Ulmefilm müras

Oleme endiselt puuvillatehase töölised ja kolmest kuust kaks on juba selja taga. Kuukulgurid kannavad endiselt Martini ette vorstikujuliste kuude pakse viile ja minu pihta sülgavad tolmu hirmuäratavad  masinad. Ilma naljata, neil masinatel on silmad ja suu, mis vahel avaneb. Masinad teevad õõvastavat häält just kui tahaksid väljendada oma pahameelt selle üle, et üritan nende tekitatud kaost vähendada. Mina sellest ei hooli ja olen nagu haldjas oma vasest võlukepiga, kust tuleb välja suruõhk, mis aitab masinaid taltsutada. Siin ma siis olen ja ajan tolmukübemeid taga, aga eks meist paljudki tegelevad iga päev tolmuga võitlemise või selle taga ajamisega, omamata suuremat eesmärki ja mõtet.

Tolmu lendab igas kaares

vahel pudeneb see helvesteks, vahel tekkivad tolmutordid

varjulistest nurkadest otsivad varjupaika tolmuhordid

Pargis jalutades nägin masinate väikest vend

Müra mõjutab mõtlemist ja psüühikat ja vahel tundub, et nii mõnigi meie töökaaslane on rohkem masina kui inimese moodi. Kolmekorruseliste masinatega mürarikas tolmune ruum, inimestel tolmumaskid peas, mis varjavad naeratust või enamasti lihtsalt ükskõikselt kriipsus suud. Tekkib äratundmise moment. Ma olen ju sellist asja ulmefilmis ja õudusunenäoski näinud. Et seda ulmefilmi stsenaariumit paremini taluda neelatakse antidepressante või pannakse õhtul pubis kärsad likku. Hillstonis on selleks tarbeks kolm pubi, kus saab oma stressile ajutist leevendust.

Õlle joomise asemel vaatame muid vedelikke

Teine reaalsuses läbi veepinna peegelduse

Rippsild

Mul ja Martinil on aga oma saladus. Meid saadavad ja annavad elurõõmu töö ajal paljud toredad hääled. Ei, need pole hääled peas, vaid salaja kõrvas olevad kõrvaklapid, mille kaudu saame ühendust Fred Jüssi, Jaan Kaplinski, Valdur Mikita ja paljude teistega. Ühes ööülikooli loengus rääkis isegi Metropoliit Stefanus. Praeguseks juba siit ilmast lahkunud Gunnar Aarma soovitas Ööülikoolis oma armsamat rohkem kallistada ja võtsime kohe sõna sabast kinni ja nüüd käin Martinit regulaarselt vorstikujuliste kuude juures salaja kallistamas.

Tööl meenutan vahel preestri naist Renmarkist, kes koos teiste kreeklannadega liinitöölisena apelsine pakendas ja rääkis, kuidas nad rõõmsalt enda tööd lauluga saatsid. Hakkasin ka nende kombel helisema ja iga päev üritan uue laulukese selgeks saada. Terve päev on minu peaproov ja õhtul teen Martinile pisikese kontserdi. Martin peab leppima, et tema ees pole Ariel Pink oma vaimustava lavaetendusega, vaid mina, kes voodis lamades viisist mööda jorisen. Vastutasuks räägib Martin, mida ta ööülikoolist teada sai või annab mulle ülevaate oma kuulatavatest audioraamatusest ja saame siis koos sealsete teemade üle mõtiskleda.

Lisaks kallistamisele ja intellektuaalsetele tegevustele kehastun vahel Pätuks. See Pätu ei ela Tallinnas, vaid toimetab Austraalia puuvillatehases, kus ta vahel rämpsu puuvilla sekka viskab, masina ketaste vahele vaskkepikesi loobib, puuvilla kaalumise ajal kaalu peale lisaraskusi peale paneb, masinate juhtimispuldis valesid nuppe vajutab, valmis puuvillablokkidele roppusi joonistab, ülemuste arvutis piinlikke netilehekülgi avab ja veel palju muud. Seda muidugi õnneks vaid mõtetes.

Pätu vaatab vikerkaart.

