemas. Lõpuks ei jäänudki muud üle kui vanainimeste kombel enne südaööd koju magama minna.

Surfers Paradise öötuledes.

Mereäärsel kunsti-ja käsitöölaadal sai näha nii kunsti, katsuda krokodille ja muid elukaid kui ka lasta endale tulevikku ennustada.

Printsessi tool.

Järgnevatel päevadel võtsime ette meelelahutuse, mis meile paremini sobis. Mina polnud varem üheski suures lõbustuspargis käinud (kui Tivoli tuur välja arvata) ja kuna siin Gold Coastil asuvad Austraalia (ja vist isegi kogu lõunapoolkera) suurimad lõbustuspargid, siis seadsimegi sammud sinna. Veepark oli väga tore, palju põnevam kui Aura veekeskus ja midagi nii ohtlikku seal ka ei olnud nagu kuuldavasti Eestis vastavatud Viimsi veekeskuses. Kõik oli kontrolli all, aga samas hirmsaid atraktsioone ikka jagus.

Aga võrreldes lõbustuspargiga, kuhu me järgmisel päeval läksime, oli see veekeskus käkitegu. Kohe esimese asjana läksime torni, kus sai nautida 119 meetri kõrguselt "alla kukkumist" (inglise keeles drop tower). Vaade nii kõrgelt oli kaunis, lausa hingemattev. Veel hingematvam oli aga sealt kõrgustest alla kukkumine, mis käis nii kähku, et ei jõudnud karjumagi hakata, enne kui juba kõik läbi oli. Koheselt sain aru, et sellele atraktsioonile enam ma ei lähe.

Drop Tower, kust avanes enne hirmsat kukkumist kaunis vaade mägedele.

Harjutasime hai hammaste vahele sattumist.

Järgnevalt läksime ameerika mägedele, kus peamised sõitjad olid minust umbes poole lühemad ja võibolla kolm korda nooremad lapsed. Mõtlesin, et see peaks minusugusele jänesele paras atraktsioon olema, aga lühikese sõidu lõpetasin ikkagi väikse peapöörituse ja iiveldusega. Ühtlasi meenus mulle, et lõbustuspargid pole ikka üldse minu teema. Aga Jaanika mahitusel hakkasime järjest atraktsioone läbi proovima ja kuidagi suutsin ma veel mõne jubedama okseratta sõidu elusalt läbida. Esimese päeva lõbustuspargis lõpetasin puhaste pükstega.

Rõõmsad näod okserattal hetk enne märjaks saamist.

Teisel lõbustuspargi päeval võtsin aga südame rindu ja me proovisime järjest kõik karmimad ameerika mäed ja atraktsioonid ära. "Ameerika mäed" on tegelikult veidi konarlik ja isegi väär mõiste, sest tegelikult leiutati seesugune atraktsioon Tsaari-Venemaal. Mõnda sõitu hakkasin ma suisa nautima, eriti üht atraktsiooni, kus meid tulistatakse tagurpidi sõitval vagunil tunnelist välja kiirusega 160 km/h, seejärel keeras rada üles saja meetri kõrgusele ja pärast paarisekundilist kaaluta olekut kihutasime tuldud teed tagasi.

Saabastega kass meenutas mulle kodust kassi Elvist ja ei saanud mitte jätta teda kallistamata.

Mõned sõidud olid nii rahulikud, et sai "enekaid" teha.

Pärast adrenaliinilaksu sai samas lõbustuspargis puhata Bengali tiigrite showd vaadates. Tiigrid olid treenitud käsu peale posti otsa ronima ja platvormilt hüppama. Meile tegid kõige rohkem rõõmu oma territooriumi patrullivad tiigrid, kes iga natukese aja tagant võimsa sirtsuga puid märgistasid. Peale suurte tiigrite sai näha vähem kui kahe nädala vanust tiigripoega. Ei pea mainimagi kui armas ta oli.

Leia pildilt päris tiigrikutsikas.

Tiigrid oma saaki noolimas.

Pärast kogu seda tralli tahtsime väheke linnamelust puhata ja sõitsime Gold Coastist paarikümne kilomeetri kaugusele Springbrooki rahvusparki, kus käisime matkamas ja nägime kõigest mõne meetri kaugusel 1,5 meetri pikkust varaani. Loom ei teinud inimestest eriti väljagi, kõndis rahulikult meie ees jalutusrajal ja ajas omi asju.

Varaani jälgedes. 

Mets kui kunstiteos.

Kuival aastaajal on kosed üsna mannetud.

Enamik Austraalia taimedest ei lõhna, aga tuli uuesti proovida.

