Depressiivne Austraalia väikelinn

Oleme juba kuu aega elanud keset poolkõrbe Murry jõe ääres asuvas Renmarkis, mis on umbes Põlva suurune linn. Eesti depressiivsed väikelinnad kahvatuvad siinsete kõrval ja kui Hanna-Liisa Uusmaa oleks pärit mõnest Austraalia väikelinnast, siis oleks tema laulu nimeks "Väga depressiivsed Austraalia väikelinnad".

Kui küsida, mis toimub Renmarkis, siis vastus on lihtne. Mitte kui midagi, vähemalt kultuuriürituste koha pealt. Õnneks töötame iga päev 8-12 tundi ja seega ei pea me muretsema, mida oma vaba ajaga ette võtta. 

Vabal ajal tegelen kamuflaažiga.

Martin rõõõmustab, et Renmarki kuus uhkemat vanakooli autot toodi rahvale näitamiseks.

 Peamiselt tegeletakse siinses väikelinnas söömise (põhiline õhtune meelelahutus on pubis või restoranis einestamine), spordi tegemisega ning kõiksuguste jõega seotud tegevustega alates kalapüügist lõpetades lihtsalt kajakiga või paadiga jõe peal sõitmisest. Väga populaarsed on ka kõiksugused veespordialad, eriti veesuusatamine.

Riverlandis tegeletakse palju veesuusatamisega.

Kajakisõitu nautiv jõekoer. 

See ei ole liikuv prügimägi, see on hipide paatmaja. 

Põhiline spordiala, mida siin fännatakse on kriket. Ühiselt käiakse sporti vaatamas mõnes kohalikus pubis. Lisaks spordi vaatamisele saab enamikes pubides ka mänguautomaatidega raha maha mängida ja mulle tundub, et sellele tegevusele on üpris vaba ligipääs ka alaealistele. Läksime Martiniga spordibaari uurima, mis seal näidatakse ja pidime nentima, et juba enne keskpäeva on seal purjus seltsimehi, kes lahendavad juba kes teab mitmendat õlut. Joomine ja narkootikumide tarvitamine olevat siin linnas tõsine probleem. Meie töökaaslastegi hulgas oli metamfetamiini tarvitajad, kuigi töötades peab olema kaine.

Ei teagi, kas narkootikumide tarvitamine on puuduva kultuurielu tulemus või kultuurielu on surnud, sest noored on leidnud alternatiivi, mida oma vaba ajaga ette võtta. Nii palju kui oleme endavanustelt töökaaslastelt kuulnud, siis noortele suunatud üritusi toimub siin üliharva. Sellest veel harvem toimub normaalseid noorteüritusi. 

Saime sel nädalal lõpuks ka ise Renmarki ööelust osa, kui mõtlesime pärast tööd kohalikust klubist läbi hüpata. Pidu oli üsna mannetu. Tantsuplatsil oli keskmiselt umbes kümme inimest, kellest särtsakama enamuse moodustasid välimuse järgi seljakotirändurid, kes rõõmsalt puntratansu tantsisid. Kohalikud olid üsna ebamäärases olekus ja tuikusid niisama ringi, kõige selle taustaks mängis keegi DJ Coz-e loomalikku tümakat (isegi hullemat, kui Power Hit Radiost tuleb). Nägime klubis ka oma töökaaslast, kes oli otse veinitehasest tulnud, määrdunud hilbud seljas ja terasninaga saapad jalas. Pidu lõppes täpselt kell kaks öösel. 

Kohalik disko ööklubis Rivaz. 

Peolt tulles veendusime, et Renmarkis tegutseb ka politsei. Korraks olid värinad sees kui auto peatati, sest sohver oli õhtul üle pika aja ühe õlle joonud. Martinilt küsiti, kas ta on midagi joonud ning pandi puhuma. Siin on tavaline pärast tööd paar õllet võtta ja väike promill on autoroolis samuti lubatud. Lisaks kontrolliti ka meie juhilubasid. Olin algul üllatunud, et ka minu lube taheti näha, aga siis tuli meelde, et registreerisime ju auto minu nimele. Sain komplimendi, et mul on ilus nimi ja saime edasi sõita.

Iga nädalavahetusel ilmselt ei ole politseil nii tihedad tööpäevad, sest näiteks paar nädalat varem oli linn reedel inimestest praktiliselt tühi. Ka sama klubi tantsuplatsil oli kümne inimese asemel vaikus. Peole minnes avastasime eest vaid väikese seltskonna, kes ütlesid, et nemad on viimased peolised. Kell oli siis pool 1. Ega meil ei jäänudki muud üle kui võtta lohutuseks Maccasest mõned burgerid ja koju magama minna. 

Tänavapildis näeb tihti ülekaalulisi inimesi, kuid see pole ka ime, sest kiirtoidukohti on siin pisikese linna kohta omajagu, kõrvuti asuvad Macca's (Austraalia McDonalds), KFC ja sinna kõrvale ehitatakse praegu ka Hungry Jacks (Austraalia Burger King). Lisaks on siin pizzakohti ja palju saiakeste kohvikuid. Kõiksugu pagaritooteid tarbitakse Austraalias palju, mõne inimese toiduvalik koosnebki põhiliselt Pie'dest (rasvane pirukas, kus sees on enamasti liha ja kuna minu meelest on selle sisu limane ja üsna ebameeldiv, siis mina kutsun neid oksepirukateks). Kohalikele maitsevad need pirukad aga vägagi. 