Tegelen tööl vahel ka tõsisemate toimetustega. Saadan viimsele teekonnale kõik surnult leitud liblikad. Ega neil vist sellest suurt midagi pole, aga vähemalt saan ma neile veel viimset austustust avaldada.  Sellised toimetused viivad mõtted lapsepõlve, kus Annaga sageli loomade matuseid pidasime.

Martinil on tööl abiks väikesed sõbrad.

Meelt tuleb tööl palju lahutada, lausa nii palju, et vahel tunnen, et meel on täitsa kehast ära lahutatud. Aga ärge arvake, et me ei tööta, sest keha ju teeb meie eest kohustuslikud toimetused ära ja nii mööduvadki meie päevad.

See koht Austraalia sisemaal on ka Jumala poolt pea hüljatud. Enamik inimesi usub siin vaid töösse, mis lunastab läbi neljakohaliste arvude. Nende eest saab võib-olla tagasi osta suhted naise, laste ja endaga. Natuke ehk tagasi osta oma õnne ja tervist. Vahel hakkab kurb seda nähes, sest nii elavadki paljud inimesed. Meie ju lähme siit peagi ära, jäädes vaid meenutama neid elu õppetunde, kuid paljude jaoks ongi see reaalsus, kus ei taha olla, kuid kust ei saa ka minema.

Ülemustel on raske uskuda, et me seda reaalsust vapralt taluda suudame ja selleks puhuks tehti kõigile tööl narkotest. Paraku ei olnud meie seas kedagi, kes oleks testis põrunud, kui siis vaid ainult ülemus ise, kes tuli jälle tööle pohmelliga. Aga ülemus ju iseennast ei testi.

Vahel küsivad töökaaslased, et mida me oma vaba ajaga teeme. Vaatamata sellele, et me pubis joomas ei käi, peame neile vastama, et meil ei ole siin väikeses asulas kunagi igav. Kui me ei käi tunni aja kaugusel asuvas Viljandi suuruses linnas Griffithis sisseoste tegemas, ujumas ja kinos, siis ei tule meil tegevustest puudust ka siin Hillstonis. Pigem mööduvad kaks vaba päeva alati nii, et pooled tegevused jäävad järgmisi puhkehetki ootama.

Müütiline olevus pargis

Ainuke inimene, keda oleme pargis kohanud oli vaimupuudega, sest normaalsetel inimestel pole siin pargis hulkumiseks aega või kardavad nad hoopis seda krokodilli? 

Talvel kasvavad siin apelsinid

Sügisemärgid talvel

Olen täheldanud, et Austraalia ämblikud koovad üpris kaootilisi võrke.

Martin püüab saada ühendust intelligentsete olevustega, hiljem tõime selle palmioksa oma tuppa ja riputasime seinale. Senini pole me veel intelligentseid olevusi siit leidnud.

Martin joonistas vahva pildi

Mina joonistasin veealust maailma

Viimastel nädalatel on vihma sadanud ja ilusad lilled on mulla alt oma pea välja pistnud. Talv siin Austraalia sisemaal meenutab pigem Eesti kevadet.

Kakaduusid on talve saabudes vähemaks jäänud, kuid nad teevad endiselt väga hädist ja kurblikku häält.

Pidasime Martiniga kahekesi isegi jaanipäeva nagu kord ja kohus. Üle lõkke me küll ei hüpanud, kuid grillisime siseõues, jõime mõdu ja sõime kõrvale eestimaist kartulisalatit. Natuke tekkis vanainimese tunne, kes ei viitsi enam minna suure lõkke äärde süldibändi kuulama ja sõnajalaõit otsima.

Sõnajala õite asemel leidsime sellised kaunid õiged, nime jään hetkel võlgu. 

