Meelelahutus, suvine talv ja troopika Gold Coastil

Gold Coast on Queenslandi osariigi suuruselt teine linn (ligi 600 000 elanikku), siit 70 km kaugusel asuva Brisbane'i järel (Brisbane'is elab 2,3 miljonit inimest). Tegelikult sulavad need linnad praktiliselt kokku üheks massiivseks linnastuks. Meie elupaik oli aga Gold Coasti kesklinnast umbes poole tunnise autosõidu kaugusel. Ühistransport on siin kallis ja kütus odav, seega oligi just auto kõige soodsam liiklusvahend.

Sõitsime monorailiga kasiinosaarele. Raha me seal maha ei mänginud, käisime vaid lõunatamas.

Monoraili rööbas.  

Vaade Gold Coasti kõrgeimast pilvelõhkujast.

Enne Gold Coastile jõudmist unistasime Jaanikaga valgetest randadest, surfamisest ja niisama lainetes hullamisest. Kohale jõudes ootas meid ees aga Eesti suvi - suusatada ei saa, aga randa ka ei kipu. Mõtlesime, et äkki me ei jõudnud Gold Coastile vaid hoopis Cold Coastile. Aga tegelikult tuleks arvesse võtta ka seda, et siin on hetkel talv ja talvel 20 kraadi päeval pole ju sugugi külm. Lihtsalt ujuma sellise ilmaga ei läheks.

Leidsime endale elukoha, kus muuhulgas pidime kantseldama väikseid karvatuuste.

Kunsti ei maksa Gold Coastile otsima tulla.

Vaatamata jahedale talvetuulele lendas ringi kauneid liblikaid.

Nii me siis keskendusimegi rannavälistele tegevustele, lootuses, et ehk tuleb ka soojemaid päevi. Gold Coasti kesklinnas asub Surfers Paradise nimeline linnaosa, mis, nagu nimestki aimata võib, on tõeline surfarite paradiis. Siinkandis on lainelauatamine tõeline rahvussport, võiks isegi öelda elustiil ja väidetavalt asuvad siin ka ühed maailma parimad surfirannad, kus peetakse igal aastal suuri võistlusi. Kuid peale selle on Surfers Paradise üle Austraalia tuntud ka kui peopealinn. Juba esimesel õhtul linnas jalutades saime aimu, mis sorti meelelahutusega on tegu. Napimast napimate kleitidega ja füüsikaseadusi trotsivate kontsakingadega neidised jalutasid parvedena ringi, musklis torsodega ilusmehed üritasid labaselt nende tähelepanu köita. Palju oli ka meiesuguseid backpackereid, kes ka samamoodi melust osa üritasid saada.

Surfers Paradise ööelu ei rauge isegi argipäevadel.

Tundsime, et pakutav meelelahutus pole päris meie jaoks. Ilmselt tuleks enne väga palju alkoholi kõrist alla kummutada, et kõik need ööklubid ja peod normaalsed tunduksid. Jalutasime niisama sotsioloogi kombel tänavatel ringi ja tegime tähelepanekuid elust enesest. Ööelu Surfers Paradises võibolla muudest suurlinnadest väga ei erinegi, oli vaid rohkem palme ja muid troopikataimi ja vilkuvaid tulesid. Meenutas veidi Miamit, kuigi ma pole seal käinud. Tegelikult on siin Gold Coastil Miami nimeline linnaosa täiesti olemas. Lõpuks ei jäänudki muud üle kui vanainimeste kombel enne südaööd koju magama minna.

Surfers Paradise öötuledes.

Mereäärsel kunsti-ja käsitöölaadal sai näha nii kunsti, katsuda krokodille ja muid elukaid kui ka lasta endale tulevikku ennustada.

Printsessi tool.

Järgnevatel päevadel võtsime ette meelelahutuse, mis meile paremini sobis. Mina polnud varem üheski suures lõbustuspargis käinud (kui Tivoli tuur välja arvata) ja kuna siin Gold Coastil asuvad Austraalia (ja vist isegi kogu lõunapoolkera) suurimad lõbustuspargid, siis seadsimegi sammud sinna. Veepark oli väga tore, palju põnevam kui Aura veekeskus ja midagi nii ohtlikku seal ka ei olnud nagu kuuldavasti Eestis vastavatud Viimsi veekeskuses. Kõik oli kontrolli all, aga samas hirmsaid atraktsioone ikka jagus.

