Civilization is overrated

Pärast esimest nädalat uue tööandja juures ja uues piirkonnas võime teha väikse vahekokkuvõtte ja anda ülevaate sellest, millega me möödunud nädalal tegelesime. Kõigepealt tööst. Igal hommikul alustame tööd täpselt 6.30 ja hakkame õunu korjama... et neid maha visata. Praegu on õunad puudel alles väiksed, umbes ploomi suurused, aga samamoodi on väiksed ka õunapuud, enamasti mitte üle kahe meetri kõrgused. Kui kõik õunad puudele jätta, murraks suureks kasvavad õunad paljud oksad puudel lihtsalt ära. Selleks olemegi abiks meie, kes koristavad puudelt ära kõik üleliigse. Muuhulgas tuleb okstelt ära korjata kõik vähimagi defektiga õunad. Tarbija on siin nii nõudlik, et ostab vaid läikima löödud punaseid, ideaalseid õunu. Supermarketis sisseoste tehes nägime meie korjatavat "Pink Lady" õunasorti puuviljaletil säramas, ilmselt mingi vahaga veel ekstra läikima löödud. Hind oli poes 6 Austraalia dollarit kilo (umbes 4 eurot).

Meie harvendatav õunasort "Pink Lady" poelettidel. Nagu näha, lähevad õunad vaatamata krõbedale hinnale kaubaks nagu soojad saiad.

Töö on üsna vaheldusrikas, oleme juba selle nädala jooksul täitnud erinevaid ülesandeid, näiteks terveid õunapuu oksi ära murdnud (kui on tõesti liiga palju õunu küljes) või näiteks spetsiaalsel tõstukiga, teosammul liikuval traktoril töötanud, et latvadest üleliigseid õunu eemaldada. Ühel päeval sõitsime aga hoopis viinapuuaeda, kus pidime viinapuude oksi lõikamiseks üles tõstma. Meile on määratud kindlad pausid, kümneminutiline kell 9.30 ja pooletunnine lõuna kell 12.30. Tööpäev ise lõpeb kell 3, seega jääb päevas mõnusasti aega ka muudeks tegevusteks. Meie farmis töötav personal eesotsas vendade Beni ja Glenniga on igati meeldiv, meisse suhtutakse selge austusega, eriti võrreldes apelsinide korjamisega, kus tööandjal oli meist täiesti suva. Meie otsene ülemus Ben rõhutab pidevalt, et me õunu kirega kohtleks, sest nende õunade eest makstakse meile palka. Kui palka makstakse töötatud tundide, mitte korjatud kastide eest, võib hoolas olla küll. Jaanika ütles, et praegune töö on võrreldes apelsinide korjamisega nagu laisklemine.

Jaanika traktoril latvadest õunu harvendamas.

Nõnda ongi töö kõrvalt meil jäänud palju aega ümbruskonna avastamiseks. Seda enam, et kuigi meie mobiilioperaator Telstra peaks olema suurima leviga Austraalias, ei ole siin kõrval asuvas Kalangadoo linnas üldse levi isegi helistamiseks, internetist rääkimata. Kalangadoo linn (Wikipedia andmetel 2006 aasta seisuga 305 elanikku, praeguseks ilmsel veel vähem) on tõeliselt kole. Tänavad on inimtühjad, ka autosid ei liigu. Kui autosid liigubki, siis on enamasti tegemist vähemalt 20 aastat vanade rontidega. Majad on räämas, paljudel kruntidel suured sildid, kuhu peale kirjutatud FOR SALE (müüa). Seoses meie armsa Mitsubishi registreerimise pikendamisega pidime minema kohalikku politseijaoskonda, et sealt mingit tõendit saada, aga politseijaoskonnas polnud kedagi kohal, automaatuksed käisid isetahtsi kinni-lahti ja jaoskonnast seest kostus alarm. Helistasime kohalikku politseijaoskonda, aga kõne suunati lähimasse suurde linna Mount Gambieri. Tuli välja, et kohalik politseinik on praegu puhkusel.