Lisaks hetkes kulgemisele unistame tulevikust ja meenutame minevikku. Siin olles mõtleme tihti Eesti peale. Igatseme lähedasi ja kodu. Unistame suvistest värvilistest aasadest, puhtatest ja karastavatest järvedest, värsketest männimetsadest, salapärastest kuusikutest, mustikatest, mis suu vallatult siniseks teevad. Igatseme taga kõike seda ehedust. Kui ma mõtlen Eesti peale, siis tulevad meelde värskus, rohelus ja kuigi Austraalias on väga kaunid rannad ja imelised vaatamisväärsused, siis suuremas osas seostub see maa mulle pigem kuivuse, trööstituse ning kultuuritusega. Siin on nii palju halvas mõttes mitte miskit. Võib-olla see on tegelikult miski, kuid minu meeles ei ole sellel tähendust. Kodu ei olegi midagi, millel on füüsiline kuju. See on lihtsalt nagu alatadvus, mis jääb alati sinuga, mingi taustsüsteem, lapsepõlves kuhugi väga sügavale sisemusse jäänud kirjeldamatud tundmused. Ja sa ei teagi, mis on võõras kohas valesti, kuid sa tead, et see pole päris kodu. Kodul on see kirjeldamatu miski.

Ja kuigi Eestis on väikesed palgad, ebameeldivad munaresti Taavid ja Jokk möllab igal pool, siis koju me tuleme kindlasti, sest kõigele sellele vastukaaluks on kodumaal ka palju kirjeldamatuid ja loendamatuid väärtusi. Kuid enne seda peame veel siin maailmajaos natuke seiklema.

Eesti keeles kutsutakse seda kaunist taime lambaharjapuuks, see on Austraalias väga tavaline liik. 

Ainsateks sõpradeks Jaanika ja puuvilla tupsud

Endalegi märkamatult oleme juba 2 kuud elanud masendavas väikelinnas nimega Hillston. Minu sünnipäeva tähistasime pärast järjekordset väsitavat tööpäeva tagasihoidlikult, jõime oma veinitehasest ostetud kallimat, võibolla seetõttu ka paremat punast veini ja Jaanika valmistas maitsvat tai toitu. Viis päeva sain Jaanikaga sama vana olla, siis tuli tema kord tähistada. Päris sünnipäevakoogi puudumisel tegin hommikul talle pannkooke. Järgmine päev oli vaba ja sõitsime Griffithisse, kus veetsime aega tavapärasel viisil - ujumas, kinos ja poodlemas. Seekord tähistasime oma sünnipäevi siis sedasi - olime üksteise ainsad külalised. Küll järgmisel aastal jõuab viga parandada ja sõprade keskis tähistada.

Sõpru meil siin ei ole, vähemalt tõelisi sõpru. Renmarki elu ja töö veinitehases oli igati mõnusam. Töö ise oli parem, aga ennekõike olid töökaaslased toredamad. Kõik ikka naeratasid ja tervitasid, küsisid kuidas läheb. Siin teevad kõik ainult kellast kellani morni näoga tööd. Kui veinitehases suhtus ülemus meisse igati sõbralikult ja alati viisakalt, siis siinne ülemus on täiesti ülbe. Vahel väldib ta minuga isegi silmsidet. Kui ma pean midagi tööl teisiti tegema, siis ei ütle ta mulle seda otse näkku vaid kellegi teise kaudu. Näiteks seda, et kõrvaklappidega muusikat ei tohi kuulata tuli mulle ütlema kaastööline, kes vahendas ülemuse sõnu.

Ka telefoni ei tohi tööl kasutada, kuigi ülemused teevad seda pidevalt, vaatavad näiteks telefonist kalapüüdmisvideosid või Facebooki uudistevoogu. Teine ülemuste meelisajaviide on töötajate turvakaamerast jälgimine ja nende tagarääkimine. Sinna juurde käib arvamus, et kohe kui keegi kaamera vaateväljast kaob, hakkab ta luuslanki lööma ja telefoni näppima. Jaanika ütles seda nähes meie ülemusele, et töötajad teevad kõvasti tööd ja neil on pikad, füüsiliselt rasked päevad. Ülemus vastas, et vähemalt on neil midagi teha ja et me saame selle eest raha. 

Meie tööl täisvarustuses. 

Kui üldiselt on austraallased üsna usuleiged, siis tööusku on nad kohe kindlasti. Üks hooajatööline on austraallasest keskealine naisterahvas, kes masinate seiskumise järel kohe käbedalt koristama hakkab. Kui kõik juba koristatud on, ei oska ta midagi teha ja tundub väga närviline. Isegi oma ettenähtud pausid teeb ta palju lühemad kui võiks. Selliseid on siin tööl veelgi. Tundub, et mõned inimesed ei suuda oma mõtetega natukenegi kauemaks kahekesi jääda. Konteksti arvesse võttes on toredamad kolleegid korealased ja elukogenumad vanemad härrasmehed, kes tööd liiga tõsiselt ei võta ja kes vahel ikka nalja ka teevad.