Aga võrreldes lõbustuspargiga, kuhu me järgmisel päeval läksime, oli see veekeskus käkitegu. Kohe esimese asjana läksime torni, kus sai nautida 119 meetri kõrguselt "alla kukkumist" (inglise keeles drop tower). Vaade nii kõrgelt oli kaunis, lausa hingemattev. Veel hingematvam oli aga sealt kõrgustest alla kukkumine, mis käis nii kähku, et ei jõudnud karjumagi hakata, enne kui juba kõik läbi oli. Koheselt sain aru, et sellele atraktsioonile enam ma ei lähe.

Drop Tower, kust avanes enne hirmsat kukkumist kaunis vaade mägedele.

Harjutasime hai hammaste vahele sattumist.

Järgnevalt läksime ameerika mägedele, kus peamised sõitjad olid minust umbes poole lühemad ja võibolla kolm korda nooremad lapsed. Mõtlesin, et see peaks minusugusele jänesele paras atraktsioon olema, aga lühikese sõidu lõpetasin ikkagi väikse peapöörituse ja iiveldusega. Ühtlasi meenus mulle, et lõbustuspargid pole ikka üldse minu teema. Aga Jaanika mahitusel hakkasime järjest atraktsioone läbi proovima ja kuidagi suutsin ma veel mõne jubedama okseratta sõidu elusalt läbida. Esimese päeva lõbustuspargis lõpetasin puhaste pükstega.

Rõõmsad näod okserattal hetk enne märjaks saamist.

Teisel lõbustuspargi päeval võtsin aga südame rindu ja me proovisime järjest kõik karmimad ameerika mäed ja atraktsioonid ära. "Ameerika mäed" on tegelikult veidi konarlik ja isegi väär mõiste, sest tegelikult leiutati seesugune atraktsioon Tsaari-Venemaal. Mõnda sõitu hakkasin ma suisa nautima, eriti üht atraktsiooni, kus meid tulistatakse tagurpidi sõitval vagunil tunnelist välja kiirusega 160 km/h, seejärel keeras rada üles saja meetri kõrgusele ja pärast paarisekundilist kaaluta olekut kihutasime tuldud teed tagasi.

Saabastega kass meenutas mulle kodust kassi Elvist ja ei saanud mitte jätta teda kallistamata.

Mõned sõidud olid nii rahulikud, et sai "enekaid" teha.

Pärast adrenaliinilaksu sai samas lõbustuspargis puhata Bengali tiigrite showd vaadates. Tiigrid olid treenitud käsu peale posti otsa ronima ja platvormilt hüppama. Meile tegid kõige rohkem rõõmu oma territooriumi patrullivad tiigrid, kes iga natukese aja tagant võimsa sirtsuga puid märgistasid. Peale suurte tiigrite sai näha vähem kui kahe nädala vanust tiigripoega. Ei pea mainimagi kui armas ta oli.

Leia pildilt päris tiigrikutsikas.

Tiigrid oma saaki noolimas.

Pärast kogu seda tralli tahtsime väheke linnamelust puhata ja sõitsime Gold Coastist paarikümne kilomeetri kaugusele Springbrooki rahvusparki, kus käisime matkamas ja nägime kõigest mõne meetri kaugusel 1,5 meetri pikkust varaani. Loom ei teinud inimestest eriti väljagi, kõndis rahulikult meie ees jalutusrajal ja ajas omi asju.

Varaani jälgedes. 

Mets kui kunstiteos.

Kuival aastaajal on kosed üsna mannetud.

Enamik Austraalia taimedest ei lõhna, aga tuli uuesti proovida.

Magnooliad.

Roosipuu.