Eelmiste elanike poolt jäetud klaas vannitoas sõnumiga "tsivilisatsioon on ülehinnatud" annab aimu, kus kohas me elame.

Eelmises postituses sai mainitud, et Mount Gambieris elab 50 000 elanikku. Tegelikult tegime linna mõnevõrra suuremaks kui see tegelikult on, nimelt elab seal ainult 25 000 elanikku. Selle näitajaga on Mount Gambier South Australia osariigi suuruselt teine linn Adelaide järel, mis näitab milline piirkond üldiselt see Lõuna-Austraalia on. Siin on ainult põllumajandus ja enamik osariigist moodustab kõnnumaa või kõrb. Lõuna-Austraalia osariigi sisemaal on piirkondi, kus elatakse vaid maa all, sest kliima on eluks maa peal liiga karm.

Mount Gambier on niisiis isegi Eesti mõistes üsna väike linn, aga vaadata on seal palju. Kogu siinne piirkond asub karstialal ja pinnas on siin paene - nagu Põhja-Eestis. Mount Gambier ise asub aga vana kustunud vulkaani jalamil, mis on tekitanud linna põnevaid geograafilisi fenomene. Linna külje all asub kustunud vulkaani kraatris täiesti sügavsinise veega järv, mis on saanud endale loomingulise nime Blue Lake. Enamuse aastast on järv tuhmhalli värvi, aga paari päeva jooksul novembris muudab järv järsult värvi ja muutub täiesti siniseks ja püsib sellisena siinse suve lõpuni, seega umbes märtsini. Vaatepilt on igatahes võimas. Huvitav on veel fakt, et Mount Gambieri elanikud saavad oma joogivee Blue Lake'ist. Järve keskmine sügavus on 70 meetrit ja vett on seal seega palju.

Vulkaani kraatris asuv sinise veega järv. Kaldad on sel järsud ja sügavust üle 70 meetri.

Ühel vabal päeval käisimegi Mount Gambieris sinise järve ääres ja kraatrijärvede ääres. Peale sinise veega järve oli seal kõrval veel üks vulkaanikraatris asuv järv, sedapuhku tumerohelise veega. Nimeks on loomingulised austraallased sellele pannud Valley Lake ehk orujärv. Seda järve kasutatakse veespordiks, paadiga sõitmiseks ja ujumiseks ja järve kaldad olid paksult suvitajaid täis. Järve kaldal pidasime piknikku meiegi.

Sinise järve kõrval asuvast orust leidsime euroopaliku metsa.

Täitsa Mount Gambieri kesklinnas on üks park, mille sarnasest ma isegi mitte kuulnud polnud. Umpherston Sinkhole ehk Umpherstoni karstilehter, ongi park suures sisselangenud karstikoopas. Kindlasti kohe kõige ägedam park kus ma käinud olen, aga las pildid räägivad iseenda eest. Kui pargi rajaja Samuel Umpherston sadakond aastat tagasi pargi rajas, oli pargi põhjas vesi ja selle keskel saar, kuhu pääses väikse paadiga. Muidugi oli praegune park ilus ja muinasjutuline, aga Umpherstoni algne variant oleks olnud veelgi võimsam.

Pargisügavusse on isegi palmid istutatud

Maagiline Umpherston Sinkhole

Mount Gambieri ümbrus meenutab Eestit. Siin on eukalüptipuude asemel palju okaspuid, seda küll metsameeste poolt puidu saamiseks istutatud, aga ka paene pinnas meenutab kodumaad. Palju on siin aga igasugu koopaid, kuhu me ka sisse põikasime. Tantanoola koopas võis näha võimsaid stalagtiite ja stalagmiite. Mina polnud sellist koobast varem näinud, aga Jaanika sõnul olevat Euroopas palju võimsamad stalagtiidikoopad.

