Seal, kus vihmamets kohtub korallidega

Olime juba ammu unistanud Daintree vihmametsas ringi luusimisest, troopilise niiske õhu nuusutamisest ja krokodilliga tõtt vaatamisest. Ja siin me siis oleme. Unikaalses kohas kaugel Põhja-Queenslandis, eemal suurtest linnadest ja maanteedest. Kohas, kust edasi sõitmiseks peaks olema juba maastur, sest siin lõppevad ära asfaltteed ja edasi tuleb sõita lootuses, et vihmavesi pole teed ära uhtunud.

Vaade kõrgelt künka otsast, kust paistab Daintree jõe suue ja Korallimeri.

Rändurite "enekas".

Esmalt võtsimegi enne vihmametsadesse matkama minekut ette väikese paadisõidu Daintree jõel. Siin on palju kohalikke, kes turistidele paadiga sõitu teevad, näitavad kohalikke liike ja räägivad siinsest loodusest. Kalda ääres silmasime puu otsas väikest musta puumadu, kes oksal parasjagu nahka vahetas, jäälinde, haigruid ja veel igasuguseid linde, kelle nimesid me ei mäletagi enam. 

Krokodillidest kubiseva Daintree jõe pealt avanesid kaunid vaated vihmametsale. Oma "seebikarbiga" lindude pildistamine oleks olnud lindude mõnitamine, seega lihtsalt võite uskuda, et nägime puude otsas igausugu põnevaid sulelisi.

Kokku silmasime seitset harikrokodilli, neist mõni oli hirmuäratavalt pirakas. Saime veenduda, et krokodillide eest hoiatavad sildid pole pandud ilu pärast, vaid parem ongi vältida siin ujumist ookeanis ja jõgedes. Lisaks krokodillidele on ookeanis ka meduuse, kes kõrvetavad valusalt ja võivad halvimal juhul ka tappa. Kogu Daintrees veedetud aja jooksul ei näinud me tõesti meres ega jões ujumas ühtegi inimest ja ei hakanud ka ise järgi proovima. Aga ujumas käisime küll, seda mitmes värskendavas metsaojakeses.

Et ükski sakslane ja hiinlane krokodilli hambusse ei sattuks.

Umbes 3,5 m suurune harikrokodill, kes juba igaks juhuks suu lahti ootab. Mine iial tea, millal mõni sõge turist suhu jookseb.

Kuna päikest polnud ja vette ei soovitatud minna, siis ei jäänudki muud üle kui rannas silda visata. 

Mõnus ojake, kus saime krokodille kartmata ujuda.

Daintree vihmametsad on väga unikaalne koht, kus troopilised vihmametsad ulatuvad ookeanini, kust omakorda algab korallrahu. See on kogu maailmas unikaalne kombinatisoon. Sellist kaks loodusrikkuse oaasi ühes kohas on ju iga loodusehuvilise unistus. Daintree on ka üks maailma vanimaid säilinud ökosüsteeme, paljud siinsed liigid on püsinud pea 100 miljonit aastat muutumatutena. Minek Daintreesse on nagu Maa ajaloos rännak tagasi Gondvana mandrile.

Mitu erinevat taime on pildil?

Tõusu ajal ulatub vesi vihmametsani, praegu on nähtavasti mõõn.

Siinne loodusmaastik on meeldivalt vaheldusrikas ning juba lühike jalutuskäik võib viia läbi mangroovitihnikute, lopsakate vihmametsade, mägede ja jõgede valgete liivarandadeni. Vihmametsas ringi konnates jäävad silma värvilised puuviljad, enamus neist kahjuks inimese seedimisele liiast, kuid kaunid värvilised on nad siiski ja ehivad puid nõnda nagu oleks siin aastaringsed jõulud. Puude latvade poole vaadates võib näha uhkeid epifüüte, liaane ja samblikke. Mangroovide vahel nägime ereroosasid, neoonoranze ja -kollaseid õisi, kuid lähemale minnes saime aru, et need on hoopis krabid. Nii edevat värvi krabisid ei ole ma kunagi näinud. Ja veel musta muda peal.