Pimeduses saabudes läksime Natural Archi loodusparki, kus asus kaunis koobas ja kosk. Koobas on aga eelkõige tuntud helendavate sääsevastsete poolest, keda seal pimedas märgata võib. Need olid umbes nagu jaaniussid, aga palju väiksemad, ent neid oli palju. Koopalagi oli nagu tähistaevas. Just seda tähistaeva efekti kasutavadki need helendavad putukad ära, et koopasse teisi putukaid meelitada, keda nad siis lõksu püüavad ja ära söövad. Üsna sagedased asukad on siinsetes metsades võsakalkunid (ingliskeeles bush turkey), kes metsaaluses süüa otsivad. Kuuldavasti võivad nad inimeste aedades palju pahandust teha ja pesa ehitamishoos lühikese ajaga kogu aia üles kaevata.

Maagiline koht, mida kutsutakse looduslikuks sillaks ja kus pimedas võis helendavate ussikeste tekitatud "tähistaevast" nautida.

Kurikuulus võsakalkun.

Helendavad sääsevastsed tekitasid koopale tähistaeva.

Järgnevatel päevadel käisime veel meie elukoha lähistel Burleigh Headsi rahvuspargis. Kuigi tegu oli väikese vihmametsaalaga künka otsas oli see väga kaunis koht. Metsaalune kihas võsakalkunitest, kividel kohtas suuri sisalikke, kes nagu meiegi kaunist vaadet merele imetlesid. 

Sisalik (ladina keeles Pogona barbata)

Burleigh Headsi rahvuspark.

Testin liaanide tugevust ja kasutan seda loodusliku kiigena.

Nädalavahetusel uitasime ringi ka Tamborine rahvuspargis, kus avanevad kaunid vaated merele ja Gold Coastile. Käisime seal niisama matkamas ja jalutamas. Siinne loodus on juba täitsa troopiline ja isegi praegu, talvel, õitsevad siin paljud lilled. Palmid, banaanid ja liaanid on looduses siin täiesti tavalised ja latvades säutsuvad erksavärvilised papagoid. Metsa all nägime palju väikseid vallabisid ja kuuldavasti pidavat siinset muld uuristama ka hiiglaslikud, enam kui meetri pikkused vihmaussid (õnneks küll neid ei näinud).

Vihmamets Tamborine'i lähistel.

Jaanika tunneb rõõmu metsaelust.

Tüütud papagoid, kes toitu varastasid ja mu pükste peale sittusid.

Pärast mõnda päeva looduses käisime jälle Gold Coasti kesklinnas, seekord Broadbeachi linnaosas, mis on küll Surfers Paradise kõrval, aga näeb välja nagu selle vanem ja väärikam vend. Broadbeachis olid maitsekad hotellid ja kohvikud ja kena rannapromenaad. Ühel nädalavahetusel leidis seal aset populaarne jazzifestival mida me ka kuulamas käisime. Veel samal päeval sattusime linnas atraktsioonile, mis pani meie reaalsusetaju proovile. See oli interaktiivne labürint, mis koosnes 23st erinevast toast, kus igas olid erinevad heli- ja valgusefektid, peeglid ja salakäigud.

Nagu eespool mainitud, olid ilmad suhteliselt jahedad, vähemalt merre ujuma mineku jaoks. Lõpuks valisime ikkagi ühe päeva välja ja läksime surfikursustele. Jaanika sai esimese pooleteisttunnise kursuse lõpuks surfilaual püsti ka, mina ei saanud. Sellele vaatamata oli mõnus lauaga laintes liuelda ja surfamine on asi mida me siin Austraalias kindlasti veel teeme.

Peale kõikide seikluste jõudsime ka pea igapäevaselt trennis käia. Kohe meie elupaiga kõrval asus Crossfiti trenn ja kuna olin sellest ainult head kuulnud, mõtlesin ära proovida. Mul õnnestus isegi Jaanika kaasa vedada. Trenn koosnes valdavalt erinevate raskuste ja keharaskusega harjutustest, enne harjutuse sooritamist õpetati selgeks õige tehnika. Naha võttis see trenn märjaks hästi ja lihased jäid esimeste päevade järel üsna valusaks ka.

Kaks ja pool nädalat Gold Coastil möödusid linnutiivul. Raha raiskamise võimalusi on siin palju, kuid meie suutsime siin viisakat joont hoida. Metsikust ja pidusest Gold Coastist siirdume 80 kilomeetrit Põhja poole Brisbane'i, kus veedame nüüd ka mõned päevad.  