Ühel toredal tööpäeval, kui masinad seisid sai Jaanika puuvilla sees mõnuleda.

Kohalikud inimesed on siin lihtsad. Ükskord vestluse käigus tuli jutuks see väike Hillstoni linnake, mida meie väga igavaks kohaks peame (ja tagantjärgi mõeldes oli Renmark täitsa mõnus koht). Üks umbes meie vanune noormees, kes ülejäänud aastast elab Great Ocean Roadi äärses linnakeses, kus on rohkem inimesi, rannad ja kaunid kohad, ütles, et talle meeldib Hillston rohkem kui tema kodulinn, sest siin on kõik eluks vajalik olemas.  Vabal ajal vaatab ta nagunii ainult telekat ja joob. Päris paljud inimesed kellega siin riigis kokku oleme puutunud on samasuguste piiratud huvidega.

Et mitte masendavatest oludest ja raskest tööst ennast mõjutada lasta, oleme sunnitud üksteise tuju tõstma. Jaanika teeb väga maitsvaid sööke ja toitumine on meil siin mitmekülgne. Korduvalt oleme söönud känguru liha, mis on pisut väherasvase veiseliha moodi, aga kängurus on veelgi vähem rasva. Känguruliha söömine on ka väga öko ja neid elab siin mandril kolmandiku võrra enam kui inimesi. Kohalikud kängurut eriti ei armasta, suures supermarketis on veiseliha ja lambaliha kordades rohkem kui känguruliha. Need on kasvatuses kasvanud kängurud, metsikutes kängurutes pidavat olema liiga palju parasiite, et need süüa kõlbaks. Jahil käivad austraallased meelsasti ja kütivad känguruid niisama oma lõbuks, nagu ka emusid, kelle laskmine on pealegi keelatud. Tööl vaadati meid imelikult, kui me känguru liha sõime ja tehti nalja, et kui me liiga palju seda sööme, siis hakkame ise ka hüppama.

Känguruid on looduses palju ja tihti hüppavad nad auto ette. Enamikel autodel on seetõttu ka kängururauad. Teeääred on korjuseid täis. Imekombel oleme siiani suutnud kängurule otsa sõitmist vältida. Suured kukrulised hüppajad on ka väga otseselt Hillstoni elu mõjutanud - linna puuviljapoe omanik, kes iga nädal Melbourne'ist veoautoga värskeid puuvilju toob, oli kängurule otsa sõitnud nii õnnetult, et auto oli mitu nädalat paranduses ja linnaelanikud pidid seni puuviljadeta läbi ajama.

Oleme Austraalia väikelinna elu juba mitmes kohas näinud ja võib öelda, et linnad on mingis mõttes üsnagi sarnased. Väikelinna läbib tavaliselt üks peatänav, kus on olemas kõik eluks vajalik - toidupood, pagaripood, lihatoodete pood ja loomulikult pubi. Enamasti on neid isegi väikeses linnas mitu. Pubides käivad tavalistes tööriietes inimesed. Maapiirkondades ja väikelinnades võib päris paljusid näha kaabude ja kauboisaabastega - ses osas on Austraalia sarnane Ameerikaga. Loomulikult sõidavad kõik kastikaga, mida kutsutakse uteks (ute - utility vehicle). Väga paljudel on seljas kas neoonkollane või neoonoranž töösärk ja jalas terasninaga töösaapad. Ja Hillstoni suguses väikelinnas kannavad inimesed selliseid "rahvariideid" tööl-kodus-puhkehetkel.

Vahel kantakse raudninaga saabaste asemel ka pidulikke kingi.