Üks sürreaalne mets.

Praegu on siin kuiv aastaaeg, kuid vihmasel ajal ei kannata siin ilmselt üldse kõndida.

Puu otsas kasvavates korvsõnajalgades võivad elada nii linnud kui suured püütonid.

See on kiiverkaasuaride lemmiksöök kaasuariploom, mis on inimesele mürgine. Idanemiseks peab see vili läbima kaasuari seedetrakti, niiet ega kaasuarid siin ilma asjata ringi ei konda.

Jälle leidsin isuäratava puuvilja, mis ilmselt süüa ei kõlba.

Troopilise puu Dillenia alata vili, kus sees on valged söödavad seemned. Ilmselt on linnud need juba ära nokkinud ja kahjuks mulle ei jätkunud.

Rõõm põnevatest puudest. 

Hommik vihmametsas ojakese ääres. 

Sõnajala ja palmi vahepealne variant.

Vihmametsa Martin. 

Liaanikiik. Tarzan ja Jane on siin.

Mangroovid. 

Palmide ja muude troopiliste puude vahel kasvab ka okaspuid.

Kui päike end pilve tagant välja pistab, siis hakkavad lendama ringi ilusad liblikad, neist kõige muljetavaldavam suur eresinist värvi Ulysses. Nägime neid ka ja olid tõesti uhked. Siinsetes metsades on palju endeemilisi ja ürgseid liike, mida uurides on saadud vajalikku infot liikide põlvnemise kohta. Daintrees elavad ka väga haruldased puu-kängurud ja kiiverkaasuarid. Kahjuks ei olnud meil õnne kummagi liigi esindajat näha, aga meid tegi juba rõõmsaks teadmine, et kusagil siin nad ringi kondavad.

Selle liblika tiivad on läbi nagu Läti raha.

Nägime teede ääres silte, mis hoiatavad, et kiiverkaasuarid võivad üle tee minna, kuid linde endeid ei kuskil. Nagu näha, on silte omavoliliselt ka täiendatud (alumine oli algselt lamava politseiniku eest hoiatav märk).

Daintree looduskaitsealal elab väga vähe inimesi ja kogu majandamine on iseseisev, jätkusuutlik ja loomulikult loodussõbralik. Daintree jõge ületades lõppeb ära ühendus vee, elektri ja kanalisatsiooni võrguga ning siin pole isegi telefoni levi. 70ndatel kolisid mõned hipid siia, kuid tänu väga puudulikule infrastruktuurile on see kaunis maa-ala jäänud väid väheste inimeste koduks.

See on tore, et siin tegeletakse palju kohalikest toorainetest ökotoodete tegemisega, ökoturismiga. Lisaks on siin teeistandusi ja puuviljaaedu. Teede ääres on puuviljaputkad, kust saab võtta eksootilisi vilju ja karbi sisse ausalt raha panna.

Tee äärest ostetud puuvili, inglise keeles star apple. Pole kunagi kuulnud ega näinud sellist vilja, kuid maitses hästi.

Mekkisime siin kasvatatud puuviljadest jackfruiti, yellow sapote ja akaatsia seemnetega jäätiseid. Vabandan, et kõik viljade nimed on inglise keeles, kuid kahjuks ei leidnud ma nende eestikeelseid nimetusi ja saate ise kodus internetist nende kohta lugeda kui huvi on. Kohalikest delikatessidest jõime veel black sapote frappet ja mugisime krokodilli burgerit. Sellist eksootilist rõõmu kõhule juba iga päev pakkuda ei saa.

Selle rohelise puuvilja inglisekeelne nimi on soursop ja sellest vasakul custard apple, mis on omavahel sugulasliigid ning maitsevad mõlemad nagu vanilje puding. All vasakul on black sapote, mis maitseb nagu šokolaad ja all paremal yellow sapote, mis on struktuurilt (tõesti uskumatu) keedetud munakollase moodi. 