Meie ei söö pirukaid ja hoidume enamasti ka rämpstoidust. Ostame värskeid juur-ja puuvilju kohalikust kreeklaste poest, kuhu minnes juba teatakse, kus me töötame, mis vahetus meil käsil on ja nii edasi. 12 tunniste vahetuste ajal ei jäägi muuks aega kui söögitegemiseks ja magamiseks. Kuna Austraalias elab päris palju aasialasi, siis ka toidupoodides on suur valik sealt pärit maitseained, kastmeid ja muud. Katsetamegi uusi aasia toite ja osad asjad kukuvad välja isegi paremini kui aasia toidukohtades, mida külastanud oleme.

Meie köök, kus me palavatel päevadel naudime konditsioneeri ja katsetame uusi roogasid.

Lisaks aasialastele on siin ka suur Kreeka kogukond ning piirkonnas on lausa mitu õigeusu kirikut. Kirikus käies saimegi tuttavaks kohaliku preestri Dimitriosega ja tema abikaasa Theodoraga, kellega vahel kokku saame, sööme ja maailmaasju arutame. Nad on väga toredad ja lahked. Alati kui preestri majast tuleme, on meile kaasa poetatud veini ja midagi magusat.

Nüüd juba teame päris hästi, mida veini sisse pannakse ja toidu kõrvale veini juues meenuvad kõik veinidesse lisatavad kemikaalid ja seigad veinitehasest. Veini tegemine koos lõbusate töökaaslastega on tore, palka saab nii palju, et enamuse saab kõrvale panna ning tööpäevad mööduvad kiirelt. Vahel pärast tööd jääme töökaaslastega õlut jooma ja jutustama. Mina muidugi suurem asi kohaliku õlle sõber pole, kuid viisakusest joon tavaliselt ühe väikese purgi veest veidi kangemat jooki. Veinitehases on selline komme, et kui keegi midagi untsu keerab peab kasti õlut ostma, mida siis ühiselt juua saaks.

Tööromantika päikesetõusu ajal.

Enne töö algust hoiatati meid igasuguste ohtude eest, mis kaasnevad kemikaalide, masinate ja suletud ruumidega, kuid kes oleks arvanud, et tööl varitsevad ka väikesed märkamatud ohud. Paar nädalat tagasi sain tööl ämbliku käest hammustada ning mu sõrm läks korralikult paiste. Hetk pärast ämbliku hammustust tundsin väga teravat valu, pärastine tunne meenutas pigem herilase sutsakat. Muidugi oli tööandja mures ja mind viidi järgmisel päeval arsti ülevaatusele ning esialgu kirjutati välja allergiaravim, sest kuna tegu polnud mürgise ämblikuga, siis ilmselt tekkis mul lihtsalt allergiline reaktsioon. Paariminutiline ülevaatus maksis tööandjale üle 60 dollari. Praeguseks on mu sõrm ilusti paranenud ja olen kogemuse võrra rikkam. Arsti juures käies silmasin, et lisaks üldkliinikule on siin ka eraldi nahavähi kliinik. See on eriti Lõuna-Austraalias suur probleem, sest osooniaukude tõttu on siin eriti kõrge UV indeks (isegi üle 13). Päikese käes viibides ei tohi siin kindlasti päikesekreemiga koonerdada.

Päikese käest saab varju pugeda raamatukokku, kuhu ei meelita meid huvitav lektüür, vaid tasuta wifi. Kohaliku raatukogu filmi ja raamatu valik on vähemalt minu meelest üsna kesine. Suurema osa raamatutest moodustavad naistekad, palju on eneseabiraamatuid, klassikat riiulitest ei leia, ka loodus-ja täppisteaduste huvilisele pole siin peale National Geographicu praktiliselt midagi lugeda. Filmivalikus domineerivad Hollywoodi kehvemapoolsed komöödiad ja märulifilmid. Samas võrreldes kohaliku filmilaenutusega on sealne filmivalik palju parem, oleme raamatukogust leidnud isegi mõne väärtfilmi ja loodusdokumentaale.

Kuulsime töökaaslastelt, et Renmarkis asub ka spa ja saun. Kohe samal päeval läksime ootusärevalt kohalikku rekreatsioonikeskusesse, kus pidid asuma imelised lõõgastuskohad. Kohale minnes selgus, et sauna seal enam pole, kuid spasse saime pileti ostetud. Piletihinnaks oli vaid 5 dollarit ning see äratas natuke kahtlust. Administraator juhatas meid spasse ning ütles, et naudiksime. Meie ees oli üks väike mullivann keset üsna koledat ruumi jõusaali kõrval. See kõik pani meid muigama. Saime teada, et siin tähendabki spa ühte mullivanni ning Eesti spadest ei oskaks üks Austraalia maainimene ilmselt ealeski unistada. Võib-olla on mõned selliseid vaid telerist näinud.