Stalagtiidid, stalagmiidid ja turistid Tantanoola koopas.

Käisime ka Naracoorte'i koobaste rahvuspargis, mis kuulub maailmapärandi nimistusse. Külastasime järjekordset koobast ja nägime mitmeid erinevaid fossiile. Naracoorte'i rahvuspark on fossiilide poolest erakordselt rikkalik, sealt on leitud sadu erinevaid ürgseid kukkurlooma liike. Luustikud on hästi säilinud, kuna piirkonnas on palju paekivi koopaid, kuhu paarsada tuhat aastat tagasi kukkurloomad sisse kukkusid ja enam välja ei saanud. Ajapikku mattusid koopad liiva ja muu sodi alla, aga loomade luud säilisid hästi.   Paljud ürgsed kukkurloomad olid luustiku põhjal ka taastatud, mõni neist nägi üsna veider välja.

Midagi känguru ja koaala vahepealset, umbes sada tuhat aastat tagasi välja surnud kukkurloom.

Üks paljudest Naracoorte'i rahvuspargi koobastest.

Meie elupaik Kalangadoos on tegelikult ookeanile üsna lähedal. Pühapäeval pidi tulema 32 kraadi sooja ja otsustasime majakaaslastega umbes tunni aja kaugusele Beachporti linnakese juurde randa sõita. Ilm rannas mõnulemiseks polnud teab mis ideaalne, oli kõva tuul ja üldse mitte nii soe, aga esimene pikem rannas olesklemine on nüüdseks siiski tehtud. Vesi oli kah külm. Aga selle eest oli rand ja seda ümbritsevad kaljud väga kenad ja turnimiseks mõnusad. Hiljem vaatasime, et oleme kõik vaatamata päiksekreemile punaseks põlenud - UV indeks oli 12, mis on juba ekstreemselt kõrge.

Tuul seal üleval oli küll kõva, aga õnneks Jaanikat minema ei puhunud.

Võimas ookean oli randa uhtunud nii mõndagi põnevat.

Beachporti juures olevates kaljudes olid koopad, kust sai läbi ronida.

Trenni tegemist pole ma Austraalias unarusse jätnud, vajadusel kasutan Jaanikat hantlina.

Uuel nädalal on meil veel kolmel päeval töö, seejärel on jõulud ja sellele järgneb kohe nädalavahetus. Mida me selle nelja vaba päevaga siin ette võtame ja kuidas me siin jõule tähistame saate lugeda juba järgmisest kirjutisest. 

Apelsinid kotti ja punuma

Pärast kahte nädalat rasket tööd apelsinipuude vahel juhtusime olema õigel ajal õiges kohas ning saime väikese ametikõrgenduse. Hakkasime saama pisut suuremat palka ning töötama suure kompanii Nippy's apelsiniistanduses, kus on suuremad apelsinid ning madalamad puud. Samal ajal jätkasime siiski tööotsinguid, sest apelsini korjamisega eriti hästi ei teeni ja mustlaste eluviis ning Waikerie hakkavad end vaikselt ammendama. Saime vaid paar päeva korjata suuremaid apelsine, sest leidsime endale uue töö siit 500 km kaugusel lõunas ning pikemalt mõtlemata hakkasime valmistuma lahkumiseks (kui paari minutit saab valmistumiseks lugeda). Meil on ju kogu elamine endaga alati kaasas ning saame sõita kuhu iganes igal hetkel.

Apelsinide korjamise lõpetasime mitte hirmsate ämblikute pärast, vaid väikese palga tõttu. Emadele-isadele, sõpradele teadmiseks, et muretsemiseks on vähe põhjust, sest viimati suri inimene ämblikuhammustuse tõttu Austraalias 1979. aastal. 

