Seltskond ratastel tegutseb jälle

Lõpuks saigi töö veinitehases läbi. Viimastel nädalatel oli ülemustel juba raske meile tööülesandeid leida ja üsna järsku - päev enne Suurt Reedet - saigi töö läbi. Töö oli täitsa nauditav, aga nüüd saime jälle reisida, mis on siiski parem. Kolisime kogu oma elu jälle autosse ja seltskond ratastel jättis kuuma ja kuiva Riverlandiga hüvasti. Sihtpunktiks oli meil Austraalia säravaim ja suurim linn Sydney, mis asub meie senisest kodulinnast Renmarkist enam kui tuhande kilomeetri kaugusel.

Kuna Sydney asub nagunii nii kaugel, mõtlesime sinna sõita (väikse) ringiga, et teekond ikka põnevam oleks ja et Austraaliast maksimumi võtta. Tahtsime näha sügisehteis mägesid ja sõitsime esimesel reisipäeval peaaegu 800 kilomeetrit Austraalia alpide jalamile.

Teel Austraalia Alpidesse pidasime väikse pikniku suure kala kõrval Swan Hilli nimelises linnakeses.

Pärast jahedavõitu ööbimist autos sõitsime Austraalia alpidesse. Meie tee viis läbi mitme mõnusa mägilinna, mis kõik olid palju viisakamad ja ilusamad kui meie senine elukoht Renmark. Sügis alpides oli tõeliselt värviline ja ilus. Eriti meeldejääv oli kõrgete mägede vahele peidetud väike Bogongi küla koos järvega.

Sügisvärvid olid Bogongi küla juba täielikult vallutanud.

Bogongi külas asub keset orgu paisjärv, mis on loodud kõrval asuva hüdroelektrijaama tarbeks. Kiirevoolulised mägijõed on hüdroelektrijaamadele ideaalsed ning neid on Austraalia Alpide piirkonnas kümneid. 

Fainter Falls Bogongi mäe juures.

Edasi sõitsime Falls Creeki suusakuurorti, mis on Austraalia suurim. Praegu siin lund mõistagi veel ei olnud, aga suusaliftide ja hotellide arvukust arvesse võttes tundus see koht päris populaarne. Suusahooaeg algab siin juunis ja augusti viimasel nädalavahetusel peetakse siin ka murdmasuusamaraton Kangaroo Hoppet. Ööbisime autoga tundmatu mäe otsas kenal puhkeplatsil, kust väidetavalt võib hea ilmaga näha riigi kõrgeimat tippu Mount Kosciuszkot.

Maastik oli mägedes kohati üpris trööstitu - mingil põhjusel olid kõik puud raagus (asi polnud selles, et siin on sügis).

Falls Creeki kõrval asuva veehoidla kallastelt avanes kaunis mägine vaade.

Ka järgmine päev möödus kaunitesse paikadesse matkates ja lummavaid vaateid nautides. Seiklesime ringi Mount Buffalo rahvuspargis, kus tegime mõned lühemad matkad ja ronimised. Aga õhtuks sõitsime juba päris Melbourne'i külje alla maalilise Eildoni järve äärde. Eksisime autoga natuke ära, kuid tänu sellele jõudsime kõrgele künkale, kust oli järve eriti hästi näha.

   

Kosk või pigem nire Mount Buffalo rahvuspargis.

Mount Buffalo oli küll kõigest 1300 meetri kõrgusel, aga kena vaadet pakkus see siiski.

Vaade kõrgelt künkalt Eildoni järvele.

Eestis on kuuldavasti juba kevad täies hoos, aga siin on sügis endast järjest rohkem märku hakanud andma. Nõnda jõudiski kätte päev, mil sadas terve päev. Meid see aga ei morjendanud, vaid tegime selliseid tegevusi, mida vihm ei sega. Sõitsime Melbourne'i eeslinna Belgrave'i, kus tegime väikse retke ajamasinaga saja aasta tagusesse aega ja käisime kitsarööpmelise auruveduriga väiksel lõbusõidul. Tegelikult oli see retk ajamasinaga isegi miljonite aastate taha, sest raudtee kulges läbi võimsate sõnajalametsade, mis tundusid lausa dinosauruste ajast pärinevat.

Siin on näha mõned sõnajalapuud, millest me rongiga möödusime.

Ka niimoodi võis rongiga sõita.

Rongile on hellitavalt nimeks pandud Puffing Billy ehk Puhkiv Billy. Tegelikult on seal kitsarööpmelisi vedureid lausa 16, vanimad neist on ehitatud eelmise aastasaja alguses. Kogu süsteem põhineb vabatahtlikkusel, sest kõik töötajad - vedurijuhid, piletikontrolörid, jaamaülemad ja muud asjaülemad on suured aururongide fännid.