Paar korda nädalas käime trenni tegemas kohalikus basseinis või lihtsalt sulistame jões. Jahedamatel päevadel jooksime viinamarja istanduste vahel, aga vahepeal olid päris palavad ilmad ning pärast tööd ei kipu enam eriti jooksutrenni tegema. Kui siin on 30 kraadi või veidi alla, siis on tegemist juba jaheda ilmaga. Tihti küündivad siin suvised temperatuurid üle 40 kraadi.

Triiton peesitab basseini serval.

Igal kolmandal nädalavahetusel saame kaks päeva puhata. Sellest pea üks päev kulub magamise peale, sest enne puhkepäeva on öövahetus.  Adelaide'i me seekord ei läinud, vaid nagu tõelistele jõelastele kohane vaatasime, mida jõel meile pakkuda on. Laenutasime kajaki ja läksime Murry jõge ja väikseid ojakesi avastama. Oma retkel nägime palju pelikane, kotkaid, madukaelalisi, rabakanasid, papagoisid ja kõiksugu värvulisi. Korraks võpatasime, sest midagi suurt liigutas vees. Koheselt ka meenus, et muretsemiseks pole põhjust, sest siinsetes vetes pole krokodille, keda kartma peaks. Need olid hoopis suured karpkalad.

Oma retkel saime paariminutilise vihmasabina kaela, kuid hetke pärast oli taevas heledam ja vikerkaare ehtes. Nägime ka päikeseloojangut ja hämaras meid jõllitavat rebast. Oleks tahtnud ka emut silmata, kes peaks siin kandis üsna tavaline olema, kuid kahjuks jäi see suur lind meil seekord nägemata. Samuti võib Renmarki ümbritsevates eukalüptimetsades koaalasid kohata, rääkimata kängurutest, keda näeb igal pool. Meie majagi lähedal hüppavad mõned ringi.

Topeltvikerkaar, Martin ja jõgi.

Maaliline valgusmäng päikeseloojangu ajal. Jõest kaunimadki olid väikesed käänulised ojakesed. 

Vabal päeval otsustasime Martiniga, et on aeg avastama minna eestlaste seas tuntud ja vihatud orjalinna Mildurat. See asub meie kodulinnast vaid 100 km kaugusel ja mõtlesime, et kuna see on suurem linn kui Renmark, siis seal saab sushit süüa, mõnel näitusel käia ja natuke ümbrust avastada. Seal pidi olema ka suur botaanikaaed ja kuna me olime Riverlandi üheilmelisest soolavõsast väsinud, siis mõtlesime, et rohelises lopsakas botaanikaaias oleks mõnus jalutada.

Esiteks ei leidnud me Mildurast sushit, sest enamus kohad olid pühapäeval kinni ning üks sushirestoran oli jäädavalt suletud. Läksime kunstinäitust vaatama, kuid seal olid vaid sõjapildid. Tõsi, väljas olid paar modernistlikku skulptuuri ja ka maja ise oli kaunis. Kaardilt nägime, et läheduses asub ka jõesaar ning suundusime seda uudistama. Lüüse ületades saimegi saarele ning saare ainuke vaatamisväärsus oli sõbralik kits, kes seal rahulikult rohtu sõi. Käisime seal läheduses ka ujumas. Vesi oli üsna külm, kuid rand oli mõnus liivane ja avar.

Siinse kandi ilusaim maja, mida näinud oleme. See kuulus kunagi Mildurasse niisutussüsteemi rajajale. Mõistagi tõi see endaga kaasa suure rikkuse ja tuntuse.

Roheluse otsimise rännak viis meid Mildurast veidi väljas asuvasse botaanikaaeda, kus pidavat olema roosiaed, Aasia aiad ja kohalikke taimi. Roosiaed nägi välja nagu oleks keset kõrbe jäetud roosid sinna piinlema, Aasia aed oli mannetu ning enamus alast nägi välja nagu poolkõrb. Rohi kolletas kõikjal nagu poleks kastmiseks piisavalt raha. Botaanikaaed oli vist pigem mõeldud kohalikele teadlastele kui turistidele. Pidime leppima sellega, et elame piirkonnas, kus inimtegevus saab toimuda vaid tänu kunstlikele niisutussüsteemidele.

Trööstitu roosiaed.

Martin "lopsakas" botaanikaaias Mildura lähistel.

Tagasiteel saatis meid imekaunis päikeseloojang ning enne päikese langemist silmapiiri taha läksime liivaluiteid imetlema. Liivadüünid olid pea kümne meetrised, nende vahel oli vahva turnida ning ümberringi vaadates nägi vaid liiva. Tekkis tunne nagu oleks korraks Saharasse sattunud.

Kõrb on elutu ja trööstitu, kuid sellel on oma võlud. 

Viimasel nädalal käisime töökaaslase juures grillipeol, tegime ettevalmistusi lahkumiseks ja rõõmustasime, et saame lõpuks siit lahkuda. Tööl tabasid meid liivatormid ja hiiglaslike ööliblikate uputus.

Liivatorm Renmarkis.

Pärast vihmasadu ilmuvad igale poole suured ööliblikad (inglise keelne nimi Rain moth)

Enne Renmarkist lahkumist leidsime kohalikust taarapunktist "Slaava käe".

Selline on meie elu siin Austraalia perifeerias.