Viimasel päeval sõitsime natuke ümbruskonnas ringi. Läksime ka tööandja poolt läbi, et temaga hüvasti jätta, kuid uksele tuli keegi noormees teatega, et Cathy on hõivatud. Muide, helistamine on Austraalias üsna tulutu tegevus, sest sageli ei võeta kõnesid vastu ning erand pole ka meie tööandja. Kuna esimesel päeval sai kokku lepitud kõigiga, et võime lahkuda, millal iganes tahame, siis andsime oma apelsini korjamise konksu ja korjamiskotid ära ning saatsime sõnumi edasi uksele tulnud noormehe kaudu.

Kassikari Cathy maja ees

Enne minekut korjasime veel suure kotitäie apelsine ja hakkasime sõitma Adelaide'i poole. Kuigi siin piirkonnas sajab suvel väga harva saatis meid siinne ilm minema vihmapiiskade saatel. 

Apokalüptiline vaade Murrey jõele enne lahkumist, meid saadavad kuivanud puud ja pelikanid

Olime mõlemad elevil ja õnnelikud, et saab jälle uusi kohti avastama minna. Adelaide'i poole sõites jäid teede äärde suured viinapuuistandused, seal hulgas ka Barossa valley, kus toodetakse Austraalia hinnatumaid veine. Auto aknast avanes unenäoline vaatepilt ees laiuvate udusse mattunud kuldsete küngastega.

Tegime peatuse Adelaide'is, et õhtust süüa ja linnas ringi jalutada. Adelaide'is on palju rohelust ja majesteetlike maju ning siin tundub palju rahulikum kui Melbourne'is. Vabadel päevadel tuleme siia kindlasti veel ja siis saame linnaga juba lähemalt tutvuda. Pimeduse saabudes sõitsime linnast välja, et kuhugi oma auto parkida ning magama heita. Me ei teinud seda vaid privaatsuse huvides, sest Austraalia linnades pole lubatud autodes magada ning selle eest võib korraliku trahvi saada.

Leidsme vaikse kohakese Adelaidest vaid mõne minuti kaugusel Port Noarlunga'i juures, mida uhub India ookean ning kuhu suubub Onkaparinga jõgi. Sõime hommikust ookeani ääres, käisime düünide ja liivakivi kaljude ääres jalutamas ning ka ookeanis ujumas. Meie mõlema jaoks oli see esimene ujumine India ookeanis. Tunne on tõesti selline nagu olekesime sattunud paradiisi, kust lahkuda niipea ei tahaks, kuid pidime edasi sõitma, et jõuda õhtuks oma uude elukohta Kalangadoosse.

Port Noarlunga kaunist randa uhub India ookean

Oleme rõõmsad, et sattusime paradiisi

Üks veinipiirkond asendus teisega ning meie tee viis aina lõuna poole. Põikasime veel Hindmarshi saarelt läbi, mis on vaikne kohake Coorongi rahvuspargi juures ning mõtlesime sõita läbi sealsete väikesaarte, mis on ühendatud omavahel sildadega. Kahjuks ei saanud me seda teha, sest teed olid piiratud aedadega. Austraalias seigeldes tuleb arvestada, et kõik Googel'is näidatud teed ei pruugi sihtikohta viia, sest suletud erateid on siin päris palju. Siin lähedal paiknesid ka endised vaalapüügijaamad, kus tänapäeval saab lõunavaalu jälgida, kes paraku saabuvad siia märtsist oktoobrini, seega praegu jääme sellest vaatepildist ilma. 

Hindmarshi saare maaliline  mereäärne maastik

Coorongi rahvuspark koosneb laguunide keest, mida eraldab ookeanist 145 km pikkune liivasäär, Sõrve liivasäär on selle kõrval poisike 

Tegime veel pikniku peatuse kultuuripärandi nimistusse kantud šotipärases väikelinnakeses Strathalbynis ja sõitsime aina rohkem tsivilisatsioonist eemale. Paar nädalat olime näinud vaid soolavõsa ning päris metsi nähes läks süda kohe soojaks. Siinseid õhtupäikese käes ilutsevaid männimetsi vaadates tekkis tunne nagu oleks jõudnud Värskasse, kuid mu illusioonid lõppesid peatselt, sest teede ääres tervitasid meid kaks kängurut ning see pole nüüd küll väga eestimaine vaatepilt.