Elu nagu postkaart

Saime päeva pealt teada, et töö puuvillatehases on selleks korraks läbi. Kuigi olime juba mitu nädalat uurinud, et millal võiks olla meie eeldatav viimane tööpäev, et hakata juba varakult selle järgi oma plaane sättima, ei saanud me konkreetseid vastuseid.

Viimane tööpäev oli väga veider. Puuvill sai otsa ja paar tundi käis tulutu askeldamine ning kaks tundi enne meie tavalist tööpäeva lõppu ütles ülemus äkitselt, et võite kõik koju minna, töö on läbi. Küsisime, et kas see on viimane tööpäev ja kas hooajatöölisi on veel vaja. Saime lakoonilise vastuse "ei" ja oligi kõik. Ei mingeid üleliigseid viisakusžeste, ei "tänan" ega "head aega". Viimane päev kinnitas, et töötajatesse suhtutakse selles tehases nii nagu meile algusest peale tundus ja mis meid juba pikalt häiris. Samas olime ka rõõmsad, et saime Hillstonist lahkuda ja soojemasse kohta reisida.

Sõitsime esimesel päeval ruttu sisemaalt ookeani äärde, kus ööd on soojemad ja loodus lopsakam. Reisisime läbi Austraalia vanuselt teise linna Newcastle'i ja jäime Stocktoni liivadüünide juurde ööseks. Jooksime hommikul ookeani äärde üle mitmekümne meetriste liivaluidete, kus ei olnud ühtki hingelist. Martin käis suuri laineid ja jahedust trotsides ookeanis ujumas, ma nautisin hommikust kuldset valgust liival.

Hakkasime oma auto juurde minema, kui meist sõitis mööda vanapaar, kes oma džiibiga liivadüünide vahelisel teel lustis ning meid peale võttis. Auto tagaluuk oli lahti ja saime natuke närvikõdi.

Saime teada, et tegu on suurima liivaluidete alaga kogu lõunapoolkeral. Austraalial on kerge igausuguseid tiitleid lõunapoolkeral saada ja nendega rõõmsalt uhkustada. Meie olime rahul. Vaade oli kaunis ja võis ette kujutada, et oled sattunud kõrbesse ja pead pikalt veepuuduses ekslema, miraaže nägema ja võib-olla kohtud ka mõne kaamliga (metsikuid kaamleid on asustatud ainult Austraalia sisemaale). Meie aga tegime seal korealaste kombel liivalauatamist, mis oli umbes sama nagu kelgutamine, kuid palju aeglasem. Vahva oli see sellegi poolest, sest algul tundusid liivadüünid meeletult suured ja alla sõites tekkis korraks kõhe tunne, kuid tegelikult on see ohutu ja lõbus meelelahutus.

Liivaluiteid uhuvas rannikuvees käib vilgas elutegevus, seal pidavat tavaline olema haide nägemine, samuti on tähelepanuväärne, kuid palju erinevaid liike meretigusid siinsetest vetest leitud on. Kindlasti tahaks neid näha, kuid teeme seda siis, kui talv läbi ja vesi soojem.

Kuna siinsetes vetes on palju haisid, siis asub siin ka haide ja raide keskus, kus saab nende elukatega lähemalt tutvuda ja inimesi harida. Austraalias käib üks pidev hirmutamine, kuidas haid inimesi ründavad, kuigi tegelikke ohvreid on aastas vaid paar tükki ja needki surfarid, kes tõesti vees kaua aega veedavad ja rannikult väga kaugele lähevad. Tegelik tõenäosus hai hammaste vahele sattuda on üliväike ja tõenäosus niiviisi surma saada on veelgi kõvasti väiksem. Filmil "Lõuad" on reaalsusega üsna vähe pistmist, sest kui keegi hairünnaku tagajärjel saabki surma, siis pigem verekaotuse kui reaalse ära söömise tõttu. Hai lihtsalt ei taha süüa nõnda kondist ja halvasti maitsevat tegelast. Loodan, et ma oma sõnu sööma ei pea. Tegelikult on need loomad oma pika arenguloo käigus päris intelligentseteks loomadeks arenenud ja seda sai ka antud keskuses näha.

Haid sitsivad nagu koerad.

Astelrai, kes vaatamata oma malbele iseloomule kaalub siiski üle 300 kg. 