Puhusin rongijuhiga paar sõna juttu ja uurisin vedurit seest poolt kah.

Veel samal päeval sõitsime auruvedurite juurest täitsa ookeani äärde Phillipi saarele. Olime kuulnud, et seal võib päikseloojangu ajal näha tuhandeid pingviine merest oma öistele puhkealadele paterdamas. Jõudsime saarele juba pimedas ja kartsime, et olime etendusest ilma jäänud. Õigesse kohta jõudes selgus aga, et me ei olnud ainsad, kes pingviine näha tahtsid. Kammisime läbi mitu suurt parklat, enne kui oma autole koha leidsime. Kõrval asus eraldi parkla suurte busside tarvis, kus vist samuti vaba kohta ei leidnud. Victoria osariik on ehitanud terve võimsa kompleksi näitusemaja ja valgustatud platvormidega pingviinide vaatamiseks. Teel pingviine vaatama tulid meile vastu paar prantslast, kes andsid ära oma piletid, mis muidu oleksid päris kallid olnud.

Mõni lind ei teinud rahvamassist väljagi ja poseeris täitsa julgelt.

Pingviinimajja jõudes nägime meeletut rahvamassi, nagu mõnel festivalil. Mööda ulatuslikku platvormisüsteemi võis täitsa rannani jalutada, selleks tuli muidugi läbi meeletu rahvamassi pressida. Aga pingviine nägime juba õige varsti ja neid oli tõesti palju - tulid kas üksi või väikeste seltskondade kaupa mere poolt ja siirdusid siis kuhugi põõsaste vahele oma öiseid toiminguid tegema. Lõpuks rannale jõudes nägime, kui kaugele on mindud looduse pealt raha teenimisega. Rannas olid tribüünid, kust inimesed nagu teatris merest väljuvaid väikseid pingviine vaadata said. Kopsaka lisatasu eest võis minna päris rannale, kust pingviine eriti lähedalt silmitseda võis.

See pilt on võetud ühelt postkaardilt, aga siit on näha, missugused tribüünid on pingviinide vaatamiseks ehitatud. Tribüünidelt merele lähemale minna ei tohi, aga kõndimisplatvormilt nägi linde päris lähedalt.

Terve järgmise päeva sadas ja terve päev möödus sõites. Meil oli plaan vallutada Austraalia kõrgeim mägi Mount Kosciuszko ja selleks pidime jälle rannikult kõvasti põhja poole ja sisemaale sõitma. Kartsime, et mäe vallutamine võtab kaua aega ja ärkasime järgmisel päeval enne päiksetõusu, et valget aega maksimaalselt ära kasutada. Raja esimene osa oli täitsa raske, järjepanu olid ainult trepid ja järsud mägiteed. Selgelt oli näha ka piir, kust üsna järsku puud ära lõppesid ja ainult põõsastik alles jäi. Veel kõrgemal kadusid ka põõsad, alles jäi vaid kanarbik, heinad ja mõned alpitaimed. Üsna varsti nägime ka esimesi lumelappe, mida tipule lähenedes järjest sagenema hakkas.

Kõrgemal läks rada juba päris lumiseks.

Tualett oli peaaegu kinni tuisanud.

Mount Kosciuszko on geoloogilises mõttes vana mägi, mis tähendab, et selle nõlvad on järsud, aga tipuosa lauge. Sellepärast oligi pärast esimest nelja kilomeetrit edasiminek lihtne. Laisematele ronijatele oli selle esimese järsu osa vältimiseks käima pantud ka suusalift. Viimased 6,5 kilomeetrit kulgesid mööda kauneid alpiaasasid ja igalt poolt avanesid meeletult ilusad vaated. Üsna varsti olime pilvedest kõrgemal ja õhk oli tuntavalt hõredam. Kaasa võetud kindad ja müts olid igati kasulikud, sest ilm polnud eriti soe. Mäetipus paistis aga päike, mis meile hiljem kurjalt kätte maksis - Jaanika õrn näonahk põles ära ja läks punaseks nagu oleks napsutanud.

Tipule lähemale jõudes hakkas särama päike ja vaade ulatus kaugele.

Kaugusest paistab väike liustikujärv.