Soovin Eestisse kiiret kevade algust ja päikesepaistet. Ärge valimistulemuste pärast väga kurvastage ja jääge positiivseks. Siin on soe ja palgad ei kannata Eesti omadega võrdlustki, kuid vahel tahaks koju pere juurde või Tartu melusse sõprade keskele teleporteeruda. Eks unes ma vahel käingi Teil külas :)

Elu veinimõisas

Nagu pealkirjast aimata võite, läks meil hästi ja saime veinitehasesse tööle. Nüüdseks oleme tööl olnud juba üle nädala ja vähemalt mina võin täie enesekindlusega väita, et ma natuke mingitest asjadest tööl juba midagi aru saan. Tegelikult pole tööl hullu ühti, siiani on iga päev olnud huvitav, kuigi algul oli tõesti palju uut infot.

Teen nägu, nagu teeks selle tundmatu masinaga midagi tähtsat

Esimestel päevadel töötasime mõne kogenenuma cellar handi ehk "keldrikäega". See nimetus cellar ehk kelder ehk koht kus käib veini tegemine on mõnevõrra eksitav, sest Angove's Winery veinitehases pole terve suure kompleksi peale vist mitte ühtegi keldrit. Küllap ohutuse kaalutlustel - paljudes veinitegemise protsessides kasutatakse süsihappegaasi, mis on teatavasti õhust raskem ja kipub just keldritaolistesse moodustistesse kogunema, kus see siis piisavalt suure kontsentratsiooni korral tervisele ohtlik võib olla.

Enamik meie tööst leiab aset lageda taeva all, aga osad mahutid on ka mõnusalt jahedas siseruumis.

Kuna keldreid siin ei ole, siis sobivaim vaste cellar handile oleks ehk veinitööline. Igatahes töötasime esimestel päevadel mõne kogenenuma töötaja töövarjuna, kes siis meile järk-järgult vastutust juurde andsid. Mina saavutasin juba kolmandaks päevaks iseseisvuse ja hakkasin kõiki oma asju ise tegema. Samas kui millestki ikkagi aru ei saa, ei oska või ei ole päris kindel, siis on vanemad olijad enam kui rõõmsad kohe nõu ja jõuga appi tõttama.

Jaanika tsentrifugaalpumbaga poseerimas. Sellise pumbaga pestakse mahuteid ja transporditakse mahla või veini ühest mahutist teise. (Jaanika oskab seda kasutada küll)

Jaanika on teinud pea iga päev erinevaid töid nagu näiteks valmis veini paigutamist tammevaatidesse, vaatide parandamist, pärmi lisamist mahladele, veinide filtreerimist, erinevate ainete lisamist valmis veinile jne. Jaanikal on avanenud ka võimalus töötada kohe tootmisesse minevate kallite veinidega, mis nõuavad erilist hoolikust. Lisaks on teda ka laborisse lastud CO2 mõõtmisi tegema. Pärast ainete lisamist ja proovide võtmist tõi Jaanika mulle üks kord ka pisut veini maitsmiseks.

Minu peamiseks tööks siiani on olnud veinide jahutamine ja minu peatööks jääb see vist kuni veinihooaja lõpuni. Viinamarjad saabuvad tehasesse suurte autode kastides öösiti, misjärel need kohe pressitakse ja sealt saadav mahl on vaja võimalikult kiiresti maha jahutada. Minule öeldakse mahuti number, mis on vaja maha jahutada ja mina sean üles pumba ja voolikud, mis suunavad mahla jahutisse ja tagasi. Kui mahl on piisava temperatuurini jahutatud, tuleb sageli lisada mahla mingit kemikaali, mis mahla paremini käärima paneb. Peamine lisand on diammoonium fosfaat, mida kulub siin tehases küll sadade kilode kaupa.

Minu üks peamisi tööriistu - mahla jahuti. Kollasest voolikust läheb mahl sisse ja punasest tuleb maha jahutatud mahl välja.

Veinitehases töötades olen üldse näinud, kui palju keemiat veini ikkagi pannakse. Kord pidin ma ühte mahutisse lisama 700 liitrit tartaric acidit (eesti keeles vist viinhape?). Olen kasutanud ka želatiini (tahkete osade eemaldamiseks veinist) ja tselluloosi (veini stabiliseerimiseks). Mõlemaid muidugi sadade liitrite kaupa.

Salt shed ehk koht kus enamikke veini lisatavaid aineid hoitakse

Kemikaale kulub küll palju, aga mastaabid ongi siin suured. Suurimad mahutid hoiavad 260 000 liitrit veini. Selliseid on kümmekond tükki. Lisaks on veel paarkümmend mahutit suurusega 100 000 liitrit ja muidugi kümneid väiksemaid mahuteid. Tootmismahud on samuti suured, näiteks eelmisel aastal purustati 20 000 tonni viinamarju (see on 20 miljonit liitrit), millest tehti punast ja valget veini, šampust ja erinevaid piiritusjooke.

Need on ühed suuremad, enam kui 200 000 liitrit mahutavad mahutid. Taamal paistab pudelisse villimise osakond, kuhu meil enamasti asja ei ole.