Haid teavad, et kui olla sõbralik, siis saab ka mõnusa suutäie.

Edasi viis meie tee läbi küngaste, kauniste mererandade, vihmametsade ja idülliliste linnakeste. Siin on sadade kilomeetrite kaupa kauneid randu, kust loodusromantik võib seda ilu täiesti üksinduses nautida. Ühel pool helesinine ookean, kuldsed liivad, teisel pool värviküllane vihmamets. Kõik kohad kihavad elust.

Päikeseloojang pelikanide ja külmetava suplejaga.  

Diamond head.

Kuna suurema osa aastast võib siinsel rannikul vaalade rände tunnistajaks olla, siis tahtsime isegi sellest osa saada. Läksime teiste turistide kombel vaalavaatlusretkele.

Retk algas Port Macquriest, kus tegeletakse päris palju kalapüügiga. Pildil noolivad pelikanid kalapuhastamise jääke.

Nägime paarikümne meetri kauguselt küürvaala koos paarinädalase vasikaga. 

Ranniku ääres näeb ujumas ka delfiine.

Mõnusaimad kohad on estuaarid, kuhu tulevad nii delfinid sööma kui ka kalamehed kalastama. 

Päikeseloojang delfiinidega.

Meie retk viis läbi Bellingeni, kuhu läksime otsima helendavaid seeni, kuid leidsime eest idüllilise väikelinna, kus õilmitses esoteerika, kunst ja lihtsalt mõnusa kulgemise õhustik. Tunda oli väga sõbraliku kogukonna olemasolu, elamist harmoonias iseenda ja loodusega. Ööbisime linnast veidi eemal vihmametsas ja hommikul seiklesime natuke ümbruskonnas ringi.

Bellingeni peatänaval.

Autosõit, rannad, vihmametsad, külmad ööd, päiksepaistelised soojad päevad ja jõudmine järgmistesse tõotatud kohtadesse. Tunne, et tahaks edasi liikuda ja samas ka kauemaks jääda. 

Kahekesi pildile jäämise rõõmud ja...

Müstilised pinnavormid.

Kaunite randade, vihmametsade ja mägede vahel on endale mõnusad kohad leidnud ka hipid ja muud tegelased, kes ei taha elada nii nagu just kui peaks elama. Üks põhilisi vastuliikumise põhikeskusi on Nimbin, kus toimub iga-aastane kanepifestival. Lisaks kanepi propageerimisele osutatakse tähelepanu keskkonnakaitsele ja valitseb üleüldine protesti meeleolu kapitalismi vastu. Sattusime Nimbinis hipide luuleõhtule, kuulasime nende elupajatusi, nägime nende natuke väsinud äraolemist.

Nimbini tänavad.

Hipide tseremoonia.

Nimbini läbivaks ideeks on kanep ja kõik, mis selle juurde käib.

Kuna praegu elame mõnda aega Gold Coastil, kus blogi pidamiseks aega väga ei jää, siis täiendan kunagi hiljem seda postitust. Loodan, et saite väikese ülevaate meie retkest.

Ulmefilm müras

Oleme endiselt puuvillatehase töölised ja kolmest kuust kaks on juba selja taga. Kuukulgurid kannavad endiselt Martini ette vorstikujuliste kuude pakse viile ja minu pihta sülgavad tolmu hirmuäratavad  masinad. Ilma naljata, neil masinatel on silmad ja suu, mis vahel avaneb. Masinad teevad õõvastavat häält just kui tahaksid väljendada oma pahameelt selle üle, et üritan nende tekitatud kaost vähendada. Mina sellest ei hooli ja olen nagu haldjas oma vasest võlukepiga, kust tuleb välja suruõhk, mis aitab masinaid taltsutada. Siin ma siis olen ja ajan tolmukübemeid taga, aga eks meist paljudki tegelevad iga päev tolmuga võitlemise või selle taga ajamisega, omamata suuremat eesmärki ja mõtet.