Mäelt allatulek läks eriti kiirelt ja sujuvalt. Tõusumeetreid kogunes meil kokku peaaegu kilomeetri jagu - Thredbo küla, kust me oma retke alustasime, on 1300 meetri kõrgusel ja Kosciuszko mäetipul on kõrgust 2228 meetrit. Õnnestunud mäevallutuse tõttu lubasime endale väikse preemia ja ööbisime vahelduse mõttes hotstelis valgete linade vahel. Pärast mõne päevast külmas autos magamist õpid pehmet voodit ja kuuma dušši tõeliselt hindama!

Järgmisel päeval sõitsime juba päris Sydney külje alla, kuulsatesse Sinimägedesse. Selline nimetus on neil mägedel seetõttu, et seal kasvavad eukalüptid pidavat eeterlikke aure eritama, mistõttu kaugelt tunduvad need metsad sinist värvi. Samuti on piirkonnas palju maagilisi kaljunukke ja koskesid. Meie nägime kohale jõudes vaid uduvihma, kauneid vaateid kattis tihe uduloor. Aga vähemalt ei olnud udu tõttu seal ka liiga palju turiste. Teiste tehtud piltidelt tunduvad Sinimäed aga tõeliselt ilusad ja seetõttu loodame sinna kunagi parema ilmaga ikkagi veel tagasi minna.

Maalilisi vaateid kattev tihe uduloor tegi Jaanika kurvaks.

Läbi hägu paistavad kolm kaljunukki, mil nimeks Kolm Õde. Need on Sinimägede üheks peamiseks tõmbenumbriks. 

Jaanika teeb hommikust jalutuskäiku koskede juurde.

Leura kaskaadid

Wentworthi kosk ennast palju läbi udu näidata ei tahtnud.

Järgmisel päeval jõudsime lõpuks pärast paari tuhande kilomeetrist ringi lõpuks Sydneysse. Esiti oli nii paljude inimeste keskel täitsa maaka tunne, ei osanud kuidagi olla. Aga sellele vaatamata tundus Sydney kohe väga ilus ja võimas. Ikkagi tõeline metropol. Pikemalt sellest linnast järgmises postituses. 

Depressiivne Austraalia väikelinn

Oleme juba kuu aega elanud keset poolkõrbe Murry jõe ääres asuvas Renmarkis, mis on umbes Põlva suurune linn. Eesti depressiivsed väikelinnad kahvatuvad siinsete kõrval ja kui Hanna-Liisa Uusmaa oleks pärit mõnest Austraalia väikelinnast, siis oleks tema laulu nimeks "Väga depressiivsed Austraalia väikelinnad".

Kui küsida, mis toimub Renmarkis, siis vastus on lihtne. Mitte kui midagi, vähemalt kultuuriürituste koha pealt. Õnneks töötame iga päev 8-12 tundi ja seega ei pea me muretsema, mida oma vaba ajaga ette võtta. 

Vabal ajal tegelen kamuflaažiga.

Martin rõõõmustab, et Renmarki kuus uhkemat vanakooli autot toodi rahvale näitamiseks.

 Peamiselt tegeletakse siinses väikelinnas söömise (põhiline õhtune meelelahutus on pubis või restoranis einestamine), spordi tegemisega ning kõiksuguste jõega seotud tegevustega alates kalapüügist lõpetades lihtsalt kajakiga või paadiga jõe peal sõitmisest. Väga populaarsed on ka kõiksugused veespordialad, eriti veesuusatamine.

Riverlandis tegeletakse palju veesuusatamisega.

Kajakisõitu nautiv jõekoer. 

See ei ole liikuv prügimägi, see on hipide paatmaja. 

Põhiline spordiala, mida siin fännatakse on kriket. Ühiselt käiakse sporti vaatamas mõnes kohalikus pubis. Lisaks spordi vaatamisele saab enamikes pubides ka mänguautomaatidega raha maha mängida ja mulle tundub, et sellele tegevusele on üpris vaba ligipääs ka alaealistele. Läksime Martiniga spordibaari uurima, mis seal näidatakse ja pidime nentima, et juba enne keskpäeva on seal purjus seltsimehi, kes lahendavad juba kes teab mitmendat õlut. Joomine ja narkootikumide tarvitamine olevat siin linnas tõsine probleem. Meie töökaaslastegi hulgas oli metamfetamiini tarvitajad, kuigi töötades peab olema kaine.

Ei teagi, kas narkootikumide tarvitamine on puuduva kultuurielu tulemus või kultuurielu on surnud, sest noored on leidnud alternatiivi, mida oma vaba ajaga ette võtta. Nii palju kui oleme endavanustelt töökaaslastelt kuulnud, siis noortele suunatud üritusi toimub siin üliharva. Sellest veel harvem toimub normaalseid noorteüritusi. 