Olen tähele pannud, et väga paljud austraallased on tätoveeritud. Seda võib näha nii noorte kui vanade seas, aga see on igatahes väga levinud. Ja kuigi maitsed on erinevad, siis austraallaste puhul ei ole tegemist kehakaunistustega. Mul ei ole midagi tätoveeringute vastu, mis midagi tähendavad või mis on unikaalsed, mõne kunstniku tehtud. Austraalias olen ma näinud ainult igavaid kataloogitätoveeringuid, tähekesi ja maitsetuid tribal-tattoosid. Küllap üritatakse niiviisi teistest eristuda, aga seoses sellega meenub mulle ütlus "kõik üritavad eristuda hallist massist, moodustades niiviisi uue halli massi", mis peab siinkohal täiesti paika.

Erinevalt laialt levinud arvamusele, ei ole siin Austraalias pidevalt soe. Kuna asume lõunapoolkeral, on siin praegu talv. Mõnel ööl on olnud öökülma ja hommikuti on tükk tegu autoakende jääst puhtaks kraapimisega. Päevased temperatuurid tõusevad tavaliselt 12-15 kraadini, mis tegelikult nii hull polegi, mõnel jahedamal suvel on Eestis samad tingimused. Talve ja rutiinset tööd peame taluma veel üle kuu, siis põrutame siit põhja poole, kus on soojem ja mõnusam.

Tegu pole uksega helgemasse tulevikku, see on tühjaks jäänud pood Hillstoni peatänaval.

Kust tuleb tolm?

Väiksena mõtlesin ma sellele küsimusele tihti. Lõpuks sain teada, et tolm tuleb puuvillatehasest! Seda on lausa nii palju, et väidetavalt saab igal aastal mõni casual ehk hooajatööline siit tehasest endale astma. Õnneks saab vabalt valida erinevate näomaskide ja respiraatorite vahel, mille kandmine on mõistagi kohustuslik.

Lisaks näomaskile on kohustuslikud kaitseprillid, sest õhus lendleb igasugust sodi, kiiver, raudninaga saapad ja kõrvaklapid. Kui kõik masinad korraga töötavad, on puuvillatehas uskumatult mürarikas. Kui numbrid midagi peaks ütlema, siis põhilistes alades kus töö käib, on pidevalt üle 90dB, mis pidavat juba tugevalt kuulmist kahjustav olema. Aga isegi kõrvaklapid ei summuta müra täielikult, sest nii minul kui Jaanikal on 12 tunnise tööpäeva lõpuks teinekord ikkagi kõrvus vilin.

PPE ehk protective personal equipmenti olulisust rõhutavad igal sammul vastavasisulised sildid.

Mina täisvarustuses, Wremja Zorro stiilis topeltprillidega ja puha.

Töö ise on lihtne, mitte eriti füüsiline ja pigem igav. Mina töötan feederi peal. See masin on puuvillatöötlemise ahela esimene aste. Suured traktorid (neid kutsutakse "kuukulguriteks") laotavad feederi ette põldudelt kombainidega korjatud ja kiletatud puuvillapallid, mida see masin siis "sööma" hakkab - justkui terav hakklihamasin peksab see puuvilla sassi ja eemaldab esmase suurema sodi puuvillast. Masina küljes on suur robotkäsi, mis puuvillapalli üles tõstab, nõnda et puuvill kileübrisest välja pudeneb. Minu ülesanne ongi seejärel kileümbris ära tõmmata ja nuppu vajutada, muus osas on masin automaatne. Masinad on siin nii võimsad, et ainult inimfaktor segab kiiremini puuvilla töötlemast. Isegi vaatamata sellele töötame väidetavalt maailma kiireimas puuvillatehases.

Kauguses paistab feeder, mis kollastest puuvillapallidest puuvilla välja raputab.

Selline näeb välja moonbuggy ehk "kuukulgur", millega puuvillapalle transporditakse. Taamal ootavad töötlemist tuhanded puuvillapallid.

Kogu see tehnoloogia on meie puuvillatehase tarkade inseneride poolt välja mõeldud. Teised firmad kasutavad omi lahendusi, mis on palju primitiivsemad. Robotkäsi ja mitmed muud lahendused on aga patenteeritud ja seda ideed müüvad austraallased ka riigist välja. Tegelikult ei tohiks me siin blogis ka pilte avaldada, aga kuna minu arvates on üsna väike tõenäosus, et seda blogi mõni puuvilla-tööstusspioon loeb, teen ma seda patuga pooleks ikkagi.