Tolmu lendab igas kaares

vahel pudeneb see helvesteks, vahel tekkivad tolmutordid

varjulistest nurkadest otsivad varjupaika tolmuhordid

Pargis jalutades nägin masinate väikest vend

Müra mõjutab mõtlemist ja psüühikat ja vahel tundub, et nii mõnigi meie töökaaslane on rohkem masina kui inimese moodi. Kolmekorruseliste masinatega mürarikas tolmune ruum, inimestel tolmumaskid peas, mis varjavad naeratust või enamasti lihtsalt ükskõikselt kriipsus suud. Tekkib äratundmise moment. Ma olen ju sellist asja ulmefilmis ja õudusunenäoski näinud. Et seda ulmefilmi stsenaariumit paremini taluda neelatakse antidepressante või pannakse õhtul pubis kärsad likku. Hillstonis on selleks tarbeks kolm pubi, kus saab oma stressile ajutist leevendust.

Õlle joomise asemel vaatame muid vedelikke

Teine reaalsuses läbi veepinna peegelduse

Rippsild

Mul ja Martinil on aga oma saladus. Meid saadavad ja annavad elurõõmu töö ajal paljud toredad hääled. Ei, need pole hääled peas, vaid salaja kõrvas olevad kõrvaklapid, mille kaudu saame ühendust Fred Jüssi, Jaan Kaplinski, Valdur Mikita ja paljude teistega. Ühes ööülikooli loengus rääkis isegi Metropoliit Stefanus. Praeguseks juba siit ilmast lahkunud Gunnar Aarma soovitas Ööülikoolis oma armsamat rohkem kallistada ja võtsime kohe sõna sabast kinni ja nüüd käin Martinit regulaarselt vorstikujuliste kuude juures salaja kallistamas.

Tööl meenutan vahel preestri naist Renmarkist, kes koos teiste kreeklannadega liinitöölisena apelsine pakendas ja rääkis, kuidas nad rõõmsalt enda tööd lauluga saatsid. Hakkasin ka nende kombel helisema ja iga päev üritan uue laulukese selgeks saada. Terve päev on minu peaproov ja õhtul teen Martinile pisikese kontserdi. Martin peab leppima, et tema ees pole Ariel Pink oma vaimustava lavaetendusega, vaid mina, kes voodis lamades viisist mööda jorisen. Vastutasuks räägib Martin, mida ta ööülikoolist teada sai või annab mulle ülevaate oma kuulatavatest audioraamatusest ja saame siis koos sealsete teemade üle mõtiskleda.

Lisaks kallistamisele ja intellektuaalsetele tegevustele kehastun vahel Pätuks. See Pätu ei ela Tallinnas, vaid toimetab Austraalia puuvillatehases, kus ta vahel rämpsu puuvilla sekka viskab, masina ketaste vahele vaskkepikesi loobib, puuvilla kaalumise ajal kaalu peale lisaraskusi peale paneb, masinate juhtimispuldis valesid nuppe vajutab, valmis puuvillablokkidele roppusi joonistab, ülemuste arvutis piinlikke netilehekülgi avab ja veel palju muud. Seda muidugi õnneks vaid mõtetes.

Pätu vaatab vikerkaart.

Tegelen tööl vahel ka tõsisemate toimetustega. Saadan viimsele teekonnale kõik surnult leitud liblikad. Ega neil vist sellest suurt midagi pole, aga vähemalt saan ma neile veel viimset austustust avaldada.  Sellised toimetused viivad mõtted lapsepõlve, kus Annaga sageli loomade matuseid pidasime.

Martinil on tööl abiks väikesed sõbrad.

Meelt tuleb tööl palju lahutada, lausa nii palju, et vahel tunnen, et meel on täitsa kehast ära lahutatud. Aga ärge arvake, et me ei tööta, sest keha ju teeb meie eest kohustuslikud toimetused ära ja nii mööduvadki meie päevad.

See koht Austraalia sisemaal on ka Jumala poolt pea hüljatud. Enamik inimesi usub siin vaid töösse, mis lunastab läbi neljakohaliste arvude. Nende eest saab võib-olla tagasi osta suhted naise, laste ja endaga. Natuke ehk tagasi osta oma õnne ja tervist. Vahel hakkab kurb seda nähes, sest nii elavadki paljud inimesed. Meie ju lähme siit peagi ära, jäädes vaid meenutama neid elu õppetunde, kuid paljude jaoks ongi see reaalsus, kus ei taha olla, kuid kust ei saa ka minema.