Krokodillid meid ei söönud, aga meie neid küll. Burgeri vahel olev krokodilliliha maitses nagu väntske kanaliha, aga maitses hästi ja tahaks teinekordki.

Käisime ka kohalikus entomoloogia muuseumis, mis väidetavalt on üks suurimaid putukate erakogusid maailmas. Kogu oli tõesti muljetavaldav ja paljud liigid olid sellised, mida ma nägin esimest korda. Tekkis hirmus tahtmine sinna ka mõni eest iludus annetada. Olime seal täiesti kahekesi ja saime kollektsiooni omaniku naisega juttu vesta ja ta näitas meile ka elavaid liike. Raagritsikate otsimine maja eest kasvavast põõsast oli paras silmaharjutus, kuid hiljem olime päris osavad nende meistermaskeerujate leidmisel. 

Leia pildilt ritsikas.

Oleks tahtnud vihmametsa ilu Teieni rohkem tuua, kuid kuna meie asjalik kaamera on endiselt paranduses, siis tegime pilte minu üsna kehvasti funtsioneeriva seebikarbiga ja Martini telefoniga. Daintree vihmametsa oleks võinud veel kauem avastada, sest siin on tõesti nii palju, mida vaadata, aga muud toimetused ootavad, millest kirjutamine pikemalt järgmine kord.

Mis sest, et Daintree randades ujumine pole soovitatav, siis sellegi poolest on need minu arust ühed ilusaimad rannad, mida senini Austraalias näinud olen.

Olge mõnusad! Tundke rõõmu kõigest sellest, mida meie teha ei saa - pere ja sõpradega koos olemist, metsas seenel ja rabas jõhvikal käimist. Ja muidugi lihtsalt sügist ennast, ilusaid värve ja seda tunnet, kui tuled külmast õuest sooja tuppa :)  

Kuidas me sukelduma õppisime

Aeg on taas teha väike ringvaade meie möödunud sündmustest siin Austraalias. Pärast Vanuatult naasmist tabas meid teatav tühjus ja jõuetus. Reisipohmelus, võiks isegi öelda. See on ilmselt üsna normaalne arvestades seda, kui palju kirevaid sündmusi ja emotsioone selle kahe imelise nädala jooksul kogesime. Saime aru, et me küll tulime reisilt tagasi, aga tegelikult ei tulnud me ju koju ja reis kestab edasi. Hetkeks leevendas kodutuse tunnet oma autosse jõudmine, mis on meile nagu kodu eest, justkui side reaalsuse ja "normaalse" eluga.

Esimesed päevad möödusid Brisbanes niisama logeledes, sõime palju magusat ja mõlgutasime mõtteid, mida edasi teha. Käisime Brisbane'i Skandinaavia festivalil, kus mingi geograafilise arusaamatuse tõttu oli ka Eesti esindatud. Saime sealt musta leiba, Kalevi šokolaadi ja Värska vett, õhtul tegime ise kartulisalatit. Kodune toit andis tegutsemiseks indu ja järgnevatel päevadel hakkasin asjalikuks: pikendasin auto registratsiooni ära, ostsin piletid Uus-Meremaale ja tegelesin muude oluliste asjadega. Kõige olulisema asjana kandideerisime viljakoristushooajaks tööle. Tundub, et Austraalias töö otsimise nipid on käes, sest järjest õigetele numbritele helistades sattusime lõpuks telefoni otsas poolspontaansele tööintervjuule, mille me edukalt läbisime.

Austraalias on hetkel kevad ja kõik on õide puhkenud.