Kuna tegemist on toidutööstusega, on eriti suur rõhk hügieenil. Isiklik hügieen on ka muidugi oluline, aga suur osa meie tööst on erinevate mahutite ja voolikute puhastamine. Sellele kulub vist isegi suurem osa ajast, sest enne igat protsessi tuleb reeglite järgi kõik torud ja mahutid leelisega ära pesta. Üldiselt kasutatakse 2% naatriumhüdroksiidi lahust, aga kangemate plekkide jaoks on olemas sama aine ka 99% kristalli kujul. See söövitab päris korralikult ja selle käsitlemisel kasutatakse põlle, näomaski ja kindaid. Näiteks jahutusseadme puhastamiseks kulub 2-3 kilo seda kangemat kraami. Leelis tuleb pesemise järel neutraliseerida, selleks kasutatakse väga kanget vesinikperoksiidi. Kõik need pesemistsüklid, mida, kui palju ja millal, on nii minul kui Jaanikal juba une pealt selged.

Siin hoitakse voolikute ja mahutite puhastamiseks vajalikku kraami. 

Kui küsite, kas see töö meile meeldib, siis vastame mõlemad jah. See on lihtsalt väga mõnus töö. Õhku täidavad müstilised, ent seest soojendavad ja kuidagi kodused aroomid. Tööpäeva 8 tundi möödub lenneldes. Kogu aeg on midagi teha, aga samas ei pea kiirustama. Siiani oleme me mõlemad teinud iga päev ka natuke midagi erinevat ja seetõttu pole töö igavaks ka muutunud. Füüsiliselt veinitöö väga kurnav ei ole, aga 40-kraadises kuumuses töötamine loomulikult väsitab. Õnneks on tehases vabalt saadaval spordijoogi kontsentraati, mida me joome palju.

Sageli nõuab töö ka teatavat loomingulisust, kui mahla ühest mahutist teise suunates pead leidma lühima tee ja sobivad jupid. Veinitehases on kasutusel kolme erineva läbimõõduga voolikud ja nende omavahel kombineerimiseks on olemas üleminekud, mis on sageli kuskil kadunud või juba kasutuses. Ühest mahutist teise liini ehitamisel käib tihti justkui legoklotsidega mängimine, erinevate juppide omavahel sobitamine.

Mingis mõttes on mõnus ka see, et me praktiliselt iga päev töötame. Renmark oma vaba aja veetmise võimalustega ei hiilga ja pigem teekski praegu nii palju tööd kui võimalik. Meie iga kolmas nädalavahetus on vaba keerulise vahetuste süsteemi tõttu. Üritan põgusalt seda selgitada, kuigi eriti lihtne see süsteem ei ole. Töö veinitehases käib ööpäeva ringselt, seetõttu on veinitöölised jagatud kolme 8 tunnilise vahetuse vahel. Laupäeval ja pühapäeval on vahetuse pikkuseks 12 tundi, mis võimaldab kolmandale vahetusele sel ajal puhkust anda. Kõik vahetused saavad hooaja vältel töötada nii hommikuses, pärastlõunases kui ka öises vahetuses.

Kõikide mahutite kohal on platvormid, sest sageli tuleb veini taset mahutis mõõta või mingit lisandit ülevalt sisse kallata. Huvitaval kombel sain ma veinitehases töötades üleöö jagu oma kõrgusekartusest.

Veinitehase palgad on head ka Austraalia standardite järgi ja seetõttu oleme meie siin ühed vähestest välismaalastest. Enamik meie töökaaslasi on ürgsed austraallased, kellest nii mõnegi aktsendi arusaamine on üsna keeruline. Jaanikal "vedas" selle koha pealt veel eriliselt, sest tema juhendaja räägib sellise aktsendiga, millest kuuldavasti eelmisel hooajal veinitehases töötanud kanadalane ja inglane hästi aru ei saanud. Aga hea keelekümblus kindlasti.

Enamikke töötajaid kutsutakse siin naljakate hüüdnimedega, nagu näiteks Stiffy, Thorpey, Pottsy, Johno, Gibbo jne. Mulle on paar korda öeldud Marty, aga õnneks pole see külge jäänud. Jaanika nime erinevatest hääldusvõimalustest siin Austraalias võiks kirjutada raamatu, aga tihti kutsutakse teda siin JP. Kirjapildis on peamiselt kasutusel "Jannika".

Tööd peaks jätkuma aprillini ja vähemalt selle ajani oleme töökad ja tublid. Varsti peaks töö juures kiiremaks ka minema, kui pressima hakatakse punaseid viinamarju. Käivad kuuldused, et Jaanika suunatakse mikroveinitehasesse, kus tehakse kõike käsitsi ja toodetakse selle veinimõisa kalleimaid veine. Lustlikke lugusid veinimõisast loodame vahepeal siin blogi veergudel seni veel avaldada.