Ülemustel on raske uskuda, et me seda reaalsust vapralt taluda suudame ja selleks puhuks tehti kõigile tööl narkotest. Paraku ei olnud meie seas kedagi, kes oleks testis põrunud, kui siis vaid ainult ülemus ise, kes tuli jälle tööle pohmelliga. Aga ülemus ju iseennast ei testi.

Vahel küsivad töökaaslased, et mida me oma vaba ajaga teeme. Vaatamata sellele, et me pubis joomas ei käi, peame neile vastama, et meil ei ole siin väikeses asulas kunagi igav. Kui me ei käi tunni aja kaugusel asuvas Viljandi suuruses linnas Griffithis sisseoste tegemas, ujumas ja kinos, siis ei tule meil tegevustest puudust ka siin Hillstonis. Pigem mööduvad kaks vaba päeva alati nii, et pooled tegevused jäävad järgmisi puhkehetki ootama.

Müütiline olevus pargis

Ainuke inimene, keda oleme pargis kohanud oli vaimupuudega, sest normaalsetel inimestel pole siin pargis hulkumiseks aega või kardavad nad hoopis seda krokodilli? 

Talvel kasvavad siin apelsinid

Sügisemärgid talvel

Olen täheldanud, et Austraalia ämblikud koovad üpris kaootilisi võrke.

Martin püüab saada ühendust intelligentsete olevustega, hiljem tõime selle palmioksa oma tuppa ja riputasime seinale. Senini pole me veel intelligentseid olevusi siit leidnud.

Martin joonistas vahva pildi

Mina joonistasin veealust maailma

Viimastel nädalatel on vihma sadanud ja ilusad lilled on mulla alt oma pea välja pistnud. Talv siin Austraalia sisemaal meenutab pigem Eesti kevadet.

Kakaduusid on talve saabudes vähemaks jäänud, kuid nad teevad endiselt väga hädist ja kurblikku häält.

Pidasime Martiniga kahekesi isegi jaanipäeva nagu kord ja kohus. Üle lõkke me küll ei hüpanud, kuid grillisime siseõues, jõime mõdu ja sõime kõrvale eestimaist kartulisalatit. Natuke tekkis vanainimese tunne, kes ei viitsi enam minna suure lõkke äärde süldibändi kuulama ja sõnajalaõit otsima.

Sõnajala õite asemel leidsime sellised kaunid õiged, nime jään hetkel võlgu. 

Lisaks hetkes kulgemisele unistame tulevikust ja meenutame minevikku. Siin olles mõtleme tihti Eesti peale. Igatseme lähedasi ja kodu. Unistame suvistest värvilistest aasadest, puhtatest ja karastavatest järvedest, värsketest männimetsadest, salapärastest kuusikutest, mustikatest, mis suu vallatult siniseks teevad. Igatseme taga kõike seda ehedust. Kui ma mõtlen Eesti peale, siis tulevad meelde värskus, rohelus ja kuigi Austraalias on väga kaunid rannad ja imelised vaatamisväärsused, siis suuremas osas seostub see maa mulle pigem kuivuse, trööstituse ning kultuuritusega. Siin on nii palju halvas mõttes mitte miskit. Võib-olla see on tegelikult miski, kuid minu meeles ei ole sellel tähendust. Kodu ei olegi midagi, millel on füüsiline kuju. See on lihtsalt nagu alatadvus, mis jääb alati sinuga, mingi taustsüsteem, lapsepõlves kuhugi väga sügavale sisemusse jäänud kirjeldamatud tundmused. Ja sa ei teagi, mis on võõras kohas valesti, kuid sa tead, et see pole päris kodu. Kodul on see kirjeldamatu miski.

Ja kuigi Eestis on väikesed palgad, ebameeldivad munaresti Taavid ja Jokk möllab igal pool, siis koju me tuleme kindlasti, sest kõigele sellele vastukaaluks on kodumaal ka palju kirjeldamatuid ja loendamatuid väärtusi. Kuid enne seda peame veel siin maailmajaos natuke seiklema.

Eesti keeles kutsutakse seda kaunist taime lambaharjapuuks, see on Austraalias väga tavaline liik.