Lõunapausi ajal Strathalbyn'is tulid pealetükkivad linnud sööki nuruma 

"Ei ole rohkem süüa", pealetükkivad linnud Strathalbyn'is episood 2 

Kalangadoo poole sõites lõppesid nii suured poed, autogaasi tankimise võimalus kui ka mobiili leviala. Mõtlesime, et päris halb kui siin ei saagi telefoniga rääkida ega netis olla, kuid õnneks nagu hiljem selgus oli tegu ajutise probleemiga. Meie tööandja Glenn ootas meid telefonilevi puudumise pärast tee ääres ning juhatas meid edasi. Siin tundub kõik palju soliidsem kui meie eelmises töökohas. Tegu on perefarmiga ja me töötame otse farmeri alluvuses mitte vahendaja kaudu. Meid viidi kohe kurssi siinsete ohtudega nagu tiigermaod ja metsatulekahjud. Meile anti kaasa pabereid täitimiseks ning igasugust ohutuse infot. Tundub, et suvised metsatulekahjud on siin päris tõsine probleem ning siin ollakse nendeks alati valmis. Madusid küll kardetakse palju ja nad on siin tõesti mürgised, suured ja agressiivsed, kuid statistika põhjal pole asi nii hull, sest terves Austraalias sureb maohammustuse tõttu aastas keskmiselt vaid üks inimene, sedagi tsivilisatsioonist kaugetel aladel. Lähim "suur" linn Mount Gambier (50 000 elanikku) asub siit vähem kui 40 km kaugusel. 

Ühtlasi sai vähemalt praeguseks otsa meie matkaelu ning hülgame oma autoelamu. Hakkame elama nüüd känguru korteris. Just selline on meie maja aadress. Elame koos itaalia paari, prantsuse noormehe... ning kass Kalangadooga. Prantslase sõnul elab maja all ka tiigermadu, kuid see pole kindel fakt. Kuid kindel on see, et meie maja ümbruses elavad possumid, kellele meeldib pimeduse saabudes üksteisega maid jagada. Maja on viisakas ja avar ning saame elada omaette toas. Magamistoa aknast paistab lambakari ning köögiaknast lehmad. Üle pika aja on nii mõnus voodis magada ja duši alla minemiseks ei pea sõitma 7 km. Mis elul nõnda viga!

Meie majakaaslane ja sõber kass Kalangadoo arvab samuti, et elul pole viga midagi

Waikerie redneckid

Wahepeal pole Waikerie linnas midagi põnevat toimunud. Meie Jaanikaga teeme rasket tööd, korjame apelsine ja pärast tööd käime tavaliselt Murray jões ujumas. Murray jõgi on Austraalia pikim ja veerohkeim jõgi ning ilma selleta poleks siin üldse põllumajandust.

Mõtlesime vahelduseks ka mõnesse lähedal asuvasse järve ujuma minna, kuid enamik neist on soolajärved. Meie ööbimiskoha lähedal on samuti üks selline, Ramco järv, kus ääres saab edukalt linnuparvi järgida, kuid mis ujumiseks päris sobiv koht ei ole. Nimelt oli järv varem mageveekogu, kuid siinse põllumajanduse tõttu muutus soolajärveks, kuna järve ning märgalade vett kasutati ohtralt niisutussüsteemide tarbeks. Siinsed mullad on väga soolased ning veekogude soolaseks muutumine ähvardab pea kõiki veekogusid.

Sooldunud Ramco järv

Esimesel nädalal nägime jõe ääres ka siinsele piirkonnale iseloomulikku vana ratasaurikut ning lootsime, et saame sellega mõnel vabal päeval sõitma minna. Paraku pole vanaaegne jõesõiduk siin enam peatunud. Vähemalt saime mööduvast aurikust pilti teha ja selle kõrval ujuda. 