Magnooliad.

Roosipuu.

Pimeduses saabudes läksime Natural Archi loodusparki, kus asus kaunis koobas ja kosk. Koobas on aga eelkõige tuntud helendavate sääsevastsete poolest, keda seal pimedas märgata võib. Need olid umbes nagu jaaniussid, aga palju väiksemad, ent neid oli palju. Koopalagi oli nagu tähistaevas. Just seda tähistaeva efekti kasutavadki need helendavad putukad ära, et koopasse teisi putukaid meelitada, keda nad siis lõksu püüavad ja ära söövad. Üsna sagedased asukad on siinsetes metsades võsakalkunid (ingliskeeles bush turkey), kes metsaaluses süüa otsivad. Kuuldavasti võivad nad inimeste aedades palju pahandust teha ja pesa ehitamishoos lühikese ajaga kogu aia üles kaevata.

Maagiline koht, mida kutsutakse looduslikuks sillaks ja kus pimedas võis helendavate ussikeste tekitatud "tähistaevast" nautida.

Kurikuulus võsakalkun.

Helendavad sääsevastsed tekitasid koopale tähistaeva.

Järgnevatel päevadel käisime veel meie elukoha lähistel Burleigh Headsi rahvuspargis. Kuigi tegu oli väikese vihmametsaalaga künka otsas oli see väga kaunis koht. Metsaalune kihas võsakalkunitest, kividel kohtas suuri sisalikke, kes nagu meiegi kaunist vaadet merele imetlesid. 

Sisalik (ladina keeles Pogona barbata)

Burleigh Headsi rahvuspark.

Testin liaanide tugevust ja kasutan seda loodusliku kiigena.

Nädalavahetusel uitasime ringi ka Tamborine rahvuspargis, kus avanevad kaunid vaated merele ja Gold Coastile. Käisime seal niisama matkamas ja jalutamas. Siinne loodus on juba täitsa troopiline ja isegi praegu, talvel, õitsevad siin paljud lilled. Palmid, banaanid ja liaanid on looduses siin täiesti tavalised ja latvades säutsuvad erksavärvilised papagoid. Metsa all nägime palju väikseid vallabisid ja kuuldavasti pidavat siinset muld uuristama ka hiiglaslikud, enam kui meetri pikkused vihmaussid (õnneks küll neid ei näinud).

Vihmamets Tamborine'i lähistel.

Jaanika tunneb rõõmu metsaelust.

Tüütud papagoid, kes toitu varastasid ja mu pükste peale sittusid.

Pärast mõnda päeva looduses käisime jälle Gold Coasti kesklinnas, seekord Broadbeachi linnaosas, mis on küll Surfers Paradise kõrval, aga näeb välja nagu selle vanem ja väärikam vend. Broadbeachis olid maitsekad hotellid ja kohvikud ja kena rannapromenaad. Ühel nädalavahetusel leidis seal aset populaarne jazzifestival mida me ka kuulamas käisime. Veel samal päeval sattusime linnas atraktsioonile, mis pani meie reaalsusetaju proovile. See oli interaktiivne labürint, mis koosnes 23st erinevast toast, kus igas olid erinevad heli- ja valgusefektid, peeglid ja salakäigud.

Nagu eespool mainitud, olid ilmad suhteliselt jahedad, vähemalt merre ujuma mineku jaoks. Lõpuks valisime ikkagi ühe päeva välja ja läksime surfikursustele. Jaanika sai esimese pooleteisttunnise kursuse lõpuks surfilaual püsti ka, mina ei saanud. Sellele vaatamata oli mõnus lauaga laintes liuelda ja surfamine on asi mida me siin Austraalias kindlasti veel teeme.

Peale kõikide seikluste jõudsime ka pea igapäevaselt trennis käia. Kohe meie elupaiga kõrval asus Crossfiti trenn ja kuna olin sellest ainult head kuulnud, mõtlesin ära proovida. Mul õnnestus isegi Jaanika kaasa vedada. Trenn koosnes valdavalt erinevate raskuste ja keharaskusega harjutustest, enne harjutuse sooritamist õpetati selgeks õige tehnika. Naha võttis see trenn märjaks hästi ja lihased jäid esimeste päevade järel üsna valusaks ka.

Kaks ja pool nädalat Gold Coastil möödusid linnutiivul. Raha raiskamise võimalusi on siin palju, kuid meie suutsime siin viisakat joont hoida. Metsikust ja pidusest Gold Coastist siirdume 80 kilomeetrit Põhja poole Brisbane'i, kus veedame nüüd ka mõned päevad.