Jaanika vahetus möödub kogu tehast suruõhuga koristades, aga vahel tuleb tal asendada nobedaid Korea liinitöölisi, kes töödeldud puuvilla pakendavad ja märgistavad. Aga koristada tuleb tegelikult kõigil. Iga vahetuse alguses peatatakse kõik masinad, et neid puhastada. Ka mina võtan ette ühe masina, harutan selle teravatelt ketastelt lahti kõik puuvilla, mis sinna kinni on jäänud ja puhun suruõhuga suurema tolmu ära. Vahel, kui masinad on rikkis ja seisavad, olen ka Jaanikal aidanud põrandaid pesta. Kogu selle koristamisega on mul paratamatult tekkinud paralleel ajateenistusega. Viimati sai nii palju harjaga põrandaid nühitud Võrus Moperjanovi Üksik-koristuspataljonis.

Need on masinad, kuhu puuvilla feederist edasi liigub. Kord vahetuse jooksul tuleb meil need lahti võtta ja ära puhastada.

See kummituslik kuju teisel korrusel on Jaanika, kes suruõhuga tolmu laiali puhub.

Seesuguseid suuremaid koristamisi tehakse kord vahetuse jooksul, et vähendada tuleohtu. Puuvill võtab teatavasti kergesti tuld ja seda peatada võib olla üsna raske. Õnneks on kõikjal palju tulekustuteid ja üllatuslikult ütlesid ülemused meile, et 4-5 väiksemat tulekahju hooaja jooksul on täiesti tavaline. Tegelikkus on selline, et juba esimese nädala jooksul on olnud 3 tulekahju. Ise oma silmaga leeki pole näinud ja inimesi ei evakueeritud samuti, ometi on tulekahjud piisavalt tõsised olnud, et pooleks päevaks töö seisma panna. Palk meil selle aja eest muudkui jookseb, nii et selle üle kurta ei saa.

Kui veinitehases olid meie töökaaslasteks peamiselt kohalikud elanikud, siis siin on kolleegid märksa värvikamad. On austraallasi, kes on mujalt riigist siia spetsiaalselt hooajaks kohale sõitnud, on üks uusmeremaalane, kes teeb juba mitmendat aastat samamoodi. Üks vanem meesterahvas on pärit Ameerikast, kuid ta on juba 35 aastat Austraalias elanud ja sellest 25 aastat Sydneys börsimaaklerina töötanud, et nüüd viimastel aastatel külakolkas elades puuvillatehases traktoriga sõita. Üks meie ülemustest on lõuna-aafriklane ja räägib naljaka aktsendiga. Hooaja tööliste hulgas on ka prantslasi ja malaisialasi, ent kõige rohkem on siin korealasi, kokku umbes kümme. Mõistagi hoiavad nad kokku ja suhtlevad peamiselt omavahel, aga see on ka arusaadav - nii mõnigi neist ei räägi praktiliselt üldse inglise keelt ja isegi lihtsatest instruktsioonidest arusaamisega on neil vahel raskusi.

Korealased on muidu küll toredad ja sõbralikud, aga korea tüdrukud kipuvad kamandama ja ütlema kuidas on õige. Ise rikuvad nad tihti ohutusreegleid. Nad on ka ülimalt agarad, võiks öelda, et nad on suisa ogarad. See pole tegelikult küll ainult korealaste omadus. Ka austraallased on siin eriti tublid - töö mida parimal juhul jaguks kahele inimesele, tehakse ära kümnekesi - seejuures üksteisele kogemata labidaga või harjaga pähe lüües. Keegi ei saa justkui aru, et liiga palju kokkasid head suppi ei keeda ja kõik rabelevad elu eest, et vaid üksteist aidata saaks. Me Jaanikaga ainult muigame ja laseme neil vabalt tegutseda.

Huvitaval kombel ei kasuta korealastest siin keegi oma päris nime. Kõik on omale võtnud mingi tavalise Lääne nime, nagu näiteks Laura, Melissa, Peter, George vms. Selline teguviis on Austraalias elavate asiaatide seas suhteliselt tavaline. Me oleme Jaanikaga selle üle palju spekuleerinud ja arvasime, et äkki on nende nimed lääne inimesele liiga keerulised, aga näiteks Laura päris nimi on Mihan, mis pole ju üldse keeruline nimi. Jaanika oma nime ei häbene, kuigi ma pole siin riigis kedagi kuulnud tema nime õigesti hääldamas, alati on kas Džaniika või Džaanika või midagi veel jubedamat.