Siis aga saime aru, et Põhja-Queenslandis reisimiseks jääb maru vähe aega, sest esimene töökoolitus oli graafikusse pandud juba oktoobri alguseks. Pakkisime oma elu autosse, nagu ikka, ja hakkasime mööda rannikut põhja poole uhama. Esimene peatus viis meid Agnes Wateri nimelisse asulasse, kus me taaskord surfikursusel käisime. Seekord olid lained nii väiksed, et laine kinni püüdmine ja sellel liuglemine oli üsna raske, aga vähemalt on nüüd nii palju oskuseid olemas, et rohkem ei pea me mingite kursuste peale raha raiskama ja saame lihtsalt surfilauda rentida.   

Lained olid väiksed, aga lainelaual püsti saamisega probleeme ei olnud.

Lihtsalt fototõestus sellest, et ma ka lainelaual püsti sain.

Surfamine väsitas ära ja võtsin ette väikse uinaku 1770 (Seventeen Seventy) nimelises linnakeses Agnes Wateri lähedal. Linn on oma sellise numbrilise nime saanud kapten James Cooki järgi, kes seal oma laevaga Endeavour aastal 1770 randus. 

Pärast surfamist jätkasime sõitu põhja suunas. Tee peale ei jäänudki nii palju ilusaid kohti kui võiks arvata. Sõitsime läbi erinevatest Austraalia "pealinnadest". Kõigepealt Bundaberg, mis on Austraalia suhkruroo ja suhkru tootmise, aga ka rummipealinn. Suhkrutehaseid on Queenslandis nii palju, et magusat suhkrusiirupi lõhn võib tunda vaat et igal pool. Seejärel sõitsime läbi Rockhamptoni, mis on Austraalia veiseliha pealinn. Meie lootus näha teel lopsakaid troopilisi metsasid osutus naiivseks. Tee äärde jäidki ainult suhkruroopõllud ja heinamaad lihaveistega. Vihmametsad asuvad suurtest maanteedest veidi eemal mägedes, kus põllumajandusega tegeleda ei saa. Ööbisimegi Eungella rahvuspargis ning jalutasime sealsetes troopilistes vihmametsades ringi ja nägime palju põnevat.

Võsakalkun (bush turkey või brush turkey) jälgib kuidas ma hommikust söön ja noolib palukest. 

Selgus, et mõned Austraalia puud veritsevad nagu inimesedki. Tegemist on mingit sorti eukalüptiga, mille vaik ongi veripunane. 

Siin pildil on nokkloom, aga parasjagu on ta vee all. Oma silmaga nägime, aga pildile ei õnnestunud teda jäädvustada (ta oli üsna pisike ja asus meist suhteliselt kaugel niikuinii). See eest nägime palju kilpkonni.

Troopikas tasub alati kõrgemale vaadata, sest kuigi tavaliselt metsaalune on hõre, siis puutüvedel ja latvades võib näha hulgaliselt epifüütseid (ehk teiste peal kasvavaid) taimi.

Need on nähtavasti mingit sorti seened, aga seekord jätsime seenesousti tegemata ja seened metsa kasvama.

Suhkruroogu kasvab troopilises Queenslandis palju, ka üleujutusi esineb siin tihti ja selleks tarbeks on olemas mõõdupostid, mis näitavad, kui sügavale vee alla parasjagu maantee jääb. Suhkrurooistanduste tarbeks langetati kunagi hulganisti troopilist vihmametsa, mida nüüd ainult mõnes kohas näha võib. Muide, esimesed eestlased tulid Austraaliasse enam kui sada aastat tagasi ja neist paljud said tööd suhkruroo lõikamisega. 

Airlie Beachi nimeline kuurortlinn, kust pääseb maailma ühtedeks ilusamateks saarteks peetavatele Whitsunday saartele. Paljud eelistavad Whitsundayle minna just jahtlaevaga.

Liivaskulptuur Airlie Beachil. 