Saime sel nädalal lõpuks ka ise Renmarki ööelust osa, kui mõtlesime pärast tööd kohalikust klubist läbi hüpata. Pidu oli üsna mannetu. Tantsuplatsil oli keskmiselt umbes kümme inimest, kellest särtsakama enamuse moodustasid välimuse järgi seljakotirändurid, kes rõõmsalt puntratansu tantsisid. Kohalikud olid üsna ebamäärases olekus ja tuikusid niisama ringi, kõige selle taustaks mängis keegi DJ Coz-e loomalikku tümakat (isegi hullemat, kui Power Hit Radiost tuleb). Nägime klubis ka oma töökaaslast, kes oli otse veinitehasest tulnud, määrdunud hilbud seljas ja terasninaga saapad jalas. Pidu lõppes täpselt kell kaks öösel. 

Kohalik disko ööklubis Rivaz. 

Peolt tulles veendusime, et Renmarkis tegutseb ka politsei. Korraks olid värinad sees kui auto peatati, sest sohver oli õhtul üle pika aja ühe õlle joonud. Martinilt küsiti, kas ta on midagi joonud ning pandi puhuma. Siin on tavaline pärast tööd paar õllet võtta ja väike promill on autoroolis samuti lubatud. Lisaks kontrolliti ka meie juhilubasid. Olin algul üllatunud, et ka minu lube taheti näha, aga siis tuli meelde, et registreerisime ju auto minu nimele. Sain komplimendi, et mul on ilus nimi ja saime edasi sõita.

Iga nädalavahetusel ilmselt ei ole politseil nii tihedad tööpäevad, sest näiteks paar nädalat varem oli linn reedel inimestest praktiliselt tühi. Ka sama klubi tantsuplatsil oli kümne inimese asemel vaikus. Peole minnes avastasime eest vaid väikese seltskonna, kes ütlesid, et nemad on viimased peolised. Kell oli siis pool 1. Ega meil ei jäänudki muud üle kui võtta lohutuseks Maccasest mõned burgerid ja koju magama minna. 

Tänavapildis näeb tihti ülekaalulisi inimesi, kuid see pole ka ime, sest kiirtoidukohti on siin pisikese linna kohta omajagu, kõrvuti asuvad Macca's (Austraalia McDonalds), KFC ja sinna kõrvale ehitatakse praegu ka Hungry Jacks (Austraalia Burger King). Lisaks on siin pizzakohti ja palju saiakeste kohvikuid. Kõiksugu pagaritooteid tarbitakse Austraalias palju, mõne inimese toiduvalik koosnebki põhiliselt Pie'dest (rasvane pirukas, kus sees on enamasti liha ja kuna minu meelest on selle sisu limane ja üsna ebameeldiv, siis mina kutsun neid oksepirukateks). Kohalikele maitsevad need pirukad aga vägagi. 

Meie ei söö pirukaid ja hoidume enamasti ka rämpstoidust. Ostame värskeid juur-ja puuvilju kohalikust kreeklaste poest, kuhu minnes juba teatakse, kus me töötame, mis vahetus meil käsil on ja nii edasi. 12 tunniste vahetuste ajal ei jäägi muuks aega kui söögitegemiseks ja magamiseks. Kuna Austraalias elab päris palju aasialasi, siis ka toidupoodides on suur valik sealt pärit maitseained, kastmeid ja muud. Katsetamegi uusi aasia toite ja osad asjad kukuvad välja isegi paremini kui aasia toidukohtades, mida külastanud oleme.

Meie köök, kus me palavatel päevadel naudime konditsioneeri ja katsetame uusi roogasid.

Lisaks aasialastele on siin ka suur Kreeka kogukond ning piirkonnas on lausa mitu õigeusu kirikut. Kirikus käies saimegi tuttavaks kohaliku preestri Dimitriosega ja tema abikaasa Theodoraga, kellega vahel kokku saame, sööme ja maailmaasju arutame. Nad on väga toredad ja lahked. Alati kui preestri majast tuleme, on meile kaasa poetatud veini ja midagi magusat.

Nüüd juba teame päris hästi, mida veini sisse pannakse ja toidu kõrvale veini juues meenuvad kõik veinidesse lisatavad kemikaalid ja seigad veinitehasest. Veini tegemine koos lõbusate töökaaslastega on tore, palka saab nii palju, et enamuse saab kõrvale panna ning tööpäevad mööduvad kiirelt. Vahel pärast tööd jääme töökaaslastega õlut jooma ja jutustama. Mina muidugi suurem asi kohaliku õlle sõber pole, kuid viisakusest joon tavaliselt ühe väikese purgi veest veidi kangemat jooki. Veinitehases on selline komme, et kui keegi midagi untsu keerab peab kasti õlut ostma, mida siis ühiselt juua saaks.