Veinihooaja ootuses

Paljudele selle blogi lugejatele on võib-olla jäänud mulje, et meie elu siin Austraalias pole muud kui üks meelakkumine. Rääkimata kõigist praktilistest muredest, mis meid vahel morjendavad, tuleb vahel ka koduigatsus peale. Kuna elame siiski üsna väikeses linnas, siis suuremat sorti sotsiaalset elu me ei ela. Peale selle kummitavad meid vanad võlglased. Novembris ja detsembris korjasime Waikeries apelsine, aga kahe nädala palk on meil mõlemal siiani saamata. Kogu see süsteem seal oli tagantjärgi mõeldes rohkem kui kahtlane ja erinevate kuulujuttude põhjal polnud ka meie tööandjal Cathyl kõige parem maine. Mitmelt poolt on meile soovitatud ka Aasia päritolu tööandjaid vältida, sest tihti ei ole nad kõige ausamad, aga egas me mingid rassistid ole ja ei pidanud seda esialgu mitte millekski (Cathy on filipiinlanna).

Algul toodi põhjenduseks unustamine, lubati järgmisel nädalal maksta. Siis selgus, et Cathy on haiglas ja ei saa panka minna. Netipangandusest pole siin loomulikult keegi midagi kuulnud. Telefonile muidugi Cathy ei vastanud. Hiljem kui me talle isiklikult külla läksime, selgus, et haiglas oli olnud hoopis tema abikaasa. Raha lubati mõistagi järgmisel nädalal ära maksta. Seda raha ei näinud me oma pangaarvel paraku ka järgmisel nädalal. Seejärel jõudsid juba kätte pühad ja kogu protsess venis veelgi.

Alles siis kui me ähvardasime oma murega kohalikku ajalehte minekuga, hakkasid rattad veerema. Nüüd viimaste kuulduste järgi on neil "rasked ajad" ja lihtsalt pole korjajaid, kes apelsine korjaks, mistõttu ei ole neil ka võimalik meile raha maksta. Võlgu oleva palga on tööandja lubanud ära maksta selle kuu lõpuks. Austraalia mõistes ei ole tegemist teab mis suure rahaga, kahepeale 1700 dollarit, aga asi on põhimõttes. Apelsinide korjamine lõõskava päikese all redelil turnides, nii et apelsinipuud pidevalt käsi kriimustavad, polnud üldse mõnus.

Seda, et meie apelsinikorjamise tööandjatel rasked ajad on, polegi niivõrd raske uskuda. Seda oleme mitmelt poolt kuulnud, et praegu pole Austraalias enam üldse nii head ajad kui mõned aastad tagasi. Siis oli backpackereid rohkem, aga ka tööd rohkem, palgad suuremad ja muru oli kah rohelisem. Nii meile vähemalt räägitakse. Isegi Cathy suguse suli juures olevat tipphetkedel töötanud sadakond apelsinikorjajat.

Praegusel ajal head tööd leida ei ole enam lihtne. Backpackerid tahavad oma 88 farmipäeva kätte saada ja paljud farmerid on valmis seda kurjasti ära kasutama, makstes töötajatele vähem kui on lubatud või jätavad üldse maksmata. Kuuldavasti võtab valitsus lähiajal sellised tööandjad luubi alla ja loodetavasti läheb seljakotirändurite elu varsti paremaks.

Aga loomulikult on ka väga häid farmereid, nagu näiteks meil õunafarmis. Üsna hea on olukord ka Lääne-Austraalias, eelkõige Perthi linna ümber. See on ka linn, kust enamik eestlasi oma Austraalia seiklust alustab. Põhjuseks kõrged palgad ja palju tööd. Miinuseks on suur distants kõigest muust. Perthile lähim suurlinn Adelaide asub ligi 2700 kilomeetri kaugusel.

Adelaidest omakorda 250 kilomeetri kaugusel asub Renmark, kus me praegu pesitseme. Jõudsime Renmarki 5. jaanuaril ja kuna juba varemalt oli teada, et me siia peame mõneks ajaks jääma, olime aegsasti omale elamispinda otsinud. Valikus oligi reaalselt ainult tuba ühes korteris ja ka hind oli väga okei (80 dollarit nädalas inimese kohta). Esimese hooga ei osanud mingeid pretensioone esitada, sest pidime juba varsti veinitehasesse meditsiinilisele ülevaatusele minema, mille me mõlemad muide edukalt sooritasime. Esialgu tundus elupaik normaalne, kõik vajalik oli käe-jala juures. Korter asus kesklinnas ja 5 minuti kaugusel suurest toidupoest, kohalikust ujulast ja raamatukogust, kus sai tasuta wifit nautida.

Hiljem selgus aga, et korterikaaslane Troy joob pidevalt, aga mis veel hullem, suitsetab toas. Tulemusena haises kogu korter pidevalt koni järgi. Neid miinuseid hakkas elukoha osas ilmnema veelgi. Pesumasin oli vist eelmise sajandi keskpaigast, poolautomaatne, millega pesu pesemisele kulus põhimõtteliselt terve päev. 40-kraadises Renmarki kuumuses oli meil korteris küll olemas konditsioneer, aga kahjuks selle mõju meie tuppa ei ulatunud ja magades oli ikka palav. Köögis sibasid ringi tikutoosi suurused prussakad. Kõige tipuks puudus meil võimalus korter lukku panna. Troy ütles, et naabrid on alati kodus, korteri lukustamise pärast ei pea muretsema. Kui aga naaberkorteris hakkasid pihta igaõhtused peod ja kui nägime nende juures jõlkumas rääbistunud välimusega haiglaselt kõhetuid inimesi (seda arvatavasti narkootikumide tarvitamisest), hakkasime kiirelt otsima alternatiivset elupaika.