Nagu mainisin, siis töö raske ei ole, aga 12 tunnine tööpäev väsitab siiski. Järjest oleme tööl 6 päeva, pärast mida saame kaks päeva puhkust. Nende paari vaba päevaga midagi suurt ette võtta ei jõua, ilmselt sõidame lähimasse suuremasse linna Griffithisse ja käime seal ujumas (ujulas mõistagi, sest siin hakkab vaikselt talv kätte jõudma) ja poes, sest seal on suuremad poed ja odavamad hinnad.

Tee, mis viib Hillstonist 15km kaugusel asuvasse puuvillatehasesse, on palistatud puuvillatupsudega.

Puuvill tuuakse tehasesse selliste treileritega.

Mis meie praegusesse elupaika Hillstonisse puutub, siis see koht on pehmelt öeldes igav. See on arusaadav, sest siin elab kõigest natuke üle tuhande elaniku. Väikeses mastaabis on siin kõik hädavajalik eluks olemas. Klassikalise Austraalia väikelinna kombel on siin kaks hotell-pubi, kus väsinud austraallased tööpäeva järel õlut lürpimas käivad. Veel on siin raamatukogu (teada-tuntud kehva raamatuvalikuga), kaks toidupoodi, lihunikupood, pagaripood, (kehva valikuga ja kallis) puu- ja juurviljapood ja vabaõhu ujula, mis on lahti ainult suvel. Üsna mudane tehisjärv on ka, kus peal on graatsilised mustad luiged ja mille ümber kulgevat rada mööda oleme jooksnud ja jalutanud.

Tagasihoidlik ajalehe toimetus Hillstonis, kus valmivad väga primitiivse küljendusega kohalikke uudiseid kajastavad lehed, oma kvaliteedilt võib see ajaleht alla jääda mõne põhikooli õpilaste tehtud koolilehele.

Austraalia väikelinnad on kõik väga sarnased. Kõigis on kenasti kujundatud peatänav ja ka Hillston ei ole siin erand.

Hillstoni mudane tehisjärv, kus aeg-ajalt võib näha musti luiki.

Järgnevad kolm kuud tulevad üsna igavad ja kuigi töö puuvillatehases pole mingi unistuste amet, saame siin selle ajaga vähemalt korralikult raha teenida. Oleme Austraalias olnud juba pool aastat, aga näinud oleme sellest hiigelriigist masendavalt väikest osa. Pärast seda tööd peaks raha nii palju jaguma, et üks suurem avastusretk põhja poole ette võtta. Põhja poole liikudes läheb järjest soojemaks ja troopilisemaks, samas kui Hillstonis on talvel päris jahe. Aga just talve vältimiseks me siia mandrile ju tulimegi.  

Päikseloojang kuukulguri juurest.

Maffialinn ja Anzac day

Sydney ümbruses möllava tormi eest põgenesime sügavale sisemaale. Käisime Hillstonis puuvillatehase töö tarvis meditsiinilisel testil, mille läbimisega meil probleeme polnud ja pool juhuslikult leidsime kohe omale ka elupaiga selles 1000 elanikuga linnas. Kuna aga meditsiinilisest testist esimeste treening- ja tööpäevadeni oli nädal aega, mõtlesime, et võime neid päevi sama hästi veeta ka siit 110 kilomeetri kaugusel asuvas pisut suuremas Griffithi linnas, kus kuuldavasti on ka palju eestlasi.

Griffithis elab vikipeedia andmetel üle 17 000 inimese, kusjuures linnas on palju itaallastest immigrantide järeltulijaid. Eelkõige Lõuna-Itaaliast pärit immigrandid tõid kodumaalt Austraaliasse nähtavasti kaasa Maffia sidemed, sest 1970ndatel oli linnal kurikuulus maine. Nimelt räägiti Griffithist kui Austraalia narkopealinnast. Kuuldavasti töötasid omal ajal meiesugused seljakotirändurid isegi kanepifarmides. Noored töölised aeti varavalges akendeta kaubikutesse, et nad ei teaks kuhu sõidetakse ja samamoodi toodi nad tööpäeva lõpus kanepipõldudelt tagasi.