Nagu oleks Tom Sawyeri raamatusse sattunud

Murray jõge ääristavad enamikes kohtades kõrged liivakivi kaljud ning jõeoru ümber on maaliline kuppelmaastik. Vahel kui on vaba päev sõidame ööseks mõnda vaiksesse kohta, et nautida kaljult avanevat ilusat vaadet jõele ning teistest backpackeritest puhata. Sihtkohta jõudmiseks oleme kasutanud üle Murray jõe viivat tasuta praami, sest Waikerie linnas pole silda.

Vaade kõrgelt Murray kaldalt

Ööpäevaringselt silla otstarvet täitval praamil

Linnaelu on rahulik, tänavad on enamasti tühjad. Tänavatel näeb rohkem meiesuguseid backpackereid kui kohalikke. Linnapildis näeb enamasti vanu inimesi ja enamik neist liikleb siin sellise neljarattalise elektrimootoriga rolleri/ratastooli abil. Üsna palju on siin ka prükkareid. Enamasti ka vanemad inimesed, otsivad nad jõe ääres asuvatest prügikastidest taarat.

Käime sageli ka kohalikus raamatukogus, kus saab oma seadmeid laadida ja ürgsete arvutitega internetis käia. Austraallased muide ei ole selline e-rahvas nagu eestlased. Ükspäev käis keskealine daam raamatukogu töötajalt abi palumas, sest ei osanud minna Google lehele. Lugeda pole siinses raamatukogus paraku väga midagi, sest enamik raamatutest on kas armastusromaanid, koolilastele mõeldud kirjandus või Sci-fi. Kui selline raamatukogu asuks Eestis, oleks Rein Lang vihast roheline.

Esimesel advendil leidis Waikerie linnatänavatel aset karneval, kus inimesed olid oma autod kulla ja karraga ära ehtinud ja kandsid jõuluteemalisi kostüüme. 30-kraadises päikseleitsakus jõuluvana näha oli pisut veider, aga kuna sel aastal meil Jaanikaga kohe kindlasti valgeid jõule ei tule, peame sellega ära harjuma. Üle linnatänavate kajas kantrimuusika, mis tundub üldse siinse piirkonna inimeste lemmikmuusika olevat. Nagu oleks kuskil USA lõunaosariigis.

Võrdlus Ameerikaga on igati paslik, sest minule isiklikult meenutab austraallase aktsent just kõige rohkem mõne Ameerika lõunaosariigi rednecki aktsenti. Autodest on kõige rohkem siin džiipe ja kastiga autosid, sealjuures võimsa mootoriga madalaid kastiga autosid (neid kutsutakse siin "ute") oli palju juba Melbourne'is. Siin maapiirkonnas sedavõrd rohkem. Ameerikalikud on ka suured, pika ninaga veoautod, mida Euroopas enam küll ei kohta. Sageli on need ka eriti pikad, kus ühel suurel veoautol on sageli kaks pikka haagist, aga vahel isegi kolm haagist järel. Maanteel sellisest veoautorongist möödasõitu teha võib olla päris jube.

Toidukultuuri osas on Austraalias Ameerikaga sarnanev barbeque kultuur. Ka siin valmistatakse burgereid, aga burger ise on teistsugune. Tavaline Austraalia burger koosneb ühest röstsaiast (see kandiline), aga see on röstimata. Sinna peale pannakse kas lamba- või känguruvorst ja ohtralt sibulat. Üle valatakse see barbeque kastmega.