Tööromantika päikesetõusu ajal.

Enne töö algust hoiatati meid igasuguste ohtude eest, mis kaasnevad kemikaalide, masinate ja suletud ruumidega, kuid kes oleks arvanud, et tööl varitsevad ka väikesed märkamatud ohud. Paar nädalat tagasi sain tööl ämbliku käest hammustada ning mu sõrm läks korralikult paiste. Hetk pärast ämbliku hammustust tundsin väga teravat valu, pärastine tunne meenutas pigem herilase sutsakat. Muidugi oli tööandja mures ja mind viidi järgmisel päeval arsti ülevaatusele ning esialgu kirjutati välja allergiaravim, sest kuna tegu polnud mürgise ämblikuga, siis ilmselt tekkis mul lihtsalt allergiline reaktsioon. Paariminutiline ülevaatus maksis tööandjale üle 60 dollari. Praeguseks on mu sõrm ilusti paranenud ja olen kogemuse võrra rikkam. Arsti juures käies silmasin, et lisaks üldkliinikule on siin ka eraldi nahavähi kliinik. See on eriti Lõuna-Austraalias suur probleem, sest osooniaukude tõttu on siin eriti kõrge UV indeks (isegi üle 13). Päikese käes viibides ei tohi siin kindlasti päikesekreemiga koonerdada.

Päikese käest saab varju pugeda raamatukokku, kuhu ei meelita meid huvitav lektüür, vaid tasuta wifi. Kohaliku raatukogu filmi ja raamatu valik on vähemalt minu meelest üsna kesine. Suurema osa raamatutest moodustavad naistekad, palju on eneseabiraamatuid, klassikat riiulitest ei leia, ka loodus-ja täppisteaduste huvilisele pole siin peale National Geographicu praktiliselt midagi lugeda. Filmivalikus domineerivad Hollywoodi kehvemapoolsed komöödiad ja märulifilmid. Samas võrreldes kohaliku filmilaenutusega on sealne filmivalik palju parem, oleme raamatukogust leidnud isegi mõne väärtfilmi ja loodusdokumentaale.

Kuulsime töökaaslastelt, et Renmarkis asub ka spa ja saun. Kohe samal päeval läksime ootusärevalt kohalikku rekreatsioonikeskusesse, kus pidid asuma imelised lõõgastuskohad. Kohale minnes selgus, et sauna seal enam pole, kuid spasse saime pileti ostetud. Piletihinnaks oli vaid 5 dollarit ning see äratas natuke kahtlust. Administraator juhatas meid spasse ning ütles, et naudiksime. Meie ees oli üks väike mullivann keset üsna koledat ruumi jõusaali kõrval. See kõik pani meid muigama. Saime teada, et siin tähendabki spa ühte mullivanni ning Eesti spadest ei oskaks üks Austraalia maainimene ilmselt ealeski unistada. Võib-olla on mõned selliseid vaid telerist näinud.

Paar korda nädalas käime trenni tegemas kohalikus basseinis või lihtsalt sulistame jões. Jahedamatel päevadel jooksime viinamarja istanduste vahel, aga vahepeal olid päris palavad ilmad ning pärast tööd ei kipu enam eriti jooksutrenni tegema. Kui siin on 30 kraadi või veidi alla, siis on tegemist juba jaheda ilmaga. Tihti küündivad siin suvised temperatuurid üle 40 kraadi.

Triiton peesitab basseini serval.

Igal kolmandal nädalavahetusel saame kaks päeva puhata. Sellest pea üks päev kulub magamise peale, sest enne puhkepäeva on öövahetus.  Adelaide'i me seekord ei läinud, vaid nagu tõelistele jõelastele kohane vaatasime, mida jõel meile pakkuda on. Laenutasime kajaki ja läksime Murry jõge ja väikseid ojakesi avastama. Oma retkel nägime palju pelikane, kotkaid, madukaelalisi, rabakanasid, papagoisid ja kõiksugu värvulisi. Korraks võpatasime, sest midagi suurt liigutas vees. Koheselt ka meenus, et muretsemiseks pole põhjust, sest siinsetes vetes pole krokodille, keda kartma peaks. Need olid hoopis suured karpkalad.