Panime toidupoes teadetetahvlile üles vastavasisulise kuulutuse ja juba paar päeva hiljem meil näkkaski. Kui me potentsiaalset elupaika vaatama läksime, tundsime kohe, et tahaksime sinna kolida, hoolimata pisut kallimast hinnast. 100 dollarit nädalas inimese kohta on selliste tingimuste eest üsna mõistlik hind. Majaomanik Fiona on vanemapoolne naisterahvas, kellel on kolm haridust - ajakirjanduses, põetamises ja ärijuhtimises. Poole ajast veedab ta Adelaides ja siis oleme majas üldse kahekesi. Siin majas elab ta oma suure lambakoera Bellaga, kes mind veel eriti ei usalda ja haugub minu peale.

Meie uus, seest täitsa Euroopalik majake keset loodust.

Elupaik on väga mõnus ja hubane, üsna Euroopalik. Seintel on palju maale ja mööbel on, vähemalt Austraalia mõistes, antiikne. Voodi kus me magame, on näiteks saja aastane. Kodune on meie uus elukoht ka selles mõttes, et siin ei kanta siseruumides jalanõusid, mida Austraalias reeglina tehakse. Küllap sellepärast, et Fiona on elanud Euroopas, võtnud omaks sealsed kombed ja saanud aru, et tolmuste või poriste sõrgadega toas ringi tatsamine pole üldse jätkusuutlik.

Meie antiikmööbliga sisustatud hubane tuba.

Maja asub Renmarkist veidi väljas, aga oluline on, et meie veinitehas asub siit sisuliselt ümber nurga - varem pidime tööle minekuks ikka autot kasutama. Renmarki kohta on maja ümbrus roheline, maja ees kasvab suur puu ja maja juures kasvavad lilled. Meie krunti ümbritsevad erinevad istandused, näiteks virsikud, ploomid ja mõistagi viinapuud kohe-kohe küpsete viinamarjadega. Ainus varjukülg uue elupaiga juures on kaugusest kõlavad püssipaugu sarnased helid. Nimelt asub meie majast mitte kaugel üks mandlite istandus ja selleks, et papagoisid sealt eemal hoida, kuuleb sealt tihti paugutamist. Linde siiski maha ei lasta, lihtsalt peletid on sellised. Tavalised hernehirmutised nähtavasti papagoide puhul ei toimi.

Natuke tööjuttu ka. Päris tööga pole me veel pihta hakanud, ootame veel viinamarjade valmimist. Enne jaanuari lõppu peaksime sellega siiski alustama. Küll aga on meil seljataga neli päeva koolitust veinitehases. Meie ametipositsiooni nimi on cellar hand, ehk otsetõlkes "keldrikäsi". Lühidalt öeldes meie olemegi need, kes veini laborist tulevate instruktsioonide põhjal valmis teevad.

Neli päeva möödus loenguruumis erinevat turvanõuete juttu kuulates, veinitehases ringi jalutades ja üksikuid praktilisi ülesandeid sooritades. Tõtt-öelda mina ega Jaanika kõigest täielikult aru ei saanud, aga eks see töö ongi selline, et tuleb kõik protseduurid paar korda läbi teha, siis alles oskad.

Põhimõtteliselt on protsess selline, et viinamarjad tulevad suure veoauto kastis veinitehasesse, kus need kaalutakse ja seejärel valatakse suurde purustisse. Purustist jookseb viinamarja mahl mahutisse, kust meiesugused cellar handid peavad mahla järgmisesse mahutisse voolikute ja pumpadega ümber suunama ja vajadusel mingeid lisaaineid lisama. Üsna palju on meil kokkupuuteid erineva keemiaga, näiteks lisatakse enamikele veinidele sulfaati, lämmastikku ja kuiva jääd. Aga vajadusel ka erinevaid happeid, mida lausa ämbriga mahutisse visatakse.

Mõistagi tuleb iga mahuti enne sinna veini või viinamarjamahla juhtimist puhastada ja desinfitseerida. Selleks kasutatakse kanget leelist, mis pärast mahuti pesemist happega neutraliseeritakse. Kemikaale ja tervisele ohtlikke asju on siin palju, aga kaitsevarustus on kõigil olemas ja ohutustehnikaid on meile selgitatud.

Täna tegime läbi ka confined space trainingu, mis lubab meil mahutitesse või teistesse piiratud ligipääsuga ohtlikesse kohtadesse ise sisse pugeda. Koolitust läbi viinud härrasmees näitas tunnis peamiselt erinevaid videoid rumalatesse õnnetustesse sattunud inimestest ja rääkis, mis viisil on mõnes veinitehases keegi viga või surma saanud. Õnneks räägiti ka palju ohutusjuttu ja praktilises osas proovisime kõike järgi. Kohati on jäänud mulje, et töö veinitehases on hirmus ohtlik, aga tegelikult tundub ainult siis nii, kui ise tõesti rumal olla. Kui kõiki reegleid järgida ja protseduure õigesti sooritada, ei tohiks midagi üle jõu käivat olla.