Meie seekordse roadtripi eesmärk oli jõuda Põhja-Queenslandi suurima linna Townsville'i juurde Magnetic Islandile. Jätsime auto sadamasse ja pärast pooletunnist praamisõitu jõudsimegi saarele. Magnetic Island on nagu paljud teisedki saared Austraalia idarannikul korallsaar ning on osa Suurest Vallrahust. Üheks meie unistuseks oli juba pikemat aega sukelduda Suurel Vallrahul ja kuna Magnetic Islandil sai teha teadaolevalt odavaimat sukelduskursust, lõime lausa kaks kärbest ühe hoobiga. Sukelduskursusel omandasime hulgaliselt teooriateadmisi ja tegime nii basseinis kui ka ookeanis läbi mitmeid praktilisi harjutusi. Mulle hakkas sukeldumine koheselt meeldima ja tundsin end nagu kala vees. Eelviimasel kursuse päeval sai ka üsna kehvades tingimustes sukeldutud, kui nähvus oli tormi tõttu umbes meeter. Ilmselt ei vasta see enamike inimeste ettekujutusele troopilisest merest, kus pealtnäha alati on helesinine läbipaistev vesi. Kogemuse mõttes oli see aga väga hea. 

Veealune maailm Magnetic Islandi juures polnud nii kirev kui Vanuatul, aga nägime kolme astelraid, muid kalu ja 30 cm pikkuseid pehmeid meritigusid, keda merijänesteks kutsutakse (inglise keeles sea hare, ladina keeles aplysia), suuri rõõneskarpe ja muidugi ka koralle. Nüüd on meil igatahes litsents käes ja võime koos sukelduda kuni 18 meetri sügavusele.  

Backpackerite hostel, kus me 4-päevase sukelduskursuse ajal peatusime, oli kõike muud kui tavaline.

Rannal paiknevast hostelikompleksist avanes kaunis vaade Korallimerele.

Hosteli bangalod öötuledes. Ööelu oli hostelis muljetavaldav, igal õhtul oli mõni teemapidu ja kui pidu läbi sai, mindi magavate inimeste uste taha edasi jaurama. Ühel ööl jäigi uni meil poolikuks, sest isegi pärast noorukite korrale kutsumist läks pidu natuke kaugemal edasi.

Nahaalne possum, kes otsib hetke, et taamal paistvasse kööki siseneda. Nägin sedasama tegelast mitu korda prügikastis toitu otsimas, korra läks ta julgelt ka köögi prügikasti ja näitas mulle hambaid, kui ma prügikasti õue viia tahtsin. Loom kõndis nagu oleks sitt püksis, ronis kõrval asuva palmi otsa ja kraakles seal suurte lendrebastega. Seda kõike oli päris lõbus vaadata. 

Sukelduskursuse kõrvalt oli meil päevas palju aega ka niisama saarel ringi vaadata. Kui me just parasjagu rannaliival ei peesitanud, avastasime saart ja sattusime loomaparki, kus sai erinevaid Austraalia loomi õige lähedalt näha ja paljusid lausa sülle võtta.  

Väike harikrokodill (crocodylus porosus) oli isegi natuke armas. Paari aasta pärast teda enam niimoodi kätte võtta ei saaks ja eriti ei julgeks ka.

Jaanika leidis viker-sudikeeltega (Trichoglossus molucanus) kiirelt ühise keele.

Mina seevastu sain lähedaseks musta kakaduuga.

Lõpuks saime ka päriselt koaalat kallistada, kuigi tal vist oli täiesti suva, mida temaga tehakse. Nad enamasti kas magavad või on magama jäämas või just ärganud ja uimased. Koaalat nuusutades võis tunda lõhna, mis on veider segu eukalüpti eeterlikest õlidest ja hobusesõnnikust. 

Pärast sukeldusteooria ja praktika osa nautisime kauneid vaateid merele ja käisime snorkeldamas.

Veel üks vaade Magnetic Islandilt Korallimerele. Enamik saare rannikust on kivine ja siseosa on suures osas rahvuspargi ala.

Õnnelikud akvalangistid pärast kursuse edukat läbimist.