Oma retkel saime paariminutilise vihmasabina kaela, kuid hetke pärast oli taevas heledam ja vikerkaare ehtes. Nägime ka päikeseloojangut ja hämaras meid jõllitavat rebast. Oleks tahtnud ka emut silmata, kes peaks siin kandis üsna tavaline olema, kuid kahjuks jäi see suur lind meil seekord nägemata. Samuti võib Renmarki ümbritsevates eukalüptimetsades koaalasid kohata, rääkimata kängurutest, keda näeb igal pool. Meie majagi lähedal hüppavad mõned ringi.

Topeltvikerkaar, Martin ja jõgi.

Maaliline valgusmäng päikeseloojangu ajal. Jõest kaunimadki olid väikesed käänulised ojakesed. 

Vabal päeval otsustasime Martiniga, et on aeg avastama minna eestlaste seas tuntud ja vihatud orjalinna Mildurat. See asub meie kodulinnast vaid 100 km kaugusel ja mõtlesime, et kuna see on suurem linn kui Renmark, siis seal saab sushit süüa, mõnel näitusel käia ja natuke ümbrust avastada. Seal pidi olema ka suur botaanikaaed ja kuna me olime Riverlandi üheilmelisest soolavõsast väsinud, siis mõtlesime, et rohelises lopsakas botaanikaaias oleks mõnus jalutada.

Esiteks ei leidnud me Mildurast sushit, sest enamus kohad olid pühapäeval kinni ning üks sushirestoran oli jäädavalt suletud. Läksime kunstinäitust vaatama, kuid seal olid vaid sõjapildid. Tõsi, väljas olid paar modernistlikku skulptuuri ja ka maja ise oli kaunis. Kaardilt nägime, et läheduses asub ka jõesaar ning suundusime seda uudistama. Lüüse ületades saimegi saarele ning saare ainuke vaatamisväärsus oli sõbralik kits, kes seal rahulikult rohtu sõi. Käisime seal läheduses ka ujumas. Vesi oli üsna külm, kuid rand oli mõnus liivane ja avar.

Siinse kandi ilusaim maja, mida näinud oleme. See kuulus kunagi Mildurasse niisutussüsteemi rajajale. Mõistagi tõi see endaga kaasa suure rikkuse ja tuntuse.

Roheluse otsimise rännak viis meid Mildurast veidi väljas asuvasse botaanikaaeda, kus pidavat olema roosiaed, Aasia aiad ja kohalikke taimi. Roosiaed nägi välja nagu oleks keset kõrbe jäetud roosid sinna piinlema, Aasia aed oli mannetu ning enamus alast nägi välja nagu poolkõrb. Rohi kolletas kõikjal nagu poleks kastmiseks piisavalt raha. Botaanikaaed oli vist pigem mõeldud kohalikele teadlastele kui turistidele. Pidime leppima sellega, et elame piirkonnas, kus inimtegevus saab toimuda vaid tänu kunstlikele niisutussüsteemidele.

Trööstitu roosiaed.

Martin "lopsakas" botaanikaaias Mildura lähistel.

Tagasiteel saatis meid imekaunis päikeseloojang ning enne päikese langemist silmapiiri taha läksime liivaluiteid imetlema. Liivadüünid olid pea kümne meetrised, nende vahel oli vahva turnida ning ümberringi vaadates nägi vaid liiva. Tekkis tunne nagu oleks korraks Saharasse sattunud.

Kõrb on elutu ja trööstitu, kuid sellel on oma võlud. 

Viimasel nädalal käisime töökaaslase juures grillipeol, tegime ettevalmistusi lahkumiseks ja rõõmustasime, et saame lõpuks siit lahkuda. Tööl tabasid meid liivatormid ja hiiglaslike ööliblikate uputus.

Liivatorm Renmarkis.

Pärast vihmasadu ilmuvad igale poole suured ööliblikad (inglise keelne nimi Rain moth)

Enne Renmarkist lahkumist leidsime kohalikust taarapunktist "Slaava käe".

Selline on meie elu siin Austraalia perifeerias.

Soovin Eestisse kiiret kevade algust ja päikesepaistet. Ärge valimistulemuste pärast väga kurvastage ja jääge positiivseks. Siin on soe ja palgad ei kannata Eesti omadega võrdlustki, kuid vahel tahaks koju pere juurde või Tartu melusse sõprade keskele teleporteeruda. Eks unes ma vahel käingi Teil külas :)

Elu veinimõisas

Nagu pealkirjast aimata võite, läks meil hästi ja saime veinitehasesse tööle. Nüüdseks oleme tööl olnud juba üle nädala ja vähemalt mina võin täie enesekindlusega väita, et ma natuke mingitest asjadest tööl juba midagi aru saan. Tegelikult pole tööl hullu ühti, siiani on iga päev olnud huvitav, kuigi algul oli tõesti palju uut infot.

