Elu nagu postkaart

Saime päeva pealt teada, et töö puuvillatehases on selleks korraks läbi. Kuigi olime juba mitu nädalat uurinud, et millal võiks olla meie eeldatav viimane tööpäev, et hakata juba varakult selle järgi oma plaane sättima, ei saanud me konkreetseid vastuseid.

Viimane tööpäev oli väga veider. Puuvill sai otsa ja paar tundi käis tulutu askeldamine ning kaks tundi enne meie tavalist tööpäeva lõppu ütles ülemus äkitselt, et võite kõik koju minna, töö on läbi. Küsisime, et kas see on viimane tööpäev ja kas hooajatöölisi on veel vaja. Saime lakoonilise vastuse "ei" ja oligi kõik. Ei mingeid üleliigseid viisakusžeste, ei "tänan" ega "head aega". Viimane päev kinnitas, et töötajatesse suhtutakse selles tehases nii nagu meile algusest peale tundus ja mis meid juba pikalt häiris. Samas olime ka rõõmsad, et saime Hillstonist lahkuda ja soojemasse kohta reisida.

Sõitsime esimesel päeval ruttu sisemaalt ookeani äärde, kus ööd on soojemad ja loodus lopsakam. Reisisime läbi Austraalia vanuselt teise linna Newcastle'i ja jäime Stocktoni liivadüünide juurde ööseks. Jooksime hommikul ookeani äärde üle mitmekümne meetriste liivaluidete, kus ei olnud ühtki hingelist. Martin käis suuri laineid ja jahedust trotsides ookeanis ujumas, ma nautisin hommikust kuldset valgust liival.

Hakkasime oma auto juurde minema, kui meist sõitis mööda vanapaar, kes oma džiibiga liivadüünide vahelisel teel lustis ning meid peale võttis. Auto tagaluuk oli lahti ja saime natuke närvikõdi.

Saime teada, et tegu on suurima liivaluidete alaga kogu lõunapoolkeral. Austraalial on kerge igausuguseid tiitleid lõunapoolkeral saada ja nendega rõõmsalt uhkustada. Meie olime rahul. Vaade oli kaunis ja võis ette kujutada, et oled sattunud kõrbesse ja pead pikalt veepuuduses ekslema, miraaže nägema ja võib-olla kohtud ka mõne kaamliga (metsikuid kaamleid on asustatud ainult Austraalia sisemaale). Meie aga tegime seal korealaste kombel liivalauatamist, mis oli umbes sama nagu kelgutamine, kuid palju aeglasem. Vahva oli see sellegi poolest, sest algul tundusid liivadüünid meeletult suured ja alla sõites tekkis korraks kõhe tunne, kuid tegelikult on see ohutu ja lõbus meelelahutus.

Liivaluiteid uhuvas rannikuvees käib vilgas elutegevus, seal pidavat tavaline olema haide nägemine, samuti on tähelepanuväärne, kuid palju erinevaid liike meretigusid siinsetest vetest leitud on. Kindlasti tahaks neid näha, kuid teeme seda siis, kui talv läbi ja vesi soojem.

Kuna siinsetes vetes on palju haisid, siis asub siin ka haide ja raide keskus, kus saab nende elukatega lähemalt tutvuda ja inimesi harida. Austraalias käib üks pidev hirmutamine, kuidas haid inimesi ründavad, kuigi tegelikke ohvreid on aastas vaid paar tükki ja needki surfarid, kes tõesti vees kaua aega veedavad ja rannikult väga kaugele lähevad. Tegelik tõenäosus hai hammaste vahele sattuda on üliväike ja tõenäosus niiviisi surma saada on veelgi kõvasti väiksem. Filmil "Lõuad" on reaalsusega üsna vähe pistmist, sest kui keegi hairünnaku tagajärjel saabki surma, siis pigem verekaotuse kui reaalse ära söömise tõttu. Hai lihtsalt ei taha süüa nõnda kondist ja halvasti maitsevat tegelast. Loodan, et ma oma sõnu sööma ei pea. Tegelikult on need loomad oma pika arenguloo käigus päris intelligentseteks loomadeks arenenud ja seda sai ka antud keskuses näha.

Haid sitsivad nagu koerad.

Astelrai, kes vaatamata oma malbele iseloomule kaalub siiski üle 300 kg. 

Haid teavad, et kui olla sõbralik, siis saab ka mõnusa suutäie.

Edasi viis meie tee läbi küngaste, kauniste mererandade, vihmametsade ja idülliliste linnakeste. Siin on sadade kilomeetrite kaupa kauneid randu, kust loodusromantik võib seda ilu täiesti üksinduses nautida. Ühel pool helesinine ookean, kuldsed liivad, teisel pool värviküllane vihmamets. Kõik kohad kihavad elust.

Päikeseloojang pelikanide ja külmetava suplejaga.  

Diamond head.

Kuna suurema osa aastast võib siinsel rannikul vaalade rände tunnistajaks olla, siis tahtsime isegi sellest osa saada. Läksime teiste turistide kombel vaalavaatlusretkele.

Retk algas Port Macquriest, kus tegeletakse päris palju kalapüügiga. Pildil noolivad pelikanid kalapuhastamise jääke.

Nägime paarikümne meetri kauguselt küürvaala koos paarinädalase vasikaga. 

Ranniku ääres näeb ujumas ka delfiine.

Mõnusaimad kohad on estuaarid, kuhu tulevad nii delfinid sööma kui ka kalamehed kalastama. 

Päikeseloojang delfiinidega.

Meie retk viis läbi Bellingeni, kuhu läksime otsima helendavaid seeni, kuid leidsime eest idüllilise väikelinna, kus õilmitses esoteerika, kunst ja lihtsalt mõnusa kulgemise õhustik. Tunda oli väga sõbraliku kogukonna olemasolu, elamist harmoonias iseenda ja loodusega. Ööbisime linnast veidi eemal vihmametsas ja hommikul seiklesime natuke ümbruskonnas ringi.

Bellingeni peatänaval.

Autosõit, rannad, vihmametsad, külmad ööd, päiksepaistelised soojad päevad ja jõudmine järgmistesse tõotatud kohtadesse. Tunne, et tahaks edasi liikuda ja samas ka kauemaks jääda. 

Kahekesi pildile jäämise rõõmud ja...

Müstilised pinnavormid.

Kaunite randade, vihmametsade ja mägede vahel on endale mõnusad kohad leidnud ka hipid ja muud tegelased, kes ei taha elada nii nagu just kui peaks elama. Üks põhilisi vastuliikumise põhikeskusi on Nimbin, kus toimub iga-aastane kanepifestival. Lisaks kanepi propageerimisele osutatakse tähelepanu keskkonnakaitsele ja valitseb üleüldine protesti meeleolu kapitalismi vastu. Sattusime Nimbinis hipide luuleõhtule, kuulasime nende elupajatusi, nägime nende natuke väsinud äraolemist.

Nimbini tänavad.

Hipide tseremoonia.

Nimbini läbivaks ideeks on kanep ja kõik, mis selle juurde käib.

Kuna praegu elame mõnda aega Gold Coastil, kus blogi pidamiseks aega väga ei jää, siis täiendan kunagi hiljem seda postitust. Loodan, et saite väikese ülevaate meie retkest.