Loengu lõpus öeldi, et veinitehasel on algavaks hooajaks ikkagi natuke liiga palju cellar hande ja et nad peavad varsti raskeid otsuseid vastu võtma ja mõned meist tööta jätma. Mina ja Jaanika oleksime minema saatmiseks kõige mugavamad kandidaadid, sest me oleme ühed vähesed väljastpoolt Austraaliat pärit töölised (peale meie on siin paar kiivit ehk uusmeremaalast). Renmark on isegi Eesti mõistes väike linn ja kõik tunnevad kõiki. Enamikel cellar handidest on siin Angove'i veinitehases mõni sugulane või lehma-lellepoeg varem töötanud ja päris palju on ka neid, kes juba mitmendat aastat veinitootmise tippajaks veinitehasesse tagasi tulevad ja seetõttu kõiki masinaid ja protseduure läbi ja lõhki tunnevad.

Nüüd pole muud kui ainult oodata ja loota. Kuna meil siin vahepeal nii palju vaba aega oli, otsustasime teha väikse väljasõidu Adelaide'i ja selle ümbrusesse. Nautisime randa ja hullamist lainetes, kuigi väga soe ei olnud. Üle pika-pika aja jõin pudelikese õlut, mis kahjuks ei olnud eriline elamus. Kõigis Adelaide'i randades saab vaadata kuidas päike ookeani loojub, mida ka meie mõistagi tegime.

Külastasime taaskord mõnusat Noarlunga randa ja nautisime laineid.

Eelmine kord, kui Adelaide'i väisasime, käisime Clelandi loomapargis, aga kahjuks ei saanud seal tookord koaalasid katsuda, sest nende jaoks oli liiga palav. Soov koaalat lähedalt näha oli meid painanud juba Austraaliasse tuleku algusest saati ja seetõttu pidime Clelandi loomaparki kindlasti tagasi minema. Seekord saime koaalat katsuda, aga sülle võtmise eest pidi maksma 30 dollarit ja sellist arulagedat raha me koaala kaisutamise eest mõistagi ei maksnud.  

Meie oma uue karvase sõbraga, kellel meist vist on täiesti ükskõik.

Jaanika on ikka kängurutest elevuses. Saime jälle kängurutega hellusehetki vahetada.

Ülejäänud päev möödus Morialta looduspargis matkates, kus kohati võttis mägede vahel turninime täitsa võhmale. Tasuks aga kaunid vaated Adelaide'ile ja mitmed maalilised kosed. Loodus on siin kaunis, eriti võrreldes Renmarki ümbrusega, kus kasvab vaid soolavõsa. Nägime tee kõrval puu otsas päris lähedalt veel üht koaalat, kes meie tulekuga üles ärkas ja unesegasena meid jõllitama jäi. Pikalt loomake meist aga välja ei teinud ning põõnas edasi. Ega nad muud ei teegi kui ainult söövad ja magavad.

Õnnetu koaala, kelle und me kogemata segasime.

Selline nägi välja Morialta kosk ülevalt poolt.

Siin on see sama kosk alt vaadatuna.

Ja veel üks kosk Morialta rahvuspargis.

Õhtul käisime veel ühel matkarajal Waterfall Gullys. Nagu nimigi ütleb, oli ka seal näha mitmeid koskesid. Matkarada viis Waterfall Gullyst Adelaide'i ümbruse kõrgeima mäe Mount Lofty tippu. Tee oli kohati päris järsk, aga rahvast oli seal palju - kes jooksis, kes jalutas niisama. Mäe otsast avanes vaade linnale ja ookeanile.

Matkarajal kohtusime känguruga. Kängurude looduses kohtamine on suhteliselt tavaliseks muutunud.

Järgmisel päeval seadsime sammud Adelaide'i loomaaeda. See on üks väheseid loomaaedu väljaspool Hiinat, kus saab pandakaru näha ja neid on Adelaide'i loomaaias lausa kaks. Peale pandade olid põnevamad loomad Sumatra tiiger, Sumatra orangutan ja kaks veidra välimusega Malaisia tapiiri, kes elasid pärdikutega samas aedikus. Loomaaed oli mõnusalt kompaktne, näiteks Tallinna loomaaiast palju väiksem, aga palju loogilisema ülesehitusega. Oli näha, et loomade puuride kujundusega on seal vaeva nähtud ja üritatud luua võimalikult nende elukeskkonna sarnaseid tingimusi. Loomaaed oli lopsakas ja väga ilus.

Rahulolev pandakaru mugis kogu meie sealoleku aja bambust ja ei teinud teda pildistavatest turistidest väljagi.

Nüüd oleme tagasi Renmarkis ja ei oska siin olles oma vaba ajaga suurt midagi ette võtta. Jaanika täiendab pea iga päev oma ingliskeelset sõnavara ja loomulikult kordame üle ka veinitehases õpitu, kuna meile anti kaasa mitu brošüüri. Üritame väikest viisi ikka sporti teha, viimasel ajal on ilmad olnud alla 30 kraadi, mis võimaldab isegi joosta. Palavamatel ilmadel käime kohalikus täismõõdus basseinis ennast kosutamas ja ujumistrenni tegemas. Kui nüüd saaks päriselt ja täiega veini tegema hakata, saaks jälle põneva kogemuse võrra rikkamaks!

Jaanika peesitab rannas, ei muretse millegi üle ja on ikka positiivne :)