Teen nägu, nagu teeks selle tundmatu masinaga midagi tähtsat

Esimestel päevadel töötasime mõne kogenenuma cellar handi ehk "keldrikäega". See nimetus cellar ehk kelder ehk koht kus käib veini tegemine on mõnevõrra eksitav, sest Angove's Winery veinitehases pole terve suure kompleksi peale vist mitte ühtegi keldrit. Küllap ohutuse kaalutlustel - paljudes veinitegemise protsessides kasutatakse süsihappegaasi, mis on teatavasti õhust raskem ja kipub just keldritaolistesse moodustistesse kogunema, kus see siis piisavalt suure kontsentratsiooni korral tervisele ohtlik võib olla.

Enamik meie tööst leiab aset lageda taeva all, aga osad mahutid on ka mõnusalt jahedas siseruumis.

Kuna keldreid siin ei ole, siis sobivaim vaste cellar handile oleks ehk veinitööline. Igatahes töötasime esimestel päevadel mõne kogenenuma töötaja töövarjuna, kes siis meile järk-järgult vastutust juurde andsid. Mina saavutasin juba kolmandaks päevaks iseseisvuse ja hakkasin kõiki oma asju ise tegema. Samas kui millestki ikkagi aru ei saa, ei oska või ei ole päris kindel, siis on vanemad olijad enam kui rõõmsad kohe nõu ja jõuga appi tõttama.

Jaanika tsentrifugaalpumbaga poseerimas. Sellise pumbaga pestakse mahuteid ja transporditakse mahla või veini ühest mahutist teise. (Jaanika oskab seda kasutada küll)

Jaanika on teinud pea iga päev erinevaid töid nagu näiteks valmis veini paigutamist tammevaatidesse, vaatide parandamist, pärmi lisamist mahladele, veinide filtreerimist, erinevate ainete lisamist valmis veinile jne. Jaanikal on avanenud ka võimalus töötada kohe tootmisesse minevate kallite veinidega, mis nõuavad erilist hoolikust. Lisaks on teda ka laborisse lastud CO2 mõõtmisi tegema. Pärast ainete lisamist ja proovide võtmist tõi Jaanika mulle üks kord ka pisut veini maitsmiseks.

Minu peamiseks tööks siiani on olnud veinide jahutamine ja minu peatööks jääb see vist kuni veinihooaja lõpuni. Viinamarjad saabuvad tehasesse suurte autode kastides öösiti, misjärel need kohe pressitakse ja sealt saadav mahl on vaja võimalikult kiiresti maha jahutada. Minule öeldakse mahuti number, mis on vaja maha jahutada ja mina sean üles pumba ja voolikud, mis suunavad mahla jahutisse ja tagasi. Kui mahl on piisava temperatuurini jahutatud, tuleb sageli lisada mahla mingit kemikaali, mis mahla paremini käärima paneb. Peamine lisand on diammoonium fosfaat, mida kulub siin tehases küll sadade kilode kaupa.

Minu üks peamisi tööriistu - mahla jahuti. Kollasest voolikust läheb mahl sisse ja punasest tuleb maha jahutatud mahl välja.

Veinitehases töötades olen üldse näinud, kui palju keemiat veini ikkagi pannakse. Kord pidin ma ühte mahutisse lisama 700 liitrit tartaric acidit (eesti keeles vist viinhape?). Olen kasutanud ka želatiini (tahkete osade eemaldamiseks veinist) ja tselluloosi (veini stabiliseerimiseks). Mõlemaid muidugi sadade liitrite kaupa.

Salt shed ehk koht kus enamikke veini lisatavaid aineid hoitakse

Kemikaale kulub küll palju, aga mastaabid ongi siin suured. Suurimad mahutid hoiavad 260 000 liitrit veini. Selliseid on kümmekond tükki. Lisaks on veel paarkümmend mahutit suurusega 100 000 liitrit ja muidugi kümneid väiksemaid mahuteid. Tootmismahud on samuti suured, näiteks eelmisel aastal purustati 20 000 tonni viinamarju (see on 20 miljonit liitrit), millest tehti punast ja valget veini, šampust ja erinevaid piiritusjooke.

Need on ühed suuremad, enam kui 200 000 liitrit mahutavad mahutid. Taamal paistab pudelisse villimise osakond, kuhu meil enamasti asja ei ole.