Tänaseks on linna maine puhtaks pestud ja kriminaalid kinni pandud, aga linna kurikuulsat minevikku jäävad meenutama rikkurite ehitatud uhked elamud. Itaalia mõjusid on aga tänavapildis näha siiani. Peatänav on palistatud kümnete itaalia restoranidega. Ilmselt on nii mõnigi uhke restoran või hotell tehtud kunagi vaid rahapesu eesmärgil. Väikelinna kohta nägime üllatavalt palju butiike ja moekaid poode, kus müüdi vägagi stiilseid riideid.

Griffiti sõja mäletstushall ja kunstiline puu. Selles linnas tegime ainult kaks pilti, teine on allpool.

Lõpuks pärast pea kuut kuud Austraalias elamist proovisime ära, kuidas on elada tõelises backpackeris. Õnneks siiski suutsime saada toa, mida me jagasime vaid ühe prantslasega, kuigi valikus olid ka ühiselamu tüüpi toad, kus elas korraga sees kuni 12 inimest. Meie toa prantslane tööl ei käinud, suitsetas päevad läbi kanepit ja mängis telekamänge. Toakaaslasene oli ta sõbralik ja tore kutt.

Meie backpackeris töötas kokku kolm eestlast, kellest kõik tegid backpackerite standardite järgi väga häid töid. Üks poiss töötas ehitusel ja teine tegeles traktori juhtimisega, kuigi vähemalt sel traktorijuhil antud tööga küll varem mingit kogemust polnud. Igatahes on see parem töö kui puuviljade korjamine, mida enamik välismaalasi siin teeb. Eestlased on aastatega siin Austraalias lihtsalt külge saanud hea ja usaldusväärse töölise maine - seetõttu pakutakse juba eos eestlastele paremini tasustatud ja lihtsamaid töid.

Pärast paari jalutuskäiku linnas ammendas Griffith ennast ja parema alternatiivi puudumisel vaatasime toas üle pika aja telekat. Peaaegu kõigilt kanalitelt tuli üks ja sama jura - kohalik suur riigipüha Anzac day. Võibolla teen ma järgneva jutuga austraallastele ülekohut, aga mis teha. Austraallastel pole eriti mingeid suuri oma pühasid, aga patriootlikku tunnet tahavad nemadki tunda ja lipuga tänavatel vehkida, mistõttu tähistavadki nad teise riigi (!) ründamist. 25. aprillil 1915 alustas Austraalia ja Uus-Meremaa sõduritest koosnev üksus pealetungi Ottomani impeeriumile Gallipolis praeguse Türgi aladel. Austraallased väidavad küll, et selle päevaga "mälestatakse kõiki sõdades langenud Austraalia sõjamehi", aga see ei väära fakti, et austraallased ründasid Briti impeeriumi mahitusel teist riiki, kus leidis aset suur verevalamine, paljud austraallased ja türklased said mõttetult surma. Seda sõjas, kuhu austraallasel absoluutselt asja polnud. Kuna sel aastal möödus 100 aastat Gallipoli lahingust, kus Anzaci üksused türklastega taplesid, olid telekanalid paatost ja sõjatemaatikat täis.

Silmapaistvaim objekt Griffiti linnas oli vana sõjaväe lennuk.

Aeg-ajalt oli telekas otseülekanne Türgist, kunagisest lahingupaigast, kuhu oli kogunenud tuhandeid patriootlikke austraallasi ja nende jaoks oli isegi püstitatud suur tribüün. Sydney ja teised Austraalia linnad olid vallutanud vanamehed, kes marsimuusika saatel läbi linna jalutasid. Seda kõike kandsid suuremad telekanalid terve päeva vältel üle. Keskmise austraallase jaoks on siiski tegemist tööst vaba päevaga, mil saab pere ja sõpradega grillida ja õlut juua. Noore koloniaalriigi eripärad, mis vähemalt riigipüha tegevuste osas väga Eestist ei erinegi.