Austraalial ja Ameerikal on ühist veel palju. Mõlemas riigis on kohalik rahvas praktiliselt välja surnud, asemele on tulnud sisserändajad kõikjalt maailmast. Austraalia on oma ühiskonna arengu poolest mingis mõttes umbes seal, kus Ameerika oli sada aastat tagasi. Praegustest Austraalia elanikest veerand on sündinud mujal, kui Austraalias. Pooltel Austraalia kodanikel on vanemad sündinud mujal kui Austraalias. Sealjuures assimileeruvad kõik rahvad ühiskonda palju paremini kui Euroopas või mujal maailmas. Ilmselt sellepärast, et nii suur osa Austraalia kodanikest on kas esimese või teise põlvkonna immigrandid ja seeläbi mõistetakse teisi kultuure ka paremini.

Mõistagi on kõik või vähemalt enamik austraallasi väga sõbralikud. Pangas suhtlesin ühe klienditeenidajaga, kes välimuselt oli India päritolu. Ta küsis minult, mida ma austraallastest arvan. Vastasin, et kõik on väga sõbralikud. Hindu ütles, et ta on küsinud seda küsimust kõigilt klientidelt ja kõik ütlevad vastuseks, et austraallased on väga sõbralikud.

Sõbralikkus paistab välja igal tasandil, ka riiklikul. Austraalia riik on välja töötanud kavala süsteemi, millest võidavad kõik. Jutt käib muidugi working holiday viisast, mille alusel tulime siia riiki ka meie. Viisa alusel võivad noored, alla 30 aastased inimesed tulla Austraaliasse reisima ja töötama. Võimalus on jääda ka teiseks aastaks, kuid siin peitubki konks. Selleks, et saada teise aasta viisa, tuleb selle aasta jooksul töötada 88 päeva suurlinnadest väljaspool. Enamasti farmitööd tehes. See on täielik triumf Austraalia riigile, pannes turistid tegema tööd, mida kohalikud enam teha ei taha. Rahaliselt teenib isegi selliste töödega ikkagi märgatavalt rohkem kui Eestis midagi asjalikku tehes.

Seda 88 farmipäeva nõuet teavad ka kõik tööandjad ja on varmad seda kurjasti ära kasutama. Nad teavad, et nii mõnigi seljakotirändur on valmis sisuliselt tasuta tööd tegema, et vaid oma farmipäevad täis saaks. Oleme siin olles kuulnud mitmeid lugusid inimestest, kes korjavad puuvilju ja teenivad sellega ainult nii palju raha, et saavad hädavaevu majutuse ja toidu eest makstud. Isegi siin väikses Waikerie linnas oleme kohanud rändureid, kes on siinkandis juba 6 kuud apelsine korjanud. Eks see ole veidi kurb, tulla Austraaliasse seiklema ja maad nägema (näha on siin palju) ja siis veedad poole sellest ajast kuskil külakolkas, Waikerie linnas.

Peamised süüdlased selles on tööhostelid, mis pakuvad seljakotiränduritele (backpackeritele) majutust ja ka tööd. Neil on tehtud lepingud paljude farmeritega ning farmer saab oma tööjõu just hostelis viibijate seast. Sageli on soovijaid rohkem kui töökohti ja nõnda juhtubki, et kõigepealt tuleb elada paar nädalat hostelis tööd tegemata, aga samal ajal on ju majutuse eest ikka vaja maksta. Elamistingimused on tööhostelites kaugel mugavusest, enamasti jagatakse tuba vähemalt viie võhivõõraga ja igasugune privaatsus on välistatud. Tõsi, paljud reisijad hindavadki tööhostelist leitud tutvusi ja suuri pidusid, aga pidutseda saab ju ka kodumaal...

Jõelaeval asuv tööhostel. Pildilt jäävad välja paatmajad, mida on Murray jõel palju

Meie Jaanikaga aga elame õnnelikult autos, kus ruumi magamiseks on piisavalt ja kogu elu on pidevalt kaasas nagu mustlasel. Peseme ennast jões või veokijuhtidele mõeldud parklas (seal on dušš) ja teeme süüa matkapliidil või jõe ääres olevatel ühiskasutatavatel elektrigrillidel (tasuta, muide). Oleme eluga rahul.

Mugav voodi keset loodust