Kuna tegemist on toidutööstusega, on eriti suur rõhk hügieenil. Isiklik hügieen on ka muidugi oluline, aga suur osa meie tööst on erinevate mahutite ja voolikute puhastamine. Sellele kulub vist isegi suurem osa ajast, sest enne igat protsessi tuleb reeglite järgi kõik torud ja mahutid leelisega ära pesta. Üldiselt kasutatakse 2% naatriumhüdroksiidi lahust, aga kangemate plekkide jaoks on olemas sama aine ka 99% kristalli kujul. See söövitab päris korralikult ja selle käsitlemisel kasutatakse põlle, näomaski ja kindaid. Näiteks jahutusseadme puhastamiseks kulub 2-3 kilo seda kangemat kraami. Leelis tuleb pesemise järel neutraliseerida, selleks kasutatakse väga kanget vesinikperoksiidi. Kõik need pesemistsüklid, mida, kui palju ja millal, on nii minul kui Jaanikal juba une pealt selged.

Siin hoitakse voolikute ja mahutite puhastamiseks vajalikku kraami. 

Kui küsite, kas see töö meile meeldib, siis vastame mõlemad jah. See on lihtsalt väga mõnus töö. Õhku täidavad müstilised, ent seest soojendavad ja kuidagi kodused aroomid. Tööpäeva 8 tundi möödub lenneldes. Kogu aeg on midagi teha, aga samas ei pea kiirustama. Siiani oleme me mõlemad teinud iga päev ka natuke midagi erinevat ja seetõttu pole töö igavaks ka muutunud. Füüsiliselt veinitöö väga kurnav ei ole, aga 40-kraadises kuumuses töötamine loomulikult väsitab. Õnneks on tehases vabalt saadaval spordijoogi kontsentraati, mida me joome palju.

Sageli nõuab töö ka teatavat loomingulisust, kui mahla ühest mahutist teise suunates pead leidma lühima tee ja sobivad jupid. Veinitehases on kasutusel kolme erineva läbimõõduga voolikud ja nende omavahel kombineerimiseks on olemas üleminekud, mis on sageli kuskil kadunud või juba kasutuses. Ühest mahutist teise liini ehitamisel käib tihti justkui legoklotsidega mängimine, erinevate juppide omavahel sobitamine.

Mingis mõttes on mõnus ka see, et me praktiliselt iga päev töötame. Renmark oma vaba aja veetmise võimalustega ei hiilga ja pigem teekski praegu nii palju tööd kui võimalik. Meie iga kolmas nädalavahetus on vaba keerulise vahetuste süsteemi tõttu. Üritan põgusalt seda selgitada, kuigi eriti lihtne see süsteem ei ole. Töö veinitehases käib ööpäeva ringselt, seetõttu on veinitöölised jagatud kolme 8 tunnilise vahetuse vahel. Laupäeval ja pühapäeval on vahetuse pikkuseks 12 tundi, mis võimaldab kolmandale vahetusele sel ajal puhkust anda. Kõik vahetused saavad hooaja vältel töötada nii hommikuses, pärastlõunases kui ka öises vahetuses.

Kõikide mahutite kohal on platvormid, sest sageli tuleb veini taset mahutis mõõta või mingit lisandit ülevalt sisse kallata. Huvitaval kombel sain ma veinitehases töötades üleöö jagu oma kõrgusekartusest.

Veinitehase palgad on head ka Austraalia standardite järgi ja seetõttu oleme meie siin ühed vähestest välismaalastest. Enamik meie töökaaslasi on ürgsed austraallased, kellest nii mõnegi aktsendi arusaamine on üsna keeruline. Jaanikal "vedas" selle koha pealt veel eriliselt, sest tema juhendaja räägib sellise aktsendiga, millest kuuldavasti eelmisel hooajal veinitehases töötanud kanadalane ja inglane hästi aru ei saanud. Aga hea keelekümblus kindlasti.

Enamikke töötajaid kutsutakse siin naljakate hüüdnimedega, nagu näiteks Stiffy, Thorpey, Pottsy, Johno, Gibbo jne. Mulle on paar korda öeldud Marty, aga õnneks pole see külge jäänud. Jaanika nime erinevatest hääldusvõimalustest siin Austraalias võiks kirjutada raamatu, aga tihti kutsutakse teda siin JP. Kirjapildis on peamiselt kasutusel "Jannika".

Tööd peaks jätkuma aprillini ja vähemalt selle ajani oleme töökad ja tublid. Varsti peaks töö juures kiiremaks ka minema, kui pressima hakatakse punaseid viinamarju. Käivad kuuldused, et Jaanika suunatakse mikroveinitehasesse, kus tehakse kõike käsitsi ja toodetakse selle veinimõisa kalleimaid veine. Lustlikke lugusid veinimõisast loodame vahepeal siin blogi veergudel seni veel avaldada.